Palgad

[A4]

Mõningaid mõtteid mõned leheküljed eespool väljapakutud ideele panna kõikvõimalike tugiteenustega (tehnika remont, toitlustus jne) tegelema ajateenijad või „asendusteenistuslased“, misläbi vabaneksid justkui metsikud rahasummad kaadrikaitseväelaste-rivimeeste palkade tõstmiseks.

Minu arvates pole siin küsimus selles, kas rakendada sellel tööl täispalgalisi kaadrikaitseväelasi või tsiviilametnikke. Vaid tegelikult tuleks teema lahendada hoopis selles mõttes kardinaalselt, et lõpetada juba ette läbikukkumisele määratud katsed arendada KV-s välja mingid eraldiseisvad II ja III liini remondivõimekused, remondibaasid ja tehnohoolduspargid, millede väljaehitamiseks kulub kümneid miljoneid eurosid ning kus remondimeestele pakutavad palgad jäävad alati selliseks, et kõik need meistrimehed põgenevad esimesel võimalusel erasektorisse. Miks aretada mingeid võimekusi, mis on erasektoris juba ammu nii infrastruktuuri, oskusteabe ja väljaõppinud personali näol juba ammu olemas?

Näide – miks peaks tuhandete kaitseväe veokite remondiks ja hoolduseks arendama nullist välja autonoomse hooldusvõrgu, kui Eestis on terve rida omavahel konkureerivaid firmasid, kes seda tööd juba olemasoleva taristu, oskusteabe ja tööjõuga teha suudaksid? Nõus, erinevalt avalikust sektorist tahab erasektor ka kasumit teenida ning esmapilgul võib see minna tunduvalt kallimaks, kui ise jalgrataste ehitamine. Aga samas jääks ära eranditult KV jaoks mõeldud taristu ehitamine (ja ülalpidamine), inimeste pidev värbamine (sest neid meelitatakse pidevalt parema palgaga niikuinii erasektorisse üle), nende koolitamine, varuosade tellimine ja ladustamine, kogu selle tsiviiltegevuse administreerimine jne jne.

Selle asemel piisaks (lihtsustatult öeldes selleks), et oleks pädev jurist, kes sõlmib erafirmaga töövõtulepingu, mingi arv logistikuid, kes annavad erafirmale masinad remondiks üle ja kontrollivad pärast tehtud töö kvaliteeti ning raamatupidaja, kes kannab erafirmale tehtud töö eest üle kokkulepitud rahasumma. Tekiks väga selge ja rahaliselt üheselt mõõdetav hinnalipik, kui palju ühe masina remont maksab; erinevalt praegusest olukorrast, kus ilmselt mitte keegi kogu KV-s ja KM-is ei suuda kokku arvutada, kui palju läheb (ja läheks tulevikus) maksma remonditaristu ehitamine ja ülalpidamine, remondijüride palgal hoidmine, igasugused kaudsed kommunaalkulud ja nende eest maksmine ning kogu see administratiivne „katus“ kogu selle paratamatult ebaefektiivse süsteemi kohal. Ning kui palju peavad riviohvitserid sellise süsteemi tõttu paberisõda pidama, selle asemel, et anda sisse lihtne tellimus „teostage 20 MAN-i veoki korraline hooldus ja remont“.

Sama kehtib (üksikute eranditega) ka igasuguste muude oma olemuselt mitte-sõjaliste tugiteenuste osas, nagu kinnisvara haldus ja hooldus, rahuaegne toitlustuse korraldamine, koristusteenused, suur osa rahuaegsest laomajandusest. Ehk valdkonnad, kus KV peab tööjõuturul paratamatult konkureerima erasektori kõrgemate palkadega (ja mis seal salata, tihti ka efektiivsema töökorralduse ja töötajate oskuslikuma motiveerimisega).

Jah, keerulisema sõjatehnika puhul ei ole Eestis erinevalt veokite remondist või siis kinnisvara haldamisest oskusteabega firmasid, kes suudaksid elutervet konkurentsi pakkuda. Aga iroonilisel kombel ostab KV minu teada just keerulisema tehnika hooldust juba täna tootjafirmadelt sisse, samal ajal kui tunduvalt lihtsama tehnika ja teenuste puhul proovitakse jalgarattaid ise leiutada.

Kapten Trummi väide, et ’outsourcimine’ on ainult rikaste riikide lõbu, ei ole oma olemuselt tegelikult eriti loogiline, sest just rikastel riikidel võiks justkui olla piisavalt raha selleks, et süsteemisiseselt selliseid erasektoriga konkureerivaid tugiteenuseid ülal hoida. Seejuures oli ju kõikidel nendel vanadel riikidel enne tugiteenuste väljaviimist need tugiteenused koos taristu ja aastakümnetepikkuse oskusteabega ju tegelikult juba välja arendatud, mis oleks justkui pidanud vähendama outsourcimise „kõrget hinda“ ja atraktiivsust.

Hea näite leidmiseks ei ole vaja kaugelt otsida. Soomes seisavad näiteks ees üsna märgatavad kaitsekulude kärped ning KV-s ollakse väga mures personali- ja tegevuskulude tõusu pärast. Aga miskipärast ei otsustanud soomlased jätkata senise, KV koosseisus suhteliselt hästi välja arendatud hooldus- ja remondisüsteemiga, või veel vähem hakata elukutseliste remondimeeste asemel kasutama aja- või asendusteenistuslasi, vaid viidi kogu II ja III liini remont KV-st välja eraettevõttesse. See, et tegemist on sisuliselt riigi omanduses oleva firmaga, ei ole tegelikult väga oluline, sest kasumlikkust ja efektiivsust peab see firma ülesse näitama ikkagi.

[Roamless]

OT
A4 poolt välja toodud Soome näide on ettevõte Millog.
http://www.millog.fi/portal/en/
Millog teostab IV ja osaliselt ka III liini remonttöid. Omanikuks on Patria (Paside ja AMVde tootja) ja Insta (elektroonikatootja). Füüsiliselt peaks Millogil olema üks tsentraalne peamine remondikeskus oli vist Tampere lähistel.

[kangelaspioneer]

...et lõpetada juba ette läbikukkumisele määratud katsed arendada KV-s välja mingid eraldiseisvad II ja III liini remondivõimekused, remondibaasid ja tehnohoolduspargid, millede väljaehitamiseks kulub kümneid miljoneid eurosid...

Mõned (osaliselt juba praktiliselt kogetud) murekohad:

1. Eesti on väike, leping läheb "naise sõbranna mehele", kellel on "mõned lisateadmised" pakkumise võitmiseks.
2. Hinnad lähevad "ootamatult" kõrgemaks, eelarve jääb samaks.
3. Fiktiivsed arved tööde eest, mida tegelikult ei ole teostatud.
4. Väliskapitalil põhineva firma ettenägematud käigud kriisiolukorras.
5. Kogu kompetentsi täielik väljavool.
6. Lepinguliste firmade tööjõu osalemine riigikaitses? Vabastus?
7. Sotsid tulevad võimule ja löövad eelarvet kirvega.

Ei maksa arvata, et soomlased praeguse olukorraga rahul on. Sakslased peavad hoolimata väe drastilisest vähendamisest ülal spetsiaalset remondiettevõtet, mis suudab absoluutselt igasuguseid töid teostada. III liini osas võib muidugi osaliselt nõus olla, aga see ei tähenda enda "poe" kinnipanemist, vaid vastavalt vajadusele väljastpoolt lisaks ostmist. II liin peab ikka täielikult enda oma olema (st peame olema võimelised tagama), sest täielikult kvaliteetse teenuse ostmiseks (remont põllul öösiti ja lumetormis) ei ole meil iial raha, lisaks kõiksugu erakorraliste asjadega kaasnevad OPSEC küsimused.

