www.militaar.net

Minu äi, major Johannes Jalak, ütles ona lähedastele, et suudame vastu pidada kõige rohkem kaks nädalat.

Mati jutt on täitsa usutav.
Hugo jutt Eesti radaritest on küll jälle fantaasia maailm:-D. Polnud ju raha et sõjaväge kuidagigi moodsamate relvade ja varustusega varustada. Ja radari tehnoloogia oli ja on ka praegu ikka väga kallis. Ja tollel aja lpuhtalt inglaste monopol. Isegi sakslastel polnud midagi võrdset vastu panna.

Lupus

Usun, et kui Sa ise asjast midagi ei tea, siis ei tasu kohe teist maha teha.
Eesti radaritest nii palju.

Eesti tootis maailmatasemel sõjaelektroonikat
Eesti insener lõi 1920. aastatel ülimoodsa akustlilise luure seadme, millesarnased töötavad suurtükiväe ja luureüksuste teenistuses veel tänapäevalgi.

I maailmasõja rinnetel hakkasid eesrindlikumad suurriigid vastase suurtükkide täpse asukoha määramiseks kasutama helimõõtmisseadmeid. Need koosnesid kolmest-neljast enam kui kilomeetriste vahemaadega paigutatud mikrofonidest, mis registreerisid vastase suurtüki paugatusi. Mõõtmistulemuste ajalise erinevuse alusel üritati välja arvutada suurtüki asukohta, kirjutab Toe Nõmm.

Vabadussõjas selliseid seadmeid veel ei kasutatud, küll aga proovisid Eesti suurtükiväelased venelaste patareide kaugust välja arvutada laskude tulesähvatuste ning stopperite abil.

“1920. aastatel kuulusid helimõõteseadmed sõjalise kõrgtehnoloogia valda, mida enamuse riikide relvastuses polnud,” kirjutab Nõmm. “ Juba 1923. aastal püüdis Eesti sellist luuretehnikat osta Prantsusmaalt, kuid sai vastuseks, et taolist varustust välismaale ei müüda.”

Ent Sõjaväe Ühendatud õppeasutustes inseneri ja õppejõuna töötanud Karl Papello otsustas proovida jõudu säärase seadme ehitamisega omal käel. Nõmme hinnangul oli see mees Eesti üks silmapaistvamaid leiutajaid, kelle kontosse kuulub muu hulgas ka õhutõrjekahurite tulejuhtimisseadme loomine.

Oma helimõõtmisseadet ehk “kõlamõõdujaama” ehitas Papello 1923. aasta sügisest kuni 1924. aasta augustini.

“Esimesed täiemahulised katsetused toimusid 15. augustil 1924 ning andsid igati rahuldava tulemuse. Tulistava suurtüki asukohta sai antud seadmega määrata 25 – 30 meetri täpsusega. Seade töötas kirjeldatud klassikalisel põhimõttel ja koosnes kolmest tundlikust helipüüdurist ja keskaparaadist. Omavahel oli süsteem ühendatud telefonikaablitega kommutaatori vahendusel. Katsetustel paigutati helipüüdurid üksteisest 1...1,5 km kaugusele. Neist telefonitraati pidi saabunud signaalid kanti andmetöötlusseadme kronograafis jooksvatele paberilintidele. Väliselt elektrokardiogrammile sarnanevate diagrammilintide kõrvutamine võimaldaski välja arvutada tulistava suurtüki asukoha,” kirjeldab Nõmm.

Sõjavägi otsustas seadme pärast mõningate täienduste tegemist ära osta, makstes autorile 425 430 marka. Lõplikul kujul nelja mikrofoniga varustatud aparaat võeti relvastusse ning teda valmistati vähemalt kaks eksemplari.

Nõmm märgib, et ehkki praktilises kasutuses osutus seade keerukaks ja kapriisseks ning võeti 1930. aastatel relvastusest maha, oli Eesti siin regioonis siiski esimeseks riigiks, kes säärast aparaati kasutas. Soome võttis suurtükiväe helimõõteseadmed relvastusse 1933-1934. aastal ja Läti ostis ühe sellise Austriast 1938. aastal.

Ka Eesti leidurite pingutused kodumaise helimõõtmisseadme loomiseks jätkusid ning aastail 1937 – 1939 olid täiustatud aparaadid taas kasutuses.

