www.militaar.net

René Mõttus, Edinburghi Ülikooli õppejõud
Eile 17:54
Rubriik: Arvamus

Ühendkuningriigi rahvahääletusel polnud vähemalt sel korral palju pistmist ELi kui sellisega. Pigem oli see pettunud ja mures inimeste protest muutuste ja poliitilise eliidi vastu, mida populistlike kampaaniatega võimendati ning millele “lahkume”-hääle näol konkreetne väljund leiti. Lahkumisele kihutanud kampaaniate taga aga olid vähemalt osaliselt liidrite sisepoliitilised ambitsioonid, kirjutab Edinburghi ülikooli õppejõud René Mõttus.

Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et Ühendkuningriigi rahvahääletus Euroopa Liidust (EL) lahkumise üle osutab põhimõttelistele vigadele EL toimimises (muu hulgas "Joseph Enge: Brexiti poolt hääletanute mõnitamine on mõttetu – lahkumiseni viisid Obama ja Merkeli isekad sammud"; ERR). Sellega ei saa nõus olla.

Kampaania teemasid, hääletajate veenmise viise ning EList lahkuda soovinud hääletajate tausta ja argumente vaadates ilmneb kiiresti, et toimunud rahvahääletuse fookus ei olnud ELiga seotud probleemidel – vähemalt mitte nende poolt, kes lahkuda soovisid. Pidada valijate napi enamuse lahkumisotsust Brüsseli poliitikute ja bürokraatide, Merkeli või Obama süüks ei näi samuti olevat põhjendatud.

Rahvahääletusele eelnenud kampaaniad olid jõulised ja kirglikud, seda eriti lahkumisele veenjate poolel, ent argumentide sisu osas väga halvad. Lahkumisele veenjad (Vote Leave, LEAVE.EU kampaaniad) toetusid loosungitele, demagoogiale ja ilmsetele valedele. Mõnest argumendist taganeti kohe pärast hääletustulemuste selgumist.

Näiteks lubadust laest võetud summa (350 miljonit naela nädalas) praegu ELile makstavat raha Ühendkuningriigi tervishoidu ümber suunata nimetas Nigel Farage juba hommikul pärast rahvahääletust veaks. Lubadusest, et on realistlik piirata immigratsiooni ning samal ajal säilitada piiranguteta kaubandussuhted ELiga taganes lahkumiskampaania üks võtmekujusid Daniel Hannan samuti kohe pärast hääletust.

Jäämisele veenjate kampaania läks vooluga kaasa ning ratsionaalsete argumentide kõrval – ja kahjuks kampaania lõpu poole vahel nende asemelgi – asuti rahvast hirmutama muu hulgas lahkumisjärgse kiire hinna- ja tööpuuduse tõusu ning majanduslangusega. Need hoiatused võivad tõeks osutuda, aga selline hirmutamine nähtavasti ei toiminud, vähemalt mitte oodatud määral. Paraku ei mõjunud ka ratsionaalsed argumendid.

Lahkumisele veenmiseks kasutati kahte põhilist hooba. Esiteks paitati brittide – eeskätt inglaste – rahvuslikku uhkust (inglased ja waleslased kaldusidki lahkumise kasuks, samal ajal kui šotlaste ja põhjaiirlaste enamus soovis ELi jäämist). Pole palju möödas ajast, mil Briti impeerium valitses suurt osa maailmast ja praegugi on Ühendkuningriik majanduse suuruselt viies riik. Sellisel riigil on ju ometi õigus oma otsused “kodus” teha, mitte lasta ELil endale ebasobivaid reegleid peale suruda! Ütlemata jäeti, et riigil on ELi suurjõuna oluline sõnaõigus ühiste reeglite kujundamisel.

Mainimata jäeti seegi, et teiste ELi riikidega kompromisse tehes sündinud reeglid tuleb asendada uute kompromissidega, mis tõenäoliselt väga varasematest ei erine. Isegi EList lahkudes jääb Ühendkuningriik füüsiliselt, poliitiliselt, majanduslikult, kultuuriliselt ja pea igal muul moel Euroopasse.

ELi rõhuvate piirangute ühe näitena kasutati kalastuskvoote. Neid uuesti kokku leppides jäävad aga ikkagi piiranguteks teiste riikidega füüsilise läheduse tõttu jagatavad kalavarud, nii et suurt kvootide muutust pole ette näha nagunii. Muide, kalureid on Ühendkuningriigis käputäis ning neistki suur osa ELi jäämist toetanud Šotimaal.

