Väga huvitav arutelu ja tundsin sügelust, et ka öelda kuidas mulle asi täna tundub. On tõepoolest kinnitust leidnud faktid, et justnimelt Saksa sõduri vormis Eesti okupeeriti ja selles vormis viidi läbi hukkamisi ja muidugi ka sõjakuritegusid ilmasõja ajal, ka Eestis nt Kalevi-Liival. Ei maksa luua illusioone, et Saksa sõdurid meile vabadust olid toomas või meie iseseisvuspüüdlusi toetasid. Ilmasõjale eelnenud vormis baltisakslastele ja nende Landeswehrile võib kindlasti ka mitme Eesti sõjaväelase surma süüks panna olenemata sellest, et nende kiiver teise kujuga oli ja surnupealuud kraenurkadelt puudusid. Olid ka nemad meie omariikluse vastased. See aga polegi siinjuures oluline.
Juhtus see, et meie vabariigiaegne riiklik kaitsepoliitika põrus täielikult. Kaitsesse paigutatud rahasummad ja inimtunnid ei õigustanud päeva lõppedes ennast ära, sest olime poliitiliselt nurka mängitud ning seetõttu "rööviti" meie rahvalt võimalus kaitsta omariiklust oma vormi ja kiivriga. Rahvalt võeti võimalus millegi üle uhkust tunda, sest oma vormi andsime me lihtsalt ära.
Suurest vihast vene bolševismi ja nende kuritegude vastu võttis selle koha osaliselt üle Saksa vormis Eesti sõdur, olenemata sellest kas ta teenis kuskil piirikaitserügemendis, Leegionis või varjas ennast metsavennana - saksa kiiver, luger ja schmeisser olid muutunud selle trotsi, kättemaksu ja vastupanu sümboliteks meie rahva silmis. Kaitselahingutes 1944 sai peetud lahinguid mis jäid olude sunnil pidamata mõned aastad varem, omas mundris. Jättes rahvusromantika ja Saksa propa tahaplaanile, olen ikkagi veendunud, et paljud Eesti mehed seda ka nii võtsid ja enda meeles "vabadusidu" kasvatasid kes tollal Saksa vormis Eesti pinnal kuskil Emajõe joonel, Krivasoos või Lastekodumäel Punaarmeele vastupanu osutasid. Teise ilmasõja sündmused kus oma kätte võideldud riik anti lahinguta ära ning lahingutandril polnud isegi oma sõdurit kelle üle tunda uhkust nagu Vabadussõjas on jätnud meie rahva eneseteadvusse jälje mida võiks tänapäeval moodsalt post-traumaatiliseks stressi sündroomiks nimetada. Selle valusa episoodiga toime tulemiseks on Eesti leegionär justkui see vajaliku, puuduoleva kangelase kehastus keda meie rahvas niiväga vajab ja see ongi täitsa okei. Kui me püüame seda sealt ära rebida, jätame augu mida täita pole millegagi.
Probleem tekib sellest, et kas me suudame kogu maailma ka veenda selles, et Saksa vormis Rüütliristi kandvad eestlased olid kangelased ja üldse mitte osa nähtusest nimega Kolmas Riik ja sõjakuriteod? Keda huvitab mida teised arvavad, võiks ju uhke rahvuslane küsida, aga kahjuks meid peab see huvitama kui me püüame nutikad olla. Kui me tahame, et meil sel korral oleksid sõbrad ja vaba maailma poolehoid, siis me peame hoiduma avalikult selliste asjade eksponeerimisest mis võivad tekitada ülejäänud maailmas vastupidiseid arusaamu, sest ameerika juudi, mõne prantslase või briti sõduri jaoks on Alfons Rebase bareljeef hoopis teise tähendusega kui meile ja seda ei ole meie suutelised veenvalt ja efektiivselt ära selgitama tänases sotsiaalmeedia infokeskkonnas ja Vene propalaviini taustal nii, et see kõigile arusaadav oleks.
Ma pakun, et me peaksime neid mehi meeles pidama, sest meie trauma nõuab seda, aga viisakas oleks seda teha kujul mis ei aja meie sõpradel harja punaseks.
Küll, aga jääb mõistmatuks millega kogu selle taustal õigustatakse Eestis varasemalt toimunud Surematu Polgu üritusi, Punasümboolika eksponeerimist Eesti linnaruumides ja ehitistel, monumentidel jne? Veel tänaselgi päeval Ukraina sõja taustal võid Nõukogude sümboolikaga kokku põrgata linnatänavatel päise päeva ajal siinsamas Baltikumis, kus see võim suutis hävitada märkimisväärse protsendi meie rahvast ja pani toime räigeid kuritegusid? Miks on meil topeltstandardid? Kui põhjus on hirm vankade ees, siis nüüd on küll juba aeg sellest üle olla.
Ja viimasena viibutaks näppu veel neile marudatele rahvuslastele keda meie hulgas endiselt viibib ja kellele meeldib ehtida vahel oma keha või ehk lihtsalt igapäevast patrullkotti või motokiivrit Saksa natsisümboolikaga ja segada seda ka vahel meie lipuvärvidega. Neile meeldibki flirtida selle Saksa sümboolikaga. Meenub siinkohal kohe üks endine "julgelt rahvuslik" partei nimega Iseseisvuspartei, kuigi nimi oli õilis siis visuaalis tundus, et oodatakse tagasi Saksa okupatsiooni. Seetõttu küsige endilt, kas te olete Saksa rahvuslased või Eesti omad? Kui Saksa ruunimärk teid hüpnotiseerib ja usute jutte juudivandenõudest siis ehk polegi te Eesti rahvuslased. Meil on omal endal küllalt mille üle uhked olla. Las sakslased otsivad ise oma idientiteedi ja ravivad oma sündroomi. Meile pole seda jama vaja.
Ja noh..mõõka hoidev kõverdatud käsi ei ole natsisümboolika vaid Eesti Vabadusristi motiiv, aga SS välgunooled pigem on, sest neil pole mitte mingit seost meie rahvuskultuuri või iseseisvusega. M16 Stahelm ei ole Landeswehri ega natsisümbol kui pildil on seljas Eesti Kaitse-/Rahvaväe vorm, sest me tõepoolest kandsime neid kiivreid ka "esimese" Vabariigi ajal. Alfons Rebane võiks kanda mälestustahvlil ka hoopis Eesti ohvitseri vormi mis on palju ilusam ja armsam, sest noh kasvõi seepärast, et seda teist vormi ja risti kandis ka Dirlewanger ja nagu ma ütlesin - lääne sõpradele on need üks ja see sama asi ja meie stratkomm, ükskõik kui tubli, ei suuda eales kogu maailma ära tinistada ja veenda vastupidises.