Kuni radari leiutamiseni II maailmasõja eelõhtul jäid taolised seadmed ainsaiks, millega oli võimalik fikseerida silmaga mittenähtavate suurtükkide ja lennukite asukohta. Sõjatehnilise uudsuse poolest omas ajas on nad võrreldavad tänapäeva passiivradarite ja teiste kõrgtehnoloogiliste jälgimis- ja luurerüsteemidega. Tänapäeva passiivradarid kasutavadki mõneti sarnast tööpõhimõtet, näiteks Ukrainas loodud seade Koltshuga, mille müümine Iraagile tekitas suure tüli USAga. Ehkki need radarid jälgivad mitte akustilist müra, vaid lennuki või maapealse objekti tekitatavaid raadiolaineid
allikas http://www.ekspress.ee/viewdoc/6E2D7395 ... 0A0036DF7B

Raha oli Eestil 30-ndate lõpus väikeriigi kohta päris palju.
See, et kellegi äi väitis, et Eesti oleks langenud 2 nädalaga ei ole mingi argumnet.
Laidoner väitis muuseas, et ka Soome langeb Talvesõjas kahe nädalaga, tegelikult aga

Tegelikult oli sakslastel küll üht-teist vastu panna. Isegi väidetakse, et sakslaste radarid kui sellised olid sõja alguses brittide omadest kaasaegsemad (töötasid näiteks kõrgemal sagedusel).
http://www.vectorsite.net/ttwiz7.html#m4

Põhierinevus brittidega oli see, et sakslastel olid neid mõned üksikud ning neilt saadud andmeid ei koondatud ühtsesse lennuväe juhtimiskeskusesse. Britid olid seadnud rannikule üles terved radarite võrgud, ning kõigist neist tulev info oli koondatud lennuväe juhtimiskeskusesse, mis siis omakorda juhtis lennuväeosi ning ÕT-d.

Kuid ka britid said väga ebameeldivate üllatuste osaliseks

18 Dec 1939 - Twelve out of twenty four Wellington bombers are shot down by German fighters during an attack on German warships at Wilhelmshaven. The aircraft were detected by two experimental German radar installations which then guided enemy fighters to the area. After this, daylight RAF raids on Germany are suspended and crews trained in night flying.

Allikas - RAFi ametlik ajalugu
http://www.raf.mod.uk/history/line1939.html

Tulles aga tagasi teema juurde - kordan veelkord, Eestil ei olnud 1939 ega 1940 radareid ega tehtud ka mingeid arendustöid nende loomiseks, ega peetud plaane nende ostmiseks. Siiski liiga kõrge latt meie jaoks.

Majandusministeeriumis sõjatööstuse all registreeritud leiutiste nimekiri on päris huvitav:

http://ais.ra.ee/ais/index.php?module=2 ... 0700256358

hugo1 kirjutas:
Raha oli Eestil 30-ndate lõpus väikeriigi kohta päris palju.

Palun täpsustada, mida selle all silmas peetakse.

hugo1 kirjutas:
See, et kellegi äi väitis, et Eesti oleks langenud 2 nädalaga ei ole mingi argumnet.

Omaaegse tegevsõjaväelase väide on igaljuhul olulisem argument kui oletused a la "oleks vanaemal noku oleks ta onku".

Paneks siis ka arhiivilinke

http://ais.ra.ee/ais/index.php?module=2 ... &a_active=

Õhukaitse staabi õhuvaatlusteenistuse arhivaalid. Pole jõudnud veel nende kallale asuda, kuigi näpud sügelevad

Aga eks huvilised võivad tutvuda ning vaadata, mitu korda radarit mainitud on

Lp. Estoloog

Palun täpsustada, mida selle all silmas peetakse

Eelkõige suur relvatehing, muidugi jäi palju võimalusi kasutamata, näiteks Soome eeskujul rahva korjandus teha. See oli hämmastav, millest inimesed olid nõus loobuma, selle nimel, et iseseisvus säiliks.
Kilode viisi abielusõrmuseid, kihlasõrmuseid. Kuldküünlajalad vääriskivid, hõbeserviisid isegi kuldhambaid olevat toodud jne....
Muidugi raha, Sa ehk oled kuulnud Soome raudsõrmusdest.
Abi oli märkimisväärne.

