www.militaar.net

wudu kirjutas:Loen siin ja püüan aru saada. Sinine oda on eelkõige laevatõrje rakett, millel on lisa boonusega kaasas maapealsete sihtmärkide tümitamine. Et miks küll peab see mõne arust olema mõni kolonelleitnant, kes nii öelda kogu asja juhib? Loogiline on, et kaptenleitnanti on kergem treenida sihtima maapealseid sihtmärke, kui selleks vajadus tekib, kui kolonelleitnanti õpetada jahtima merel laevu.

Püüan selgitada:
-- see ei peagi olema "mõni kolonelleitnant", kes juga juhib..
-- see peab aga olema ühendstaap, kes evib nii taset kui infot võimalike sihtmärkide prioritiseerimiseks // riigi ainsa kaugmaa täppisrelva kasutuse üle otsustamiseks..
-- kohaliku mikromereväe mikrostaap sellist kompetentsi ei oma(-ei saagi omada)..
-- ja "sihtida treenimiseks" ei ole(gi) vaja ei kolonelleitnanti ega kaptenleitnanti - selle teevad ära allohvitserid..
-- kogu küsimus taandub selle relva puhul tema kasutuse üle otsustamisele(-loe: tule prioritiseerimisele) ja see on siin mikroriigis ühendsataabi rida - case closed..

Lugesin uuesti üle - krt, keeruline tuli.. no katsu(ge) kuidagi aru saada

Borja kirjutas:

URR kirjutas:Laev on vee peal suhteliselt selgelt eristuv sihtmärk. Kuidas on Iskanderiga maastikul?

Nagu näitas viimane madin Kaukaasias, "on Iskanderiga maastikul" kõik väga hästi - pihta saadi seal kõigele mis liikus ja kõigele mis oli kusagile sara alla ära peidetud.
Väikseim sihtmärk "maastikul" mis ära nopiti, oli mu mälust üksik miinipilduja tulepositsioonil.
Tundub üldse, et kaasaegne raketimajandus saabki "maastikul" lõdva randmega pihta kõigele, mis on nii vähemalt väikeauto suurune - samas ISKANDER on sihtmärgina oluliselt suurem näit meie viimastest pallukiidet "väekaitsekaatritest". ..

Muidu kõik õige, kuid pisiasi on paigast - aserid ei kasutanud "sinise oda" klassi rakette (lennukaugus, lõhkepea mass) ning õhuruum oli nende vaatlus- ja ründedroonide kontrolli all. Metsast pole mõtet rääkidagi ...

Minuarust küsimus on prioriteetidest. Kui maismaal võib vastane oma Iskanderitega saavutada üksnes taktikalist efekti (saab pihta mõnele juhtimispunktile), siis takistamatult randa ujuv vastane võib kohe operatiivsele efektile lausa loota. Sest muid vahendeid tema tõrjumiseks pole. Kuigi teooria ütleb, et pataljoni maandamisega tehakse taktikaline dessant, siis meie vägade suuruse juures kannataks seda juba operatiivdessandiks pidada, sest avatakse operatiivsuund. Ja kui rannast miski vastu ei tulista, siis ei pea ju über-dessantnikud seda tegema, vaid võib sõita kaubalaevaga Ust-Luga sadamast otse Loksa kai äärde.

Et meil võidakse seda teha, näitab juba sõja-ajalugu, palju neid maabumisoperatsioone, mis keerasid/või oleks parema teostusega keeranud pekki kaitsjate pingutuse, selle lugemiseks jääb sõrmedest väheks.

Ehk me peame arvestama sellega, et nad võivad punnseisu tekkides (nt Ida-Viru maakitsusel) ronida selja taha ja teha seda merelt. Või Emajõe puhul teha seda Mehikoorma kaudu. Kuna meil tol hetkel võib kõik see mees olla rindel ja tagalas on võibolla paar KL kompaniikest, siis oleks otstarbekas sellised üritused tõrjuda rannikust eemal, sest nende tõrje juba maismaale jõudnuna eeldab meilt vägede ressurssi, mida ei pruugi olla.

Ilmselgelt suudab sinine oda pihta saada nii maismaa kui meresihtmärkidele. Kumba eelistada ja kuidas neid kasutada sõltub sõja taktikalisest olukorrast.

Lisaks muudest asjadest, näiteks talvel annaks ma pihta paarile peterburgi alajaamale. Millega saaks tervest linnast elektri ära võtta pikkemaks ajaks. Segadus mis sellest löögist sünniks (ja no venelased annavad nagunii meie tsiviilvärkide pihta ilma igasuguse südametunnistuseta) arvatavasti halvaks Venemaa võimet sõda pidada rohkem kui kümme kaotatud tankipataljoni narva all.

Taaniel Tina kirjutas:Kas liikumine ja liikumise kiirus siiski omavad tähtsust või ei oma?
Raketiveduki puhul on vaja eelnevalt määrata asukoht. Kas laeva puhul ei ole vaja seda teha?