Tegelikult ei saa ma absoluutselt aru, kuidas selliseid "raha eest" mõtteid võib veel elujõuliseks pidada. Raha jääb euroopast vähemaks ning püksirihma peavad pingutama ka vana euroopa riigid, isegi kui nad seda praegu veel tunnistada ei taha. Kuni meil on toimiv ajateenistuse süsteem, arendagem seda, liites juurde haridussüsteemi mõningaid osi. Riigikaitse peab olema võimalikult inflatsiooni- ja sotsikindel, seega ei saa ühtegi valdkonda ainult raha najale püsti panna (sisse osta). Kui infra ja teadmised on olemas, siis kuidagi vingerdatakse ikka välja.

[Kapten Trumm]

Outsourcingu läbikukkumist turul, kus puudub reaalne konkurents, näitab hästi teehooldushangete praktika, kus tellija (riik) ei taha, ei viitsi vms - järelelevalvet teha.

http://www.riigikontroll.ee/Suhtedavali ... fault.aspx

Arvestades eelmisel aastal asetleidnud hankeskandaale kaitseministeeriumis ja KV-s puudub küll täna kindlus, et seal asi paremini ei lähe ja nendest hooldushangetest ei saa äravalitutele järjekordne rahalehm, kus lüpstakse KV niigi nappi raha tuimalt ning eri põhjustel teeb tellija formaalset kontrolli toimuva üle.

lõpetada juba ette läbikukkumisele määratud katsed arendada KV-s välja mingid eraldiseisvad II ja III liini remondivõimekused, remondibaasid ja tehnohoolduspargid

Näide – miks peaks tuhandete kaitseväe veokite remondiks ja hoolduseks arendama nullist välja autonoomse hooldusvõrgu, kui Eestis on terve rida omavahel konkureerivaid firmasid, kes seda tööd juba olemasoleva taristu, oskusteabe ja tööjõuga teha suudaksid?

anda sisse lihtne tellimus „teostage 20 MAN-i veoki korraline hooldus ja remont“.

Sellised statemendid on ere näide, et ministeeriumis ja kõrgetes staapides puudub ülevaade sellest, mis kohapeal toimub ja mis probleemidega tuleb võidelda. Kui sul on iga veoauto kohta keskmiselt kasutada 4000 eurot aastas (sh ka kütus), siis igaüks, kes on elus pidanud külastama kliendina veoautodega tegelevat firmat teab, et selle raha eest on võimalik saada üksainus veoauto aastahooldus (õlide vahetused, pidurite hooldus, muud pisitööd) ja edasi tuleb autot nööri otsas vedada, sest kütusele enam raha ei jää. Selline tühiasi nagu uued rehvid (jooks 2-3 tuhat eurot) jääb üldse unistuseks- sõidame hollandlaste 20 aastat vanade pragulistega ja loodame parimat. Et pooltel autodel polegi normaalselt maastikurehve - oleks liigne luksus juba unistada. Sellises olukorras pole väeosa ülemal muud valikut kui pidada üht remondimeest ja kuskil garaazinurgas asjad enamvähem ära teha.

Selline praktiline näide: osteti veoauto, kaugelt uuem kui KV omad (aasta vist 1995 oli). Veoautokeskuses (mitte firmateenindus, seal oleks veel kallim olnud) tehti esmane ostjärgne hooldus - õlid, filtrid, pidurid, kulutarvikute vahetamine - kokku umbes päev tööd ja arve oli 52 000 krooni. Osa asjad jätsime teadlikult tegemata ja töömehed tegid hiljem ise (muidu oleks vist 100 tuhat arve olnud).

Sestap ma arvangi, et selliseid teoorias õigeid, kuid praktikas raskesti teostatavaid ideid genereerivad ministeeriumis ja KUK-is need, kel tegelikult pole erilist teadmist ega kogemust sellest, mis rohujuuretasandil toimub. Sellest on mõistagi kahju, sest sünnib taaskord üks surnud reform, mille vead makstakse kinni niigi napi rahaga. See aga kedagi meil ei takista, sest kui teooria ütleb, järelikult nii ongi. Mingil juhul ei tohi selliseid teooriaid arendada "praktika" baasil, mille sisuks on isikliku liisingu sõiduautoga kord aastas hoolduses käimine kuluga maksimaalselt 200 eurot. Selle põhjal võib tekkida tõesti arusaam, et milleks maksta tuhandeid eurosid töömeeste palkadeks kui efektiivne eratöökoda saab hakkama mitte eriti märkimisväärse summaga. Kui sul on sadu vanadusest väsinud veokeid (nii vanu ei kasuta ükski erafirma- mõelge, miks), siis nende korrashoid iga sendi teenimisest huvitatud erateeninduses ei saa olema väiksem "paberisõda", pigem veel suurem ja teeniduse töötajatega vaidlemine eeldab samasuguseid teadmisi nagu ajateenijate käsutamine remonditöökojas. Sel samal põhjusel on enamus eraveokeid tänapäeval uued või suht uuted, sest 20a vanade rontide remondi ja hoolduse kulude prognoosimine ja nende eelarves hoidmine on üks suur probleem.

[hillart]

Näide – miks peaks tuhandete kaitseväe veokite remondiks ja hoolduseks arendama nullist välja autonoomse hooldusvõrgu, kui Eestis on terve rida omavahel konkureerivaid firmasid, kes seda tööd juba olemasoleva taristu, oskusteabe ja tööjõuga teha suudaksid? Nõus, erinevalt avalikust sektorist tahab erasektor ka kasumit teenida ning esmapilgul võib see minna tunduvalt kallimaks, kui ise jalgrataste ehitamine. Aga samas jääks ära eranditult KV jaoks mõeldud taristu ehitamine (ja ülalpidamine), inimeste pidev värbamine (sest neid meelitatakse pidevalt parema palgaga niikuinii erasektorisse üle), nende koolitamine, varuosade tellimine ja ladustamine, kogu selle tsiviiltegevuse administreerimine jne jne.

Kõigepealt peab endale täiesti selgelt ja üheselt mõistetavalt selgeks tegema, et milleks meile Kaitsevägi üldse vajalik on. Ega ometi lihtsalt tema enda pärast, et ta olemas oleks. (Analoogia näiteks tuletõrjega, mis eksisteerib just-kui lihtsalt selleks, et olemas olla, mitte aga tulekahju kustutamiseks). Samast loogikast lähtudes ei peaks meil Kaitseväge üleüldse olemas olema, sest rahuajal ole ta ju oma n.ö. põhitegevuse juures. Ja võiks korraga kogu raha, mis Kaitseväele kulub, kokku hoida. Kaitseväe omavõimekus seda ja teist teha peab olema selles, et olla kindel (mingid suvalised lepingulised suhted nende või teiste firmadega ei anna seda kindlustunnet aga mitte) kogu süsteemi (aga seda peaks Kaitsevägi komplektselt olema) ladusas toimimises ka kriisisituatsioonis sõjaajal. Rahuaegne töö nendes just-kui erasektoriga kaetud valdkondades on vajalik aga Kaitseväe vastavate struktuuride ladusa töö tagamiseks ka kriisiolukorras (kui suure tõenäosusega tsiviillepingud ära langevad). Väga asjakohane näide on tänase päeva meditsiiniteenistuse olukord Kaitseväes, kus praktiliselt kogu isikkoosseisu med. tagamine on läinud juba tsiviillepingute peale (ja läheb aina enam). Jah, rahuajal see nii-naa funktsioneerib (kuigi mitte just perfektselt), kuid SA-l on taolise protsessi tulemusena kujunenud olukord, kus SA meditsiiniteenistus kompaniist ülespoole praktiliselt puudub ja - see ei teki n.ö. lambist sõrmenipsu peale. Ka pole täna Kaitseväes just eriti aktsepteeritud, et med. teenistuse kaitseväelased omaksid praktilise tegevuse võimalust kusagil mujal, kui Kaitseväes (kuigi seadus seda just-kui võimaldab, aga see selleks). Kui minnakse üle SA struktuuridele siis peaksid praeguste arusaamade kohaselt tekkima n.ö. lambist nii med. teenistuse allüksused (millliseid RA-l pole ja ei treenita), kui veel olemasolevale med.teenistuse kaadrile SA-l vajalikud oskused ja vilumused (missuguseid ju RA-l KV-s ei saa, kuid praktiseerida tsiviilis ei võimaldata ja seda pole organiseeritud). Kõlab kaunis absurdselt, või kuidas? Ja sama kehtib kõige muu, just-kui tsiviiliga tagatu kohta. Mis just-kui selliselt peaks kangesti odavam olema? Kas ikka lõppkokkuvõttes on see taolisel kujul odavam? Võib-olla "nüüd ja kohe" tõepoolest, kuid natukenegi pikemas perspektiivis on see ilmselt ummiktee. Või mõned mehed ei näegi EV-le nii pikka perspektiivi, et nõnda pikalt ette mõelda? Vaid "nüüd ja kohe" saavutatava kokkuhoiu rahanumber on esmatähtis?

