No te jaksate ikka
Pioneeridele eelnes ka oktoobrilaps olemine harilikult, väike Volodja märgi peal. Arvatavasti ikka räägiti enne seda, kes see on ja kui palju ta head on teinud.
Voloodja oli ka piuneeride märgi peal
Norime "komakohtade" pärast, Kriku?
Sisu on sama. Kui kohalikus keeles rääkisid, siis sind ei teenindatud, kirjutab president.
Selle tõttu olmeostude sooritamisel oli kohalik keel kahjulik, sulle võidi üldse mitte midagi müüa, seega antud otstarbel kasutamiseks sobimatu ja lubamatu.
Vat ei mäleta, et minuga poleks lapsena venelased eesti keeles rääkinud, kui nad vähegi oskasid. Poemüüjad polnud erand.
Ja ei tea ka ühtegi juhtumit, kus poleks seetõttu midagi müüdud... ahjaa... proua ütles ju, et "võib-olla". Võib olla jah igasuguseid asju.
Ning elada moodsas kahetoalises korteris oli tollal lausa õnne ja luksuse tipp.
Minu pere sai omaette kahetoalise hrushovkas alles siis, kui ma ülikooli läksin.
Tipp neh.
Meie pere elas kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel vana 2 kordse palkmaja 2 korruse pliidiga (ainus küttekolle) korteris, viis täiskasvanud inimest (hiljem 4 täiskasvanut) + mina laps, 21 ruutmeetril (3x3m köök ja 3x4m tuba), vesi/kanal ja peller väljas.
Vanematele põhjustas see kindlasti möödumatut peavalu, aga minu lapsepõlv ei olnud seetõttu õnnetu.
Veelgi enam. Siis kui ma ise isaks sain (Eesti Vabariigis muide), siis me elasime aastaid kolmekesi, mina, naine ja laps, 12,8 ruutmeetril (2,8x4,6m) ühiselamu tüüpi kortermajas. Tõsi, ühispeldik, vesi/kanal ja vannituba oli olemas.
Ma pole poisilt küsinud, et kui õnnetu tema lapsepõlv seetõttu olla võis Eesti Vabariigis, aga ma küsin kui näen teda.
AGA ma ju ei tea, mis täpselt proua lapsepõlve õnnetuks tegi peale selle, et võib-olla ...et "siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa" ja venelasest müüjal oli "täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida". Ma seepärast pakkusin, et äkki kehvad elamistingimused, kehv majanduslik olukord ja isa puudumine tegid õnnetuks?
proua president kirjutas: ....kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.
Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus.
Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.
Minu meelest polnud see võimalik, sest teadsid ju kogu aeg, et midagi on väga valesti. Mul on raske aru saada, kuidas oli 1970ndatel või 1980ndatel Eestis võimalik kasvada nii, et sa ei pidanud seda kõike enda jaoks oluliseks. Minu jaoks on see kindlasti oluline lapsepõlve vari. Ka mu lemmikraamatud tollest ajast olid sellised, mis rääkisid lugusid vabast maailmast, vabast elust, vabast ühiskonnast.
Imelaps? Mingi BS?
J. Piaget (1963) jagas lapse arengu etappideks: sensomotoorse intellekti periood (0 kuni 2 elu-aastat), operatsioonide-eelse mõtlemise periood (2.–7. eluaasta), konkreetse mõtlemise periood (7.–11. eluaasta) ja abstraktse ehk formaalloogilise mõtlemise periood (alates 12. eluaastast).
Kolmandal eluaastal toimub lapse suhtlemine valdavalt läbi koostegevuse täiskasvanuga. Alles siis, kui laps on näinud täiskasvanut esemega tegutsemas, muutub lapse enda tegevus sama esemega sisukaks ja mõtestatuks. Kui täiskasvanu saadab oma tegevust kõnega, on see mudeliks lapse ütluste moodustamisel. Tegevuse käigus suhtlemisel hakkab laps lauseid kasutama.
