Hmmm..... kas soomlased olid ikka päris kained kui "Dünamo" poe sellistest riistadest tühjaks ostsid? Või olid eelmisel õhtul viinakuradiga rinda pistnud ja kurat osutus seekord tugevamaks?
Visiitkaartiks pandud tellitava võtmega ei oskaks ise midagi peale hakata kuigi remondin vahel oma kätega ning raskeid masinaid (nii suur on vaesus
) Sellisel võtmel on juba sünnipärane lõtk vähemalt mm.
Mikromeeter võib asjalik olla.
Puure ja viile ja keermelõikureid võib-olla läheks kuid neid tuleb enne hamba all proovida.
Selliseid padrunvõtmete komplekte küll ei tahaks - äraneetud 12-kant padrunid ja krdi lihtne on sellistega kas padrun ümmarguseks keerata või mutter ära rikkuda. Eks igaühel on omad töövõtted ning eelistused ja ma kasutan parema meelega 6-kantpadrunit. Kui kitsas kohas ei mahu, siis on selleks narre välja mõeldud ning seda ostes ei tasu raha kokku hoida. Komplektis olevasse nõukaaegsesse narresse suhtun ma hapu näoga.
Üks põhjus võib küll see olla, et kohalikud talumehed varastasid sommide tööriistakastid tühjaks ja teine ning vähemalt sama usutav põhjus oleks minu arust neid Soomes täikal edasi müües mittetõise tulu teenimine.
"Drop forged" märkega asju ei söandaks ma üldse tööriistade hulka liigitada ja kroom-vanaadium teras i algupäraselt üks kamakas rauda. Selle keemiline koostis pole mingi saladus ning valmis keeta oskab samuti igaüks, kel vähemalt elektriahi käepärast. Ma olen aru saanud, et korraliku võtme saab alles siis kui materjali õigesti (termiliselt) töödelda ja see on asi, mida iga sepikoda oma ärisaladuseks peab. Seepärast kukubki erinevatel tootjatel asi erinevalt välja. Nõukaajal lisandus veel see, et mõnikord ei saanud ahju õiget temperatuuri ja vahel pärast palgapäeva ununes mõni operatsioon üldse tegemata. Nii võis tulla võti, mis oli "päris normaalne" (maksimaalne kiitus keskmise eestlase suust ), aga võis ka tulla selline, mis ainuüksi kurja pilguga pealevaatamisest kiiva tõmbus.
Peale kroomi ja vanaadiumi võis ka muid legeerivaid elemente sees olla - molübdeen näiteks sagedasti, aga neid tavaliselt võtme peale eraldi ei märgitud.
Herr Trummile muret tegevad taastatud laagrid oli ilmselt mingi idiootne ratsionaliseerimisettepanek, mis üleliidulist tunnustust leidis või laagrid, millele ei leidunud omamaiseid analooge. Saksa "Fortschritti" niidukite ja kombainide kohta on mul üks maakeelne raamat kodus ja selle lõpus on pikk nimekiri rihmadest ja laagritest ning nende asendatavusest nõukogude omadega. Mõned laagrid olid lihtsalt asendatavad ja laager 306 sarnaseid tooteid oli vagunitäite kaupa. Mõnede kohta oli aretatud kuliibinlust - saksa rulllaagri asemele saab panna kaks vene kuullaagrit ja mingi distantsseib vahele. Mõne saksa laagri kohta oli kurvalt tõdetud, et kodumaine analoog puudub ning uusi ei ole ega tule.
Võib-olla siis neid taastati kuigi mida seal taastada - pesti puhtaks, põrutati paar korda kummihaamriga mööda külge (nagu praegult tulekustuti kontroll) ja uuele ringile. Sama hästi võis laagrite taastamine ka mingi ratsettepanek olla: Ratsettepanekus tuli ära näidata, et kui palju kokkuhoidu rahvamajandusele mingi muudatus põhjustab ning targu vaikida sellest , mis keberniit selle tulemusel toimuma hakkab.
Üks pideva ratsionaliseerimise objekt olid laudakärud, millega talitajad elajatele jahu ja muud head-paremat ette vedasid. Algselt olid nende rattad minumeelest määritavate laagritega. Siis leiti, et kui kasutada kinniseid, tehases ühekordselt määritavaid laagreid, oleks juba määrde pealt üleliidulises mastaabis kolossaalne kokkuhoid. Suurel maal olid suured tolerantsid ning lõtkud ning teoreetiliselt kinnistesse laagritesse pääses virts siiski sisse, ajas nad rooste ja käru rattad ei tahtnud enam ringi käia. Terved teadus-tootmiskoondised mõtlesid, et mida teha ja mõtlesid välja pulbermetallist laagrid . Pulbermetall oli klassikalisest laagrimetallist palju odavam ja neidki ei määritud vaid keedeti õlis. Suht-koht pehme ja poorne materjal oli ja sisse keedetud õli imbus vaikselt välja ning määris. Mehhaanikute jutust sain
aru, et aeg-ajalt tuli sellised laagrid uuesti läbi keeta ja olekski keedetud kui a) kellelgi oleks aega olnud ja b) kui need ärakuivanud laagrid või puksid ratta seest kätte oleks saanud. Käru rattad ei käinud endiselt ringi ja ma mõtlesin, et vist jõuan ka selle ära näha, et rattad kui kodanlik igand käru küljest minema ratsionaliseeritakse. No aga enne sai nõukogude võim otsa.
Taastamine oli samuti üks ratsionaliseerimise kõrvalprodukt ja peale laagrite taastati veel üsnagi üllatavaid asju. Ma mäletan, et kuidas üks autojuht kauples pika nuiamise peale garaazijuhataja käest komplekti süüteküünlaid välja. Vana küsis ootusäreva häälega, et "uued"? Garaazipealik pomises piinlikkustundega: "taastatud". Autojuht lõi masendunult käega, et olgu siis pealegi, eks sa viska sinna , vanarauakonteinerisse.
Ja pastaka südamikke täideti uuesti ning sukasilmi võeti teenustööna üles ja taaskasutuse , globaalsete kliimamuutuste ja rohelise jalajälge teemas pani kadund N-Liit tänastele puukallistajatele pika puuga ära
Niipalju siis head.
) ja teine kannatas kõike. Niipalju kui mina olen aru saanud sõltus see sellest kas oli toodetud enne või peale palgapäeva. Ennepalgapäevased kippusid paremad olema.