Omaaegse tegevsõjaväelase väide on igaljuhul olulisem argument kui oletused a la "oleks vanaemal noku oleks ta onku"

Estoloog ma ei oleta nii, arvamused jagunevad kaheks, Eestil oleks olnud võimalus vastu hakata, või ei oleks olnud.
Minu arvamus oli ennem, et ei oleks olnud. Kuid nüüd, olles uurinud natuke Eesti seisu ja võrrelnud seda Soome Talvesõjaga, olen arusaamisele jõudnud, et olukord oli kohati väga sarnane.
Arvan, et Eesti juhtkond hindas punaarmee võimsust tugevalt üle ja jättis palju tegemata.
Mis Mati äiasse puutub, siis kas majori auastmes mees on piisavalt pädev ja omab piisavalt infot olukorrast, et nii öelda
Arvan, et ei ole.
Mees, kes oli pädev, oli ülemjuhataja Laidoner, ning nagu ma varem mainisin eksis ta rängalt Soome kohta ja võimalik, et ka Eesti kohta.

nublu ja Estoloog

tänud huvitavate allikate eest.
Kas keegi teab täpsemalt, mis seisus ja kui palju neid Eesti radareid 1939a oli.
Aretiklis on vähe kirjas

Ka Eesti leidurite pingutused kodumaise helimõõtmisseadme loomiseks jätkusid ning aastail 1937 – 1939 olid täiustatud aparaadid taas kasutuses.

hugo1 kirjutas:nublu ja Estoloog

tänud huvitavate allikate eest.
Kas keegi teab täpsemalt, mis seisus ja kui palju neid Eesti radareid 1939a oli.
Aretiklis on vähe kirjas

Ka Eesti leidurite pingutused kodumaise helimõõtmisseadme loomiseks jätkusid ning aastail 1937 – 1939 olid täiustatud aparaadid taas kasutuses.

eeeeeeeee

Kas nüüd peab seletama hakkama, mis asi radar on või?

Kasutusel olnud kõlamõõduaparaatide arvu ei oska kahjuks öelda, aga kaldun arvama, et mitte eriti palju. Pigem võis seal tegu olla 1 ja sama aparaadiga, mis uuesti töökorda seati...

Suurtükiväe Inspektuuri pabereist võib silmaringi avardamiseks lugema minna

ERA.511.1.286
Kirjavahetus välisriikide suurtükiväe tarvitusel olevate kõlamõõduaparaatide kohta.
22.03.1932-23.10.1934

või muidki pabereid:

http://ais.ra.ee/ais/index.php?module=2 ... 6a32c2ba6b

Ma tõesti radaritest väga palju ei tea. Artikli põhjal sain aru(teatsin ka ennem nii), et II maailmasõja alguses oli radar väga uus ja vähelevinud riist.
Radarite asemel kasutati selliseid aparaate.

Kuni radari leiutamiseni II maailmasõja eelõhtul jäid taolised seadmed ainsaiks, millega oli võimalik fikseerida silmaga mittenähtavate suurtükkide ja lennukite asukohta. Sõjatehnilise uudsuse poolest omas ajas on nad võrreldavad tänapäeva passiivradarite ja teiste kõrgtehnoloogiliste jälgimis- ja luurerüsteemidega. Tänapäeva passiivradarid kasutavadki mõneti sarnast tööpõhimõtet, näiteks Ukrainas loodud seade Koltshuga, mille müümine Iraagile tekitas suure tüli USAga. Ehkki need radarid jälgivad mitte akustilist müra, vaid lennuki või maapealse objekti tekitatavaid raadiolaineid, kasutab ka Koltshuga korraga mitut laiale territooriumile paigutatud andurit ning arvutab sel moel vaenlase asukoha, jäädes ise täiesti märkamatuks.

Siin on öeldud, et ka lennukite avastamiseks kasutati neid.

Kasutusel olnud kõlamõõduaparaatide arvu ei oska kahjuks öelda, aga kaldun arvama, et mitte eriti palju. Pigem võis seal tegu olla 1 ja sama aparaadiga, mis uuesti töökorda seati...

1924 ning andsid igati rahuldava tulemuse. Tulistava suurtüki asukohta sai antud seadmega määrata 25 – 30 meetri täpsusega. See ei ole ju paha tulemus, kui täpseks saadi ta 1939a
Aparaadil oli palju vigu, kuid 1937 võeti tagasi kasutusse, järelikult vead likvideeriti.
Mind huvitab, kas neile ka rakendust oleks Eesti kaitsmisel leitud
Kas Soome Talvesõjas sarnaseid aparaate kasutati

hugo1 kirjutas:Ma tõesti radaritest väga palju ei tea. Artikli põhjal sain aru(teatsin ka ennem nii), et II maailmasõja alguses oli radar väga uus ja vähelevinud riist.