Sama kehtib (üksikute eranditega) ka igasuguste muude oma olemuselt mitte-sõjaliste tugiteenuste osas, nagu kinnisvara haldus ja hooldus, rahuaegne toitlustuse korraldamine, koristusteenused, suur osa rahuaegsest laomajandusest. Ehk valdkonnad, kus KV peab tööjõuturul paratamatult konkureerima erasektori kõrgemate palkadega (ja mis seal salata, tihti ka efektiivsema töökorralduse ja töötajate oskuslikuma motiveerimisega).

V.t. eelnev. Paneme aga KV kinni ja saame hoopis suurema summa (rahanumber, rahanumber!!!) kokku hoida. Jah, need nn. teenused võivad olla küll olemuselt mittesõjalised, kuid ometi on nad Kaitseväe, kui ühtse süsteemi osad, milleta see Kaitseväegi ei toimi. Ja kui ei toimi mingid osad sellest, siis ei toimi ka kogu süsteem.
Muidugi on Kaitseväes neid nn. mittesõjalisi osi kohe hulgimalt - kogu staabipersonali võiks ühel kindlal erialal väljaõpetatud tsiviilpersonaliga välja vahetada (võib-olla isegi anda nõuetele vastavat väljaõpet ja saladuslubasid omavatale erafirmade tööpõlluks), kõikvõimalikud transpordiküsimused samuti tsiviilfirmadele lahendada lepingute alusel (kui ikka jättis näiteks kompanii punktist A punkti B viimata, siis järgnevad sellele kohtuskäigud ja vastvad sanktsioonid, nagu lepingupunktid ette näevad jne.), iga pihtasaamine on "112" rida (samuti lepingutega kaetud valdkond. Ja proovigu nad tulemata jääda - kohtutee ja leppetrahvid on rängad!), jne., jne.
Saate aru küll, et sellise suhtumisega võib absurdi minna. Ja osaliselt on juba mindudki.

Hea näite leidmiseks ei ole vaja kaugelt otsida. Soomes seisavad näiteks ees üsna märgatavad kaitsekulude kärped ning KV-s ollakse väga mures personali- ja tegevuskulude tõusu pärast. Aga miskipärast ei otsustanud soomlased jätkata senise, KV koosseisus suhteliselt hästi välja arendatud hooldus- ja remondisüsteemiga, või veel vähem hakata elukutseliste remondimeeste asemel kasutama aja- või asendusteenistuslasi, vaid viidi kogu II ja III liini remont KV-st välja eraettevõttesse. See, et tegemist on sisuliselt riigi omanduses oleva firmaga, ei ole tegelikult väga oluline, sest kasumlikkust ja efektiivsust peab see firma ülesse näitama ikkagi.

Aga võimekused säilusid ja nendel on need vajaduse korral (SA) koheselt rakendatavad. S.t., et ajamomendil "X" tekivad need võimekused (mat. baas ja väljaõppinud isikkoosseis) koheselt paralleelselt juba olemasolevate tsiviillepingutega ka relvajõududele ja Armee ei peaks n.ö. lõhkise küna ees seisma, kui tsivilistid kübarat kergitavad.
Ja muideks! Kui selle reformi olemust lahata, siis koondamiste ja kokkutõmbamiste alla on seal langenud siiski peamiselt erinevad n.ö. lahinguüksused. Ja suures osas on kaotatud erinevaid vahepealseid staape, üksuseid on viidud ühtse alluvuse ja ühtse asukoha peale, millest ka peamine kokkuhoid saavutati. Ja hoopistükki mitte sellest, et kõikvõimalik tsiviili vastutusalasse tõugata üritati.
Ja see, et tegu on RIIGI OMANDUSES oleva ettevõttega on tegelikult ikka väga oluline. Võiks isegi öelda, et otsustavalt oluline.

Kaitsevägi on riigi kaitsmiseks SA-l ja kriisisituatsioonides, mitte aga ilusaks äraolemiseks RA-l. Sellest tõsiasjast tulenevalt peab ta ka väljakujundatud olema. Loogiline ju?

[Kapten Trumm]

Hillart, las ma selgitan.
KV on RA nähtus - kui odav on, võib meie LTT käia kasvõi Gröönimaalt.
Mis saab SA-l, pole oluline, sest nagu ütlevad raamdokumendid, tuleb meil maksimaalselt karta sõjalist jõudemo piiri taga ja sõda ei tule. Lihtne. Loe pabereid rohkem.

Mis seda Soomet puudutab, siis eks igaüks arvab ise, kas meil Soomes toimivad asjad toimiks või mitte. Soomes näiteks ei kuulu mingile meie konkurentsiameti stiilis kooskõlastamisele mitmete monopoolsete ettevõtete hinnad (vesi, küte), sest eraettevõte kehtestab need ise terve mõistuse põhimõttel ja see ei vaja mingit erilist kontrolli. Samamoodi puuduvad Soomes paljudes kohtades selline meil hädavajalik asi nagu veemõõtjad, kus on vaja jagada, jagatakse arve solidaarselt ja keegi ei kuritarvita. Nüüd mõelge need asjad Eesti konteksti, kuidas need toimiksid (Tallinna Vee näitel võiboll).

Teiseks - erinevalt Soomest ei ole Eestis end õigustanud elutähtsa teenuse osutajana eraettevõtted. Lihtsalt ärikultuur pole vajalikul tasemel, et ajada Soome moodi asju või tulevad siia tegelased, kelle kultuur pärineb nt Filipiinidel ellu viidust. Mina loeks armee toetustegevusi samasuguseks elutähtsaks teenuseks kui kraanivett või tuletõrjet - mis peab igas olukorras toimima. Mitmetes kohtades on kohalik võim olnud sunnitud eri viisil hõivama eraomanike poolt suvalt ripakile jäetud teenused ja hakkama ise seda osutama. Märkimsiväärne näide on vast Keila veevärgi "tagasivallutamine" 90ndatel, kus ei saadud hakkama ka automaadiga kaitseliitlaste abita.
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/9 ... allinn.htm

Umbes samasse zanrisse kuulub ka Eesti Raudtee tagasiostmine, kus osanikud tegelesid peamiselt raha väljapumpamisega ja raudteed lagunesid endist viisi.

Niiet praktika on Eestis juba olemas.

[A4]

...et lõpetada juba ette läbikukkumisele määratud katsed arendada KV-s välja mingid eraldiseisvad II ja III liini remondivõimekused, remondibaasid ja tehnohoolduspargid, millede väljaehitamiseks kulub kümneid miljoneid eurosid...

