www.militaar.net

Maroc oli vist ikka apelsinide kleeps? Ei mäleta selle kleepsuga mandariine. Kuigi ei välista, et võidi müüa.

Banaani legendaarsus oli tingitud aga just nende haruharva saamisest. Ilmselt need N Liidu "suured sõbrad", kes oma saadud relvade ja muu mudru eest omamaiste saadustega tasusid, banaane eriti ei kasvatanud. Ja banaanide ostmine oli rohkem selline juhuse värk. Mitte eriti regulaarne.

Ise mäletan ka umbes-täpselt kahte banaanisaamist kogu nõuka aja kohta. Neist üks oli meil kodune, ei mäleta kellel ja kust neid osta õnnestus, ja teine sõbra juures. Sõbra isa oli elektrik ning töötas mitme koha peal, üks neist hotell "Tallinn", kust ta siis need banaanid ka tõi.

Mis oli veel nõuka aja banaanide eripära - kuna sel ajal oli see selline juhuslik värk, siis puudus kohalik kodumaine tööstus, kus banaane "küpsetati". Teatavasti korjatakse banaanid pooltoorelt ära (muidu nad ei kannataks transporti) ja juba kohapeal tavaliselt tehakse järelküpsetus, mille tulemusena nad saavutavad kaubandusliku välimuse ja maitse. N Liidus pandi need pooltoored banaanid kohe müüki.

Kes teadis - oskas ise kodus küpseda lasta. Mäletan - meil kodus ka seisid pikalt ja tekitasid lastes küsimusi, et millal siis lõpuks ometi.

Kes kohe nahka pistis - ilmselt pettus...

Banaane sõin lapsena kahel korral - tädi tõi Tallinnast ja korra müüdi ka meie aleviku poes kilokaupa paberkottidesse pakituna. Olid sellised pruuniplekilised ja magusad.

Mis oli nõukogude inimese banaaniihaluse taga? Banaanidel oli vabaduse maitse. Seal kusagil kaugel oli maailm, kus banaanid küpsesid (Aafrika) ja kus neid sai vabalt süüa. Praegu, kui igast poest saab banaane soodsa raha eest palju hing ihaldab, enam ei hooligi. Njah, aeg devalveerib kõik, ka banaanid.

Krt, täitsa võimalik tõesti, et ebateadlike kodanikena üritasime banaane toorelt nahka panna. Mulle ei meenu kohe kuskilt otsast , et keegi tuttavatest banaane niiväga igatsenud oleks. Mõned kommentaarid, mis kuulsin olid umbes sarnased - et "proovisin, söö nagu märga jahu". Seetõttu ei hakanud mina selle defitsiidiga üldse pead vaevamagi ja võib-olla kõndisin kohalikus kooperatiivipoes banaanikastist mööda nagu tühjast küünist. Noh, aga seda rohkem neid jäi teadlikumatele degusteerimiseks.

Maroc koha pealt võib-olla vana mälu petab ja ei söanda hakata särki rinnal lõhki rebima, et kinnitada Maroc mandariinide olemasolu. Kuigi neid võis olla ja Maroc ise oli midagi kvaliteedimärgi sarnast. Nendest kastidest võis silmad kinni võtta. Minumeelest olid head need mandariinid-apelsinid, millel koor paks ja tuli hästi maha. Hästi õhukese koorega oli samuti, millegipärast on tunne, et Kuubast ja Kaukaasiast toodi vahel lausa rohelisi mandariine, millega ma küll midagi peale hakata ei osanud. Greibid, mida lõpupoole kõik letid täis olid ja mida keegi krt ei ostnud olid üsna kindlasti toiduabi vennalikust Kuubast. Minumeelest nad toona süüa ei kõlvanud... aga praegult rüüpasin Hartwalli geribilongerot ja pole väga vigagi. Võib-olla toodi neid greipe NSV Liitu samuti toorelt nagu banaanegi?

Väga hoolega mõeldes - ega ma ka ei välista, et neid Maroc mandariine meil ka müüdi. See oli mingi nõuka aja riigipüha värk vist, et enne uut aastat lasti mandariine müüki. Uus aasta ja mandariinid - see oli isegi tolleaja filmides teemaks.

Vaevalt et seni kaua mingeid Gruusia mandariine keegi kuskil hoidnud oli. Ju toodi ikka "sõprade" juurest, kus neid pea aastaringi saada oli. Miks mitte ka Maroc...

Gruusia mandariinid saavadki umbes jõuluks valmis, ei pea eraldi säilitama. Maroc mandariinid olid suured ja kvaliteetsed ja harva saada. Kuuba apelsinid olid rohelised kliima tõttu, liiga soojas ei muuda värvi, kuigi on küpsed. Sobisid rohkem mahla tegemiseks.

Kapten Trumm kirjutas:Siin ma ei oska kommenteerida, võib vaid oletada, et see oleks toonud kaasa küsimused laiemates massides, et miks USA-s saab ja meil mitte. Või miks USA autod paremad on.
Mäletatavasti olevat Stalin olnud vastu Pobedale 6-silindrilise mootori paigaldamisele kui liiga kodanlikule sammule, 4-silindriline kärab kah (tootmisse läkski 4-silindriline).
Ma lihtsalt viitasin enne sellele, et poliit-autojagamisest võib kergesti tekkida mulje, et kui "käsi sees" või "õige kodanik", siis auto sai. Noh "organid eraldasid".
Tegelikult oli tavainimesel tollal auto ostmine sama tõenäoline kui meteoriidiga pihta saamine (sellest 5000-st toodangust võtsid ju ka oma osa riigistruktuurid, kellele auto ette nähtud oli).

