Nõus. See väike mõttearendus kipub natuke liiga pikaks-laiaks venima jah. Aga paistab, et küsimuses pagulase ja kodaniku võrdsetest õigustest jõudsime vist lõpuks selgusele - kui pagulasele kehtib EL Sotsiaalharta täies mahus, siis kodanikule vaid selles ulatuses milles riik on suvatsenud nimetet harta ratifitseerida. Igatahes kangesti selline mulje jääb.Kriku kirjutas:See on juba laiem filosoofiline küsimus. Et kas vaesus ja haigus on samasugune vältimatu õnnetus nagu sõjas pommi saamine. Ja kui on, siis milline vaesus ja milline haigus... Ma arvan aga siiski, et selle huvitava küsimuse üle diskuteerimine väljuks käesolevast teemast.Manurhin kirjutas:See näitab poliitilise süsteemi kahepalgelisust. Inimese jaoks on täpselt ühesugune tragöödia, kas tema kodu hävitas mürsk või tõsteti ta rahapuuduse tõttu tänavale. Ainult et esimestel on õigus rahvusvahelisele kaitsele, teiste saatus sõltub suurel määral mõne KOV ametniku suvast.
Jah, ega kumbki ei kõlba.aht0 kirjutas:Vähem ikka kui jõulupalvuse ajal kirikusse kristlasi mõnitama trügida..
Ei, mõlemaile kehtib Eestis sellises mahus, nagu Eesti on ratifitseerinud.Manurhin kirjutas:Nõus. See väike mõttearendus kipub natuke liiga pikaks-laiaks venima jah. Aga paistab, et küsimuses pagulase ja kodaniku võrdsetest õigustest jõudsime vist lõpuks selgusele - kui pagulasele kehtib EL Sotsiaalharta täies mahus, siis kodanikule vaid selles ulatuses milles riik on suvatsenud nimetet harta ratifitseerida. Igatahes kangesti selline mulje jääb.
Ilmselgelt ebaadekvaatse ohuhinnangu selline levik on minu arust väga murettekitav. Loomulik oleks vastupidine suhe.2/3 Eesti kodanikest peab migratsioonikriisi Venemaa agressioonist suuremaks ohuks, selgus Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud uuringust.
Turu-uuringute AS viis 22.-28. märtsini Ühiskonnauuringute Instituudi (ÜUI) tellimusel läbi küsitluse 1000 valimisealise Eesti Vabariigi kodaniku seas. Küsimuse: „Kumba peate praegusel hetkel Eestile suuremaks ohuks, kas Euroopa pagulaskriisi või võimalikku Venemaa agressiooni?“ vastustest selgus, et 64 protsenti vastajatest peab suuremaks ohuks pagulaskriisi, 24 protsenti Venemaa agressiooni ning 12 protsenti ei oska antud küsimusele vastata.
„Jätkuv rändekriis Euroopas on tekitanud olukorra, kus Eesti inimesed ei taju enam Venemaad peamise välise ohuna ja suuremat muret valmistavad Lääne-Euroopas toimuvad sündmused, kuid kindlasti ka vägivald Lähis-Idas,“ ütles Tartu ülikooli usundiloo vanemteadur orientalist Peeter Espak. „Tihti kuuleb väidet, et kui Eesti pagulaste ümberjaotamises ei osale, siis ei aita Euroopa riigid meid Venemaa agressiooni korral. Värsked uuringutulemused aga näitavad, et see argument enam ei mõju. Üle poole vastajatest näeb pagulaskriisi Venemaast suurema ohuna kõikides vanuse-, haridus- ja sissetulekugruppides.“
„50 protsenti vastanutest arvab, et juhul, kui üle Eesti-Vene piiri hakkaks tulema massiliselt migrante, peaks Eesti ehitama Ungari eeskujul piirile tara ning vajadusel kasutama piiriületajate takistamiseks jõudu,“ rääkis Peeter Espak. „19 protsenti vastajatest arvab, et nad tuleks paigutada pagulaskeskustesse ning 10 protsenti laseks neil rahulikult läbi Eesti Soome ja Rootsi jõuda. „Seega pooled valimisealistest kodanikest pooldaks kriisiolukorra tekkel võimalikult karme meetmeid ning vaid selge vähemus näeb lahendusena migrantide vastuvõtmist ja pagulaskeskustesse paigutamist.“
Kui üldiselt suhtuvad venelased migrantidesse skeptilisemalt ning oodatult peab 90 protsenti neist rändekriisi suuremaks ohuks kui Venemaa agressiooni, siis üllatuslikult pooldaks eestlased kriisi tekkel karmimate meetmete rakendamist. Eestlastest arvab 52 protsenti, et tuleks ehitada piirile tara ning vajadusel kasutada jõudu, venelastest arvab sama 39 protsenti.