Mõned (osaliselt juba praktiliselt kogetud) murekohad:

1. Eesti on väike, leping läheb "naise sõbranna mehele", kellel on "mõned lisateadmised" pakkumise võitmiseks.
2. Hinnad lähevad "ootamatult" kõrgemaks, eelarve jääb samaks.
3. Fiktiivsed arved tööde eest, mida tegelikult ei ole teostatud.
4. Väliskapitalil põhineva firma ettenägematud käigud kriisiolukorras.
5. Kogu kompetentsi täielik väljavool.
6. Lepinguliste firmade tööjõu osalemine riigikaitses? Vabastus?
7. Sotsid tulevad võimule ja löövad eelarvet kirvega.

Ei maksa arvata, et soomlased praeguse olukorraga rahul on. Sakslased peavad hoolimata väe drastilisest vähendamisest ülal spetsiaalset remondiettevõtet, mis suudab absoluutselt igasuguseid töid teostada. III liini osas võib muidugi osaliselt nõus olla, aga see ei tähenda enda "poe" kinnipanemist, vaid vastavalt vajadusele väljastpoolt lisaks ostmist. II liin peab ikka täielikult enda oma olema (st peame olema võimelised tagama), sest täielikult kvaliteetse teenuse ostmiseks (remont põllul öösiti ja lumetormis) ei ole meil iial raha, lisaks kõiksugu erakorraliste asjadega kaasnevad OPSEC küsimused.

Tegelikult ei saa ma absoluutselt aru, kuidas selliseid "raha eest" mõtteid võib veel elujõuliseks pidada. Raha jääb euroopast vähemaks ning püksirihma peavad pingutama ka vana euroopa riigid, isegi kui nad seda praegu veel tunnistada ei taha. Kuni meil on toimiv ajateenistuse süsteem, arendagem seda, liites juurde haridussüsteemi mõningaid osi. Riigikaitse peab olema võimalikult inflatsiooni- ja sotsikindel, seega ei saa ühtegi valdkonda ainult raha najale püsti panna (sisse osta). Kui infra ja teadmised on olemas, siis kuidagi vingerdatakse ikka välja.

Ei ole väitnud, et teenuste sisseostmine erasektorist peaks alati olema lihtne, valutu ja riskivaba protsess, aga üldiselt on kõikidele nendele riskidele oskusliku asjade juhtimise korral olemas normaalsed maandamismeetmed ning paljud mainitud riskid eksisteerivad ka juhul, kui üritada kõiki asju ise KV sees välja aretada.

Näiteks:

1. Eesti on väike, leping läheb "naise sõbranna mehele", kellel on "mõned lisateadmised" pakkumise võitmiseks – inimliku lolluse või kuritegelikkuse eest ei ole me kunagi 100% kaitstud ja sellisel juhul ei tohiks ükski riigiasutus mitte ühtegi toodet või teenust erasektorist sisse osta. Välditav sisseostmisteenuse korraldamise koondamisega väiksema arvu kõrgemalt makstud, kõrgemini motiveeritud ning rangemalt kontrollitavate inimeste kätte.

2. Hinnad lähevad "ootamatult" kõrgemaks, eelarve jääb samaks – See on ühest küljest küsimus turul konkureerivate firmade arvust (pakun välja, et sellised asjad nagu veokite remont, kinnisvarahaldus ja toitlustus ei ole Eestis üheainsa firma monopol, vaid nendes valdkondades eksisteerib suhteliselt normaalne konkurents), teisalt juriidiliselt pädevate ja pidavate lepingute sõlmimine, mis kord juba sõlmitud lepingu korral paneksid vastutuse igasuguste „ootamatuste“ eest firmale endale. Teiseks, kui mingit tööd või teenust osutatakse KV siseselt „omade jõududega“, siis pole me samuti kaitstud ootamatult kerkivate kulutuste eest ning sellisel juhul on ju eelarveraha samuti otsas ja töö kokkuvõttes tegemata. Vahe on aga selles, et kui erasektoris teevad firmad tihti tööd ka kahjumiga (lihtsalt selleks, et mitte katkestada lepingu täitmist ning seeläbi jääda ilma tulevastest hangetest), siis avalikus sektoris lõppeb eelarve lõppemisel ka teenuse osutamine.

3. Fiktiivsed arved tööde eest, mida tegelikult ei ole teostatud – Puhas järelevalve küsimus, mis eksisteerib täpselt samamoodi ka juhul, kui teha asju KV-s ise, kus tööde teostajaks ja vastuvõtjaks on tihtipeale üks ja seesama struktuuriüksus või isegi isik.

4. Väliskapitalil põhineva firma ettenägematud käigud kriisiolukorras – võimalik, aga minu arvates pigem vähetõenäoline. Igasugune kriis on ju vesi (loe: kasum) relvatööstuse veskile ning kokkuvõttes peavad ka nemad oma rahvusvahelise maine säilitamiseks olema valmis tarnekindlust igas olukorras tagama. Ja tagavadki igapäevaselt, remontideks sõjatehnikat, ehitades linnakuid ja toitlustades sõdureid Afganistanis ja Iraagi kriisikolletes (tõsi, kriisikoldes pakutakse teenust kõrgete hindadega ning Lähis-Ida madala intensiivsusega konfliktid pole võrreldavad võimaliku täiemõõdulise konventsionaalse sõjaga, aga ikkagi on alusetu väide, et välisfirma tõmbab esimeste ohumärkide peale leekima). Teiseks, missugune konkreetne meede või seadusesäte väldib meil täna seda, et täna nt. Logistikakeskuses tehnikat remontiv töövõtulepinguga tsivilistist remondijüri kriisiolukorras „ettenägematult“ käitudes töölt ei lahku või „haigeks“ ei jää?


5. Kogu kompetentsi täielik väljavool – heh, suur osa probleemist täna justnimelt selles seisnebki, et kompetents pidevalt KV-st välja voolab. Ja jääbki voolama, sest erinevalt nt. suurtükiväeohvitserist või õhutõrjujast konkureerib KV remondijüride puhul selgelt samasugust tööd pakkuvate erafirmadega, kellega aga palgasuuruses ei suudeta ilmselt mitte kunagi võistelda. Äkki oleks mõistlik lõpetada vastu tuult kusemine ning viia ka teenuse osutamine sinnasamasse, kuhu kompetents juba reaalselt koondunud on?

6. Lepinguliste firmade tööjõu osalemine riigikaitses? Vabastus? – Miks ka mitte? Kui inimene töötab ametikohal, kus tema oskusteave ja panus on riigikaitse jaoks tervikuna olulisem ja kriitilisem, kui kuulipilduri abina eesliinil teenides. Võiks rakendada sama loogikat praegu avaliku sektori kriitilistel ametikohtadel juurutatava süsteemiga, kus mitte keegi pole vabastatud ajateenistuse läbimisest, kuid ametikohal X töötades ei kutsuta teda mobilisatsiooni korral püssi alla (aga seda vaid kuniks konkreetsel ametikohal olemiseni). Lõpp-kokkuvõttes pole ju mingit sisulist vahet, kas sõja korral teostab pädev töömees nt. soomuki III liini remonti Logistikakeskuse töökojas või kõrvakrundil asuvas erafirma tsehhis.

7. Sotsid tulevad võimule ja löövad eelarvet kirvega – kui nii peaks juhtuma, siis miks me eeldame, et erasektorist me enam teenuseid osta ei jaksaks, aga oma jõududega suudaksime eelarve järsu vähenemise tingimuses ikka kõik ära teha? Miks siis soomlased väheneva eelarve tingimustes risti vastupidi käituvad? Ja ei ole kuulnud, et Euroopas toimuva kaitsekulude kärperalli käigus oleks mõni kaitsevägi outsourcimise „kõrge“ hinna tõttu pankrotti läinud – jah, hooldatava tehnika hulk seal väheneb, kuid alles jäetakse (ja juurde hangitakse) ikka sellist tutt-uut high-tech ja „over-engineered“ kraami, mille elutsüklikulu puha hooldus- ja remondikuludest koosnebki.

