www.militaar.net

ants431 kirjutas:Küsimused teema alustajale?
Mida tähendab sõna "hea"?
Kelle seisukohast "hea"?
Viin on joodiku arvates jea,
joodiku naise seisukohast halb.
Putini arvates oli NLiit hea.
Kas Stalin tegi jead või halba kui
hukkas oma endisu sõpeu kommuniste?

See teema sii oli et kas oli MIDAGI head. Tundub et üldine seisukoht siiski on et MIDAGI head oli. Halba oli ka... paljude arvates palju rohkem. Kuna mind tänu 80-date lapsepõlvele kvalifitseeriti nooreks ja sinisilmseks siis pole vist päris pädev ikkagi aga võin kinnitada et lagunevas NSVL-is oli kindlasti üksjagu head (halvimad asjad mis pähe tulevad on venestamine (kogetud läbi Lasnamäe saabumisega õuele) ja Afganistan kuhu ei sattunud, sest tol ajal ülikoolist, erinevalt tänapäevast, sõjaväkke ei saadetud. Aga noh tänapäevane noorus ongi nii allakäinud et suurt kedagi võtta pole peale kõrgharidust omama asunute, ja lisaks, kõrghariduse omandamine on saanud elustiiliks, vastu võetakse kõik kes on suutnud gümna lõpetada - ja mis nad selle haridusega peale hakkavad on suht õnnetus eriti pehmete erialade korral, lihtsalt on riigi raha mõttetult kulutatud nende peale.
ps. Ma ei leia et noor ei peaks ajateenistust läbima; aga minu arvates on see vale kui teenima korjatakse keset õpinguid, las käivad enne või pärast (aga see on ilmselt miski teise teema lugu juba)

Dr.Sci kirjutas: ps. Ma ei leia et noor ei peaks ajateenistust läbima; aga minu arvates on see vale kui teenima korjatakse keset õpinguid, las käivad enne või pärast (aga see on ilmselt miski teise teema lugu juba)

See on jälle asi, mis N Liidu ajaloos muutus. Vastavalt vajadusele.

Varemalt N Liidus kõrgharidus vabastas ajateenistusest. Kui koolis oli sõjaline kateeder, ja sind üliõpingu käigus valmistati ette ka reservohvitseriks. Siis juhtus ainult vahel harva, et reservohvitser võeti peale kooli lõpetamist ka päris-ohvitseriks. Oli ka vist 2 aastaks. Aga sinna sattusid vähesed. Kateedrit polnud - läksid teenistusse peale ülikooli ja aeg oli 1,5 aastat. (Pedas polnud kateedrit, lõpetajad võivad rääkida kogemusest).

Asi muutus kusagil 1982 või 1983. Siis võeti ka ülikoolist esimeselt kursuselt, sügisel, kaheks aastaks ajateenijaks. Been there, seen that,

Siis tuli dembel ka sügisel, kui ülikoolis oli õppetöö juba alanud. Ja tagasi tsüklisse sai alles järgmisel aastal.

Siis oli veel see lõbus periood, et need ajateenijana 2 aastat läbinud mehed tulid tagasi ülikooli, ja siis algas neile utsina kateedris nagu nad poleks oma 2 aastat teeninudki. Seepärast läks ka sõjaväekateedri teema Tartu Ülikoolis kaheksakümnendate lõpus päris teravaks. Ja mitte ainult Tartu Ülikoolis.

Sitt päev? Kellel kurdad?

Sitt riik - kutsud politsei?

Kui eriti kehvasti läks, siis saadeti enne ülikooli kaheks aastaks aega teenima ning peale ülikooli ohvitserina veel kaheks aastaks aega teenima.

toomas tyrk kirjutas:Siis tuli dembel ka sügisel, kui ülikoolis oli õppetöö juba alanud. Ja tagasi tsüklisse sai alles järgmisel aastal.

Kes sai. Paljud ei suutnud pärast noid 3 aastat enam usinad üliõpilased olla.

Loomulikult oli see nende oma viga.

toomas tyrk kirjutas:Siis oli veel see lõbus periood, et need ajateenijana 2 aastat läbinud mehed tulid tagasi ülikooli, ja siis algas neile utsina kateedris nagu nad poleks oma 2 aastat teeninudki. Seepärast läks ka sõjaväekateedri teema Tartu Ülikoolis kaheksakümnendate lõpus päris teravaks. Ja mitte ainult Tartu Ülikoolis.

Ühte sellist kaasust kirjeldab Lauri Vahtre:
http://www.ester.ee/record=b1202869*est

Mälu järgi: Vahtre tõi välja, et juba sõjaväes käinute suhtes oli ka sõjalises kateedris täiesti teine suhtumine. Konkreetselt kursavend Artur Ruusmaaga, kes oli sõjaväes vist olnud tankijuht (miski seersant siis?), olla sõjavanakesed (erumajorid vms vist?) kaunis respektiga suhelnud.