Vastajad arvavad samas, et Eesti jõustruktuurid saaksid olukorraga hakkama, kui piirile hakkaks kogunema illegaalsed immigrandid. Küsimusele, kes suudaks Teie arvates tagada, et illegaalsed sisserändajad üle piiri ei saaks, vastas 48 protsenti piirivalve ja 29 protsenti sõjavägi. Vaid 8 protsenti vastajatest arvab, et mitte keegi ei suudaks Eestis illegaalsete immigrantide sissevoolu peatada.
Parlamendierakondade toetajatest peavad pagulaskriisi ülekaalukalt Venemaast suuremaks ohuks Keskerakonna ja EKRE toetajad, vastavalt 93 ja 82 protsenti. Üle poole vastajatest näeb pagulaskriisi suurima ohuna ka Vabaerakonna (53%) ja SDE (51%) toetajatest. Reformierakonna toetajatest peab suurimaks ohuks pagulaskriisi 46 protsenti ja 41 protsenti Venemaa agressiooni. Ainsana on IRL-i toetajate seas väga kerges ülekaalus vastajad, kes tunnetavad Venemaad suurema ohuna, Venemaad peab suurimaks ohuks 47 ja pagulaskriisi 45 protsenti vastajatest.
Uuringu viis läbi Turu-Uuringute AS ning kokku vastas küsimustele 1000 18-aastast ja vanemat Eesti Vabariigi kodanikku.
Lootus on sellel, et liitumisläbirääkimiste taasavamisega saab Brüssel võimaluse Ankaralt rohkem demokraatiat nõuda.
Türgi ajaleht Zaman on Euroopa maa-alal Saksa Bildi järel suuruselt teine päevaleht. Zamani ingliskeelse väljaande toimetaja Celil Sağir on kahjuks hea ettenägija. Aasta tagasi käis ta Eestis ja rääkis, et Istanbulis on hakatud valitsusele ebameeldivaid prokuröre, ajakirjanikke ja professoreid ahistama. Juba üle tuhande inimese oli saanud süüdistuse türkluse solvamises või riigijuhtide vastu lugupidamatuse väljendamises.
Praeguseks on Sağiril endal kaelas kahekuine tingimisi vangistus peaministri „solvamise” eest. Zamani varasem peatoimetaja Dumanli on uurimise all, sest 3. juunil 2014 olevat üks mees pealt kuulnud, kuidas ta lennujaamas kõneldes president Erdoğani solvas.
Istanbuli lennujaama lähistel asuv toimetusehoone koos võimsa Zamani trükikojaga jätab moodsa mulje. Pooled naisajakirjanikud kannavad peas rätti, kõigil meestoimetajatel on seljas ülikond. Eesti Päevaleht külastas Zamani toimetust detsembris. Kolleegid olid üle elanud valitsuse järjekordse rünnaku ja asepeatoimetaja Celil Sağir, ärimehe välimuse ja rahuliku kõnemaneeriga härrasmees, palus endast fotot mitte avaldada. President Erdoğani pooldajad on väga agressiivsed ja ähvardavad presidendi kritiseerijaid ihunuhtlusega.
Ülemöödunud nädala veetis Sağir Brüsselis, sest Istanbulis juhtus kõige hullem, mida haritud avalikkus oli kartnud: päev enne Türgi ja euroliidu valitsusjuhtide tippkohtumist võeti Türgi suurim ajaleht veekahurite ja politsei abiga üle. Lehe arhiiv kustutati, esilehele pandi naeratava president Erdoğani pilt ja keelati avaldada uudist lehe ülevõtmise kohta.
