Re: Merevägi ja rannakaitse
Postitatud: 22 Apr, 2019 20:15
Minu poolt viidatud protsendid kirjeldavad probleemi, mille tõstatas RKK oma raportis „To the Seas Again“. Lisaks sedastab see, et Läänemerel pole abi NATO-lt loota ja iga riik peab vähemalt oma kodutöö ära tegema.[1] Teiseks, ei saa Eestis rääkida raha puudusest, kui riik suudab kolme riiklikku merelaevastikku ülal pidada. Siinkohal julgen anda hinnangu, et see ei ole riigi rikkust (või selle puudumist) arvestades mõistlik. Soovituse jagada merelised ülesanded selgelt relvastatud ja mitte-relvastatud organisatsioonide vahel, praeguse kolme ja osaliselt kattuva asemel, tegi uuring „Eesti merejulgeolek“ juba mõni aasta tagasi [2].
See, kas merekaitse algab kaldalt või merelt, on filosoofilise tunnetuse küsimus. Praktiliselt algab kõik merel toimuv laevast, sest Jeesused me ehk pole, aga merekaitse põhjus on ikkagi maismaal – seal elab inimene. Ühest Norra allikast leidsin hea seletuse väikeriigi väeliikide tähtsuse kohta: (1) tähtsaim väeliik on ilmselgelt maavägi, (2) eelarve jaotamisel peab kõigepealt aga tegelema õhuväega (sh õhukaitsega), sest see on igasuguse maakera pinnal toimuva sõjalise tegevuse eelduseks [3].
Asümmeetria on tore, aga ka see allub füüsika seadustele. Piltidega Pärsia lahest, eriti Hormuzest, pole mõtet illustreerida võimalikke lahendusi Soome lahel. Vaadake lootsiraamatuid [4] ja võrrelge ilmastikuolusid. Kahtlemata peab asümmeetria olema eesmärgiks, aga seda me ei saavuta Boghammeritega, mis peale Jumindat või Soelat vett täis või mille meeskond ei suuda merehaiguses ennast isegi kinni hoida. Asümmeetria tuleneb keskkonnast, milles opereerime, selle väga heast tundmisest ja ära kasutamisest. Võrreldes Soome-Rootsiga oleme kehvemas seisus, aga võrreldes Läti, Leedu või Poolaga, hoopis paremas.
Kihtidest, alustan kaugemalt [4]:
1. Lennuvahendid nii seireks kui ründamiseks. Õhuväe An-28 on tõenäoliselt esimesse kategooriasse jõudev asjandus. Ka edaspidised õhuvahendite arendused peavad vähemalt kaaluma Eesti väga suurt mereala, ehk see on õhuväe teema.
2. Konventsionaalsed allveelaevad. Kui Ahjualuselt soovida üht asja merekaitseks, siis on see allveelaev. See lahendab enamuse sõjaaegseid probleeme merel, küll aga mitte rahu- ja kriisiaegseid sõjalisi probleeme. Ja ilmselgelt pole allveelaevadest edasi mõtet kirjutada.
3. Rakettrelvastusega pealveelaevad – kõige universaalsemad vahendid, mis on kasutatavad nii rahu-, kriisi- kui sõjaaegsete ülesannete lahendamiseks. Samuti suudab laev ründeülesande sooritada üksi, ilma välise abita.
4. Miiniväljad – Läänemeri on ja jääb üheks potentsiaalsemaks merealaks, kus tulevikukonfliktis meremiine kasutatakse. Läänemeri on madal, selle ääres asuvad kaks maailma juhtivat meremiiniriiki ja siin on palju ajaloolisi miinivälju, mille taustale ’hübriidstsenaariume’ välja mõelda pole liiga keeruline. Seetõttu on asjatundmatu väita, et senine miinitõrje on olnud kasutu, mis se´st et alustasime sellega pooljuhuslikult ja ehk valest otsast.
