www.militaar.net

Muhu Karika osalejate arv oli mulle kerge pettumus, igas kategoorias oli palju vabasid kohti. Need kes osalesid, said hea treeningu, sest tuul nöökis nagu alati.

Selle väitega, et KL sõjaline võimekus alles nüüd nii kaugele jõuab, et saaks täpsuslaskmise võimekust arendada, ma küll nõustuda ei saa. Tegemist on vägagi madala taseme võimekusega, kus iga investeeritud raha märgatava tulemuse annab eriti kergele üksusele, mis on enamike KL üksuste reaalsus, nii et erialaga mittetegelemine on puhtalt ülemate pohhuismiga ehk visiooni puudus, miks täpsuslaskurid vajalikud on. KJPS ei olnud nägemust ja rahastust ning KLPS ei mõtle oma peaga mitte midagi välja. Kogu eriala areng on olnud väga stiihiline. See on väga kummaline, sest arendamiseks vajalikud summad on võrreldes teiste relvasüsteemidega minimaalsed ja eeskujuks võiks pidada kasvõi seda, kuidas tsetseenid oma väikeste võitlusgruppidega venelaste soomusüksuseid kottisid.
1) 1993 osteti Iisraelist 150 komplekti Galil SN, mis olid siis ja oleks väikese järeleaitamisega ka täna vägagi arvestatatavad tuletoetusrelvad, kuid nende kasutamise väljaõpe oli suvaline veel vähemalt aastani 2008;
2) Vahepealne M14TP1 oli hea katse, kuid Tasco odavsihikutega oli tulemus nadi. Skautidele saadi Prantsusmaalt kümmekond korralikku püssi ajal, kui teised riigid juba magnumi peale üle läksid. Hollandlased võtsid 338 LM kasutusele 1996, sakslased 300 WM 1998 ja soomlaste TRG 42 on Tkiv 2000, ehk kasutusel alates 2000. aastast;
3) 2007 osteti lõpuks kümmekond TRGd ja pooletollist skautidele ja eriüksusele, kuid üldist pilti see ei muutnud;
4) TP2 oli hea idee, TP1 hädadest oli palju õpitud ja osteti parimad sihikud, mis saada oli, 1 sihikukomplekti hind oli 25000 EEK, kuid siis lõppes mõistus otsa ja selle asemel, et jänkistanist sisse osta ka korralikud sihikujalad, korraldati mingi halvas mõttes legendaarne "nätsu ja kummipaelaga" sihikukinnitus, enamikel relvadel sihikud viltu ja loksusid mõne lasuga lahti;
5) Norrast osteti kalli raha eest vananenud Mausereid, millele hakati M14TP2 sihikuid peale lappama, lisaks kulutati raha ebavajalike suudmepidurite jaoks, kuid summutid, mis tõesti abiks oleks, jäeti ostmata. Mauseri eest maksti u 700 €, paar-kolmsada juurde ja oleks juba uued püssid saanud;
6) Jao täpsuslaskurite idee ja teostus on täiesti OK, võeti tavalised vindid ja pandi väike optika peale ning õpetati laskuritele kauguste mõõtmist ja ennakute arvestamist.

Täna on siis olukord, ei jao täpsuslaskuritega on enamvähem OK, kuid peale seda haigutab tühjus, sest kompanii ja pataljoni tasemel peaksid olema magnumitega täpsuslaskurite meeskonnad, mida vajadusel rühma toetuseks kasutada, kuid neid ei ole ja niipea ei paista ka. Ise ootan huviga, mida uus KJ käsirelvade hange toob, kuid ilmselt ostetakse lisaks automaatidele ja KPdele automaatidega sobivad tuletoetusrelvad, magnumeid plaanis ei ole.

Poola näitel läheksid meile need optiliste, öö- ja soojussihikutega varustatud 150 Sako TRG M10 komplekti ja 50 000 padrunit maksma umbes 7.6 miljonit dollarit ehk 6.5 miljonit eurot.

http://www.thefirearmblog.com/blog/2016 ... le-338-lm/

5) Norrast osteti kalli raha eest vananenud Mausereid, millele hakati M14TP2 sihikuid peale lappama, lisaks kulutati raha ebavajalike suudmepidurite jaoks, kuid summutid, mis tõesti abiks oleks, jäeti ostmata. Mauseri eest maksti u 700 €, paar-kolmsada juurde ja oleks juba uued püssid saanud;

Norra relvaostu puhul olid Mauserid lihtsalt üks osa "ostja võtab kõik" tüüpi tehingust, kedagi sabotaažis ma ei süüdistaks. Lihtsalt ebaõnn.
Näiteks moderniseeritud AG3 automaadid tunduvad olevat suht uueväärsed (kuigi aastaarvud on 1965-1975), samuti tuli sealt MG3, MP4, Browningut ja muud vajalikku kraami.
Küsimus on ka selles, et tänu soliidsele vanusele on Mausel moraalselt vananenud relv snaipritegevuseks, kuna omab praktilisi tulekaugusi, mis on täna juba saadavad korralike poolautomaatidega (nt meil kasutatav Galil täpsuspüss). Lihtsalt WWII ajal ja järel ei lasknud snaiprid 2 km taha nagu täna. Imestan, et need Mausrid pole originaalse saksa vindi padruniga (7,62x59 mm). See omakorda tähendab, et mõnisada eurot tükist on juba suht korralik hind (mingist niisama saamisest pole juttugi).