***
Kuidas okupeeritud ajalehe töö käib?
Käib nii, et igal korrusel seisab politseinik. Ütlesin valitsuse esindajatele, et ma ei saa ega kavatse politseiniku silma all töötada. Siis kutsuti politseinikud toimetuse korrustelt ära. Ülemisse tuppa kolisid valitsuse volinikud. Meie kolumnistid peavad neile nüüd oma lood ette näitama ja nemad tsenseerivad neid. Keeldusime oma nimesid arvamuslugudele ja üldse ajalehele alla kirjutamast. Seejärel panid volinikud oma nimed vastutavate väljaandjatena kirja. Ma ei saa minema ka kõndida, olen Zamanis 19 aastat töötanud ja kaotaksin lahkumiskompensatsiooni.
Mida siis kirjutada tohib ja mida ei tohi?
Türgit tuleb kajastada positiivselt. Videod, peaministri kõned, korra ja rahva ühtsuse loosungid. Ühel õhtul lubas volinik mu loo lehte panna, aga hommikuks oli see välja võetud. Küsisin vihaselt: kellelt nüüd see keeld tuli, kas otse „lossist”? Ma tean, nad saavad korraldusi presidendi nõunikelt. Kellel on varem president Erdoğani kohta midagi öelda olnud, see vallandatakse. Minna pole kuhugi, sest sõltumatuks on jäänud ainult väiksemad lehed ja neis on kohad täis.
Meenutab väga Venemaad. Kuid Venemaal ei ole korralikku opositsiooni. Teie lehe taga olev Hizmeti kodanikuliikumine on ju tohutu suur. Hizmetil on Tallinnaski kontor. Teie ajalehel oli ligi miljon tellijat, nii palju pole neid vanas Euroopas ühelgi teisel päevalehel. Oli. Nüüd on tellijaid hirmutatud ja kes tahakski mingit Pravdat tellida? Kui palju liikmeid Hizmetil on?
Hizmet ei ole partei, ta ongi just kodanikuliikumine demokraatia ja hariduse toetuseks ning igasuguse poliitilise islamismi vastu. Liikmeid ei registreerita, kuid arvame neid Türgis olevat kaks miljonit. Esindused on 160 riigis.
Me toetasime Erdoğani tema esimesel kahel valitsusajal. Erdoğan näitas end demokraadina ja euroopameelsena. Aga nüüd hääletavad Hizmeti inimesed kõigi teiste parteide, aga mitte Erdoğani AKP poolt. Praegu on Erdoğan sõjakas, valitsus on korrumpeerunud ja vägivaldne. Hoopis teised mehed...
Sellist presidenti tuli sügisel enne valimisi toetama Euroopa kõige mõjuvõimsam liider Angela Merkel! See, et Erdoğan näitas end lossi trepil Merkeli kõrval, tagas talle hiiglasliku valimisvõidu. Ta ei vaja parlamendis ühegi opositsioonierakonna hääli. Nüüd siis laamendab. Erdoğan on manipuleerimise virtuoos. Nii kui suu lahti teeb, kohe keerutab lihtrahva ajud krussi.
Kas te väidate, et Türgi president manipuleerib Euroopa Liiduga?
Seda ta teeb. Näiteks piir: kui valitsus tahab, siis püsib meie piir kinni. Kui ei taha, siis lekib. Süürias käib viiendat aastat kodusõda. Kuidas põgenikud äkki just möödunud sügisel randadesse läbi murdsid?
Imelik tõesti. Türgi sõjavägi on arvukuselt Euroopa suurim NATO vägi.
Kohtusin Brüsselis nii europarlamendi liikmete kui ka Euroopa Komisjoni töötajatega. Õnneks saadakse siin aru, et Türgi kasutab põgenikekriisi Euroopas oma huvide edendamiseks. Praeguse Türgiga kokku leppimise puhul on kõik küsimused – peale kuue miljardi euro maksmise muidugi – ju väga keerulised. Kuidas ja kui paljusid türklasi te tahate viisavabalt sisse lasta? Kuidas saada üle Küprose Vabariigi vetost? Prantsusmaa võib samuti millalgi jälle hakata Türgit Euroopa Liidust eemale tõrjuma.
