Kapten Trumm kirjutas:Ma tunnen ikka jätkuvalt huvi selle poliitikadokumendi vastu (venestamise programm), sest NSVL-s ei käinud ükski asi ilma hunniku paberiteta. Et tehti ühte või teist, mis oli venestamisega samas suunas (või võiks lugeda venestamise osast), selle vastu ma ei vaidlegi.
Mis juhtub, kui ajaloo hulka lugeda hulgaliselt jutuvestmisoskust, peaks ju Mati Õuna ja Mart Laari (või isegi Mark Solonini) näidete näol siin ammu selge olema.
Ministrite Nõukogud koosseis ning tegevus oli otseselt EKP juhtkonna kontrolli all. Seal mingit "iseseisvust" ei eksisteerinud. Võis eksisteerida ajaline viide, kui mõned mehed oskasid ka Moskvas nuppe vajutada.
Mõtle nüüd natuke kriitiliselt ka - kuidas mahub siia konteksti see nimetatud eestikeelsete ohvitseride laekumine? Kui oleks suur ja püha venestamine, oleks siia saadetud mingid umbkeelsed tegelased ja nii ongi. Igati eestikeelne Vaino Väljas laekus Nikaraguast EKP eesotsa (mida võiks siis venestamise lõpuks pidada alles 1988 suvel).
Vaata Trumm, ega keegi ei üritagi sulle siin vist tõestada, et eksisteeris (või oleks leitud) dokument, mis üheselt sõnastab venelaste migratsiooni eesmärgiks Baltikumi venestamise. Kõik, sh sinu viidatud artikli autor on ilmselt ühel nõul, et „migratsioonipumba“ peamiseks käivitajaks oli tööstuse ja kaevanduste arendamine ja sellest tingitud vajadus tööjõu järele. Aga venestamine kui selline ei pea tähendama vaid migratsiooni koos ametlikult sõnastatud eesmärgiga suurendada venekeelse elanikkonna osakaalu, vaid ka hariduses, asjaajamiskeeles, kultuuris vene keele plaanipärast ja sihilikku eelisarendamist, mille kohta on ka terve lasu ametlikke dokumente ja nende dokumentide alusel ellu viidud tegevusi. Seda ütleb üheselt ka sinu viidatud Müürilehe artikkel.
Seejuures ei ole see mingi Laari või Taagepera tagantjärele tarkus, vaid venestamisena tajusid (ja sellise nimega ka toona nimetasid) seda tendentsi mitte ainult „parteitud intelligendid“, dissidendid ja koolinoored, vaid ka terve rida eestimeelseid kommuniste, parteiaparaadi töötajaid, haridusministeeriumi töötajaid jm aparatšikuid. Need 1978. aasta määrused ja suunised ei olnud mingid ühekordsed dokumendid ja ettevõtmised, vaid pikaajalise, 1940. aastatel alanud poliitika jätk. Lihtsalt 1978. aasta suuniseid peeti juba toona niivõrd räigeks, et see tekitas reaktsioone ka mõnede kommunistide endi seas. Tekitasid sedavõrd tugevat reaktsiooni, et need salajased määrused lekkisid üsna ruttu ka Läände, mida toona parteidokumentidega üldiselt väga-väga harva juhtus. Ehk teisisõnu – kui mingit nähtus nimetavad ja tajuvad venestamisena mitte ainult tänased ajaloolased, vaid ka toonased asjaosalised ise (ja mitte tagantjärele, vaid toona), siis seda asja saabki kirjeldada kui „venestamist, mis on dokumentidega ka faktiliselt tõestatud“. Kui sul Grafi raamatut käepärast ei ole, siis soovitan ka Tarmo Vahteri „Karuks istus vangitornis“.