Üleüldse on mul keeruline aru saada väidetest, et erasektori poolt pakutavad võrdväärsed teenused on kokkuvõttes NII PALJU kallimad, kui „ise tehes“. Jah, erasektoril lisanduvad kasumimarginaalid ning kõrgemad tööjõukulud (viimased tihti ainult esmapilgul), aga ma ei ole siiamaani leidnud ega kuulnud eriti vettpidavaid arvutusi, mille poolest on need „ise tehtavad“ asjad oleksid märgatavalt odavamad erasektori omadest. Näiteks: tehnika hoolduseks vajaliku taristu ehitamine maksab avalikus sektoris ikka täpselt sama palju, kui erasektoris, võibolla isegi rohkem, sest avalikul sektoril puudub tihti sisuline motivatsioon kulude ja ebavajalike pisividinate pealt kokku hoida. Remondihallis põlevate lambipirnide ja treipinkide käivitamiseks vajaliku elektri jm kommunaalide eest maksab erafirma täpselt sama palju, kui riigiasutus. Tootjatehasest ostetav varuosa maksab riigiasutusele sama palju, kui erafirmale (kusjuures kuskil pole ju öeldud, et riik ei saaks „sõbrahinnaga“ odavalt saadud varuosi anda erafirmale riigile vajaliku tehnika remondiks. Aga meie puhul saab see „sõbrahinnaga“ saadud tehnika ja varuosad ühel kenal päeval paratamatult niikuinii otsa). Mingi spetsialisti koolitamine maksab erafirmale sama palju, kui riigiasutusele, ainult et erafirmal on ilmselt suurem motivatsioon seda spetsialisti pärast võimalikult kaua tööl hoida, sest tööjõu lahkumisega kaasneb puhas kahjum. Jne jne.

Jah, erafirmade puhul lisandub selline turumajanduse puhul vältimatu asi nagu kasumimarginaal. Aga igaüks, kes on eraettevõtlusega kokku puutunud (ja ma pean silmas ausat ja pikaajalist äriajamist, mitte kolmeks kuuks püsti põlve otsas püsti pandud ehitusfirmat, mille äriskeem põhineb töötajatele palga mittemaksmises), teab et: 1. liiga kõrget kasumit taotledes valib klient lihtsalt sellise firma, kes on valmis sama töö odavamalt ära tegema; 2. erasektor ei teeni kasumit mitte niivõrd katsetega kliendilt alatute võtete ja fiktiivsete arvetega võimalikult palju puhaskasumit välja pressida, vaid oluliseks motivaatoriks kasumi suurendamisel on ka pidev püüd säästmise, kokkuhoiu ja mastaabiefekti poole. Ehk tegurid, mis avalikus sektoris paratamatult pigem puuduvad.

Jah, riigiasutuste tööjõukulud on erasektori omast üldjuhul tunduvalt madalamad. Aga mis kasu sellest on, kui avalik sektor ei suuda seetõttu pädevaid spetsialiste palgal hoida (ja ma pean silmas just erialasid, mida erasektor sarnaselt avaliku sektoriga pakub) ning tööd ja teenused seetõttu kokkuvõttes tegemata jäävad? Kui tõsta avaliku sektori kõikide tugiteenuste palgad sama kõrgeks erasektori omadega, siis tekib mul küll küsimus, et kust kokkuvõttes see rahaline võit võrreldes erasektoriga siis tulema peaks? Pealegi, ma ei ole eriti kindel, et KV-s teatud erialadel toimuv skeem „värbame inimese madala palgaga-maksame kinni tema kalli koolituse-inimene lahkub aasta pärast parema palga peale-värbame uue inimese-korraldame uue koolituse“ jne on pikas perspektiivis eriti palju odavam erasektori „kõrgetest“ tööjõukuludest, kus kaadrivoolavusega selliseid karjuvaid probleeme ei ole.

Hillartile. Ma ei ole kuskil väitnud, et me peaksime kogu „Kaitseväe“ erasektorist sisse ostma, sest nii tuleks odavam. Ma lihtsalt leian, et Kaitsevägi võiks kõik oma jõupingutused ja personali koondama puht-sõjalistele tegevustele – sellistele, mida erasektor niikuinii ei paku või mida pole võimalik lahutada otsesest lahingupidamisest (side, lahingutoetus, lahinguteenindustoetus, meditsiiniteenistus, välitoitlustus, I ja võibolla ka II liini hooldus).

Aga igasugused peamiselt RA tugiteenused (rahuaegne toitlustus, kogu kinnisvara haldus ja –hooldus, III ja IV liini hooldus, raamatupidamine, laomajandus, v.a. laskemoon, jms) võiks rahuliku südamega erasektorist sisse osta, vähendada selle arvelt „mittesõdivate“ inimeste arvu (täna on juba iga neljas KV palgal olev inimene ilma SA-ametikohata tsivilist) ja palgakulusid, suunates raha ümber „sõdijate“ palkadele ning teisalt erasektorist „kallima“, kuid kvaliteetsema ja reaalselt ära tehtud teenuste ostmiseks. Ning laste erasektoril osutada teenuseid, mida nad niikuinii erasektorile osutavad ja seetõttu KV-st juba täna paremaid spetsialiste paratamatult üle ostavad.

Ning vabandage mind nüüd ketserliku mõtte eest – minu arvates võiks Eesti kontekstis ka tehnika ja relvastuse III ja IV, osaliselt ka II liini hooldust ja remonti vaadelda kui RA tegevust, millel puudub eriline SA-relevantsus. Selgitan. Mõeldes võimalikele Eestit ohustavatele stsenaariumitele ja valdavale osale viimase 60 aasta konventsionaalsetest riik vs. riik sõdadele, siis peaks olema selge, et võimalik konventsionaalne konflikt ei võta meie mail pikaleveniva positsioonisõja iseloomu, kus põhjalikult rivist väljalöödud tehnikat oleks vaja konflikti jooksul kaks, kolm või enam korda põhjalikult remontida ja rindele tagasi saata.

Pigem saab tegemist olema (pärast esimest kahuripauku) intensiivse, kuid lühiajalise konfliktiga, kus puht-sõjaliselt sõltub meie edu sellest, kas me oleme suutnud õigeks ajaks püssi alla kutsuda piisaval arvul lahinguvõimelisi üksusi lahinguvõimelise relvastuse ja tehnikaga. St. on oluline, et esimese lahingupäeva alguseks oleks meil muuhulgas maksimaalselt töökorras tehnikat. Tehnika, mis n-ö X-päevaks korras ei ole, ei saa selliseks ka lühikese konflikti lõpuks. Ning tehnika, mis lahingutegevuse tõttu peaks vajama III ja IV liini remonti, ei saa niikuinii enne konflikti aktiivse osa lõppu remonditud ja üksusele tagastatud, olenemata sellest, kas remonditöökoda asub Eestis või keerukama tehnika puhul välismaal. Meie piiratud „operatiivsügavuse“ tõttu on sõjaolukorras kohapeal toimuv III ja IV liini remont suhteliselt ulmeline tegevus niikuinii, vahet pole, kas seda tehakse KV töökodades või mõnes kohapealses erafirmas.

Kapten Trummile. Tood näiteid mingitest veevärgi „taasmunitsipaliseerimisest“ ja Maanteeameti probleemidest tee-ehitusfirmadega. Oled sa kindel, et need pole mitte reeglit kinnitavad erandid või siis lihtsalt saamatu asjaajamine Maanteeameti poolt? Või mis oleks sellisel juhul alternatiiv? Võtta otse alaliselt Maanteeameti palgale tuhandeid ehitajaid ning lasta Maanteeametil osta sadu teehöövleid, buldoosreid, teerulle, asfaldimasinaid ja kulutada otse riigieelarvest igal aastal kümneid miljoneid eurosid nende remondiks ja hoolduseks?

Ja mis puudutab Eesti ärikultuuri, siis iseseisvuse 20. aastal võiks vaikselt hakata üle vaatama neid stampmõtteid, et „meie äri-, poliitiline-, või majanduslik kultuur ei ole selleks või tolleks veel valmis“. Paar aastat tagasi räägiti ka sellest, et Eesti poliitiline kultuur ei ole veel valmis selleks, et KVJ nimetaks ametisse valitsus, mitte Riigikogu ning väeliigi ülema nimetaks ametisse kaitseminister, mitte Vabariigi President. Täna just nii toimub, ja saadakse nagu hakkama ilma sisuliste probleemideta.

Ärikultuur on ju ka kokkuvõttes ühiskonna peegliks. Kui jätta markantsed erandid kõrvale, siis usun, et meie ärikultuur on ka suures osas täna orienteeritud aina rohkem madala kasumlikkuse, kuid pikaajalise perspektiiviga äriprojektidele, mitte sellele, et lepingupartneril võimalikult ruttu nahk üle kõrvade tõmmata (ja seejärel 10 aastat näppu imeda, sest keegi ei taha sellise sulleriga enam äri ajada). Aga kui me jääme iseendale alatiseks korrutama, et ega meil orjadel „veel sellist kultuuri pole“, ega siis sellist kultuuri ei tekigi.

[Kapten Trumm]

Küsimus on filosoofiline - millist riigikaitset me tahame?
Kas peamiselt RA-le suunatud, kus oluline on üksnes tegevuse mugavus ja lihtsus tänases ajahetkes?
Kas SA-le suunatud, mis on maksimaalselt autonoomne ja saab endaga hakkama ka siis, kui foors mazoor on jõustunud.
Tuleb omavahel selgelt eristada RA ja SA vajadused. Praegu jääb mulje, et hulk lapsesuid tormab tegema järjekordset reformi, saamata täpselt aru, mida on ikka tarvis KV-l endal suuta ja mida võib lasta teha.

Muide, mis puudutab igasugu teenuse osutamise lepinguid, siis on selline õiguspõhimõte, et vääramatu jõu ilmnemisel (milleks väljakujunenud õiguspraktika kohaselt on muuhulgas ka sõjategevus) on osapooltel (sh töövõtjal) lepinguülene (st sõltumata sellest, mis leping selle kohta ütleb) õigus sellest lepingust taganeda. Seega, selle süsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel kriisi- ja sõjaajal tuleb olla valmis selle ettevõtte kiireks natsionaliseerimiseks (puhuks, kui töid enam ei tehta) ja vajadusel inimestega mehitamiseks, et tööd jätkata.

SA tegevuste hulka kuulub ka selline lihtne asi nagu lahingutehnika remont lahingukahjustustest - nt osaliselt hävinud masinate osadest uute kokku panek, igausugu aukude kinnikeevitamine jne.

Kui KV on harjutatud selle hetkeni rehve pumpama ja õli vahetama, mis sellega siis saab, kui erafirmade töökojad on laiali jooksnud? Hakkame töölisi taga otsima (ok, omanikule näitama automaatitoru ja ütleme, et kui ei siis....)?

Et Soomes on nii ka Saksamaal naa pole sellisel kujul veel valiidne argument. Esiteks ei tea me, millised plaanid on seal "punases ümbrikus" seifis selliste firmade tarbeks kui asi läheb jamaks. Teiseks - nt Soomes on sõja-aja ressursside üle kaugelt parem, põhjalikum, sisulisem ja toimivam (sh ka nende kasutamine RÕK-idel) kontroll kui seda meil täna on (meil on põhiseaduslike õiguste tagaajamine valdavalt).

Küll aga - olles reaalselt paari reformi juures ninapidi olnud - avaliku sektori tegevusi lepingu alusel erasektorile andes pole veel kokkuhoidu näinud. Mugavus- jah. Vähem tegelmist kõrvalisega - jah. Aga kokkuhoid - ei. Rääkida, justkui tooks teatud tegevuste (mida täna teevad suht alamakstud riigitöötajad) outsourcing toob leevendust palgafoni - on lapsik. Hea, kui kulud ei kasva. Toimub aga kulude ümberjagamine, kuis osa personalikulust liigub majanduskulude alla - ja mõnel võib tekkida tõesti pettekujutlus, justkui tuli suur kokkuhoid. Pakkumine KV vähegi komplekssemate tegevuste (siia alla ei läheks nt muruniitmine jms kommunaaltegevused) osas saab olema analoogne nende teehoolduse asjadega -piiratud arv pakkujaid, omavahelised kokkulepped ja turu jagamised ning kokkuvõttes on tulemus nagu teedel - hulk sitta tööd Euroopa tasemel kulude eest.

[hillart]

Äkki oleks mõistlik lõpetada vastu tuult kusemine ning viia ka teenuse osutamine sinnasamasse, kuhu kompetents juba reaalselt koondunud on?

Praeguste etteapanekute puhul näen ma selles tsiviilteenusele minekul antud näite kontekstis varianti, et senise vastutuultkusemise asemel tõmbame tilli rahumeeli püksiaugust sisse tagasi ja laseme stoilise rahuga oma aluspesu kollakat vedelikku täis. Efekt on muidugi olemas. Algul on just-kui soe ja mugav, kuid pärast ... (märg, niiske, külm ja ebameeldivalt haisev)

Üleüldse on mul keeruline aru saada väidetest, et erasektori poolt pakutavad võrdväärsed teenused on kokkuvõttes NII PALJU kallimad, kui „ise tehes“.

Jälle vaid see rahanumber tänases päevas, RA-l. Aga tegelikkuses pole Kaitseväege ju üleüldse RA-l vaja, sest sõda ju ei ole ja võiks teise ju suures osas hoopistükki laiali saata, jättes järele vaid missileminejad ja tseremoniaalsete vajaduste tarbeks vajamineva osa. Ja kokkuhoitud rahanumber oleks märkimisväärne. Selline arutlus võiks olla vaid rahanumbrit silme ees keerlemas nähes.
Kaitseväe kontekstis peab ikka ja alati meeles pidama põhimõtet, ilma mille arvestamata on kõik muu tähtsusetu. S.o., et Kaitseväegi valmistub halvimaks, s.t. sõjaks. Ja kõike, mida me teeme RA-l tulebki hinnata sellest seisukohast. Aga just sellest aspektist vaadates on vastavate võimekuste puudumine (isegi kuni täieliku puudumiseni) Kaitseväes Kaitseväele (ja ka EV-le) hukutav. Ja pärastised seletused, et see ja teine oleks olnud nii või teisiti ning odavam või kallim, ei oma EV-le negatiivse lõpptulemuse juures enam mingit tähtsust.

Kui tõsta avaliku sektori kõikide tugiteenuste palgad sama kõrgeks erasektori omadega, siis tekib mul küll küsimus, et kust kokkuvõttes see rahaline võit võrreldes erasektoriga siis tulema peaks?

Oh, jumm-mmal küll! Jälle see rahanumber. Täiesti õige. Rahavõitu tõepoolest ei ole, kuid see-eest on olemas kindlalt toimiv võimekus SA-ks - ja see ongi meie eesmärk ja kõik-see oluliseim.

Hillartile. Ma ei ole kuskil väitnud, et me peaksime kogu „Kaitseväe“ erasektorist sisse ostma, sest nii tuleks odavam.