Kui vaadata, kuidas Erdoğan võtab jõuga üle oma poliitiliste vastaste Asya panga; kuidas jahitakse ärimehi, kellest osa ma ka isiklikult tunnen, siis on see suisa õnnetus, et Euroopa Liit peab just Erdoğani-sugusega lepingu sõlmima.
Hiljuti pandi kaks suure ärikontserni Boydak Holding juhti trellide taha. Teises ärigrupis, Naksan Holdingus korraldati reid. Kinni võetud inimesed lasti hiljem lahti. Oli õnne. Säutsusin sotsiaalmeedias, et ärgu peaminister ajakirjandust laimaku. No ja saingi vangistuse valitsusjuhi „solvamise” eest.
Inimestelt võetakse nende äri, sest nad ei toeta valitsust! Ja ometi tuleks läbirääkimised meie riigiga avada! Isegi kui Küpros torpedeerib viie peatüki avamist ja arutada saab ainult kahte peatükki, muudab juba Euroopaga läbirääkimine ise Türgi ühiskonda demokraatlikumaks. Brüssel saab õiguse Ankaralt rohkem nõuda.
Vahepeal, pärast seda, kui Türgi ja EL-i läbirääkimised 2005. aastal algasid, jäi tähelepanu Türgile kuidagi soiku. Ja Erdoğan saigi teha suure pöörde vabaduste kärpimise poole. Peate arvestama, et presidendil on täiesti enesekesksed plaanid. Ta tahab piiramatult võimul olla. Valitsusliikmed ja nende pered ahnitsevad vara kokku. Politseist ja prokuratuurist puhastati välja tuhatkond inimest, kõik valitsusliikmete kohta algatatud uurimised mätsiti kinni. Twitter suleti, kui sinna ilmusid säutsud ja salvestused Erdoğani poja firmade kohta.
Eemalt vaadates on Türgi valitsust väga raske demokraatlikuks nimetada, välja arvatud üks asjaolu: selle liikmetel tundub olevat rahva enamiku soe toetus.
Mis ma oskan öelda? Pärast kolme aastat tagakiusamist, vangistamisi ja absurdseid süüdistusi nõuame me ikka õigusriiki, tsiviliseeritud dialoogi ja iga inimese vabaduse austamist. Hizmet on haritud inimeste liikumine. Ma olen kindel, et suudame rahvast harida.
Te kannate tingimisi kohtulikku karistust. See tähendab vist, et rohkem reeglite vastu eksida ei tohi. Mille eest teile mõisteti kaks kuud tingimisi?
See on näide tänapäeva Türgist. Peaminister Davutoğlu, keda ma hästi tean ja olen ajakirjanikuna lennureisidel saatnud, hakkas ükskord Istanbuli ajakirjandust põhjama. Jälle ikka „terroristid” ja „reeturid” – nagu see neil käib. Säutsusin sotsiaalmeedias, et ärgu peaminister ajakirjandust laimaku. No ja saingi karistusseaduse 299. paragrahvi – kahekuuse vangistuse valitsusjuhi „solvamise” eest.
***
Muhamedlikel riigivalitsejatel on kombeks oma poliitilisi vastaseid terroristideks sõimata. Olen mitmelt Türgi Eesti-suursaadikult küsinud: kas tagakiusatud Hizmet on terroriorganisatsioon? Vastatud on nii eitavalt kui ka jaatavalt. Praegune suursaadik vastas jaatavalt. Isegi kapo kirjutas kaks aastat tagasi Pirita teel asuvast Hizmeti EestTürki kontorist kui terroristide esindajast.
„Kust nad selle võtsid? Toogu kasvõi üks fakt,” on assotsiatsiooni EestTürk direktor Fatih Güllü nördinud.
Aga ka Hizmeti liikumisele endale heidetakse ette, et nad on püüdnud Zamani veergudel eriarvamusi summutada. Ei või teada, kuidas keegi võimule saades käitub. Eestlasele jäi Tallinnas ja Istanbulis türgi idealistidega peetud õhtusöökidest meelde, et kuigi ka lauas istuvate naiste pilgud reetsid vestlusele kaasaelamist, ei sekkunud nad kunagi vestlusse.
