Ma ei vaadanud seda Ivanašviliga saadet, aga ma aiman, mis seal toimus
Teedega on selline lugu meie suurel kodumaal, et on juhtumisi palju palju variante.
Iga teema võib olla unikaalne, või võib ka olla tavaline.
Üldiselt on nii, et igat teejuppi ei saagi KOV omale võtta. Ei saanud maareformi alguses, ega saa ka nüüd. Mõistlikuse printsiibist lähtuvalt.
Päris maareformi alguses oli selline lugu, et inimene ei saanud kogu kasutatavat/eraldatud maad erastada, kui osa sellest oli üle sellise tee, mis kuulub riigile või KOV-ile.
Enne, kui selle nõude idiootsusest aru saadi ja seda muudeti, oli juba jupp kodumaast koos teedega erakätesse läinud, sest tihti jättis KOV just seetõttu tee munitsipaali jätmata, et inimesed saaks erastada oma maa ka teiselpool sellist teed. See puudutab siis igasuguseid teid, mis ei olnud riigi maanteed.
Edasi oli ja on KOV-e kes põhimõtteliselt ei tahtnud ja ei taha ühtegi teed munitsipaali jätta. Sest see tähendanuks ka vahendite leidmist nende teede korrashoiu tagamiseks.
Samas osad KOV-id võtsid kõik vähegi "suuremad" teed, mida mööda pääses koduni rohkem kui üks-kaks inimest, kohe ka munitsipaalomandisse. Seega kodumaa suurusest tulenevalt (1992 oli Eestis 35 linna, 27 alevit, 79 valda ja 114 külanõukogu; 1999 lõpuks oli meil 247 KOV-i; 2013a lõpuks 215 KOV-i), ja kuna igalpool tehti isemoodi, siis neid variante (kas, miks, millal, kuidas) nende teedega on lugematu hulk.
Edasi jõudsid tekkinud probleemid nende erateedega KOV-ideni igal pool isemoodi (jällegi, suur maa, palju KOV-e, erivates kohtades jõudis tegelikkus pärale ise ajal ja olenes ka sellest, mida KOV sinnamaani nende teedega teinud oli), aga väga paljud KOV-id hakkasid neid teid eramaadest välja noppima, kui see vähegi võimalik oli.
Isand Trumm siin eespool juba kirjeldas ühte võimalust, kus juhul kui KOV-i jõuab nt. mõni kinnistu jagamine, kus on sees ka üldkasutatav tee, siis selle väljaeraldamine seatakse jagamise lubamisel tingimuseks. Edasi suurel maal jälle palju variante, kas selle (eraldamise/jagamise tööde) eest maksab KOV, selle eest maksab maaomanik, see antakse munitsipaali üle tasuta, või KOV ostab sell välja.
Paralleelselt teede väljanoppimisega on sõlminud osad KOV-id erinevaid juriidilisi lepinguid erateede omanikega. Kui sellist teed ikka kasutab pool küla, siis seda hooldab, lükkab lund ja parandab auke KOV. Aga, et saaks KOV eelarvest nendeks töödeks raha eraldada (ja ka toetusi küsida), selleks peab olema mingi leping teeomanikuga/teeomanikega. Seal on variante, kas lihtne hoolduslepin koos tee sulgemiskeeluga, kas pikaaegne või lühiaegne leping, kas srevtuudi sedamine või mitte, kas kinnistusraamatusse kitsenduste kandmine (kui teeomanik ei tohi teed sulgeda ja peab laskma seal teistel liigelda, siis see on kinnisasja kitsendus) või mitte jne.
Nüüd täna on tegelikult nende üldkasutatavate erateedega (või erateedega, mille kasutamiseks kolmandate isikute poolt on avalik huvi ja möödapääsmatu vajadus) erinev lugu siis.
On suusõnalised kokkulepped, on lihtkirjalikud lepingud, on notariaalsed lepingud, on notariaalsed lepingud koos servituudi seadmisega ja on kohtu poolt määratud teekasutuskorrad. Kus kuidas võimalik, otstarbekas ja vajalik.
Põhimõtteliselt kui on normaalsed inimesed, siis piisab suusõnalisest kokkuleppest ja tingimuste määramisest. Vähe kangem paber on lihtkirjalik kokkulepe koos tingimustega. Päris kõva paber on juba notaris sõlmitud leping. Aga nende ühiseks puuduseks on, et juhul kui maaomanik(ud) vahetub/vahetuvad, siis need kokkulepped ei ole uuele omanikule siduvad. Sestap need, kes mõtlevad ka kaugema pilvitu tuleviku peale, sõlmivad notaris lepingu koos servituudi seadmisega ja kinnistusraamatusse kandmisega.
Kõige ägedam viis on muidugi nõuda kohtu kaudu teele servituudi seadmist. Seda siis kui on sellised Ivanašvilid ja muu staff kokku saanud. Siis kohus kaalub võimalikke variante, kuulab ära kõik osapooled (s.h. KOV esindaja) ja langetab pädeva otsuse. Kohus määrab siis ise ka vajadusel kitsenduse talumise eest kompensatsioonid, teekasutajate (või KOV) sundkulutused nt. teekorrashoiule jms nüansid. Seal on veel terve rida võimalusi, uue tee ehitamisest kuni mõne teise "lühema juurdepääsu tee" määramiseni "taotletava juurdepääsu tee" asemel.
Kohtute tegemist kommenteerides on mul siin kohe üks värske juhtum omast käest võtta.
Pöördus minu poole inimene, kes käis kohut kaasomandi teise osapoolega (kes ei olnud kinnistu jagamisega kaheks nõus), et saaks kaasomandit reaalosadeks ehk kaheks jagada. Kohus tahtis saada "eksperthinnangut" võimalikele maakorraldustöödele sellega seoses, et saaks langetada pädevat otsust. See "eksperthinnang" sisaldas palju muud tähtsat, aga ühe eraldi punktina/peatükina ma tõin kohtule välja ka just selle teede kuuluvuse probleemi, koos võimalike lahendustega.
Nimelt pääses jagatavale kinnistule enne jagamist kahest küljest. Ühes küljes (lõunas) oli eramaid läbiv eratee ca 500m pikkuselt, teisest küljest (põhjas) piirnes kogu kinnistu riigimaanteega (ehk siis juurdepääs jagamata kinnistule oli tagatud avalikult maanteelt). Kuna nad tahtsid seda asja seal poolitada idast läände nii, et üks pool kinnistust jäi vastu riigimaanteed aga teine pool selle taha (ehk siis pärast jagamist oleks pidanud teine osapool koju saamiseks läbima kas 500m erateed ühest küljest või ca 200m üle jagamisel moodustatava teise kinnistu mis oleks jäänud vastu maanteed), siis ma kirjutasin kohtule, et probleemide vältimiseks jagagu pikkupidi pooleks (no või ma käisin välja mitu varianti seal) ja jääb mõlemal juurdepääs maanteelt, või kui põiki, siis määratagu kohe ka servituut teele, mis jääb teise osapoole kätte, et vältida edasisi jamasid nende "erateede" kasutamisega. Kohus aga otsustas, et las jagavad põiki ja mingit servituuti ei seatud. Seega üks potentsiaalne probleemikoht tekitati juurde, kuigi oleks saanud seda kohe vältida. Kui juba käiakse omavahel kohut, et saada kohtumäärus jagamiseks, siis võib ette kujutada, mis triangel seal hakkab käima pärast seda, kui üks juurdepääsu kinni paneb....