Siin on kaks erinevat asja. Radarjuhitav rakett peab tabama täpselt. Ta saab liikuvale sihtmärgile järele lennata, aga selleks peab ta sihtmärgi ära tundma. Nagu kapten Trumm kirjutas, saab teele saadetud rakett “kasti”, mille sees ta hakkab sisestatud parameetrite ja loogika alusel oma sihtmärki otsima. Parematel rakettidel saab seda “kasti” lennu ajal nihutada, suuremaks või väiksemaks teha. Kui “kastis” on üks kontaks, püüab rakett seda tabada. Kui kontakte on mitu, vailib rakett neist selle, mida kõige tõenäolisemaks peab. Kui “kastis” on palju puid ja muud mudru, siis…

Borja kirjutas:Nagu näitas viimane madin Kaukaasias, "on Iskanderiga maastikul" kõik väga hästi - pihta saadi seal kõigele mis liikus ja kõigele mis oli kusagile sara alla ära peidetud.
Väikseim sihtmärk "maastikul" mis ära nopiti, oli mu mälust üksik miinipilduja tulepositsioonil.
Tundub üldse, et kaasaegne raketimajandus saabki "maastikul" lõdva randmega pihta kõigele, mis on nii vähemalt väikeauto suurune - samas ISKANDER on sihtmärgina oluliselt suurem näit meie viimastest pallukiidet "väekaitsekaatritest".

Eeldusel, et need ennast sugugi varjama ei vaevu.

Borja kirjutas:Püüan selgitada:
-- see ei peagi olema "mõni kolonelleitnant", kes juga juhib..
-- see peab aga olema ühendstaap, kes evib nii taset kui infot võimalike sihtmärkide prioritiseerimiseks // riigi ainsa kaugmaa täppisrelva kasutuse üle otsustamiseks..
-- kohaliku mikromereväe mikrostaap sellist kompetentsi ei oma(-ei saagi omada)..

Kui asjade algusesse tagasi tulla, siis hangiti raketid pealveesihtmärkide tõrjumiseks. Väga tore, et muuks ka sobivad. Seega on vaja inimest-inimesi, kes neist sihtmärkidest aru saavad ja liitlastega merel kostööd teha suudavad (sest me vajame nende abi sihtmärkide tuvastamisel ega tahaks neid endid puruks lasta). Seega käib jutt pigem kapten- kui kolonelleitnandist, ükskõik millise staabi koosseisus ta on. Iga staap või väeliik on täpselt nii “mikro” kui “mikrona” seda hoitakse. See näibki olevat Borja peamine mure: kole küll kui ühel päeval enam “mikro” ei ole. Targeting on niikuinii protsess, mis toimub JTF tasemel, meie puhul vältimatult koostöös liitlastega. Kelle “oma” vastav relvasüsteem on, on üsna teisejärguline.
Jube harjumatu on Kapten Trummiga ühel nõul olla.

Lisaks muudest asjadest, näiteks talvel annaks ma pihta paarile peterburgi alajaamale. Millega saaks tervest linnast elektri ära võtta pikkemaks ajaks. Segadus mis sellest löögist sünniks (ja no venelased annavad nagunii meie tsiviilvärkide pihta ilma igasuguse südametunnistuseta) arvatavasti halvaks Venemaa võimet sõda pidada rohkem kui kümme kaotatud tankipataljoni narva all.

Peterburi suurusel linnal on neid elektrikanaleid rohkem kui "paar". St paari alajaama ründamisega suuremat kahju ei teki.
Teiseks muidugi, kuidas VF vägesid segab, et Peterburi mingi linnajagu on kuu aega elektrita?
Väed on maastikul autonoomsed (ka meie omad) ja sõjaväeobjektid on reservgenekatega (ka meil).

Arvan, et rakette on meil liiga vähe, et neid kulutada Peterburi kümnetele alajaamadele.

Vabandust et ma siin elavat arutelu segan aga ...
1. Blue Spear hangitakse eelkõige meresihtmärkide hävitamiseks ja läheb mereväe koosseisu.
2. Maasihtmärkide hävitamiseks on planeeritud teine süsteem. Ehk saab aasta jooksul midagi kuulutada.
3. KVPSis tegelevad sintmäristamisega ka "mikrovägede" esindajad ehk õhuväelased ja mereväelased. Mõne aja pärast lähevad nad oma "mikromaailma" jälle tagasi.
4. Balti laevastiku alused kannavad Iskanderiga samaväärseid võimeid.
5. Nagu näitas viimane madin Kaukaasias ... saavad pihta need sihtmärgid mis ei vaheta positsioone ega tegele moondamisega.
6. Nagu näitas 2008 aasta madin Gruusias, need kes vahetasid positsioone (STV), jäid terveks sõja lõpuni. Ka siis kui grusiinid enam õhku ei kontrollinud. Viimasel Kevadtormil peitis 2.brigaad terve kompanii CV90neid kolmandiku keskpolügooni alasse. Ei leidnud neid helikopterid, luurajad ega tankid. TT "leidis" ... selja tagant end ründamas.
7. vt veelkord p.1

Martin Herem kirjutas:7. vt veelkord p.1

P. 2 on isegi huvitavam...

Kriku kirjutas:...P. 2 on isegi huvitavam...