Minu jaoks selgitab seda suhet valitsuse ja euroopa avalikkuse poolne kommunikatsioon. Kui Vene ohust räägitakse avalikult ja eriti Eestis ilma liigse poliitkorrektsuseta, siis põgenike küsimustes käib üks vassimine ja valetamine, reaktsioonid on ebaadekvaatsed nii meil kui lääne pool. Pigem näitavad küsitluse tulemused seda, kui suurel määral usaldatakse valitsuse (ja ka EL-i) tegevust vastavate probleemide lahendamisel.Kriku kirjutas:Ilmselgelt ebaadekvaatse ohuhinnangu selline levik on minu arust väga murettekitav. Loomulik oleks vastupidine suhe.Turu-uuringute AS viis 22.-28. märtsini Ühiskonnauuringute Instituudi (ÜUI) tellimusel läbi küsitluse 1000 valimisealise Eesti Vabariigi kodaniku seas. Küsimuse: „Kumba peate praegusel hetkel Eestile suuremaks ohuks, kas Euroopa pagulaskriisi või võimalikku Venemaa agressiooni?“ vastustest selgus, et 64 protsenti vastajatest peab suuremaks ohuks pagulaskriisi, 24 protsenti Venemaa agressiooni ning 12 protsenti ei oska antud küsimusele vastata.
Kui nii, siis oleks tegelased tulnud Tallinna lennujaamas lihtsalt kõige nelja tuule poole lahti lasta. Raha on - elage hotellis, ostke või üürige korter. Raha pole - linn jääb lennujaama välisuksest paremat kätt, otsige sealt sotsiaalameti büroo ja kodutute öömaja üles. Ei oska keelt? Oma asi, omal tahtel tulite, keegi vägisi siia ei vedanud. Mingil hetkel oleks lastekaitse iraaklaste lapsed turvakodusse paigutanud. Seniks, kuniks ema-isa elukoha ja sissetuleku leiavad.Kriku kirjutas:Ei, mõlemaile kehtib Eestis sellises mahus, nagu Eesti on ratifitseerinud.Manurhin kirjutas:Nõus. See väike mõttearendus kipub natuke liiga pikaks-laiaks venima jah. Aga paistab, et küsimuses pagulase ja kodaniku võrdsetest õigustest jõudsime vist lõpuks selgusele - kui pagulasele kehtib EL Sotsiaalharta täies mahus, siis kodanikule vaid selles ulatuses milles riik on suvatsenud nimetet harta ratifitseerida. Igatahes kangesti selline mulje jääb.
Nagu juba öeldud - sisseelamisperiood on asjakohane. Seda rakendatakse absoluutselt igal pool. Eesmärk on ju neid ikkagi aidata.Manurhin kirjutas:Kui nii, siis oleks tegelased tulnud Tallinna lennujaamas lihtsalt kõige nelja tuule poole lahti lasta. Raha on - elage hotellis, ostke või üürige korter. Raha pole - linn jääb lennujaama välisuksest paremat kätt, otsige sealt sotsiaalameti büroo ja kodutute öömaja üles. Ei oska keelt? Oma asi, omal tahtel tulite, keegi vägisi siia ei vedanud. Mingil hetkel oleks lastekaitse iraaklaste lapsed turvakodusse paigutanud. Seniks, kuniks ema-isa elukoha ja sissetuleku leiavad.
Pea igas Saksamaa kodus tülitsetakse pagulasküsimuse üle. Reaktsioonid on inimlikud, ent nendega koos kasvav toetus paremäärmuslikele alternatiividele ei aita olukorda parandada, kirjutab Sandra Hint, Marburgi Philippi ülikooli saksa kirjanduse doktorant ja õppejõud.
Saksa meedias äratas paar nädalat tagasi hämmingut ning üldist halvakspanu Sachseni liidumaal Clausnitzi kogukonnas üles võetud video varjupaika saabuvaist pagulastest, keda vastu võtma kogunenud kohalikud «tervitasid» nutvate väikelastega peresid hüüetega stiilis «minge tagasi sinna, kust tulite» (originaalsõnastus ei kannata trükimusta). Kohalik politsei keskendus olukorra lahendamisel aga hoopis põgenike hoiatamisele, kuna nood olid vastanud keskmise näpu näitamisega ning see häiris kohalikke korravalvureid rohkem kui vaenulikud hüüded rahvamassist.