öö- ja soojussihikutega varustatud 150 Sako TRG M10 komplekti ja 50 000 padrunit maksma umbes 7.6 miljonit dollarit ehk 6.5 miljonit eurot.

Seal enamiku annavadki sihikud ja logistilised varud, ühekaupa ja ilma imesihikuta uusi snaipripüsse (nt Tikka) on Eestis mitmel puhul mehed oma raha eest ostnud - no 45 tuhat eurot püssi peale 99% Eesti elanikest kulutada ju ei saa.

Leo kirjutas:Mauseri eest maksti u 700 €, paar-kolmsada juurde ja oleks juba uued püssid saanud

See Mauser saadi siiski koos optikaga aga tänapäeval ei saaks selle 700 euro eest isegi mitte korralikku optikatki sinna peale...
Parem ikka kui see M14TP2, mille asenduseks ta ajutise hädalahendusena oligi mõeldud?

Kapten Trumm kirjutas: Imestan, et need Mausrid pole originaalse saksa vindi padruniga (7,62x59 mm).

Originaalne saksa vindi padrun on 7.92×57 mm.

Kapten Trumm kirjutas:Seal enamiku annavadki sihikud ja logistilised varud, ühekaupa ja ilma imesihikuta uusi snaipripüsse (nt Tikka) on Eestis mitmel puhul mehed oma raha eest ostnud - no 45 tuhat eurot püssi peale 99% Eesti elanikest kulutada ju ei saa.

Ega poolakad siis oma isiklikest vahenditest neid püsse ostnud, 6.5 miljonit eurot 150 Sako TRG M10 komplekti peale ära kulutada oleks isegi meile finantsiliselt täiesti jõukohane, iseasi kas meie tänane KV juhtkond söandab sarnaste lelude hankega meie idanaabrit provotseerima hakata?

Kummaline on vaid see, et Poola suurune riik neid nõnda väikese koguse ostis, Leedu ostis omale arvatavasti umbes 100 ühikut AXMC püsse kuigi on Poolast kordades väiksem...

Etsiis, snaipripüsside ost on provotseerimine, aga liikurhaubitsa hange mille puhul õige moonaga ulataks Sosnovõi Bor'ini välja laskma ei ole?

Küsimuseasetus on tõepoolest omapärane

TTA kirjutas:Etsiis, snaipripüsside ost on provotseerimine, aga liikurhaubitsa hange mille puhul õige moonaga ulataks Sosnovõi Bor'ini välja laskma ei ole?

12 liikurit on nii sümboolne kogus, et need ei provotseeri küll kedagi, paras teised paraadile rahvale väljanäituseks vaatamiseks üles seada...

Oled sa nt. mõelnud, miks siis aastal 2007 osteti ainult scoutsile, demineerijatele ja luurepataljonile Sako TRG-d igaühele vaid paar komplekti?

Kas sa väidad tõsimeeli, et EKV teeb käsirelvade hankeid (või üldse relvahankeid) lähtuvalt sellest, kas need võiks "idanaabrit provotseerida"?

Miinijahtijad, transpordilennukite osakud, transpordikopterid, ... need kõik sellised pehmed võimekused...
Britid jätsid vist sarnastel kaalutlustel isegi oma MLRSi koju?

asiootus kirjutas:Miinijahtijad, transpordilennukite osakud, transpordikopterid, ... need kõik sellised pehmed võimekused...
Britid jätsid vist sarnastel kaalutlustel isegi oma MLRSi koju?

No.. ei. Seal olid muud kaalutlused aga neid siin lahata enam ei saa, läheb mitteavalikuks infoks. Tahtmises polnud igaljuhul probleem.

TRG'sid osteti nii vähe ilmselt tulenevalt rahapuudusest, mis omakorda tulenes faktist, et eelnevalt polnud planeeritud, ja siis oli vaja missiooniüksuste jaoks kiirelt vahendeid leida. Niimoodi eelarvestades suuri summasid kokku ei aja. Ma väidan et isegi "sümboolse koguse" liikurhaubitsatega teeb lahinguväljal ära kordades rohkem kui paarisaja täpsuspüssiga.