Kusjuures siiski toodeti ka 6-silindrilise mootoriga Pobedasid. Tõsi küll, väga vähesel hulgal. Täpseid arve ei tea keegi, aga küllap toodetud eksemplaride hulk mõnede sadadega piirdus. Nood olid mõeldud "julgetele poistele", täpselt nagu ka hilisemad GAZ 23 ja GAZ 2424 (vastavalt siis GAZ 21 ja GAZ 24 Tšaikalt pärineva V-8 mootoriga versioonid). Aga puhtpraktilises mõttes oligi Pobedale R-4 etem: arvestades tollaseid N. Liidu teeolusid - enamasti kitsad ja käänulised kruusateed, kus sõita kannatas harilikult vahemikus 50-70km/h - mida see R-6 juurde oleks andnud peale suurema kütusekulu? Ja tanklaid polnud tollal sugugi mitte iga nurga peal, pikemale sõidule minnes tuli alati bensiini kanistritega kaasa võtta. Korralikke asfaltteid, kus oleks saanud kümneid kilomeetreid järjest 110-120km/h sõita, sõjajärgsetel aastatel selles riigis praktiliselt polnudki.

retti kirjutas: Arvan et ksf Kapten Trumm eksib VF ja NSVL rahvaarvuga rängalt.Aga mitte tahtlikult.
NSVL ja tema eelriigi rahvaarv on peale 1917 aastat olnud üks paremini varjatud riigisaladusi.Ma ei hakka midagi tõestama.Mõtelge ise,mida see andis tolleaegsele sise - ja välispoliitikale kui õiget numbrit ei teatud ei riigis sees ega riigipiiridest väljaspool.

Päris selge on, et see paar tuhat sõiduautot, mis kodanikeni kuidagitmoodi jõudis, on väga väike piisk meres võrreldes NSVL rahvaarvuga (kama, mis meetodiga seda arvutada, 2000 jääb 100, 150 või 80 miljoniga võrreldes kaduvväikeseks ikkagi). See tõenäosus oli kuskil 80ndatel ikkagi määramatult suurem, sest sõiduautode toodanguarv oli juba seitsmekohaline.

Seega arvata, et parteipilet ja sidemed auto saamiseks - on natuke väär, vähemalt 30ndate kontekstis. Arvestades, palju oli taolisi "seltsimehi" (ja ka igasugu stahhaanovlasi, kellele tuli ka midagi anda), siis lisaks oli vaja tublisti õnne.

Retti, pisut on siiski rahvaarvu kohta leida. Tund sisukat kuulamist/lugemist teemal.

http://echo.msk.ru/sounds/1979146.html

Lemet kirjutas:Retti, pisut on siiski rahvaarvu kohta leida. Tund sisukat kuulamist/lugemist teemal.

http://echo.msk.ru/sounds/1979146.html

Väga täpselt öeldud ksf Lemet - pisut on.

P.s Minu arvuti kahjuks seda linki avada ei lase.

Huvitav, minul avab. Kas see töötab?

http://echo.msk.ru/programs/victory/1979146-echo/

Aga kui mitte, mine Ehho Moskvõ kodulehele, sealt saadetele ja Tsena Pobedõ. Paari viimase saate hulgas on ka saade ühe juhtiva vene demograafiga. Tasub kuulata.

Lemet kirjutas:Huvitav, minul avab. Kas see töötab?

http://echo.msk.ru/programs/victory/1979146-echo/

Aga kui mitte, mine Ehho Moskvõ kodulehele, sealt saadetele ja Tsena Pobedõ. Paari viimase saate hulgas on ka saade ühe juhtiva vene demograafiga. Tasub kuulata.

Ei nii ega teisiti.Ma ei arva,et ma liialdan aga pilt on selline

Täiesti töötavad lingid. Kui turva on oluline, vali surfamiseks teine platvorm. Kõik need "anti" - vidinad on leebemal juhul lihtlabane scam, väga tihti aga ise kurilased.

http://arvamus.postimees.ee/4136797/nor ... a-kiiresti

Selle uudise valguses tuleb tõdeda, et EÕM & TPL olid nõuka ajal täitsa head asjad, suvi oli sisustatud ja sai päris oma teenitud rahaga hiljem laiata.

NSVL ajal oli alaealistel lubatud töödada alates 14- aastasest 4 tundi ja alates 16-aastasest 6 tundi päevas.
Tüüpseim töötamise viis oli nn TPL (töö ja puhke laager), mida tehti EÕM tiiva all ja mis oli mõeldud noorematele kui "tavaline" malev.
TPL tegeles enamasti põllumajanduslike abitöödega, näiteks juurviljapõldudel kõplamisega.
Kolhoosis algas tavaliselt päev kell 8 põllul (kuhu viidi lapsed kolhoosi bussiga keskusest) ja lõppes 12 ajal (buss tuli järgi).
Seejärel söödeti kolhoosi sööklas (kolhoosi kulul) kõht täis ja olid enamasti vaba mees järgmise hommikuni.
Seal oli võimalik teenida kuni 100 rubla kuus. Kõplamine maksis kopikas meeter.
Heinaveod ja asjad eeldasid tavaliselt ikka 16.a vanust.

Ehk siis 100 meetrit 1 rubla, seega 100 rubla teenimiseks tuli kõblata 10 km, kuus on umbes 22 tööpäeva, seega päevas 4 tunniga ca 455 jm. Natukene karm ei ole 14 aastase lapse jaoks, eriti kui veel mingi umbrohi peaks vohama ja päike lagipähe paistma. Olgu öeldud, et olen ka ise lapsepõlves kolhoosi põllul naerist ja kartulit abiks võtmas käinud (tõe huvides peab mainima, et siis sai rohkem pulli, kui tööd tehtud) ja on olemas hobi korras kõplamise, kui maa kaevamise pikaaegne kogemus.