Grammatika areneb 2–3-aastasel lapsel väga kiiresti. Kolmanda eluaasta esimeses pooles koosneb lapse kõne peamiselt 1-2-sõnalistest lausetest, kuid teisel poolaastal hakkab laps kasutama juba baaslauset. Selles vanuses on lapse kõne mõistmine situatiivne ja ta toetub tuttavate sõnade tähendusele, grammatilistele tähendustele ja konstruktsioonidele ta tähelepanu ei pööra....
... taju kui protsess on suunatud just terviku tunnetamisele, nt. Bachmanni ja Maruste (2008) väitel ilmneb see siis, kui objektist on antud ainult fragmendid, ent ometi on objekt tajutav tervikuna ja mõtestatuna. Bachmanni ja Maruste (2008) poolt nimetatud taju konstantsus on esemete ja sündmuste omaduste tajumine püsivatena ka tajutingimuste muutumise korral ja Piaget’ arenguteooria põhjal hakkab see võime kujunema umbes 5-aastaselt ning saavutab küpsuse 12-aastaselt....
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... Luigla.pdf
http://oppekava.innove.ee/wp-content/up ... aridus.pdf
Ja milliseid raamatuid vabast maailmast ja vabast ühiskonnast ta huvitav siis seal ENSV-s luges (siiras huvi!)?
Kui nüüd aus olla, siis ma ei saa pr. presidendile ju pahaks panna, et tema lapsepõlv oli õnnetu just seetõttu, et ta elas lapsepõlves ENSV-s ja pole ka minu asi hinnata, kui õnnetu see tal seal ENSV ajal Mustamäel oli.
Mind huvitab see patoloogia, et miks ta arvab teadvat, kui õnnetu oli minu lapsepõlv? Ja miks ta arvab, et peab seda maailmale kuulutama?
Psühholoogid armastavad korrutada, et kõik hilisemad jamad ja errorid tulevad lapsepõlvest. Selles suhtes hoiatav juhtum?
*
Edit.
Praegu torkas millegipärast pähe.
Te vaadake millised vabadusvõitlejad ja Eesti patrioodid olid ja on kõik need majanduspagulased, kes siit ENSV ajal jehhat tõmbasid... eriti kolossi kokkukukkumise eel... justkui poliitilistel ja isamaalistel kaalutlustel, sest nad olid patrioodid ja neid kiusati taga vms. Endine komsomoli propaganda- ja kultuuriosakonna instruktor Valdo Randpere, Aleks Lepajõe & Co.. siis olid kõik jalga lasknud suured "vabadusvõitlejad". Ilmselt samuti erakordselt õnnetu lapsepõlv jm hädad.
Nüüdseks on lõpuks ära redigeeritud see WIKI "Vastupanutegevus Eesti NSVs" artikli osa.
https://et.wikipedia.org/wiki/Arutelu:V ... lisreisilt
(sealt väljaredigeeritute nimekirjast on muidu puudu nt. Kalle Randalu, Ott Mõtsnik, Rein Rannap jpt.)
*
Edit2:
Nüüd peaks olema NLiidu ja ENSV taak juba vaesete laste õlult langenud.....
Kui õnnelikud on Eesti õpilased? Fakt: rahvusvahelises võrdluses on Eesti õpilased kõige vähem õnnelikud.
Kõige õnnelikumaks peavad ennast koolis 15-aastased noored arengumaades nagu Indoneesia, Albaania, Peruu ja Tai, kus aga õpitulemused on madalad. Siiski on koolisüsteeme, kus õpilased tunnevad ennast õnnelikuna, saavad häid tulemusi ja sotsiaalse tausta mõju õpitulemustele on pigem nõrk. Euroopas on sellisteks näideteks Šveits, Liechtenstein ja Holland.
Eesti õppekeelega koolis on õnnelikke õpilasi suhtarvuna rohkem kui vene õppekeelega koolis. Samas ei sõltu õpilaste õnnelikkus nende soost või sellest, kas tegu on linna- või maakooliga. Selgub, et kuuluvustunne ja õpitulemused on Eestis seotud: mida paremini õpilane tunneb ennast koolis, seda paremad on õpitulemused.
http://www.vabaeestisona.com/index.php/ ... palju.html