Kuigi Sachseni liidumaa on juba kuid olnud eriti Ida-Saksamaal juuri ajava pagulasfoobia lipulaevaks, ilmneb, et ka ülejäänud Saksamaa kaldub Euroopas toimuvat jälgides ja sellele reageerides poliitiliselt aina enam paremale. Paremrahvuslikule parteile AfD ehk Alternative für Deutschland anti üle-eelmisel ning eelmisel nädalavahetusel toimunud kohalike omavalitsuste valimistel igal kuueteistkümnel liidumaal enam kui 10 protsenti häältest. Valijate üldine osakaal on seejuures 10–15 protsenti tõusnud, mis oleks demokraatia toimimise perspektiivist justkui positiivne näitaja. Samal ajal ei tegele AfD 70-leheküljeline parteiprogramm aga sugugi vaid nende suure populaarsuse taga oleva sisserändajate temaatikaga.
Mõned väljavõtted AfD programmist:
•Rätiku kandmine koolides ja avaliku teenistuse töökohtadel peab olema keelatud, samuti noorte poiste juudi ja islami traditsiooni kohane ümberlõikamine ning loomade tapmine halal- ja koššertraditsioonide järgi.
•Laste karistusõigus peaks algama 12. eluaastast (praegu 14).
•Samuti soovitakse taaskehtestada 18-aastaste noormeeste sõjaväekohustus.
•Euroopa Liit on AfD silmis «ebademokraatlik konstruktsioon» ning oleks parem kaotada euro ja sätestada EL vaid majandusliku liiduna.
•Riiklik töötu abiraha tuleks kaotada.
•Peremudel võiks olla traditsiooniline: naine, mees ning lapsed. Lasteaiad olla samuti ebaloomulikud ning naine peaks lapsi kasvatama kodus. Samuti tuleks tugevdada abielu kui institutsiooni ning näiteks üksikemale kui ebaloomulikule peremudelile keelata igasugune riiklik toetus.
Angela Merkel, kes siiani põgenike vastuvõttu toetanud ning üritanud Euroopa uksed lahti hoida, on kaotamas oma mõju Saksamaa poliitilisel maastikul ning AfD esinaine Frauke Petry, kes on avalikult toetanud põgenike piiridelt eemale hoidmiseks nende vastu tule avamist, kogub populaarsust.
Ka Merkeli algne lubadus uksed avada ning avatuna hoida näib olevat aegunud ning tundub, et Saksamaal pole enam jõudu maailma korravalvureid mängida. Teoorias täiesti mõistetav areng – vaid arve jälgides tunduks justkui, et Lähis-Ida sisekriiside tõttu tekkinud pagulaskriisi ja konfliktidest põhjustatud surnute hulk kasvab ja rünnakud Euroopa linnadele jätkuvad. Sellest tulenevalt on kooslus «pagulane» ja «araablane» muutunud hirmu ja naiskodanikes ka teatud jälkustunnet põhjustavaks semantiliseks ühikuks. Aina raskem tundub keskmisele ilmakodanikule selgitada, et «islam» ja «terror» ei ole sünonüümid ja pagulaste ning terrori vahel ei ole selget põhjuste ahelat.
Inimlikul tasandil on tavakodaniku suhe Euroopa Liidu avasüli-poliitikaga muutunud aina keerulisemaks, kuna põgenike arv kasvab ning integratsioon ei toimu oodatud kiiruse ja efektiivsusega.
Süüria konfliktile reageerimist ja pagulaskriisi ennetamist oleks Saksamaa võinud alustada juba konflikti esimestel aastatel: oleks pidanud kohe hakkama treenima psühholooge ning tõlke, kohandama sotsiaalstruktuure ning otsima kindlaid kohti, kuhu põgenikke paigutada; selgitama avalikkusele toimuva põhjuseid ja lääneriigi kodaniku kohustusi heaoluühiskonda mitte sündinud vähem arenenud maa kodaniku ees.
