Kriku kirjutas:
Fucs kirjutas:Ja tulevased teoreetilised tippsportlased on küll tähtis, kuid siiski ainult üks imeväike osa meie noortest.
Jah, seetõttu ma ei saagi eriti aru, miks sa nende küsimuse tõstatasid.
Ma ei tõstatanud seda eraldi teemana ega küsimusena, vaid loetlesin erinevaid seonduvaid aspekte, milledest üks on ka sporditippude pealekasv.
Kriku kirjutas:Fucs kirjutas:
See pole lapse arengu näitaja, kui lapsevanemad teavad kas laps on paks või kõhn, või seda, kas neile tundub et laps on sportlik või mitte.
Selleks ongi üldtunnustatud normatiivid, mida peetakse ühes või teises vanuses laste arengus normaalseks ja mille baasil saab hinnata alaarengut või ülearengut.
No ja mis sellest kõigest ikkagi kasu on?
Kasu ongi selles, et antakse hinnang füüsilisele võimekusele/füüsilisele arengule erinevas vanuses ja sellele, kas seda peaks rohkem arendama või mitte. Selle tulemusel tekivad (kooli KK tundidest rääkides) 12 aasta jooksul katkematu jadana andmed füüsilise arengu kohta ajas, kust on näha muuhulgas ka seda, kes milles konkreetselt võimekas on või ei ole, kas füüsiline areng on pidev, kas arengus on tagasiminekuid, kas arengukõveras on järske tõuse ja languseid jne. Neid samu andmeid saavad kasutada nii arstid, uurijad (s.h. temaatiliste teadusuuringute koostajad), KK õppekavade ja treeningukavade koostajad ja paljud teised. Nende andmete alusel saab muuhulgas hinnata kas asi (praktiseeritav tegevus) töötab sihipäraselt või ei tööta, kas on vaja midagi muuta ja ümberkorraldada, teha pädevat statistikat ja lõppude lõpuks anda ka hinnanguid erinevatele koolidele ning KK õpetajatele. Ilma konkreetsete numbriliste näitajateta oleks see üks üldsõnaline arvamus. Häma, mula ja jama, nagu Sa Kriku ise siin mitmeid kordi kirjutanud oled, kui pole mõne asja kohta tuua uuringutest välja konkreetseid numbreid ja nähtuste põhjuslikke seoseid.
Kriku kirjutas:Ei jõua normaalkaalus kutt mingis vanuses lõuga tõmmata, kuigi mingi bürokraatliku normatiivi järgi justkui peaks jõudma - ja mis siis? Küll järgmisel või ülejärgmisel aastal jõuab. Mis tähtsust sel on, kas ta tõmbab oma esimesed lõuad 5. või 7. või 9. klassis?
Esiteks ei ole/ei tohiks olla (või kui on, siis on midagi valesti) füüsilise/kehalise arengu hindamiseks kasutatavad normatiivid mitte bürokraatlikud, vaid meditsiini, füsioloogia ja teaduspõhised. Ei ole nii, et kui laps 2 aastaselt ei räägi (ei nimeta ümbritsevaid inimesi ja asju, ega suuda koostada lühilauseid) siis see norm, mis ütleb, et ta peaks seda tegema ja mille alusel lapse arengut hinnatakse on "bürokraatlik" ja me ütleme, et "Mis tähtsust sellel on? No ei räägi laps 2 aastasena, küll ta 3 või 4 aastasena lõpuks rääkima hakkab" ja oleskleme midagi olukorra muutmiseks/parandamiseks ettevõtmata edasi.
Teiseks peab keegi kusagil alustuseks süsteemselt ja järjepidevalt panema selle "normaalkaalus kuti" seda n.ö. "lõuga tõmbama" ja andma hinnangu (järjepidev süsteemne protsess, mitte üksik ainukordne tegevus) selle soorituse, poolsoorituse või soorituse tegemata jätmise kohta 5. siis 6. siis 7. ja 8.... 9. klassis. Sellest joonistubki välja hinnang füüsilisele arengule või arengute puudusele lapse ühes või teises vanuses. Lisaks peab keegi õppinud inimene (spetsialist) jälgima ja juhendama/õpetama tehniliselt (et õpitaks ja kasutataks õiged tehnikad, et ei tekiks vigastusi ja traumasid).
Ning kolmandaks: Selle "millal laps tõmbab oma esimesed lõuad" tähtsus selgub pikemal ja pideval jälgmisel ning võrdlustes (millegiga, kellegiga ehk mingi etaloniga). Millal ta oma esimesed lõuad siis ikkagi tõmbab ja millise nihkega üldtunnustatud arengunormatiividest. Või kas üldse kunagi tõmbab. Või palju tõmbavad teised juba siis, kui jälgitav laps oma esimesed tõmbab. Kui 5. peaks tõmbama aga 7. või 9. ka ikka veel ei tõmba, siis selle tähtsus aina tõuseb. Ja ärme keskendu siin ainult "lõua tõmbamisele" kui sellisele eksole. Iga erineva valdkonna kehaline sooritus, soorituse hilinemine üldtunnustatud arengukriteeriumitest lähtuvalt, või sooritamata jätmine, annab erineva hindamiskõvera ajas ja erineva tähtsuse sellele.
Kriku kirjutas: Mul isiklikult oli täiesti ükskõik, mis mu KK hinne oli.
Jah. Mõnel on täiesti suva mis ta eesti keele hinne oli, mõnel savi mõnes muus aines. Õpilase hinnang hinde tähtsusele ei saa olla aluseks hindamisnormatiivide kasutamiseks ja kehtestamiseks või mittekehtestamiseks.
Kriku kirjutas:KK ja muude õppeainete soorituste vahel sellise võrdusmärgi tõmbamine ei ole õige. KK sooritus paraneb lihtsalt ka loomuliku arengu, st. kasvamise käigus. Ruutvõrrandi lahendamine või ebareeglipärased tegusõnad võivadki aga jääda ära õppimata kuni elu lõpuni. Teistpidi langeb kehalise soorituse võime samamoodi loomulikul teel organismi vananedes - aga ebareeglipärased tegusõnad võivad inimesele surmani pähe jääda.
Eesti keel suhtlustasandil võib ka ise ilma koolita loomulikul teel välja areneda ja sama hästi edasipraktiseerimata ununeda vanaduses. Ruutvõrrandi lahendamise oskus tõesti vaevalt ise välja areneb (samas jällegi ka see oskus võib kaduda kui ei praktiseeri pidevalt), kuid 2+2 saab ka ilma matemaatika tundideta selgeks loomuliku arengu käigus (kui just ei sünnita ja elata kusagil vihmametsades mõne suguharu juures). Küsimus ongi tasemes ja kas on vaja midagi mingi tasemeni arendada või mitte. Mis tasemeni ühes või teises valdkonnas ise arenetakse ja mis tasemeni suunavalt arendatakse, ning millistes valdkondades ja kuhumaani on üks või teine arenemismeetod aksepteeritav, selles ongi küsimus.
Kriku kirjutas:Kui laps toob KK tunnist järjepidevalt kolmesid koju ja on teistest nõrgem, võib ta olla lihtsalt aeglasema kehalise arenguga. See veel ei tähenda, et ta kasvuperioodi lõpuks umbes samasse kohta välja ei jõuaks, kuhu eakaaslasedki.
Jah. Ma ei räägigi siin, et kõik peaks viitesi koju tooma. Ma räägingi sellest, et peaks tooma vähemalt kolmesid. Aga praeguse hinnetega mittehindava süsteemi järgi ei tea enam keegi kas mingi areng vastab vähemalt hindele 3 ehk "rahuldav". Kui mingi asi pole vähemalt rahuldav, siis see on mitterahuldav. Ja meie laste ning noorte
tervis ning
füüsiline ja
vaimne areng on üha suuremas osas mitterahuldav. Tähendab ongi juba IMHO keeruline hinnata kas on rahuldav või mitterahuldav, sest puuduvad osad mõõdikud.
Kriku kirjutas:Fucs kirjutas:Sekkumine peaks tähendama seda, et saades tagasisidet kooli KK tunnist elik õpetajalt (ka need samad hinded), et millistes sooritustes laps ei küündi teatud tasemeni, tuleks KK tunnis teatud õpilastel lasta teha rohkem vastavaid treeninguid ja harjutusi, mis aitaksid lapsel arendada just neid võimeid, milles on puudujääke.
2 tunniga nädalas ei ole see võimalik ning tüüpiliselt on vähem sportlikud lapsed seda paljudel spordialadel korraga.
2 tunniga nädalas sekkub kool ja selle 2 tunni baasil tulebki teadmine, kas on või ei ole vaja sekkuda. Kui ei ole vaja sekkuda, siis on hea. Kui on vaja sekkuda natuke, siis vbl piisab kooli sekkumisest. Kui on vaja sekkuda rohkem, siis sekkub lisaks koolile ka lapsevanem. Kui on vaja sekkuda veel rohkem, siis mingist hetkest alates sekkub juba meditsiin ja kooli KK saadud hinnang muutub/kasvab üle juba diagnoosiks.
Kriku kirjutas:Fucs kirjutas:Sama paeks tegema lapsevanem, ehk siis suunama lapse vajadusel vastavasse trenni (ma kardan, et praktikas on kõik vastupidi - lapsevanem suunab lapse trenni hoopis teistel kaalutlustel + spetsiifilistes trennides käivad just selle spetsiifilise ala parimad, aga mitte need keda peaks järele aitama ja treenima).
Sellega ei ole mina absoluutselt nõus. Ei ole mitte mingit põhjust vedada last kuhugi trenni, kus tehakse asju, milles ta kõige paremal juhul võiks olla keskpärane. See on aja ning võimete raiskamine "normatiivide" pimeda täitmise nimel. Laps tuleb viia sinna, kus tehakse asju, milles ta on andekas, et talle looduse poolt antut võimalikult hästi ära kasutada.
Et siis teatud puuduvad võimed ja võimekused võivadki jääda südamerahuga tähelepanuta ning "järgi aitamata" ja arendamata?
Kriku kirjutas:Ära dramatiseeri nüüd üle. SBK ajal toimub valdaval osal ajateenijatest märkimisväärne füüsiliste võimete paranemine:
Analüüsides ÜFT tulemusi selgus, et enne SBK-d olid 67,3% ajateenijatest suutelised positiivselt läbima kätekõverduste testi (vähemalt miinimum, ehk 60 punkti tasemel), istesse tõusul oli neid noori vaid 57,5% ning 3200 m jooksus veidi üle poolte (51,9%). Baaskursuse lõppedes olid tulemused ootuspäraselt oluliselt paranenud, kuid jooksutulemuste alusel 21,1% ja kerejõu testi andmetel 16,0% noortest ei olnud suutelised ka pärast sõduri baaskursuse lõppu täitma miinimumnorme.
http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... ruanne.pdf
Jah. Eriti tsiteeritud viimane lause. Sellest lingitud uuringust saab m.h. lugeda, et
Enamdiagnoositud terviseprobleemideks ajateenistusse astunud noorte hulgas on vigastused, traumad ja mürgistused, liigesehaigused, seljavalud ning allergia. SBK jooksul peaaegu kahekordistub liigese haigustega noorte hulk ning jääb samale tasemele teenistuse lõpuni.
Kalduvus depressiooniks esineb ajateenistuse algul koguni kolmandikul ajateenijatest (32%) ning suureneb SBK jooksul veelgi (36,6%), jäädes ajateenistuse lõpuks samale tasemele (36,9%). Nooremas vanuserühmas (18-19-aastastel) avalduvad depressiooni sümptomid tõusvalt kogu väljaõppe perioodi jooksul. Vanematel ajateenijatel süvenevad depressiooni sümptomid küll SBK ajal, ent ajateenistuse lõpuks enam oluliselt ei muutu.
Pärast SBK-d ei suutnud sooritada miinimumtasemel istessetõusu testi 16% ajateenijatest, jooksutesti 21% ja toenglamangust käte kõverdusi 4% ajateenijatest. Enne reservi arvamist noormeeste ÜFT tulemused oluliselt ei muutunud, jäädes kõikides testides keskmiselt SBK tasemele.
18-19-aastaste ajateenijate keskmised üldfüüsilise testi (ÜFT) tulemused on oluliselt paremad võrreldes vanemate ajateenijate tulemustega. Istessetõusu testis on tulemused keskmises ja vanemas vanuserühmas valdavalt miinimumsoorituse lähedal. Võrreldes eelmiste aastatega, on tulemused mõnevõrra nõrgenenud.
Varasemad uuringud Eesti ajateenijate andmetel on kinnitanud, et vaatamata kõrgele punktisummale, mida ajateenijad saavutavad pärast SBK-d üldfüüsiliste testide (ÜFT) sooritamisel, selgub üksiktestide arvestuses, et nii vastupidavusvõimekuse kui ka kere jõu testis on ligikaudu 3-10% noori, kes ei suuda sooritada teste ka miinimumtasemel (Oja jt, 2016). Samas püsib väljalangemine ajateenistusest enne teenistusaja lõppu tervislikel põhjustel 20% ning väljalangevuse osakaal on jäänud eelmise aruandlusperioodiga võrreldes samale tasemele (Kaitseministeerium, 2017).
Ajateenistusest väljalangemine on suhteliselt kõrge, ca 20%, ja seda peamiselt tervislikel põhjustel (Aruanne kaitseväekohustuse ...,2015). Soomes on vastav näitaja 10% ümber (Salo,2008).
Need on juba meie parimad pojad kellede seast need "
põdura tervisega 1/3 Eesti noortest meestest" on mahaarvatud (neid ei ole tunnistatud ajateenistuskõlbulikuks).
Need viimases aruandes viidatud statistilised numbrid pärinevad peaasjalikult 2016-2017 kohta ja käivad peaasjalikult 1993-1999 sündinud noormeeste kohta, kes käisid koolis siis vastavalt ajavahemikus 2000-2011 toonaste kasvatusmeetodite tingimustes. Need noored kes "uuenenud süsteemi ja arusaamade" järgi üles kasvavad jõuavad kaitseväkke alles millalgi tulevikus. Eks siis ole näha kas ja mis on paremuse poole läinud ja mkas või mis mitte. Senised arengud on näidanud kahjuks paljudes olulistes laste ja noorte tervisevaldkondades jätkuvat langustrendi.
Elu on niigi ebaõiglane ja stressi tekitav. Ja kui me ei hinda üht ainet, siis mis küll õigustab matemaatiks, füüsika või võõrkeelte hindamist. "Arvestatud" või "mittearvestatud" ongi ju sama hindamine, IMHO.