ENSV MN kui „iseseisev eestimeelne jõukeskus“ – asi ei ole ainult selles, et NLKP-l ja EKP-l oli ainuõigus personalivaliku ja otsuste tegemisel, või mingi üldine, ideoloogiline ja poliitiline võim. Vaid Nõukogude süsteemis ei kujutanud Ministrite Nõukogu, eriti liiduvabariigi tasemel mitte mingit „iseseisvat jõukeskust“, vaid tegemist oli lihtsalt täitevasutusega, mille asi oli praktikas ellu rakendada NLKP KK-s ja EKP KK-s heaks kiidetud poliitikat. Mingi teoreetiline iseseisvus, ja kindlasti kohati ka võimalused äärmuslikke otsuseid pehmendada, oli MN-il vaid partei keskkomitee otsuste raames. Vaatleme seda „iseseisvust“ nende samade, 1978. aasta venestamisdokumentide näitel. Esiteks oli terve rida MN juhte (esimees, aseesimehed, ministrid) ise EKP KK liikmed või liikmekandidaadid, tipud isegi KK büroo liikmed või liikmekandidaadid. St selle EKP KK 1978. aasta detsembrimääruse väljatöötamisest ja kinnitamisest võtsid need „eestimeelsed“ MN tegelased ise vahetult osa. Ja kui EKP KK büroo määrus oli vastu võetud, siis ei lasknud MN nõukogu käsi rüppe, või ei üritanud seda määrust kuidagi oma „eestimeelse poliitikaga“ saboteerima hakata, vaid lõi kannad kokku ja hakkas alates 1979. aasta jaanuarist vorpima järgnevaid MN-i, haridusministeeriumi, kõrg- ja keskeriharidusministeeriumi määruseid, millega EKP KK büroo otsuseid praktikas ellu hakati rakendama. Ei hakka seda määruste kaskaadi enam raamatust ümber toksima, loe soovi korral ise Vahteri või Grafi raamatutest, kuidas MN eestimeelset iseseisvat asja ajas.
Ja mida tõestab käputäie eestikeelsete ja eestimeelsete ohvitseride saabumine ENSV Tsiviilkaitse Staapi, või sõjakomissariaatide süsteemi (viimane ei allunud ühestki otsast liiduvabariigi MN-ile, vaid SRK juhatusele või NSVL Kaitseministeeriumi organiseerimisvalitsusele)? Seda enam, et enamus neid liikumisi toimus minu mäletamist mööda mitte kõnesoleval ajal 1970. aastate lõpul, vaid 1980. aastate teisest poolest alates. Ja milles üldse oleks seisnenud ENSV MN-i huvi või varjatud eestimeelne poliitika omada ENSV Tsiviilkaitse staabis käputäit eestikeelseid ja eestimeelseid ohvitsere? Oli see üldse ENSV MN-i initsiatiiv, või äkki hoopis kindralmajor Vare soov ja tegevus? Ning kuidas täpselt muutis nende ohvitseride saabumine üldisi tendentse ja suundumusi ühiskonnas? Kas selle tagajärjel hakati koolides vähem vene keelt õpetama? Kas diplomitöid hakati vene keele asemel eesti keeles vormistama? Kas migratsioonilaine vähenes selle tagajärjel? Kas tsiviilkaitse staabis endas ja komissariaatides muutus äkki eesti keel peamiseks töö- ja asjaajamiskeeleks? Ei muutunud ju.
Ja lõppu veel üks fragment Vahteri raamatust selle kohta, kui iseseisev ja eestimeelne oli toonane ENSV MN. Kui MN esimees Valter Klauson tähistas 1980. aasta jaanuaris oma 66. sünnipäeva, siis saatsid suurem osa ENSV ministritest, sh Eestis sündinud eestlased, oma õnnesoovid, õnnitluskaardid ja telegrammid talle… vene keeles. Mille peale raamatu autor tegi järelduse, et „Eesti keel hakkas kaduma isegi Eesti soost tippjuhtide omavahelisest suhtlusest“.
Veelkord – absoluutselt ei vaidle vastu, et nii ENSV Ministrite Nõukogu süsteemis, Plaanikomitees, Ülemnõukogus kui ka EKP KK-s oli palju eestimeelseid inimesi, kes üritasid pidurdada ja leevendada nii keele ja kultuuri venestamist, kui ka nt tööstuse ka fosforiidi kaevandamise eelisarendamist ja seeläbi ka migratsioonisurvet. Aga kui EKP KK büroo ja seltsimees Vaino oli oma otsused teinud (ja seejuures lükanud tagasi ka igasugused leevendusettepanekud), siis lõid kõik need head ja eestimeelsed inimesed kannad kokku ja asusid neid korraldusi ka kuulekalt täitma. Mõni üksik ehk protestis pool-avalikult, aga keegi neist ei esitanud kunagi lahkumisavaldusi vm otseseid protestimeetmeid. Sest nende seas võis olla küll eestimeelseid inimesi, kuid kaadrivalik oli kokkuvõttes selline, et pigem eelistati kinni hoida võimust, ametikohtadest ja sellega seotud hüvedest, kui käituda oma südametunnistuse järgi. St ujuti kaasa parajasti valitsevate trendidega, mistõttu pole ka ime, et 1980. aastate lõpus said pea kõigist äkitselt rahvuslased ja iseseisvuslased. Ühesõnaga – neid toonaseid kollaborante ei ole vaja demoniseerida, aga ei ole minu arust adekvaatne ka rääkida, kuidas nad massiliselt kõik mingit eesti asja ajasid. Aeti seda asja, mis parajasti oli meinstriim.
Paberite järgi oli 