Kui ohtrad on nüüd episoodid, mil tavakodanikud riigi avatuse all kannatavad? Saksamaal on seda pikapeale raske öelda, sest vähemalt läänepoolel on harjutud värvilise ja rätikut kandva kontingendiga ning kultuuriline mitmekesisus ei tundu kedagi häirivat. Toon samas vastunäite: sättisin kord sügisel juhuslikult oma pikahabemelise kallimaga koju jalutades salli pähe, sest ilm oli tuuline, ja suutsin kümneminutilise teekonna jooksul püüda vähemalt kaks viltust pilku. Ometigi elan Frankfurdi linnaosas, kus elanikest 70 protsenti on välismaalased. Integratsioon ja tolerantsus on tihti vaid sõnakõlksud.
Kahtlen, et terror Pariisis, Kölnis või Brüsselis oleks olemata jäänud, kui (eelkõige) Saksamaa poleks otsustanud ELi piire põgenikele avada. Kahtlen, kas need kaks otseselt omavahel seotud on. Nagu paljud kordavad: ka nemad põgenevad sama terrori eest, mis Euroopat laastada üritab.
Saksamaale sisenevate pagulaste arv on viimase kahe kuu jooksul kahanenud, kuid algab suurem probleem: integratsioon. Kojuminekust vähemalt Süüria kontekstis veel juttu olla ei saa. Abi läänelt on hädavajalik.
Probleem ulatub iga kodanikuni ja pea igas kodus – vähemalt Saksamaal – tülitsetakse pagulasküsimuse üle: kas meil lasub kohustus näha vaeva võõra integreerimisega, kas neil on üldse soovi integreeruda? Kahtlused ja vastuolud, tahe aidata ning samaväärne hirm pahatahtlikkuse ees on meie olukorras inimlikud reaktsioonid. Kusagil peab olema majandusliku ja sotsiaalse kandevõime piir, iga ELi liikmesriigi puhul tulevad mängu erinevad näitajad.
Avasüli võhivõõraga sõbrunema minna on arusaadavalt pigem erand kui loomulik inimlik reaktsioon. Kuid ka marurahvuslikkuseni ning «usupuhtuse» nõudmiseni ulatuva inimsusevastaseid tegusid pooldava parteiprogrammiga päri olemine ei aita olukorral paraneda, vaid loob hoopis uusi sisepoliitilisi kriisikoldeid.
Miks need lasteaiad neile ette on jäänud? Aadu ajal oli ideaalperemudel, et naised istuvad lastega koguaeg kodus, tänapäeval on see suisa lollakas. Samuti ei saa ma aru, milles need üksikemad süüdi on, kas naised peaksid näiteks jätkama kooselu vägivaldse joodikuga, kes naist ja last igapäev kolgib? Üksikemad on Eestis näiteks kõige vaesem ja haavatavam sotsiaalne grupp.Peremudel võiks olla traditsiooniline: naine, mees ning lapsed. Lasteaiad olla samuti ebaloomulikud ning naine peaks lapsi kasvatama kodus. Samuti tuleks tugevdada abielu kui institutsiooni ning näiteks üksikemale kui ebaloomulikule peremudelile keelata igasugune riiklik toetus.
Riiklik töötu abiraha tuleks kaotada.
Seega võõrastele on olemas sisseelamisperiood jne. (sest neid on vaja aidata), omad raskustesse sattujad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. M. O. T. T.Kriku kirjutas:Nagu juba öeldud - sisseelamisperiood on asjakohane. Seda rakendatakse absoluutselt igal pool. Eesmärk on ju neid ikkagi aidata.Manurhin kirjutas:Kui nii, siis oleks tegelased tulnud Tallinna lennujaamas lihtsalt kõige nelja tuule poole lahti lasta. Raha on - elage hotellis, ostke või üürige korter. Raha pole - linn jääb lennujaama välisuksest paremat kätt, otsige sealt sotsiaalameti büroo ja kodutute öömaja üles. Ei oska keelt? Oma asi, omal tahtel tulite, keegi vägisi siia ei vedanud. Mingil hetkel oleks lastekaitse iraaklaste lapsed turvakodusse paigutanud. Seniks, kuniks ema-isa elukoha ja sissetuleku leiavad.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline
