www.militaar.net

Sealt pässalt ühe prükkariga sai kord kokku puututud-tegelasel oli 2 kõrgharidust! Loodetavasti poisid sellest valesid järeldusi ei teinud!

Jah, alkoholism kahjuks diplomit ei vaata

Kriku kirjutas:Aga lapsepõlv on subjektiivselt alati kuldne, kui elementaarsed vajadused rahuldatud.

Justnimelt
+ tuleks defineerida "lapsepõlv" kindla ajaperioodiga, vanusest .... kuni ...., sest ilmselt on erinevatel vanusegruppidel need elementaarsed vajadused erinevad.
+ mõnedel oli see nn "lapsepõlv" väga lühike ja mõnel jälle üüratumalt pikk.

500 aasta pärast vaatavad kodanikud aastal 2017 elanud lapsi ja imestavad, kuidas need üldse ellu jäid, kuldsest ajast rääkimata.

Igaüks võib teha omale lapsepõlve "Top Ten" listi ja panna sinna tähtsuse järjekorras kirja, et mis olid kõik need asjad, mis selle lapsepõlve kuldseks tegid.
Ma rõhutan: lapsepõlve edetabel, mitte praeguse tarkuse põhjal arvatav edetabel.

Mul oli see midagi umbes sellist ma arvan:

1. Kodu (köetav elamine, seinte, põranda ja katusega)
2. Vanemad, mõlemad (ei vaja ilmselt täpsustamist, aga ka vanavanemad)
3. Toit laual e. täis kõht (ei pea silmas banaane)
4. Riided seljas (terved ja puhtad, mitte mudased kaltsud)
5. Turvaline ümbrus (nii kodus, koolis kui avalikus ruumis)
6. Mänguasjad (ei pidanud olema supermarketi transformerid ega Hello Kitty Barbie, kõlbasid isegi ka isetehtud )
7. Sõbrad ja mängukaaslased (või ka õed ja vennad)
8. Koduloom(ad)
9. Liivakast ja koduõu, hiljem mänguväljakud (jalgpall, korvpall, staadion vms kohad mängimisteks/tegevusteks)
10. Kool, klassi- ja koolikaaslased, ühisettevõtmised ja tegevused (kes käis lasteaias, sel kindlasti ka lasteaed)


...

11. Vanaema-vanaisa maal kus käia, või sõprade vanavanemad kusagil maal (maalastel ilmselt vastupidi), hiljem laagrid, TPL/EÕM jms suvetegevused
12. Lastemeedia. (Lasteraamatud ja ajakirjad, televiisor ja lastesaated, kino, teater jms)
13. Taskuraha (võimalus ise midagi osta)
14. Huviring või trenn ja võimalus neis osaleda
15. Reisimine ja ekskursioonid (noh, toona ilmselgelt ainult NSVL piires, mis aga tol hetkel rahuldas täielikult)

Siin umbes, või veidi hiljem lõppeb selle "kudse" lapsepõlve TOP
Ja siis alates seal umbes 3-4 klassist või isegi edasi tulevad teemad, mis "kuldse" alla eriti ei mahu, aga minul isiklikult ka ei rikkunud seda lõpplikult ära.

~25. Vähem muulasi enda ümber
~26. Vähem kommunistlikku propat, loosungeid ja möla
~27. Tahaks ka Suosikki ajakirja ja muid värvilsiste reklaamidega ajakirju + läikivaid mänguasju, nätsu, Kokakoolat, BANAANI jms
~28. Tahaks ka kapriikidesse ekskursioonile (või vähemalt sotsriikidesse, peaasi, et välismaale)
~29. Ei taha käia maiparaadidel ja oktoobriparaadil. Ei taha korjata kohustuslikult vanapaberit ja vanametalli, ega käia kolhoosi põllul kartuleid korjamas.
~30. Ei taha koolis õppida "Nõukogude riigi õiguseid ja aluseid" ega ühiskonnaõpetust (ega ka NLiidu majandusgeograafiat ega NLiidu ajalugu jms).

Ja siis sealt veel edasi, umbes 8 klassist alates
~31. Tahaks vabat Eesti Vabariiki (sest see lahendaks tahtmised punkt ~25 alates)
~32. Tahaks lugeda/vaadata muud materjali ka, kui kompartei tsensuuri heakskiidetu
~33. Ei taha minna NA-sse aega teenima
~34 ja edasi on minul juba sügavalt isklikud spetsiifilised tahtmised, et eluke edasi kuldne oleks, sest alates 8-ndast klassist võtsid pädevad organid vaevaks mind süstemaatilise järjepidevusega tagakiusama ja terroriseerima hakata, kui "riigivastast elementi" kuni NA-sse minemiseni. Teistel on siinkohal kindlasti muud teemad ma arvan.

Seega ma julgen siiski ütelda, et minu lapsepõlv oli kokkuvõttes "kuldne".