Ilmselt on tegemist selle unistuste MLRS süsteemiga.

Akf URR.

Ma saan sellest kõigest aru.
Mulle ei meeldinud Kaptet Trummi väide, et raketiveduki ei saa lasta kuna erinevalt sillast ta liigub ja vajab tuvastamist.
Põhimõtteliselt on rakett võimeline tabama igat objekti, mis omab piisavat suurust ja liigub laeva kiirusega. Ja tuvastada on vaja ka objekt mõlemal juhul.
Küsimus on selles kui hästi või halvasti on objekti võimalik peita või avastada.

URR kirjutas:Siin on kaks erinevat asja. Radarjuhitav rakett peab tabama täpselt.

Mille see täpsus seisneb? Kas laeva võetakse kui üht objekti kuhu lennatakse silueti keskmesse või on võimalik laeva puhul ka valida kriitilisemaid tsoone (moonakamber, kütusemahutid, masinaruum nt.) kuhu seda raketti tabama suunata? Kas on selliseid asju võimalik raketile selgeks ''õpetada'' või peab operaator viimasel hetkel sekkuma?

Jah ja ei.
(Radar)juhitav rakett peab suutma oma sihtmärki lennu lõppfaasis taustast eristada, et sellele lukustuda. Ebatasasel maastikul puude ja hoonete vahel ta seda ei suuda. Jääb kaks võimalust: rakett lendab puhtalt koordinaatide peale, ükskõik kas seal miski (enam) on või keegi “näitab” oma radari või IR abil raketile sihmärki. Viimane moodus enamiku laevavastaste rakettide puhul ei tööta, sest merel ei saa seda hästi kasutada.

Mulle ei meeldinud Kaptet Trummi väide, et raketiveduki ei saa lasta kuna erinevalt sillast ta liigub ja vajab tuvastamist.

Ja kuidas see raketiveduk kuskilt metsavahelt üles leitakse? Rakett seda ise ei otsi.
Raketivedukit ei saa kuskilt juhtimiskeskusest reaalajas jälgida (merel laeva saaks).
Kaldast nii 30 km kaugusele (tükati kaugemale) me näeksime ka kohale minemata.
Kuidas aga leida see raketiauto kuskilt Luuga metsavahelt? Vaenlase territoorium (suurem jalgsi sebimine ei tule arvesse)?
Maismaa märgi tabamisel tuleb arvesse 1. teadaolevad koordinaadid (seisev märk), kuhu rakett lendab 2. sihtmärgi valgustamine laseriga maapinnalt (selleks peab sihtmärgi juures keegi olema, kes seda laserit suunab, et oleks kuhu suunata, tuleb see märk enne leida).

Walter2 kirjutas:Mille see täpsus seisneb? Kas laeva võetakse kui üht objekti kuhu lennatakse silueti keskmesse või on võimalik laeva puhul ka valida kriitilisemaid tsoone (moonakamber, kütusemahutid, masinaruum nt.) kuhu seda raketti tabama suunata? Kas on selliseid asju võimalik raketile selgeks ''õpetada'' või peab operaator viimasel hetkel sekkuma?

Enamik sihib keskele. Sellele tugineb osa vastumeetmeid: peegelaganate abil tehakse sihtmärk raketi jaoks nii suureks, et "keskele" sihtides läheb see mööda.
Täpsuse all mõtlesin seda, et tabada tuleb konkreetset laskeseadet, mitte ala.

Minu lemmik Penguin aga lendab hoopis soojuse peale, seega pihta saab see koht, kust katelde või gaasiturbiinide gaasid väljuvad.
Soome Haminatel näiteks suunatakse diislite heitgaas vette ja mööda laeva reelingut jookseb sprinklerisüsteemi torustik, kust tekitatakse külma merevee abil midagi dushi taolist, mis katab laeva ja muudab raketi soojuskaamera jaoks nähtava pildi sama jahedaks kui on meri ümberringi.

Ma muidugi arvan, et Kongsbergi insenerid nii rumalad ka pole, et nende raketid lendaks laeva korstnasse (suht vähe kahjustav mõju), vaid küllap on nad õpetatud ikka suunduma soojuse peale, aga tabama mõned meetrid sellest allapoole.

Enamik sihib keskele. Sellele tugineb osa vastumeetmeid: peegelaganate abil tehakse sihtmärk raketi jaoks nii suureks, et "keskele" sihtides läheb see mööda. Täpsuse all mõtlesin seda, et tabada tuleb konkreetset laskeseadet, mitte ala.

Selle vastu on lihtsaid võtteid, näiteks tulistada laeva eri suundadest. Siin muidugi avaldub jällegi arvukama vastase eelis, muidugi tänapäeva rakette peaks saama seadistada ka lendama eri marsruute pidi. Falklandil, kus oli suurem kogus briti laevu koos, kas mitte ei juhtunud see, et sõjalaevad eksitasid raketid eemale, aga nood põrutasid seepeale selle suure transpordilaeva pihta, mis mööda lennanud raketile radarile järgmisena sattus?