Peab akf asiootust tunnustama. Ma võiks kuu aega järjest mõelda, aga sellist teooriat välja ei mõtleks.

Kriku kirjutas:Peab akf asiootust tunnustama. Ma võiks kuu aega järjest mõelda, aga sellist teooriat välja ei mõtleks.

Su mõte on pärsitud sest et reptiilid segavad su joogivette kemikaale!

Selle optimistliku tõdemusega lõpetame teemasolkimise.

TTA kirjutas:

asiootus kirjutas:Miinijahtijad, transpordilennukite osakud, transpordikopterid, ... need kõik sellised pehmed võimekused...
Britid jätsid vist sarnastel kaalutlustel isegi oma MLRSi koju?

No.. ei. Seal olid muud kaalutlused aga neid siin lahata enam ei saa, läheb mitteavalikuks infoks. Tahtmises polnud igaljuhul probleem.
TRG'sid osteti nii vähe ilmselt tulenevalt rahapuudusest, mis omakorda tulenes faktist, et eelnevalt polnud planeeritud, ja siis oli vaja missiooniüksuste jaoks kiirelt vahendeid leida. Niimoodi eelarvestades suuri summasid kokku ei aja. Ma väidan et isegi "sümboolse koguse" liikurhaubitsatega teeb lahinguväljal ära kordades rohkem kui paarisaja täpsuspüssiga.

Ma siinkohal ei taha üldse alahinnata moodsa raskerelvastuse olulisust, kuid enda tähelepanekute kohaselt on täpsuslaskmine ja snaiprindus meil asi, mis piisavalt tähelepanu ei pälvi. See ähvardab mängida "snaipriülekaalu" vastasele (kes selle teemaga tõsiselt praegu tegeleb, keskendudes kutselistele snaipritele, mille krooniks peaks olema kutseline brigaadi snaiprirood, kus võitlejateks allohvitserid ja komandöriks major. "Snaipriülekaal" vastase käes hakkab tähendama aga võtmeisikute (vastase jaoks siis võtmesihtmärgid) suuri kaotusi. Heaks näiteks oli kasvõi üks suurem õppus Eestis ülemöödunud sügisel, kus hoolimata sellest, et vastase rollis olevad eestlased olid esindatud vaid täpsuslaskuri tasemel, kuulus nende trofeede hulka briti kompaniiülem, vähemalt 1 rühmaülem ning briti snaipripaar takkapihta

Kui me vastase snaipreid maha ei suru, siis me hakkame kiirkorras kaotama ülemaid, tulejuhte ja kõike muud olulist, mis tulistamist väärib. Vene snaipritele oli WWII ajal õpetatud lihtsat tõde - lahinguväljal tapetud rühmaülem annab sama efekti mis pool maha tapetud vastase rühma.

Kui vastane on kaadri allohvitserid kodumaiste poltkulludega (nt SV-98), inglise püsside ja omamaiste pooletollistega, siis sellise jõu vastu 8-kuu ajateenijast reservisti ja WWII aegse Mauseriga eriti ei tantsi. Reserviga on ehk võimalik, kui mingitmoodi kord kuus laskmas käiakse ning riistvara vajaks ka päris korralikku uuendust. Nende jõududega on loomulikult võimalik vastasele hulk pahandust tekitada (nagu meie tekitame täpsuslaskurite ja poolautomaatidega), kuid see võimalus kehtib täpselt niikaua, kui vastane taolised jõud käiku laseb. Haubitsate kasutamisega võib aga probleeme tekkida, kui vähesed tulejuhid kiiresti kuuli pähe saavad, mis sest tulejõust siis kasu, kui ei tea, kuhu tulistada.

Selle jutu peale tekib küsimus, kas kunagi hakatakse Eestimaal veebli auastmest kõrgemal positsioonil asuvatele ohvitseridele õpetama, mida snaiprivõimekus tähendab ja mida sellega saavutada on võimalik? Ma saan aru, et keskmise parketiteenistuja jaoks, kes üle laual kuhjuva paberihunniku piilub, ongi täpsuslaskur või snaiper võimekus, mida kasutada kui Kevadtormil või Siilil binokkel laua nurgale unustatakse, ent selle haubitsa jutu peale tekib tahtmine minna kuuri taha, lüüa rusikaga vastu seina ja pigistada läbi hammaste "T#¤A!" Sest tänase seisuga riigihankeid ja väljaõpet silmas pidades vist toimib see täpsuslaskmise arendamise vajalikkuse teavitustöö ainult alt ülesse. Võibolla siis hakatakse aru saama, kui vaenlane lahinguväljal ning tagalas meie tähtsamaid ninasid ära hakkab noppima. Võrreldes kaudtule- või soomusvõimekusega, mille vastane nagunii üle mängib, on snaipriasjandus põhimõtteliselt kommiraha eest saavutatav võimekus.