Mis aga puudutab meie praegust poliitelu riigis (elik teema juurte juurde tagasi tulles), siis ausõna, see ajab iiveldama. Räigelt ajab.
Mida vanemaks saan ja mida aeg edasi seda rohkem. Ma ei toeta ühtegi olemasolevat poliitilist parteid, sest pole ühtegi, keda ma saaksin südamerahus toetada.
On vaid need, keda ma kohe kindlasti 100% ei toeta.
Ma olen anno 2017 täiesti apoliitiliseks muutunud. Ma ei viitsi ja ei taha enam isegi neid parteide, üksikkandidaatide või valimisliitude põhikirju ja programme enam lugeda. Ja, et asjad ei läheks hullemaks kui on (väga hull tegelikult ju VEEL ei olegi ah?), siis ma ei käi juba mitu head valimist mitte, et kedagi valida kes mulle meeldib, vaid kedagi kellegi vastu valimas. Nii on ja ma ei saa sinna midagi parata.

Kas me päevakorda kerkinud "õnneliku/õnnetu" lapsepõlve teema kohta ka midagi arvame? Teema on siin sobilik ja minu arvamus on et lugupeetud presidend astus vabatahtlikult ämbrisse. Oli see NSVL mis ta oli, tagsi sinna ei igatse aga lapsepõlv oli õnnelik, meenuta seda kust otsast tahes.

Lapsepõlv oli nii õnnelik, et sinna tagasi ei igatse?
Pilt on selge..

Palun lahkesti - tõin akf ftp Fucsi (ja tema poolt tsiteeritud enda) arvamuse ka siia üle.

Dr.Sci kirjutas:Kas me päevakorda kerkinud "õnneliku/õnnetu" lapsepõlve teema kohta ka midagi arvame? Teema on siin sobilik ja minu arvamus on et lugupeetud presidend astus vabatahtlikult ämbrisse. Oli see NSVL mis ta oli, tagsi sinna ei igatse aga lapsepõlv oli õnnelik, meenuta seda kust otsast tahes.

Kellel oli ja kellel ei olnud. Lapsepõlve õnnelikkus ei sõltu riigikorrast, vaid millisesse perekonda laps on sündinud. Kuulates viimases "Pealtnägijas" laste kõnesid Päästeametisse, tuleb tõdeda, et hoolimata vabast ja demokraatlikust Eesti Vabariigist on nii mitmelgi lapsel praegugi õnnetu lapsepõlv.

Sho kirjutas:Lapsepõlv oli nii õnnelik, et sinna tagasi ei igatse?
Pilt on selge..

Igatsen, mõned asjad teeks teisiti aga see poleks militaar.net teema vaid puudutaks tüdrukuid kelle järel õhkasin aga ära rääkida ei julenud

Siin peaks jätma puutumata asjassepuutumatu, ehk lapsepõlve loomuliku süütuse ja õnne, ning keskenduma teemale - kuidas tegi just nimelt vaenlase poolt okupeeritud olemine ning kommunistlik türannia lapsepõlve õnnelikuks ja helgeks.

Sho kirjutas:Siin peaks jätma puutumata asjassepuutumatu, ehk lapsepõlve loomuliku süütuse ja õnne, ning keskenduma teemale - kuidas tegi just nimelt vaenlase poolt okupeeritud olemine ning kommunistlik türannia lapsepõlve õnnelikuks ja helgeks.

Ega laps omas maailmas ei tajunud kuskilt otsast seda okupatsiooni (millest hakati avalikult rääkima ka alles 80-ndate lõpus) ja kommunismi rasket taaka, ka lihtinimesest (kes piiritagusest elust ei teadnud midagi ning esivanemaid ka enam polnud kes esimesest vabariigist võinuksid rääkida) läks ta enamuses suuresti mööda kuna ei osatudki paremat elu tahta, kui oli töö, toit laual ja soe elamine siis sellest piisas. Ei pea siin silmas hullusid 40-50-ndaid aastaid, vaid ikka hilisemat perioodi kui asjad olid enam-vähem paika loksunud.

Sho kirjutas:Siin peaks jätma puutumata asjassepuutumatu, ehk lapsepõlve loomuliku süütuse ja õnne, ning keskenduma teemale - kuidas tegi just nimelt vaenlase poolt okupeeritud olemine ning kommunistlik türannia lapsepõlve õnnelikuks ja helgeks.