Nagu alati, kui vaja, ei leia riiulist üles ja ei saa panna täpset lk...aga tasub ka tervikuna ülelugemist, vägagi terve mõistuse ja ladusa sulega kirjapandud lugu. Ja takka järele hea ülevaade ühes ühiskonnakihi elust Nõukogude aegu ilma illusioonideta, kuid lootusega ehitada selle jama keskel üles oma perekonna/sõprade/mõttekaaslaste tilluke rahvuslik maailm.

Ei mingit "kõik oli perses", aga ka mingit "kõik õitses ja kõigil oli kõike". Sellisele jutule kirjutaks oma kogemustele toetudes kahe käega alla, ehkki minu keskkond oli pisut teistsugune...

Ma võrdleks elu NSV Liidus eluga vangilaagris. Vangilaagri elul on samuti omad võlud ja hüved - põhimõtteliselt on kõik eluks vajalik olemas ainult vabadust ei ole. Katus on pea kohal, lobi antakse ette kellapealt, homse pärast ei pea muretsema ja paljudele pole rohkem vajagi. Küll ja küll oli neid, kes tsoonist välja saades kohe samal päeval vaksali puhvetisse sisse murdsid, et laagrisse tagasi pääseda. Tsiviilelus poleks nad hakkama saanud.
Pärast NSV Liidu lagunemist olla samuti juttude järgi leidunud mehi, kes ostsid viimase raha eest pileti Rootsi ja sadamas prügiurniga esimesel ettejuhtuval neegril pea lõhki lõid. See oli kallaletung + rassism ja kindel kinniminek. Rootsi kinnimajas oli toona küll parem elu kui laialipudenenud Liidus.

Või noh, NSV Liidu väiksem mudel oli ka Nõukogude Armee. Taaskord - elada võis kuid enamasti taheti rohkem vabadust ja betoonplaatidest aia tagant välja tsiviili. Sellest hoolimata oli piisavalt neid, kes valisid sõjaväelase karjääri. Kes Nõukoguse Armeest tsiviilellu läks . hakkas peagi unistama veel suuremast iseseisvusest ja tahtis üldse NSV Liidust välja. See aga polnud enam niisama lihtne - kõrgeim karistusmäär ehk kodumaalt väljasaatmine sai osaks väga väljavalitutele NSV Liiduga rahulolevaid kodanikke oleks ilmselt kordades rohkem olnud kui piirid oleks vabad olnud. Kes tahab, tõmmaku minema kui arvab, et mujal teda keegi ootab. Samavõrra oleks uut rahvast sisse tulnud, kes tasuta tervishoiust, õigusest tööle jms ainult ajalehtedest lugenud olid. Vabade piiridega NSV Liit elab minumeelest tänapäeval oma elu Valgevene kujul ja pole kuulnud, et keegi sealse elu üle suurt kurdaks.

80-ndatel ma küll ei tunnetanud, et riigi jõud enam üksikisikust üle käiks. 50-60-ndatel oli ilmselt teine õhkkond. Vanemad inimesed, kes Ungari ülestõusu mäletasid või Praha kevadega kuidagi kokku olid puutunud, uurisid vahel, et kas te siis tõesti riiki (sunnimehhanismi) ei karda? 80-ndatel võttis Poolas Lech Walesa agaralt sõna, Ameerika Hääl heitis omalt poolt ka valgust ja üsna avatud tekstiga võis oma mõtteid avaldada.
Ükskord oli koolis ajalootunnis "Imest Vislal" juttu. See oli 1920 aastal kui Nõukogude võim oleks Poola peaaegu ära neelanud kuid asjaolud muutusid ja õpetaja nentis , et Punaarmee Varssavisse ei jõudnudki. Iroonilised küsimused , et ei tea kas seekord jõuavad (Walesa ja "Solidaarsus" ) kutsusid esile üleüldise irvitamise ja seda ka õpetaja poolt. Kui peale Breznevi surma 1982 a hakkasid ta järglased ükshaaval mulla alla kolima, sai juba üsna avalikult kihla veetud, et kas järgmine taat veel kevadet näeb ning 1987 oli enam-vähem selge, et punajuutidega on siis ühel pool.

Ei ma küll ei tea, kes praegust presidendiprouat, Kersti Kaljulaidu, tollal akna taga luuras. Ta on umbes samaealine. Võib-olla Maksimovski KGB see vaevalt oli, sest neil ei tundunud selleks enam ressurssi jaguvat.

vanahalb kirjutas:Pärast NSV Liidu lagunemist olla samuti juttude järgi leidunud mehi, kes ostsid viimase raha eest pileti Rootsi ja sadamas prügiurniga esimesel ettejuhtuval neegril pea lõhki lõid.

Gennadi Kirves.

Tema tütar õppis pärast Tartus juurat.

Pärast NSV Liidu lagunemist olla samuti juttude järgi leidunud mehi, kes ostsid viimase raha eest pileti Rootsi ja sadamas prügiurniga esimesel ettejuhtuval neegril pea lõhki lõid. See oli kallaletung + rassism ja kindel kinniminek

Sellistest juhtumitest pole küll kuulnud. Küll lasti end massiliselt pagulaskeskustesse saata nagu neegrid ja jugod. Miks pidi keegi tahtma vanglasse kui pagulaskeskuses oli samuti katus pea kohal ja prii lobi, lisaks sai aga abiraha ning päeva ajal sai linnas (nt kaubanduskeskustes vargil) käia? Mu enda paljud tuttavad, toona noored kutid, just nii tegid, suuresti seikluse mõttes.

LeBon kirjutas: Miks pidi keegi tahtma vanglasse kui pagulaskeskuses oli samuti katus pea kohal ja prii lobi, lisaks sai aga abiraha ning päeva ajal sai linnas (nt kaubanduskeskustes vargil) käia?

Kui lihtsalt valge inimene neis pagulaskeskustes löögile sai ja kaua seal õnnestus end varjata enne kui läbi hammustati? Et jugod, see on selge - neil oli tollal sõda lahti. Neegrid aga on kogu maailmas rõhutud ja piinatud ning neid on aegade algusest peale igal pool avasüli vastu võetud. Endisest Nõukogude Liidust tulijaid minumeelest niisama lihtsalt uusaadli hulka ei arvatud vaid käratati, et mine tööle, rsk.

No aga ei vaidle, et võib-olla mingit head põhjust välja käies saigi pagulaskeskusesse prii lobi peale. Mul olid mõned vähem radikaalselt meelestatud (ei läinud kohe sadamas neegrile kallale) tuttavad tegid pigem illegaalset tööd ja sajatasid, et kõigist ametiasutustest tuleb kaarega mööda käia. Saadavad välja kui nime teada saavad.

LeBon kirjutas:

Pärast NSV Liidu lagunemist olla samuti juttude järgi leidunud mehi, kes ostsid viimase raha eest pileti Rootsi ja sadamas prügiurniga esimesel ettejuhtuval neegril pea lõhki lõid. See oli kallaletung + rassism ja kindel kinniminek

Sellistest juhtumitest pole küll kuulnud. Küll lasti end massiliselt pagulaskeskustesse saata nagu neegrid ja jugod. Miks pidi keegi tahtma vanglasse kui pagulaskeskuses oli samuti katus pea kohal ja prii lobi, lisaks sai aga abiraha ning päeva ajal sai linnas (nt kaubanduskeskustes vargil) käia? Mu enda paljud tuttavad, toona noored kutid, just nii tegid, suuresti seikluse mõttes.

Teada asi, 2 klassivenda tegid täpselt sama, tulid mõne aasta pärast tagasi. Olid veel sellised segased ajad, ei teadnud keegi mis edasi täpselt saab ja Nõukogude armees teenimise oht kummitas, selle nad vist põhjuseks tõidki. Ma ise TTÜsse pääsenuna selle pärast ei muretsenud, tegelikult on mul praegu natuke kahjugi et sõjaline õpe likvideeriti, võiks ka ju praegu miski reservleitnant vms olla - aga see selleks.
Eks see muidu 1 suur vangilaager oligi, nii veerandi maakera suurune, ja suht pikka aega oli põllumajanduspiirkondades/ettevõtetes lausa sunnismaisus kuid 80-date lõpus, 90-date alguses oli see möödanik, käidi nii Soomes kui USA-s. Ise pääsesin raja taha alles august 1992, Soome, kirjutasin soomlastele miski tarkvarajupi mille eest sain 5000 marka (maksuvabalt). NSVL välispassi saamine ei tekitanud probleemi aga Soome viisa saamiseks tuli saatkonna ette 3-4 vahel hommikul järjekorda võtta.... Välispass siiani alles, pildilt end ära ei tunne ja kui naisele näitasin, kostis vaid oigamine et kuidas ta minuga üldse suutis suhelda

Kui lihtsalt valge inimene neis pagulaskeskustes löögile sai ja kaua seal õnnestus end varjata enne kui läbi hammustati? Et jugod, see on selge - neil oli tollal sõda lahti. Neegrid aga on kogu maailmas rõhutud ja piinatud ning neid on aegade algusest peale igal pool avasüli vastu võetud. Endisest Nõukogude Liidust tulijaid minumeelest niisama lihtsalt uusaadli hulka ei arvatud vaid käratati, et mine tööle, rsk.