Omast arust pole mina kah seda väitnud, et keegi just meie foorumist selliselt öelnud oleks. Aga see selleks - võib-olla võis keegi minu väljaütlemistest tõepoolest miskit sellist välja lugeda. Küll aga näen ma taoliste arusaamade ruulimist Kaitseväe reaalelus igapäevaselt, nende vastavate valdkondade vastutajate seas, kes oma mõtlemise ja tegemistega vaid tänases päevas elavad. Ja seda täiesti mõtlemata KV tegeliku olemasolu mõtte üle, et see just selleks EV kõige halvemaks stsenaariumiks ette nähtud ning praegune RA tegemine vaid ettevalmistus selleks on. Mitte, et see RA toimetamine omaette eesmärgiks KV eksistentsis aset leiab. Aga v.t. eelnev. (Muidugi võib selle üle diskuteerida, et ka RA toimetamised riigi kodanikkonnale olulised on jne. Seda eelkõige elanikkonna riigitruuduse tugevdajana, lojaalsuse tagajana jne., kuid see ei ole ometi antud institutsiooni, KV, peamine ülesanne - olla iseendast iseenda jaoks. et lihtsalt ilus ja kaunis olemas olla. )

Aga igasugused peamiselt RA tugiteenused (rahuaegne toitlustus, kogu kinnisvara haldus ja –hooldus, III ja IV liini hooldus, raamatupidamine, laomajandus, v.a. laskemoon, jms) võiks rahuliku südamega erasektorist sisse osta, vähendada selle arvelt „mittesõdivate“ inimeste arvu (täna on juba iga neljas KV palgal olev inimene ilma SA-ametikohata tsivilist) ja palgakulusid, suunates raha ümber „sõdijate“ palkadele ning teisalt erasektorist „kallima“, kuid kvaliteetsema ja reaalselt ära tehtud teenuste ostmiseks. Ning laste erasektoril osutada teenuseid, mida nad niikuinii erasektorile osutavad ja seetõttu KV-st juba täna paremaid spetsialiste paratamatult üle ostavad.

Noo-jah - see olekski siis selliselt, kui KV oleks vaid RA presentatsioonideks (demoüritused, rahvale näitamine jne.) ja mitte reaalseks kasutamiseks mõeldud, sest reaalne kasutamine on vastavate võimekuste puudumisel rasketel aegadel (milleks on SA ja erinevad kriisisituatsioonid) võimatu. Just-just, saite õieti aru - kasutamine on VÕIMATU. Suurte sõjameeste autonoomne eksistents SA tingimustes saab ilma nende RA režiimilt SA toimimisele üle läinud tugiteenisteta kestma maksimaalselt 1-2 päeva. Ja RA-l tsiviilile pandud f-nid ei teki SA-l Kaitseväkke sõrmenipsu peale, kui neid seal enne olemas olnud ei ole või, mis veel hullem, neid sinna plaanitudki pole. KV on ühtne ja koostoimiv struktuur, millisest ei ole võimalik seda või teist, ilma üldvõimekust oluliselt kahjustamata, välja jätta.

Ning vabandage mind nüüd ketserliku mõtte eest – minu arvates võiks Eesti kontekstis ka tehnika ja relvastuse III ja IV, osaliselt ka II liini hooldust ja remonti vaadelda kui RA tegevust, millel puudub eriline SA-relevantsus. Selgitan. Mõeldes võimalikele Eestit ohustavatele stsenaariumitele ja valdavale osale viimase 60 aasta konventsionaalsetest riik vs. riik sõdadele, siis peaks olema selge, et võimalik konventsionaalne konflikt ei võta meie mail pikaleveniva positsioonisõja iseloomu, kus põhjalikult rivist väljalöödud tehnikat oleks vaja konflikti jooksul kaks, kolm või enam korda põhjalikult remontida ja rindele tagasi saata.

Pigem saab tegemist olema (pärast esimest kahuripauku) intensiivse, kuid lühiajalise konfliktiga, kus puht-sõjaliselt sõltub meie edu sellest, kas me oleme suutnud õigeks ajaks püssi alla kutsuda piisaval arvul lahinguvõimelisi üksusi lahinguvõimelise relvastuse ja tehnikaga. St. on oluline, et esimese lahingupäeva alguseks oleks meil muuhulgas maksimaalselt töökorras tehnikat. Tehnika, mis n-ö X-päevaks korras ei ole, ei saa selliseks ka lühikese konflikti lõpuks. Ning tehnika, mis lahingutegevuse tõttu peaks vajama III ja IV liini remonti, ei saa niikuinii enne konflikti aktiivse osa lõppu remonditud ja üksusele tagastatud, olenemata sellest, kas remonditöökoda asub Eestis või keerukama tehnika puhul välismaal. Meie piiratud „operatiivsügavuse“ tõttu on sõjaolukorras kohapeal toimuv III ja IV liini remont suhteliselt ulmeline tegevus niikuinii, vahet pole, kas seda tehakse KV töökodades või mõnes kohapealses erafirmas.

Vaat see on mehejutt. Respect!
Kui see riiklikul tasemel tõepoolest selliselt ka mõeldud on, siis peaks olema vastavatel instantsidel piisavalt mehemeelt see selliselt ka avalikult välja öelda. Oleme vähemalt nii iseenda, kui oma kodanike suhtes ausad.
Kui eelnevaid minupoolseid "prääksatusi" meelde tuletada, siis olen sama ka siin välja pakkunud. Muidugi võetuna mürgise irooniaga, sest need seisukohad pole ju meie väidetava Lääne elu- ja mõttelaadiga kuidagi kooskõlas. Ehk siis - kuna esimese paari päevaga saabki kõik põhiliselt selgeks ja otsustatakse konflikti saatus, siis tõepoolest - Milleks meile igasugu tugiteenistused, mis koormavad nii meie rahakotti, kui on koormaks tõelistele "lahinguhuntidele"? Paar otsustavat päeva tagatakse ise kah ära. Selleks paariks päevaks jätkub laskemoona. Kuivtoidupakid on meestel kaasa. Vesi on välipudelis. Katkine ja puruks tehnika ei saa nii-kui-nii selle paari päevaga kuidagi korda. Haavatud jäägu maha, sest need ei saa samuti nii-kui-nii selle paari päevaga tegevuskõlbulikuks. Surnud jäägu samuti sinna, kus nad on, sest neist ei saa nii-kui-nii miskit kasu olema. Jne., jne. samas laadis.
Ja missugune rahaline kokkuhoid, kui kriipsutame ka üksuste varustusest maha vastavad artiklid (milliste toime ei väljendu paaris järgnevas päevas alates võimaliku konflikti algusest, kuid mis äraarvamata kallid on, tuleb tunnistada). Number on muljetavaldav? Äkki andsin kellelegi idee, või kuidas?

Kapten Trummile. Tood näiteid mingitest veevärgi „taasmunitsipaliseerimisest“ ja Maanteeameti probleemidest tee-ehitusfirmadega. Oled sa kindel, et need pole mitte reeglit kinnitavad erandid või siis lihtsalt saamatu asjaajamine Maanteeameti poolt? Või mis oleks sellisel juhul alternatiiv? Võtta otse alaliselt Maanteeameti palgale tuhandeid ehitajaid ning lasta Maanteeametil osta sadu teehöövleid, buldoosreid, teerulle, asfaldimasinaid ja kulutada otse riigieelarvest igal aastal kümneid miljoneid eurosid nende remondiks ja hoolduseks?

Küsimus pole küll minule, kuid ei saa kommenteerimata jätta. KV võrdlemine Maanteedeametiga pole asjakohane, kuna need mõlemad on ette nähtud tegutsema väga erinevates tingimustes ja aegadel. Esimene neist SA-l (nagu tuletõrje, missugune eksisteerib ka siis, kui parasjagu tulekahju pole), teine RA-l. Küllap olekski vajalik osta Maanteeametile need ülalpool mainitud sajad masinad ja hoida palgal tuhandeid töölisi, kui Maanteedeamet kasutuseesmärk oleks etteplaneeritult mingil ajal sadade kilomeetrite uute teede-tänavate rajamine teatava kindla lühikese aja jooksul jne., kui see EV-le elulise tähtsusega on - kuid seda ta pole mitte. Samast loogikast lähtudes ei peaks EV-l Kaitseväge üldse mitte RA-l olemas olema, kui nüüd ja parasjagu kriisisituatsiooni ei eksisteeri ja seega ei peaks iga-aastaselt üldse mitte neid sadasid miljoneid eure n.ö. tuulde laskma, sest need ei too ju "nüüd ja kohe" mitte midagi sisse. Absurdne arutlus muidugi, kuid usun et asja näitlikustamiseks asjakohane.