Ma olen 1972 aasta väljalase, sel ja hilisemal ajal polnud miskit tuntavat kommunistliku türanniat, oli tüüpiline korrumpeerinud ametnikekeskne juhtimine mis peitis end kunagise ideoloogilise maski taha. Pole see praegunegi EL sellest erinev, ideoloogia on lihtsalt teine, pole ka sellist suurt vastast mille jaoks armeed pidada ja piire kontrollida (ehk aga peaks) aga võim kuulub endiselt ametnikele, sealhulgas meil ka nendele kes olid juhtivad komsomoli või parteitegelased ka juba NSVL ajal.
See kõik muidugi ei takistanud mind kogunemast 1988 SMV lipu taha ja olemast seal senini, sest ausalt öeldes, mida vanemaks sain seda enam kasvas tunne et venestatakse (praegu muide soov ajada kõrgharidus inglisekeelseks tekitab suht sama tunde (TTÜ-s oli hiljuti ja tuleb kindlasti taas päevakorda see et õpingute keel magistriõppes peaks olema eelistatult ingliiz sest siis saaks me vastavatele ainekavadele välistudengeid (enamuses) Aa tähtedega algavatest maailmajagudest))
Aga jah, lapsepõlv oli helge ja seda mitte tänu riigikorrale vaid perekonnale. Ei takistanud seda ei okupatsioon ega nn kommunistlik türannia.

Ei osanud muud tahta, sest ei olnud midagi teist peale Nõukogude Liidu näinud. Puudus võrdlusmoment. Ühte olen küll täheldanud - kogu elu kestnud hirmu sõja ees. Lapsepõlvest mäletan, et kohe-kohe pidi ründama USA tuumapommiga ja selleks oli vaja valmistuda, näiteks vati-marlimaske õmmelda. Nüüd on oht, et väidetavalt iga hetk, peaaegu et kohe-kohe ründab Venemaa ja ka tuumapommiga. Õnneks pole vaja vati-marlimaskidega enam jännata. Lapsepõlves korra õmblesin seda pool ööd ja kui järgmisel päeval kooli läksin oma ülikorralikult tepitud maskiga, polnud enamikul kaasõpilastest seda üldse kaasaski, paaril oli suvaline riideräbal, mis rivistuse ja "häire" ajal näo ette seoti, ülejäänud ütlesid, et nemad ei osanud teha. Nii et ma ei tea. Propaganda mõjutas mind küll, jah.

Õnneks pole vaja vati-marlimaskidega enam jännata. Lapsepõlves korra õmblesin seda pool ööd ja kui järgmisel päeval kooli läksin oma ülikorralikult tepitud maskiga, polnud enamikul kaasõpilastest seda üldse kaasaski, paaril oli suvaline riideräbal, mis rivistuse ja "häire" ajal näo ette seoti, ülejäänud ütlesid, et nemad ei osanud teha. Nii et ma ei tea. Propaganda mõjutas mind küll, jah.

"Õnneks"???
Sellest õnnest võib üllatavalt kergesti suur ja sügav õnnetus saada. Eriti kui vaadata nn viimsepäevakella tänast osutite seisu (võrreldes nt 1985 aastaga)
http://thebulletin.org/timeline
Antud näide võib küll tõendada seda, pardakki oli piisavalt - meil õmblesid küll kõik. Keegi üritas kuskilt hangitud respiraatoriga hakkama saada - see läbi ei läinud.
Tepitult seda maski teha ju ei tohi - see vähendab filtreerimisvõimet (paksus maksab).

See, et meil riiklikul tasemel antud tõsiasja lihtsalt ignoreeritakse, ei muuda ju veel probleemi olematuks.

Z03 kirjutas:Ei osanud muud tahta, sest ei olnud midagi teist peale Nõukogude Liidu näinud. Puudus võrdlusmoment. Ühte olen küll täheldanud - kogu elu kestnud hirmu sõja ees. Lapsepõlvest mäletan, et kohe-kohe pidi ründama USA tuumapommiga ja selleks oli vaja valmistuda, näiteks vati-marlimaske õmmelda. Nüüd on oht, et väidetavalt iga hetk, peaaegu et kohe-kohe ründab Venemaa ja ka tuumapommiga. Õnneks pole vaja vati-marlimaskidega enam jännata. Lapsepõlves korra õmblesin seda pool ööd ja kui järgmisel päeval kooli läksin oma ülikorralikult tepitud maskiga, polnud enamikul kaasõpilastest seda üldse kaasaski, paaril oli suvaline riideräbal, mis rivistuse ja "häire" ajal näo ette seoti, ülejäänud ütlesid, et nemad ei osanud teha. Nii et ma ei tea. Propaganda mõjutas mind küll, jah.

Jajah... ja need maskid korjasid õpetajad hiljem oma kätte ... sest Always ja Ob olid suht eksootika tol ajal. Ei taha teada mida oleks koolimaja keldris tuumarünnaku ajal nuusutama pidanud. Kelder ka selline nadi tavaliselt uuemates projektides - soklikorrus, aknad tänavale, ainult lasketiir oli korralik kinnine ruum.

Nii et tuleks taas marli, vatt, käärid ja nõel-niit välja otsida ning kätel käbedalt käia lasta?