Mistahes majandusliku, poliitilise, haridusalase või muu koostöö tegemiseks tuleb jätkuvalt teiste riikidega ühiste reeglite järgi mängida. Ühendkuningriigi võimalused neid reegleid kujundada on nüüdsest aga ilmselt tagasihoidlikumad.

Hääletanute hulgas tehtud küsitlus näitas, et soov otsused ”koju tuua” oli lahkumist toetanute kaalukaim argument. See on natsionalismil, mitte loogikal põhinev argument. ELi kui sellisega pole sellega suuremat pistmist. Liiati on väga võimalik, et vähemalt osa Ühendkuningriiki otsesemalt või kaudsemalt puudutavatest otsustest tehakse nüüd hoopistükkis mujal ja ainult teiste poolt ning brittidel tuleb neid lihtsalt aktsepteerida.

Teine põhiline hoob, millega inimesi lahkumist toetama meelitati, oli hirmutamine immigratsiooniga: poolakad, rumeenlased ja teised idaeurooplased tulevad hordidena, võtavad meie töö ja laste koolikohad, sooritavad kuritegusid ning kurnavad meie sotsiaalsüsteemi (väljastpoolt ELi saabuda võivate sõjapõgenike sisseränne ei olnud selles kampaanias keskne teema)! Jah, EList pärit sisserännanuid on Ühendkuningriigis tõesti palju. Ning jah, see on tõesti suuresti seotud ELi inimeste vaba liikumist lubava aluspõhimõttega, ehkki riiki asub elama ka inimesi väljastpoolt ELi. Muu on aga pooltõed ja valed.

Antud kontekstis piirdub ELi roll vaba liikumise põhimõttega – inimeste rännet ei suuna Brüssel, Merkel ega keegi muu. Inimesed rändavad ELi sees sinna, kus neid vajatakse ning kus neil on parem olla. See on normaalne – kui me just ei hoia kinni irratsionaalsetest ja jäikadest natsionalistlikest ideedest. Ühendkuningriigi vananev ühiskond vajab sisserännet, nii lihttöölisi kui spetsialiste. Eriti vajatakse tudengeid, kes toovad sisse raha ning kellest osa jääb tulevikus kvalifitseeritud tööjõuks.

Sisseränne on aidanud Ühendkuningriigil õitseda. Prognoosid, et riigist saab tulevikus ELi suurim majandus, põhinevad just sisserände panusel. Rändavad enamasti nooremad ja aktiivsemad inimesed, kes on keskmise kohaliku inimesega võrreldes sotsiaalsüsteemile väiksem koorem. Sisserännanud konkureerivad töökohtadele võrdsetel alustel kohalikega: neid värvatakse, kui nad teevad tööd paremini või väikesemate kuludega ning võimaldavad seega ettevõtetele ja majandusele üldiselt suuremat lisandväärtust toota. Neid ei värvata, kui neist kasu pole.

Enamgi veel – iga uus inimene vajab kodu, toitu ja palju muud. See tähendab, et töökohti tuleb juurde nii kohalikele kui sisserännanutele. Majandus saab seega kasvada nii ühe elaniku kohta kui ka absoluutarvudes.

Sellest Vote Leave ja LEAVE.Eu kampaaniad ei rääkinud. Muudele pooltõdedele lisaks hirmutati inimesi Türgi ja Balkani riikidega, mille EL avasüli vastu võtab ning seejärel tormavad nende kodanikud hordidena Ühendkuningriiki ennast nuumama. Tegelikult on Ühendkuningriigil ELi edasise laienemise osas vetoõigus, nii et isegi kui näiteks Türgi liitumine oleks reaalne võimalus, ei saaks see sündida Ühendkuningriigi tahte vastaselt.

On väga tõenäoline, et isegi EList lahkununa peab Ühendkuningriik järgima ELi migratsioonireegleid – võimaldama inimestel vabalt sisse ja välja rännata. Sellest saab tõenäoliselt üks tingimus, mis seatakse, et riik saaks piirangutevaba ligipääsu ELi vabaturule. Lahkumiskampaaniat teinud poliitikud teadsid seda, mis tähendab, et nende kampaania seegi tugisammas põhines valel. Ja nagu öeldud, on nad valmis seda pärast kampaaniat tunnistama.

Kokkuvõttes võib lahkumiskampaaniaid iseloomustada kui võidujooksu nende häältele, keda on kõige lihtsam populistlike argumentidega veenda ning keda eriti ei huvitagi, mis EL on, mida EL ei ole või mis EL olla võiks. Nähtavasti kasutas üks lahkumiskampaaniatest, LEAVE.EU, oma lihtsa sõnumi veenvamaks muutmiseks isegi tuntud hüpnotisööri abi.

Lahkumist kaldusid enam toetama vanemad ja vähem haritud inimesed ning need, keda poliitika eriti ei huvita ja kelle arvates referendumi tulemustest niikuinii suurt midagi ei muutunuks (http://lordashcroftpolls.com/2016/06/ho ... d-and-why/). Lahkumist toetanute hulgas oli tunduvalt enam neidki, kelle arvates on elu Ühendkuningriigis aastatega halvemaks läinud ning läheb edaspidi veelgi halvemaks.

Lahkumist toetanute meelelaadist võivad anda aimu ka nende suhteliselt negatiivsemad hinnangud sellistele sotsiaalsetele protsessidele nagu sotsiaalne liberaalsus, mitmekultuurilisus, feminism, roheline liikumine, globaliseerumine ja – pange tähele! – internet.

Ma ei soovi väita, et lahkumist toetanute hääled ei loeks. Seitsmeteistkümne miljoni briti otsus toetada EList lahku löömist põhineb nende inimeste jaoks olulistel asjaoludel. Samuti ei taha ma väita, et EL kui organisatsioon ei võiks või ei peaks muutuma ELi kodanikele lähedasemaks moel, mis vähendaks natsionaal-populistlike kampaaniate eduvõimalusi. Näiteks see jäikus ja ilmne kättemaksusoov, millega mõned ELi liidrid on reageerinud brittide rahvahääletuse tulemustele, on inetu ja ilmselt veeks tulevast sarnaste kampaaniate veskis.

Aga ma soovin väita, et Ühendkuningriigi rahvahääletusel polnud vähemalt sel korral palju pistmist ELi kui sellisega. Pigem oli see pettunud ja mures inimeste protest muutuste ja poliitilise eliidi vastu, mida populistlike kampaaniatega võimendati ning millele “lahkume”-hääle näol konkreetne väljund leiti. Lahkumisele kihutanud kampaaniate taga aga olid vähemalt osaliselt liidrite sisepoliitilised ambitsioonid.

Mina ei tea kedagi, kes päriselt uskunuks, et rahvahääletuse tulemus selline tuleb (tõsi, ma ei tea ka paljusid, kes Brexitit toetanuks). Ilmselgelt ei uskunud seda ka lahkumisele kihutanud poliitikud ise ning sellest ka praegune kaos Ühendkuningriigi poliitikute hulgas.

Kuid kaks nädalat tagasi tõmbasid britid EL-i liikmelisuse referendumiga Varssavi kohtumisele uue värvikorra. Kuigi enne täna algavat sündmust üritati Brexitist rääkida kui NATO-sse mittepuutuvast sündmusest, sest Suurbritannia ei lahku ju kollektiivkaitse alliansist, ei jää liidritel üle muud, kui mõelda ka selle sündmuse Euroopa ühtsust vähendavale mõjule.

Tahes-tahtmata on Brexitil mõju ka NATO-le. Ühendkuningriigi valitsus on tagasi astunud, mõlemad suured poliitilised parteid sügavas kriisis, järgmine peaminister astub ametisse poliitilise mandaadita (s.t valimisi võitmata) ning tegeleb lähemate aastate jooksul ainult EL-i suhete sasipuntra lahendamisega ja ka oma riigi lagunemise vältimisega.

Eesti diplomaadid loodavad, et EL-ist lahkumine paneb Suurbritannia hoopis sügavamalt NATO-sse panustama, aga pole teada, kas Londonis on selleks lähiaastatel soovi. Brexiti mõju ulatub poliitikast ka majandusse. Lihtne näide: kasvõi pataljoni Eestisse roteerimine on Briti naela languse tõttu kahe nädalaga 10% kallimaks muutunud. Britid kulutavad 2% SKT-st riigikaitsele, kuid selle ostujõud pole enam see.

Siia võib lisada sel nädalal avalikustatud Iraagi sõja uurimisraporti tulemuse, mis on sõjalise võimekuse poolest NATO-s teisel kohal olevas riigis aidanud veelgi tugevdada patsifistlike vaadete laienemist. Mistahes sõjalise sekkumise või konfliktis osalemise otsuse tegemise latt on lähiaastatel Ühendkuningriigi liidrite jaoks kõrgem kui üheski muus NATO riigis.

Delfi ja Päevaleht pärisid Hammondilt Varssavis, millist tüüpi üksus täpseemalt Eestisse saadetakse?

„See saab osaks Eesti mehhaniseeritud brigaadist, mis annab teile tõenäoliselt vihje, millist tüüpi sõdureid me saadame. See tähendab, et see saab olema mehhaniseeritud jalaväebrigaad, mis kasutab soomusmasinaid. Endise kaitseministrina ütlen, et tavaliselt on sellisel üksusel ka toetuseks mõned tankid,“ ütles Hammond vastuseks.

„Ma tahaks esimese asjana kinnitada Suurbritannia jätkuvat pühendumust Euroopale, selle julgeolekule ja laiemalt maailmale. Mõitsagi oleme teinud oma otsuse lahkuda Euroopa Liidust, kuid see ie ole otsus lahkuda Euroopast.“

„Suurbritannia ei pööra oma selga Euroopale ja tahab teha Euroopaga koostööd. Seda eriti julgeoleku ja kaitsevallas. Ja me kavatseme siin Varssavis näidata oma pühendumuse tugevust NATO-le ja NATO kohalolekule Euroopas.“

„Nagu teate, siis oleme üks vähestest NATO liikmesriikidest, mis kulutab kaitsele 2% SKT-st ning 20% sellest investeeringutele, mis on kaks aastat tagasi Walesis kokkulepitud põhimõtted. Hakkame ka raamriigiks ühele pataljonile – Eestis siis – mis luuakse NATO kohaloleku suurendamise meetmena. Panustame 500 meest sellesse operatsiooni roteeruval põhimõttel. Lisaks veel 150 meest Poolas asuvasse üksusesse.“

„Samuti võtame enda kätte NATO eriti kiirete jõudude juhtimise 2017 aastal ja panustame sinna 3000 briti sõdurit. Teostame Eestist praegu lisaks õhuturvet ja panustame sinna edaspidi. Usume ka NATO ja EL-i koostöösse, sest see on kriitiliseks osaks Euroopa kaitse tagamiseks tulevikus, sest EL saab teha asju, mida NATO ei saa. Näiteks kehtestada väljast tuleva asümmeetrilise väljakuste vastu majandussanktsioone.“

„Suurbritannia jääb NATO-s USA järel teiseks suuremaks panustajaks. NATO jääb ka Briti julgeolekupoliitika nurgakiviks paljudeks aastateks. Briti tuumajõud jäävad kättesaadavaks NATO-le.“

madiss kirjutas:/.../

Briti valitsus lükkas täna ametlikult tagasi neli miljonit allkirja kogunud petitsiooni, milles taotletakse uue referendumi korraldamist Euroopa Liidust lahkumise üle.

«Meie, allakirjutanud, kutsume Meie Majesteedi valitsust üles kehtestama reeglit, mille järgi korraldatakse uus referendum, kui jäämise või lahkumise poolt on toetus vähem kui 60 protsenti ning hääletusosalus alla 75 protsendi,» seisis petitsioonis.

23. juunil hääletas 52 protsenti (17,4 miljonit) brittidest EL-ist lahkumise poolt.

Kui Briti parlamendi koduleheküljel kogub petitsioon üle 100 000 allkirja, siis esitab petitsioonikomisjon selle parlamenti arutelule.

Valitsuse sõnul ei sätestatud EL-i referendumi seaduse vastuvõtmisel aga hääletusosaluse alampiiri.

«Peaminister ning valitsus on väljendanud selgelt, et sellist hääletust korraldatakse kord põlvkonna jooksul ning peaministri sõnul tuleb hääletustulemust austada,» teatas valitsus avalduses.

«Me peame nüüd alustama EL-ist lahkumise protsessi ning valitsus on pühendunud sellele, et (lahkumis)läbirääkimistel tagatakse Briti rahva jaoks parim tulemus,» lisati avalduses.

Täna toimub Londonis Buckinghami palee kõrval asuvas pargis Brexiti vastane meeleavaldus, millest võtab esialgsetel andmetel osa 2000 kuni 6000 inimest.

Suurbritannias 3. juulil toimunud Brexiti vastasel meeleavaldusel osales korraldajate sõnul üle 40 000 inimese.

Rahvahääletuse järellainetuses tuleb Briti riigiametnike armeel meeletult tööd rabada, et tulla toime ajaloolise väljakutsega asjaajamises – ning alustada tuli nullist.
Nimelt nendivad ametnikud, et valitsuse palvel ei koostanud nad Brexiti puhuks mingit varuplaani, kirjutab The Wall Street Journal.
Kõrgemalt tulnud otsus võimalikuks lahkumiseks mitte valmistuda on juba pälvinud teravat kriitikat nii poliitikute ridadest kui rahva hulgast.
Kunagise kõrge riigiametniku Andrew Cahni hinnangul on tegemist «pretsedenditu veaga.»