Ehk siis, mida ma tahan kogu selle pika jutuga öelda? Seda, et mingis osas võivad ju teatavad teenused olla KV kontekstis kaetud tsiviillepingutega, kuid see ei pea kohe mitte kuidagi tähendama vastavate võimekuste täielikku puudumist KV-siseselt ja nende KV tegutsemiseks kriisisituatsioonides vajalike võimekuste ettevalmistamisest loobumist. Igatahes peab kogu see süsteem olema üles ehitatud selliselt, et mobilisatsiooni korral oleksid need võimekused analoogselt teiste reservist tulevate osadega koheselt väljapandavad, sest tühjale kohale ei saa n.ö. sõrmenipsu peale miskit tekkima. Ja selleks peavadki need olema olemas juba RA-l. Küllap mitte täisvõimsusel toimetavad, kuid väljaõppeks ja formeerimise puhuks igatahes.

[Kapten Trumm]

Lihtsalt retooriline küsimus, vastata pole vaja (vastaku igaüks enda sisimas).
Mitmel firmal on täna olemas varutoite süsteem, mis võimaldab jätkata tööd siis, kui elektrit pole?
Kogu see remondivõimekus sellega ka lõpeb. Kui remondimehe kandelamp ei põle ja tõstuk autot ei tõsta, siis ei hooldata-remondita enam midagi.
Pole isegi vaja lepingust taganeda, täitmine muutub võimatuks elektri puudumise tõttu.
Seevastu generaatoritega tegelevad firmad räägivad, et KV on aktiivne varutoite allikate ostja.

või siis lihtsalt saamatu asjaajamine Maanteeameti poolt

On siis kaitsevaldkonnas paremini?
http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... 1&no=0&s=1
http://uudised.err.ee/index.php?06240237

[tommy]

]
On siis kaitsevaldkonnas paremini?
http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... 1&no=0&s=1
http://uudised.err.ee/index.php?06240237

Mida see "uriinikotikestega vehkimine" igal pool peaks tähendama..??
Endal mõni pidevalt all või.??
Kas seadust rikkunud tegelased jäid karistamata..??
Lükati asi kalevi alla või. "Rahva raha, las lohiseb".
Kui keegi süsteemis kaldub rajalt kõrvale, siis on kõik teisedki kriminaalid....??
Süsteem isegi läbinisti mäda..???
Või mida????

[Kapten Trumm]

Väideti su kolleegi poolt, et maanteeametis oli jah pardakk, aga kaitsevaldkonda see ei puuduta, maanteeameti probleem.
Ma seepeale viitasin, et polnud just väga ammu, kui ka kaminas "käerauad kõlisesid".
Kusekoti võid endale alla panna.

Maanteeameti näide sobis siia seepärast, et
a) analoogselt kaitsevaldkonnaga liiguvad seal suured rahad
b) toimub teenuse ostmine erafirmadelt konkursi alusel
c) tellija ehk maanteeamet teeb järelevalvet
d) puudub sisuline konkurents, pakkujate arv on väike

Kui lugeda Riigikontrolli aruannet, siis toimub mis? Euromõõtu raha tasku panemine vähese ja formaalse kontrolli tingimustes - teenuse kvaliteedilt varastades.
Kogemus ei ole just positiivne ja puuduvad tõsiseltvõetavad näited kinnitamaks, et kamin ja KV (viimaste jamade valguses) seda paremini suudaks teha.Lihtne.
Kui natuke otsida - olen üsna veendunud, et selliseid näiteid leiab küll ja veel. Kokkuvõtvalt: riik ei suuda tihtipeale pädevat kontrolli läbi viia ja erasektor pügab teda.
Ei saa ka öelda, et maanteeamet mäda oleks, aga näe, teatud asjad arvatult kuidagi ei õnnestu....

See on üsna loogiline ja põhjendatav mõttekäik.
Kui tegeleda muidugi ingorantsiga tasemel "MEIL on alati õigus" ja "kusekott on sul all ve?", siis on see muidugi kasutu.

[tommy]

See on üsna loogiline ja põhjendatav mõttekäik.

Et siis loogiline.
Kõigepealt siis väidame, et inimesed süsteemis on rumalad, ahned ja korrumpeerunud.
Ei märka, kui ahne erafirma neil koti pähe tõmbab, ei suuda teostada omaenda soovide järelvalvet ja altid igasugu kahtlasteks tegudeks...
Sellest järeldame, et anname nendesamadele tegelastele kümneid/sadu miljoneid kasutada, et nad seda kõike ise teeksid....

Kokkuvõtvalt: riik ei suuda tihtipeale pädevat kontrolli läbi viia ja erasektor pügab teda

Ah see ongi siis loogika. Ei suuda rahakasutust kontrollida, seega anname hästi palju raha kasutamiseks
Cool....

[Kapten Trumm]

Kui nüüd rahuneda maha ja isiklik vimm kõrvale jätta, siis selliseid süsteemiprobleemseid asju tuleb taoliste otsuste plusside-miinuste loetlemisel arvestada.
Mitte lähtuda aasta tagasi TTÜ sotsiaalteaduskonna loengul kuuldud dogmaatilisest "erasektor teeb alati odavamalt ja paremini" ja korrutada nagu papagoi teooriat.
Ma ka kunagi uskusin selliseid dogmasid (eks noor ja roheline). Peale selle kui natuke ise ära nähtud sai, on minust saanud padudogmatismi äge vaenlane.

See, kas ja kus asutuses on korruptante, on tegelikult teisejärguline.
Esmane antud küsimuses on see, et koht, kus puutuvad kokku suured riigi rahad ja vähesed pakkujad, on ülimalt tuleohtlik - ka arenenud riikides.
Selle eitamine on tommy - loll ignorants ja ei enamat. Täpselt sama ignorantne on tuua Saksamaa või Soome näiteid otse Eesti konteksti.
Oli eile vist üks maksude teemaline saade Kukus ja seal ütles keegi meie maksuametist, et vat Soomes on nii, et võlad maha jätnud ja firma kokku pakkinud tegelastele rakendatakse ärikeelde, äkki peaks meie ka.....kaaluma.

Muide - olukord, kus sõdur parandab veebeltehniku juhendamisel sõjaväe masinat, on üsna vähe korruptsiooniohtlik.
Ainus risk on riigi materjalide ja riistade varastamine.
See on suhteliselt pisike patt võrredes avalikkust kõigutavate skandaalidega.

[tommy]

Suurte riigirahadega opereerivad nii siin kui sealpool lõpuks ikkagi inimesed.
Inimesed aga, on nagu nad on. Erinevad siis.
Ja on paratamatus, et vahel, laias enamikus korralike ja asiste ettevõtmiste vahele kukub ka mõni, mida kahtlaseks ja lausa kriminaalseks võib pidada.
Inimene juba on kord selline.
(Taolisteks juhtumiteks eksisteerivad riigil teatud struktuurid, lisaks ajakirjandus ja lihtsalt ausad, korralikud kodanikud.)
On juhtunud minevikus ja juhtub tõenäoliselt ka tulevikus. Paraku.
Mistahes riigi või omavalitsuse harus.

Mida ikkagi annab see klammerdumine teatavate kuritegelike juhtumite külge..??
Selle pidev korrutamine. On eesmärgiks teiste veenmine, et niiviisi asjad käivadki. Kuna ise ollakse selles nähtavasti juba kindel.
Kes on väitnud, et riigihangete üle ei pea teostama asjalikku ja pidevat kontrolli. Justkui oleks see mõnele uudiseks.
Pigem väidab keegi, et riigiametnikud pole selleks üldse suutelised. Võttes aluseks üksikud konkreetsed juhtumid ja üldistades need kogu riigile.
Kui Simm osutus spiooniks, siis on kõik KM ametnikud spioonid.....Nii või.