www.militaar.net

Kaks väikest täpsustust:

Tegemist ei ole pimeala likvideerimisega, Eesti on radarkattega kaetud. Sõjalist vajadust selle täiendava radari järgi ei ole. Tegemist on kliimapoliitika meetmega, seetõttu ka rahastuse taotlus mujalt kui riigikaitse realt.

2024 on hüpoteetiline lähim aastaarv, kui rahastamisotsus langeb umbes kohe ning uue võime loomise protsessis (hanked, taristuloomised jne jms) ei teki tõrkeid.

Minu väheste füüsika- ja radariteadmiste juures 1-2 täiendava radariposti rajamine neid "tuulikuprobleeme" ei lahenda - pigem toimub tegevus "näo" säilitamiseks - ühest küljest vajavad kliimaeesmärgid täitmist ja tuulikud ehitamist, teisalt on vaja näidata, et sõjaline probleem lahendatakse. Kui me tahame Eestis saada nt 50% energiast tuulest, siis hakkavad tuulikud igal pool olema - Sõnajalgade tuulikud on üks pisi-pisike osa tekkivast probleemist.
Teoorias on ka siin vastus olemas - õhuseire läheb lihtsalt AWACS-ide peale, mis on õhus 24/7/365, kas ühiskond on valmis selle maksma. Maksab see "ainult" 220 miljonit aastas arvestamata lennukite ostmist.

Õige vastus sõltub muidu paljudest asjaoludest, aga selline suhteliselt kiiresti tiirlev tuulikupropeller moodustab radarikiiri mitte läbilaskva ringi ja geomeetriliselt see "ring" propelleri taga viimasest kaugenedes muudkui kasvab, moodustades eemal juba kilomeetrite suurusi "ringe", kus toimuv on kehvasti jälgitav või mittejälgitav. Kiired levivad kahjuks otse ja kui nad kuskilt läbi ei pääse, siis takistuse taha jääb ka pime ala. Aeglaselt pöörlev ilmselt segab vaatlust (kord näeb kord ei näe).

Kui me soovime lahendada (sõna enda tähenduses) maismaal asuvate tuulikute tekitatavad nähtavusprobleemi, siis pole pääsu keskmaa radarivõrgust Eesti rannikul/piirialadel. See võimaldaks minu arvates lahendada ka selle sõjalise olukorrateadlikkuse merel, mida soovib MeV ja tegelikult ka meie liitlased merel. Rakette laseks nad meeleldi, aga kus on sihtmärk? Selle keskmaa radarivõrgu ulatus on umbes analoogse PPA tänase võrguga (ca 20 posti). Lisaboonusena tekib meile ka suht hea radarivaatlus väikestel kõrgusel, mida tänaste kaugmaaradaritega pole võimalik saavutada.

Uute radaripostide suurim "känd" on Eestis jätkuvalt kohalike vastutöötamine (analoogselt töötatakse vastu uuele maanteele, veetorule, gaasitrassile, tehasele jne). Kõike võib teha - kuid 100 km minu majast - taoline attitude tuleneb vist indiviidide suutmatusest asetada ennast ühiskonna ja ühiste vajaduste konteksti.

Seal on minu teada see nüanss juures, et CO2 kvoodi müümisest saadud raha saab kasutada ainult roheprojektide jaoks. Võimalik, et kellelgi ei olegi sellele paremat kasutust kui uus radaripost.

Vabandan kui asjast valesti aru sain.
Esialgu uudist lugedes jäi lihtsalt selline mulje, et tingimusi kavatsetakse üsna tõenäoliselt juba sügisese otsusega lõdvendada, kuid radarite rahastamise osas pole veel ühtegi konkreetset plaanigi, ainult mingid ideed.

Mina täna jääks nende täiendavate radarite hankimise mõistlikkuse osas üsna skeptiliseks.

Esiteks „lahendaks“ see ilmselt ära vaid Kirde-Eestis tekkinud vastuolud ja probleemid, ning seejuures vaid selle osa probleemidest, mis on tuuleparkide arendajatel Kaitseväega. Ei kaota see probleem ära vastuseisu tuuleparkidele ei kohalike omavalitsuste ega elanike poolt, mis tegelikult on täna Eestis siiski üsna laialt levinud, sh ka sealsamas Ida-Virumaal. Lüganuse vald ongi selles asjas üheks eredaks erandiks – mujal on KOV-id tihti skeptilised ja lausa tänulikud, kui Kaitsevägi neid tuuleparke oma piirangutega „suretada“ aitab.