5. Kaldal asuvad raketipatareid, millel on nii puudusi kui eeliseid. Peamine eelis on selles, et sihtmärkidel on neid keeruline avastada. Nende puudusteks on aga väike mobiilsus ja suur inimjõu kulu. Poola NSM patareide näitel on kahe laskeseadme puhul tegemist pataljoni suurusjärgus üksusega. Lisaks, ei ole kaldal veerev raketipatarei üksi võimeline sihtmärki laskma, nõudes sihitajat sihtmärgi lähedal.
6. Kaldaseirevõrk. See on PPA-l tehniliselt olemas, kuigi nende võimenõuded ei ole sõjalised.
7. Kaldal paiknevad rannikuüksused seirevõrgu täiendamiseks ja objektikaitseks. See on vist see, mida siin foorumis rannakaitseks kutsutakse. Turvavaip rannaaladel on valiidne mõttekäik. 1930ndate näitel kuulus sellisesse turvavaipa ca 700 meest. Tänapäevane jalaväelane kadakate vahel, isegi kui ta omab raksekuulipildujat, on paraku kasutu ohtude vastu merel ja merelt, sest ta suure tõenäosusega ta isegi ei näe vastast. Ehk siis tegemist on eelnevaid kihte toetava, mitte iseseisva võimega.
Ja sealt edasi juba regulaarne maavägi. Kui vastast pole õnnestunud merel peatada, siis tõenäoliselt on õnnestunud teda kulutada, mis annab maaväele aega valmistumiseks. Need kihid ei pruugi olla geograafilised, et 1 on kaugemal kui 2, vaid pigem võimete kombinatsioon. Kui esimese kahe kihi ära jätame, saame Soome lahenduse, aga edasisel ärajätmisel muutub kogusüsteem küsitavaks. Ehk siis küsimus on kust alustada ja kui palju alustada.
See on ideaal, pikk vaade. Kui näiteks 50 aasta pärast nii on, on hästi. Mida me aga täna teha ei tohi, on end rumalate otsustega nurka mängida. Kuigi PPA panustab täna olukorrateadlikkusse ja teeb seda ka edaspidi, ei asenda nad kaitseväge ega jõua ka kõige kaugemas tulevikus kihtideni 2-6. Sama mõttekäik ka ’asjadega’ – Läti Skrundat teha ei tohi, sest see välistab edasise arengu.
1. https://icds.ee/wp-content/uploads/2019 ... l_2019.pdf
2. https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... k_veeb.pdf
3. Børresen, J. (1994) The Sea Power of the Coastal State. In: Seapower: Theory and Practice. Till, G. (ed.). Ilford: Frank Cass, p 157.
4. Vt Admiralty Sailing Directions: NP 63 Pärsia lahe ja NP 19 ja 20 Läänemere kohta.
5. Vt näiteks: https://digital-commons.usnwc.edu/cgi/v ... nwc-review
See, kas merekaitse algab kaldalt või merelt, on filosoofilise tunnetuse küsimus. Praktiliselt algab kõik merel toimuv laevast, sest Jeesused me ehk pole, aga merekaitse põhjus on ikkagi maismaal – seal elab inimene. Ühest Norra allikast leidsin hea seletuse väikeriigi väeliikide tähtsuse kohta: (1) tähtsaim väeliik on ilmselgelt maavägi, (2) eelarve jaotamisel peab kõigepealt aga tegelema õhuväega (sh õhukaitsega), sest see on igasuguse maakera pinnal toimuva sõjalise tegevuse eelduseks [3].
Asümmeetria on tore, aga ka see allub füüsika seadustele. Piltidega Pärsia lahest, eriti Hormuzest, pole mõtet illustreerida võimalikke lahendusi Soome lahel. Vaadake lootsiraamatuid [4] ja võrrelge ilmastikuolusid. Kahtlemata peab asümmeetria olema eesmärgiks, aga seda me ei saavuta Boghammeritega, mis peale Jumindat või Soelat vett täis või mille meeskond ei suuda merehaiguses ennast isegi kinni hoida. Asümmeetria tuleneb keskkonnast, milles opereerime, selle väga heast tundmisest ja ära kasutamisest. Võrreldes Soome-Rootsiga oleme kehvemas seisus, aga võrreldes Läti, Leedu või Poolaga, hoopis paremas.