Algul valetati, et KGB kiusab taga. Kui aeg natuke edasi läks ja see jutt enam läbi ei läinud, teatati, et oleme homod ja Eestis kiusatakse räigelt taga, nii tänaval kui koolis pekstakse. Vähemalt mõneks ajast piisas ka sellest jutust, kuni rootslased otsustasid, et Eesti on piisavalr demokraatlik riik ja siit enam keegi varjupaika ei saa.

Te ikka jõuate! Tõsi ta on. Lapsepõlv pole meelde jäänud ühe suure nutu ja hammaste krigistamisena. Ema ikka meenutab noid aegu kuidas ta lastele ja perele vajaminevat tänu oma osavusele ja tuttavatele välja sebis. Endal on meelde jäänud üks jope mille ema sai osta, aga mis oli nii lootusetult suur mulle, et rippus 3-4 aastat kapis ennem kui ma piisavalt suureks kasvasin. Selleks ajaks oli üks õe sõbranna selle kapist juba omale tarvitamiseks võtnud ( ema teadmata muidugi). Nii et minuni jõudis jope üsna närustunud olekus. Oli rõõmsaid hetki küll, aga kas need hetked ilma Nõukogude Võimuta olemata oleks jäänud, kahtlen!

LeBon kirjutas: Algul valetati, et KGB kiusab taga. Kui aeg natuke edasi läks ja see jutt enam läbi ei läinud, teatati, et oleme homod ja Eestis kiusatakse räigelt taga, nii tänaval kui koolis pekstakse. Vähemalt mõneks ajast piisas ka sellest jutust, kuni rootslased otsustasid, et Eesti on piisavalt demokraatlik riik ja siit enam keegi varjupaika ei saa.

Suur laine inimesi lahkus NL-st tuues ettekäändeks usulise tagakiusamise ning seda aktsepteerisid ikka kõik riigid kuhu pagulasena maanduti (eriti Kanada ja USA). Palju nende hulgas muidugi tõsiusklikke oli on teine küsimus.

teeline35 kirjutas:..minuni jõudis jope üsna närustunud olekus. Oli rõõmsaid hetki küll..

Kas ma saan nüüd õigesti aru, et rõõmsad hetked olid need, kui poes midagi müüa polnud (mis oli konstantne) ning õnnestus midagi kõlbmatut leti alt sebida. Ja kui kõlbmatu asi lõpuks teoreetiliselt kõlblikuks muutus, oli ta juba täiesti kõlbmatu.

No SELLISED rõõmsad ja helged hetked on tõepoolest nõukogude süsteemist lahutamatud ning neid on mandunud kapitalistlikus läänes täiesti võimatu kogeda.

Sho kirjutas:

teeline35 kirjutas:..minuni jõudis jope üsna närustunud olekus. Oli rõõmsaid hetki küll..

Kas ma saan nüüd õigesti aru, et rõõmsad hetked olid need, kui poes midagi müüa polnud (mis oli konstantne) ning õnnestus midagi kõlbmatut leti alt sebida. Ja kui kõlbmatu asi lõpuks teoreetiliselt kõlblikuks muutus, oli ta juba täiesti kõlbmatu.

No SELLISED rõõmsad ja helged hetked on tõepoolest nõukogude süsteemist lahutamatud ning neid on mandunud kapitalistlikus läänes täiesti võimatu kogeda.

See-eest selle mille kätte said see kestis ja kui ei kestnud, võtsid kruvikeeraja, jootekolvi, tuttava keevitaja ja said uuesti korda. Mul vanemad ostsid 1978 D30 elektripanni, see kestis kindlasti miski 1995 aastani. Kohvi valmistamiseks soetatud perkulaator umbes sama kaua. Samuti triikrauad, raadiod, jalgrattad, aiakäru jne... Jah, teinekord tundus toit üksluine, aga ei olnud suvaline lobi, võibolla oli siin teened vanaemal ja emal kes suht igast asjast söödavat kokku keetsid. Seened/marjad tulid metsast, aiasaadused aiast, kala teinekord merest või jõest. Riided - üldjuhul poest aga osaliselt ka ema õmblusmasinast, (Saksa DV, ka aastast nii 1975, siiani töökorras), lõiked ajakirjast Siluett. Kui elu vähe sandim siis soovitati lihtsalt mitte viriseda ja räägiti kuidas IIMS ajal vanaema (evakueerituna Uuralite kanti) mürsutehasest õli varastas et normileba maitsevamaks teha...
offtopic - Vanaema võiks siiani elus olla, suri 97 aasta vanusena mõned aastad tagasi, ja kui teil mõni esivanem hakkab täie tervise juures olles segasemat juttu ajama siis tasub lisaks vanadusnõtruse kahtlustamisele üle kontrollida ka süda - antud juhul oleks piisanud täiesti südamestimulaatori panemisest, aga arstid ei hammustanud pool aastat probleemi läbi, aju ei saanud piisavalt verd ja ...