Teiseks, nii palju kui mina olen aru saanud, siis kui soovitakse senisest suuremat osa energiast saada tuuleparkidest, siis jääb Ida-Virumaast niikuinii väheks isegi kui seal enam mitte mingeid piiranguid ei eksisteeriks. Tõeliselt suured mahud eksisteerivad ikkagi merealadel, kus riigikaitselisi piiranguid on seejuures väga vähe. Seetõttu oleks minu arvates loogilisem ja mõistlikum piltlikult öeldes kehtestadagi kogu Kirde-Eestisse edasine moratoorium edasiste arengute vallas ning selle asemel eelisarendada merel asuvaid parke. Vajadusel riigi eriplaneeringute jms, et igasuguseid tarbetuid ja paljuski emotsioonidel põhinevaid vastuseise leevendada.

Puhtalt Kaitseväe seisukohast ei pruugi nende lisaradarite hankimine kaitse-eelarve väliste vahenditega olla iseenesest halb asi, kui alternatiiviks on kehv ja aukudega radaripilt. Aga isegi kui kogu raha uute ja täiendavate radaripostide rajamiseks tuleb kuskilt mujalt, siis inimesed nendele radaripostidele peab ikkagi KV ise leidma, tõenäoliselt ise ka kinni maksma ja see tuleks ikkagi millegi muu arvelt. St peaksime hakkama palgal pidama mingit täiendavat arvu õhuväelasi, keda tegelikult karjuvalt vaja ei ole (ja keda pole ka kerge leida, välja õpetada, teenistuses hoida jne).

Mis puudutab väidet, et uute radaripostide suurim „känd“ on Eestis jätkuvalt kohalike vastutöötamine, siis senine praktika seda tegelikult eriti ei kinnitada. 2010.-2014. aastal läks kahe uue radaripositsiooni rajamine Muhumaale ja Otepää külje alla tegelikult ootamatult sujuvalt, probleemide ja viivitusteta. Ei tõusnud kummaski kohas märkimisväärseid murehääli „vähkitekitava kiirguse“ ega KOV-ide poolt. Kuigi mõlemad asukohad olid looduskaunites kohtades, inimeste suve- ka püsikodude vahetuses, ühel juhul vist ka looduskaitsealal jne.

Need mereolevad pargid pole tegelikult ka lõplik lahendus, sest kui elektritarbest kannavad need tuulikud juba kriitilist osa, siis peab olema suuteline neid ka turvama. Maismaal võib öelda, et panene igasse parki 8 kohalikku kaitseliitlast, siis keda või mida panna tuuleparki, mis asub 20 km rannikust eemal?

Selles aga võib kindel olla, et oma hübriidses sõjas vastane taolisi auke kasutama hakkab, olgu see siis augud õhuruumis või merel omapäi olemine.

Puhtalt Kaitseväe seisukohast ei pruugi nende lisaradarite hankimine kaitse-eelarve väliste vahenditega olla iseenesest halb asi, kui alternatiiviks on kehv ja aukudega radaripilt.

Praeguste arengute taustal ei taga need 1-2 uut radariposti tegelikult tulevikus isegi mitte status quo säilimist, rääkimata meie tänase elementaartasemel radarivaatluse parendamisest. Lihtne geomeetria harjutus ütleb, et "outflankida" ühe suurema tuulepargi tekitatud "auk" on vaja juba 2 uut radarit. Ja neid parke kerkib kiiresti.

Ma mäletan justkui, et Otepääl mingid aktivistid küll võitlesid vastu. Siin foorumiski oli juttu. Üks argument oli vist ka selline, et näe kolisin turvalisse kolkasse elama, aga nüüd saan tänu milobjektile VF raketilöögi kaela... No ja kinnisvara hind kukub jne.

Radarite kohta siin palju kirjutatud. Minu teada teema ei ole niivõrd mingid signaale mitte-läbilaskvad alad (kuigi mõne tagasipeegeldava plõnksu ju võib tiivik kinni pidada) vaid fantoomsignaalid - suvalistelt lennuvahenditelt tiivikuteni jõudnud radarisignaalid, mis peegelduvad radarile silma.
Ühtses süsteemis võiks selle probleemi lahendada olukord, kui kõiki olulisi suundi/alasid näeb vähemalt 2 eri radarit. Säärane olukord peaks võimaldama fantoomsignaalid välja filtreerida. Kui me räägime idapiirkonnast, siis sealse ala topeltkatmiseks (nii et vaatekaugus oluliselt ei vähene) piisab just 2 lisaradarist küll. Otse Itta näevad Kellavere ja Otepää ju pea võrdselt. Kagusse näeb sügavuti ainult Otepää, aga võib-olla on siin mingi võimalus Lätakate radaritega kompenseerida. Kirdes on ainult Kellavere. Kas Soomlaste postid liiga kaugel, või siin mingid ühildamise teemad (Soome-Nato) - ei tea.
Eks strateegidel ka teatud piirkonnad, kus vaja ekstra teravalt liiklust jälgida, või ohtu prognoositakse (lennuväljad jne)
Elik 1-2 posti võivad probleemi lahendada.
Eelneva peegeldumisega seoses veel - huvitav, kas radari pimestamiseks/ülekoormamiseks sellised tuulepargid samuti vastasele lisavõimalusi ei paku? No et pritsid sinna laia diapasooniga ja mitmest nurgast ohtralt kiirgust ning mingi osa peegeldub pidevalt suvaliste nurkade alt ka radarile silma. Jällegi - 2 radarit ju sama fantoomsignaali ei näe - seega kõik (või valdav enamus) ainult ühe radari tuvastatud signaalid võib välja filtreerida.

Minu väheste füüsika- ja radariteadmiste juures 1-2 täiendava radariposti rajamine neid "tuulikuprobleeme" ei lahenda - pigem toimub tegevus "näo" säilitamiseks - ühest küljest vajavad kliimaeesmärgid täitmist ja tuulikud ehitamist, teisalt on vaja näidata, et sõjaline probleem lahendatakse. Kui me tahame Eestis saada nt 50% energiast tuulest, siis hakkavad tuulikud igal pool olema - Sõnajalgade tuulikud on üks pisi-pisike osa tekkivast probleemist.

Mul on heameel, et Eestis on olemas sellised tublid eksperdid, kes suudavad pelgalt peale vaadates ja uudised läbi lugedes anda läbivalt õige ja õiglase hinnangu kõigile probleemidele, mille kallal seda põhitööna tegelevad õpetatud inimesed on aastaid vaeva näinud ning ilmselgelt pole hakkama saanud.

Tegelikult aga, veelkord:
* uus võimalik radar muudab tuuleparkide arendamise olukorda ühes Eesti nurgas, mitte kogu riigis tervikuna

Kui rääkida muudest Eesti piirkondadest, siis suurem oma praegu planeeringufaasis olevatest meretuuleparkidest on täiesti tehtavad ilma häiringuteta radritele. On mingid alad, kuhu need ei sobi, aga üldpildist moodustavad need väikese killu.

Seal on minu teada see nüanss juures, et CO2 kvoodi müümisest saadud raha saab kasutada ainult roheprojektide jaoks. Võimalik, et kellelgi ei olegi sellele paremat kasutust kui uus radaripost.

Pigem on vist kellelgi olemas mingi teine plaan CO2 kvoodiraha ära kasutamiseks, muidu oleks radariost kiirelt ja valutult ühepuutesööduna ära otsustatud. See tuleks kellegi teise plaanide arvelt ja nüüd ongi (poliitilise) kaalumise koht, milline konkureerivatest projektidest oleks kasulikum (poliitikale ja keskkonnale, selles järjekonnas).

Ei kaota see probleem ära vastuseisu tuuleparkidele ei kohalike omavalitsuste ega elanike poolt, mis tegelikult on täna Eestis siiski üsna laialt levinud, sh ka sealsamas Ida-Virumaal. Lüganuse vald ongi selles asjas üheks eredaks erandiks –

Kui üldse kuskil leidub mandri-Eestis alasid, kuhu maatuuleparke soovitud mastaabis rajada, siis on see Kirde-Eesti, täpsemalt sealsed kaevanduspiirkonnad. Aidu on heaks näiteks. Seal ei ole kohalike nurinat eriti, elektriliinide võimsused on käepärast, KOVid on näidanud üles koostöövaimu (mitte ainult Lüganusel ).

Aga isegi kui kogu raha uute ja täiendavate radaripostide rajamiseks tuleb kuskilt mujalt, siis inimesed nendele radaripostidele peab ikkagi KV ise leidma, tõenäoliselt ise ka kinni maksma ja see tuleks ikkagi millegi muu arvelt. St peaksime hakkama palgal pidama mingit täiendavat arvu õhuväelasi, keda tegelikult karjuvalt vaja ei ole (ja keda pole ka kerge leida, välja õpetada, teenistuses hoida jne).

Jah, nii see seis on. Ära unusta radarposti haldamiskulusid, mid-life upgrade'i umbes 10a pärast jne. Aga reaalsus on, et keegi ei võta vastu toetusotsust, millega antaks kõigepealt suur raha radari ostuks ning seejärel iga-aastaselt natuke selle ülalpidamiseks. Seda viimast peame ikka ise vaatama 2%SKP seest.

Mis puudutab väidet, et uute radaripostide suurim „känd“ on Eestis jätkuvalt kohalike vastutöötamine, siis senine praktika seda tegelikult eriti ei kinnitada. 2010.-2014. aastal läks kahe uue radaripositsiooni rajamine Muhumaale ja Otepää külje alla tegelikult ootamatult sujuvalt, probleemide ja viivitusteta. Ei tõusnud kummaski kohas märkimisväärseid murehääli „vähkitekitava kiirguse“ ega KOV-ide poolt. Kuigi mõlemad asukohad olid looduskaunites kohtades, inimeste suve- ka püsikodude vahetuses, ühel juhul vist ka looduskaitsealal jne.

Oi, Otepääl oli ikka suurem mäsu, alates kiirgusest kuni looduskaitsealal ehitamiseni, kohalikud olid ikka väga vastu ja lärm tõusis taevani. Selle äramenetlemine oli pikk ja valuline protsess. Muhus kah vist olid mingi kohaliku tähtsuse ja vabariikliku lärmiga kiirgusekartjad. Kogemus näitab, et küll need kohalikud tagajalgadele tõusevad, kui miski konkreetne kerkima hakkab, selles ei ole mingit kahtlust.

kui soovitakse senisest suuremat osa energiast saada tuuleparkidest, siis jääb Ida-Virumaast niikuinii väheks isegi kui seal enam mitte mingeid piiranguid ei eksisteeriks. Tõeliselt suured mahud eksisteerivad ikkagi merealadel, kus riigikaitselisi piiranguid on seejuures väga vähe.

Mereparkidega on lähemas persektiivis elektri juhtmesse jõudmise probleem - praegu ei ole välja ehitatud piisavaid ülekandevõimsusi saarte piirkonda. Hiiumaa kohalike vastuseis on samuti jätkuvalt reaalne teema. Maatuulepargid saab kiiremini püsti, st kliimaeesmärgid täidetud.

Taustaks mastaabid
Praegu toimivatest suurim tuulepark (Paldiskis): 45MW
Kokku Eestis paigaldatud võimsust: 310MW

Planeeritud Aidu tuulepark: 100MW
Meretuuleparke planeeritud kokku 1490MW: 700MW Hiiumaa, 600MW Liivi lahel, 190MW Neugrundi

Ehk Aidu on pretsetenditult suurim maismaatuulepark nii tuulikute suuruselt, arvult kui tootmismahult, aga ikkagi väike võrreldes meretuuleparkidega.

2030 eesmärk: pool Eesti energiatoodangust on taastuvatest allikatest, sellest enamik tuuleenergiast.
Praegune tuuleenergia aastatoodang: 636GWh
Praegune kogu elektri aastatoodang: 12TWh

Ehk tuulevõimsusi läheb kõvasti juurde vaja. See tuulepargindus alles kogub meil hoogu. Kinnitage rihmad, õige andmine seisab veel ees.

sang kirjutas:

Seal on minu teada see nüanss juures, et CO2 kvoodi müümisest saadud raha saab kasutada ainult roheprojektide jaoks. Võimalik, et kellelgi ei olegi sellele paremat kasutust kui uus radaripost.

Pigem on vist kellelgi olemas mingi teine plaan CO2 kvoodiraha ära kasutamiseks, muidu oleks radariost kiirelt ja valutult ühepuutesööduna ära otsustatud. See tuleks kellegi teise plaanide arvelt ja nüüd ongi (poliitilise) kaalumise koht, milline konkureerivatest projektidest oleks kasulikum (poliitikale ja keskkonnale, selles järjekonnas).

Väga võimalik, aga ma ei tea, kas on nii väga selge, et projekt on CO2 kvoodiraha kasuatmiseks piisavald roheline

Kapten Trumm kirjutas:Need mereolevad pargid pole tegelikult ka lõplik lahendus, sest kui elektritarbest kannavad need tuulikud juba kriitilist osa, siis peab olema suuteline neid ka turvama. Maismaal võib öelda, et panene igasse parki 8 kohalikku kaitseliitlast, siis keda või mida panna tuuleparki, mis asub 20 km rannikust eemal?

Selles aga võib kindel olla, et oma hübriidses sõjas vastane taolisi auke kasutama hakkab, olgu see siis augud õhuruumis või merel omapäi olemine.

Pseudoprobleem kahel põhjusel. Esiteks, suures pildis pole merel asuv tuulepark minu subjektiivsel hinnangul kuidagi märkimisväärselt rohkem kahjustatavam ja vähem kaitstav kui sealsamas Ida-Virumaal asuvad tuulepargid. Või siis praktiliselt kogu meie põlevkivienergiakompleks, mis asub riigipiirist suurtükilasu kaugusel. Mida sellega siis teha?

St kui tahame sellist põhimõttelist energeetikalahendust, mis oleks vastase mõjutustegevuse suhtes maksimaalselt kaitstud, siis tuleks loobuda pea kõikidest tänastest lahendustest ning keskenduda nt tuumaelektrijaamale, mis paikneb massiivse betoonikihi või minu poolest kasvõi poole kilomeetri sügavusel paekivikihi sees või selle all.

Teiseks tuulepargid, aga ka päikeseenergia ei saa ilmselt kunagi kujuneda mahu poolest mingiks „kriitiliseks osaks“ selles mõttes, et need taastuvenergialahendused vajavad varuvõimsusi ja lahedusi perioodideks, mil tuul ei puhu või päike ei paista. Olgu selleks siis tuumareaktor, hüdroenergia või mingite maavarade ahju ajamine. St pole vahet, kas (mere)tuulepark „kukub ära“ vastase sabotaaži või tuulevaikse ilma tõttu – niikuinii on vaja varulahendust.

sang kirjutas: Oi, Otepääl oli ikka suurem mäsu, alates kiirgusest kuni looduskaitsealal ehitamiseni, kohalikud olid ikka väga vastu ja lärm tõusis taevani. Selle äramenetlemine oli pikk ja valuline protsess. Muhus kah vist olid mingi kohaliku tähtsuse ja vabariikliku lärmiga kiirgusekartjad. Kogemus näitab, et küll need kohalikud tagajalgadele tõusevad, kui miski konkreetne kerkima hakkab, selles ei ole mingit kahtlust.

Ei vaidle vastu, kisa ja kära tehti omajagu, ning see oli ka ette-ennustatav. Aga radaripost pandi siiski ilusti püsti, ja kui ma õigesti mäletan, siis ei tekitanud see kisa-kära ka püstipanekus mingeid viivitusi või venimisi.

Muhu saarel läks märksa libedamalt. Mis iseenesest oli pisut üllatav olukorras, kus vähem kui 10 aastat tagasi lasi KOV ja kohalikud elanikud sealsamal saarel põhja (või vähemalt pidurdasid aastate võrra) piirivalve mereseireradari püstitamist.

St kui tahame sellist põhimõttelist energeetikalahendust, mis oleks vastase mõjutustegevuse suhtes maksimaalselt kaitstud, siis tuleks loobuda pea kõikidest tänastest lahendustest ning keskenduda nt tuumaelektrijaamale, mis paikneb massiivse betoonikihi või minu poolest kasvõi poole kilomeetri sügavusel paekivikihi sees või selle all.