Kihtidest, alustan kaugemalt [4]:
1. Lennuvahendid nii seireks kui ründamiseks. Õhuväe An-28 on tõenäoliselt esimesse kategooriasse jõudev asjandus. Ka edaspidised õhuvahendite arendused peavad vähemalt kaaluma Eesti väga suurt mereala, ehk see on õhuväe teema.
2. Konventsionaalsed allveelaevad. Kui Ahjualuselt soovida üht asja merekaitseks, siis on see allveelaev. See lahendab enamuse sõjaaegseid probleeme merel, küll aga mitte rahu- ja kriisiaegseid sõjalisi probleeme. Ja ilmselgelt pole allveelaevadest edasi mõtet kirjutada.
3. Rakettrelvastusega pealveelaevad – kõige universaalsemad vahendid, mis on kasutatavad nii rahu-, kriisi- kui sõjaaegsete ülesannete lahendamiseks. Samuti suudab laev ründeülesande sooritada üksi, ilma välise abita.
4. Miiniväljad – Läänemeri on ja jääb üheks potentsiaalsemaks merealaks, kus tulevikukonfliktis meremiine kasutatakse. Läänemeri on madal, selle ääres asuvad kaks maailma juhtivat meremiiniriiki ja siin on palju ajaloolisi miinivälju, mille taustale ’hübriidstsenaariume’ välja mõelda pole liiga keeruline. Seetõttu on asjatundmatu väita, et senine miinitõrje on olnud kasutu, mis se´st et alustasime sellega pooljuhuslikult ja ehk valest otsast.
5. Kaldal asuvad raketipatareid, millel on nii puudusi kui eeliseid. Peamine eelis on selles, et sihtmärkidel on neid keeruline avastada. Nende puudusteks on aga väike mobiilsus ja suur inimjõu kulu. Poola NSM patareide näitel on kahe laskeseadme puhul tegemist pataljoni suurusjärgus üksusega. Lisaks, ei ole kaldal veerev raketipatarei üksi võimeline sihtmärki laskma, nõudes sihitajat sihtmärgi lähedal.
6. Kaldaseirevõrk. See on PPA-l tehniliselt olemas, kuigi nende võimenõuded ei ole sõjalised.
7. Kaldal paiknevad rannikuüksused seirevõrgu täiendamiseks ja objektikaitseks. See on vist see, mida siin foorumis rannakaitseks kutsutakse. Turvavaip rannaaladel on valiidne mõttekäik. 1930ndate näitel kuulus sellisesse turvavaipa ca 700 meest. Tänapäevane jalaväelane kadakate vahel, isegi kui ta omab raksekuulipildujat, on paraku kasutu ohtude vastu merel ja merelt, sest ta suure tõenäosusega ta isegi ei näe vastast. Ehk siis tegemist on eelnevaid kihte toetava, mitte iseseisva võimega.
See on ideaal, pikk vaade. Kui näiteks 50 aasta pärast nii on, on hästi. Mida me aga täna teha ei tohi, on end rumalate otsustega nurka mängida. Kuigi PPA panustab täna olukorrateadlikkusse ja teeb seda ka edaspidi, ei asenda nad kaitseväge ega jõua ka kõige kaugemas tulevikus kihtideni 2-6. Sama mõttekäik ka ’asjadega’ – Läti Skrundat teha ei tohi, sest see välistab edasise arengu.
1. https://icds.ee/wp-content/uploads/2019 ... l_2019.pdf
2. https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... k_veeb.pdf
3. Børresen, J. (1994) The Sea Power of the Coastal State. In: Seapower: Theory and Practice. Till, G. (ed.). Ilford: Frank Cass, p 157.
4. Vt Admiralty Sailing Directions: NP 63 Pärsia lahe ja NP 19 ja 20 Läänemere kohta.
5. Vt näiteks: https://digital-commons.usnwc.edu/cgi/v ... nwc-review