Ok, lühike kirjaoskamatuse likvideerimise programm, mida oleks tegelikult vist õigem privas teha

Radar ehk raadiolokaator töötab metalli omadusel peegeldada raadiolaineid. Ehk siis radar kiirgab teatud kindlal raadiosagedusel raadioimpulsse ning seejärel "kuulab", kas see peegeldub kusagilt tagasi või mitte. Seejärel saadab uue impulsi ning "kuulab" uuesti jne jne. Lihtsalt teeb seda kõike hästi kiiresti

Kui nüüd kusagilt peegeldub talle selline impulss tagasi, siis saab selle peegeldunud impulsi abil arvutada välja peegeldanud objekti kauguse ning suuna.Kaasaegsetel radaritel on võimalus ka arvestada kiirust radari enda suhtes (Doppleri efekti kasutades, liikuvalt objektilt peegeldunud signaali sagedus muutub).

Passiivradar ise mingeid signaale ei kiirga vaid püüab lennukeilt ja muudelt objektidelt endilt saadetud signaale. Kõige levinum passiivradarite rakendusala on lennujuhtimine. Kõigil lennukeil peab olema peal nn transponder (ehk siis tegelikult raadiosaatja mis saadab unikaalset signaali) ning lennujuhtimiskeskuses on siis passiivradar, mille abil jälgitakse tema piirkonnas liikuvaid lennukeid ning vajadusel juhitakse neid üksteisest lahku või teistesse koridoridesse jne.

Kuid passiivrdareil on ka militaarseid rakendusi, kuna enamus sõjamasinaid on ka mingisugusegi raadiosignaali allikaks (kasutavad ise radareid, raadiojaamu või muid sidevahendeid...)

Kõlamõõdujaama tööpõhimõtte sa postitasid siia ise. Mitme üksteisest eemal asuva suundmikrofoniga määratakse heliallika asukoht.

Kõlamõõdujaamad leidsid õhutõrjes kasutamist. Ilmselt oled ka ise näinud vene kroonikakaadreid, kus Moskva õhukaitses kõlamõõdujaama mikrofonid kammivad õhtust taevast. Aga võrreldes radariga on nende peamiseks puuduseks palju väiksem tegevusraadius ning ebatäpsus.

hugo1 kirjutas: 1924 ning andsid igati rahuldava tulemuse. Tulistava suurtüki asukohta sai antud seadmega määrata 25 – 30 meetri täpsusega. See ei ole ju paha tulemus, kui täpseks saadi ta 1939a
Aparaadil oli palju vigu, kuid 1937 võeti tagasi kasutusse, järelikult vead likvideeriti.
Mind huvitab, kas neile ka rakendust oleks Eesti kaitsmisel leitud
Kas Soome Talvesõjas sarnaseid aparaate kasutati

Ma kardan, et avaldatud raamatuist ning artikleist Sa neile küsimustele vastust ei leia. Ehk Soome kohta on kuskil raamatuis ka neist juttu, aga mul pole seni kuskil ette jäänud.

Aga milles küsimus. Oled Tallinna inimene? Järgmisest nädalast on Riigiarhiivi uurimissaal õhtuti kuni 1900 lahti. Astu sisse ning uuri dokumente. Lähed paned kirja oma nime, hariduse ja elukoha, uurimuse eesmärgi (ei küsi sult seal keegi mingeid pabereid, ning uurimuse eesmärgiks võid kirjutada kasvõi ajalooringi uurimustöö...) tellid vajalikud kaustad ja loed läbi. Riigiarhiivi kodulehelt leiad ilmselt enamuse vajalikust infist. Kui seal hätta jääd, siis võid arhiivist tädide käest abi küsida...

http://www.riigi.arhiiv.ee/

Äkki mõnel õhtul isegi trehvame

Ja ära unusta siis tulemustest teisi ka teavitada

Tänud nublu

Ma tõesti täpselt ei teadnus, mis asi passiivradar on
Sain jälle tänu Sinule pisut targemaks.

Radar nii inglastel kui ka sakslastel oli niivõrd uus teaduslik- tehniline
saavutus, et oli salastatud. Ja seda müüa ei pakkunud keegi. Vaevalt
üldse Eestis teati, et raadiolainete peegeldusele on leitud praktiline
lahendus. II Maailmasõja eel oleks siis pidanud eesti raadioinsenerid ja
elektroonikud ise teoreetiliste teadmiste põhjal konstrueerima töövõimelise
radari. Selleks oli aga vaja vajalike teadus- tehniliste võimalustega ette-
võtet ja ka riiklikku finantseerimist. Paraku seoses Eesti riigi väiksusega
sellised tingimused puudusid.
Terve teise maailmasõja vältel jäid sakslased oluliselt maha inglastest-
ameriklastest radari edasiarendamisel.