Meie geopoliitilises olukorras kahjuks maksab peale alternatiivenergia tehnoloogilis-majanduslike küsimuste kahjuks ka kaitstuse küsimus, kaitsmatute meretuuleparkidega see probleem paraku ei leevene. Tuumajaam on tegelikult asi, mis suhteliselt hästi vastab selle kaitstuse kriteeriumile. Bingo.

Teiseks tuulepargid, aga ka päikeseenergia ei saa ilmselt kunagi kujuneda mahu poolest mingiks „kriitiliseks osaks“ selles mõttes, et need taastuvenergialahendused vajavad varuvõimsusi ja lahedusi perioodideks, mil tuul ei puhu või päike ei paista. Olgu selleks siis tuumareaktor, hüdroenergia või mingite maavarade ahju ajamine. St pole vahet, kas (mere)tuulepark „kukub ära“ vastase sabotaaži või tuulevaikse ilma tõttu – niikuinii on vaja varulahendust.

Varulahendusi hakatakse Pakri poolsaarel peagi ehitama. Kui Norras pumbatakse "ülearuse" tuulelektriga vett hüdrojaama tammi taha tagasi, siis meie maastikul saab "hüdrojaam" olla üksnes maa sügavusse ehitatud. Tuulevaikuses lastakse veel pahiseda allamäge ja selle kineetiline energia paneb tööle turbiinid, tuulise ilmaga pumbatakse see vesi maapeale tagasi. Nagu eespool öeldi - tuuleenergia buum alles tuleb. Need Sõnajalad ja Hiiumadala asjad on kökimöki veel.

Sestap pole ka eriti mõtet rääkida, et 1-2 uut radariposti lahendab asja. Ei lahenda. Pange nende arvude taha üks null ja siis hakkab looma. Need asjad (tuulikud ja õhuseire) on meil lihtsalt väga nõrgalt seostatud ja seotud enamasti konkreetse "raha räägib" arendusprojekti tasemel. Kui rääkida tõsisest lahendusest, mitte poolmeetmetest, siis tuleks radarivaatlus kolida rannikule, luues selle perimeetri põhimõttel ning tuulikud ehitada sellest sissepoole sisemaale (Väinamere puhul siis saartevahelistele aladele). Sisemaa kohal katkematu vaatlus pole niiväga kriitiline, küll aga on kriitiline Eesti territooriumist "eemale" nägemine.

Üldharivat lugemist ka tuuleenergia kompenseerimise/akumuleerimise teemal:
http://energiasalv.ee/hudroakumulatsioonijaam
Maailmas enim kasutatav tuule-energia akumuleerimise lahendus on kasutusel seal, kus on suured hüdroelektrijaamad. Tammist alla lastud vett pumbatakse tegelikult üles tagasi (kui tuul puhub) ja kui ei puhu, siis keeratakse hüdrojaamale vingaali juurde.

Neutraalne ja objektiivne ajakirjandus: Amet tunnistas kaotust: Sõnajalad võivad ehitusega jätkata.

Tegelikult on juttu nendest tuulikutest, mille kohta TTJA ettekirjutusi teinud pole, sest ehitus pole alanudki, ja ehitusload on kohtus kehtivaks tunnistatud:

Aidu tuuleparki arendav Andres Sõnajalg teatas eile, et Eleon taaskäivitab ehituse 28 kinnistul, mille osas pole käimas ühtki vaidlust ega menetlust. «Meil on jõustunud kohtulahend, mis kinnitab ehituslubade kehtivust ning meil on kõik võimalused jätkata ehitamist vastavalt projektile,» lisas ta. «Tõepoolest, nende ehitusload kehtivad ning TTJA-l pole pädevust ega alust hakata seda keelama. Meie saame hetkel keelata tuulikute number 4 ja 5 ehitamist, kus on juba ehitustegevus toimunud,» ütles TTJA kommunikatsiooniekspert Anne-Mai Helemäe BNSile.

Riik ostab siis uued radarid ja tuuleparkidega jätkatakse

Valitsus otsustas tänasel kabinetiistungil teha vajalikud investeeringud Kirde-Eesti õhuseirevõimekuse parandamiseks, et Virumaale saaks kõrgusepiiranguta tuuleparke rajada.

https://majandus24.postimees.ee/6820649 ... ed-radarid