www.militaar.net

16
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... 0edule.pdf

„Määratud edule“

Tänu 1939.aasta septembris ettenägelikult tõmmatud piirjoonele „NSVL ja Saksamaa riiklike huvide jaotusele endise Poola riigi territooriumil“, osutus nõukogude vägede Belostoki grupeering ilma ühegi lasuta olevat saksa vägede tiival ja tagalas. Need olid surutud kokku kitsale maa-alale Suvalki eendil. Selle eest hoolitses Stalin. Aga loodus (või jumal ise) hoolitses selle eest, et Neemani jõgi tegi Grodno juures 90 kraadise pöörde, „vabastades“ sellega tee Belostokist Merkine suunas pealetungivatele nõukogude tankidele. Teisi suuri jõgesid, mille külge oleks kaitselolev saksa jalavägi saanud klammerduda, selles rajoonis lihtsalt ei olnud.
Tänu sellele, et Pavlov loobus pealetungist 1939.aastast sakslaste käes olevale Suvalkile ja otsustas vaenlase Suvalki grupeeringu ümber piirata ja hävitada nõukogude territooriumil, ei saanud sakslased tugineda varakult insener-tehnilises mõttes ettevalmistatud tankitõrjeliinile. On selge, et territooriumil, mille sakslased hõivasid päev-kaks tagasi, ei saanud neil olla mingeid miinivälju, tankitõrjekraave ja raudbetoondotte.
Kindral Boldini löögigrupi (Punaarmees kasutatava sõjandusterminoloogia järgi kutsuti seda „ratsa-mehhaniseeritud grupiks“, lühendatult – RMG) koosseisu lülitati: neli tanki- ja kaks mehhaniseeritud diviisi ning samuti ka ratsaväekorpus, mis vastas koosseisult ühele „arvestuslikule diviisile“. Nende relvastuses oli (minimaalsete andmete järgi) 1310 tanki ja 370 kahuriga soomusautot, kokku 1680 ühikut soomustehnikat, üle kuue tuhande auto ja kolmesaja traktori. Lisaks sellele anti 23.juunil Boldini grupi koosseisu pealetungile suurtükitoetuse andmiseks ka 124.haubitsapolk Kõrgema Ülemjuhatuse reservist, mille koosseisus oli 48 rasket haubitsat.
Rõhutame veelkord, et need on kõige väiksemad kirjanduses avaldatud arvudest. Kui aga uskuda monograafia „1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“ (see anti välja 1992.aastal Venemaa relvajõudude Kindralstaabi poolt) andmeid, siis oli Boldini RMG-s 1597 tanki, mis ületab pooleteisekordselt tankide arvu kõige suuremas Wehrmachti tankigrupis!
Üsna õpetlik on ka Boldini RMG kooseisu võrdlemine nõukogude tankiarmeede koosseisuga Suure Isamaasõja lõppetapil. Näiteks oli 1945.aasta jaanuaris suure Visla-Oderi operatsiooni alguseks Leljušenko 4.tankiarmees kõigest 680 tanki ja iseliikuvat suurtükki; 15.aprillil 1945.a Berliini operatsiooni alguseks oli 2.Kaardiväe tankiarmees 685 ühikut soomustehnikat, kaasa arvatud iseliikuvad suurtükid ja soomusautod; 1945.aasta jaanuaris oli 5.Kaardiväe tankiarmees Ida-Preisimaa operatsiooni alguseks ainult 590 tanki ja liikursuurtükki.
Nagu me näeme, polnud mitte üheski nõukogude tankiarmees, mis „tegid fašistlikule kiskjale tema koopas lõpu peale“, isegi mitte poolt sellest soomustehnika kogusest, mis oli kindral Boldini käsutuses 1941.a. juunis!
Kogu see tohutu suur terasarmaada pidi kaela langema ainult viiele Wehrmachti jalaväediviisile: 20.armeekorpuse (AK) koosseisus olevale 162. ja 256. jalaväediviisile ning 8.armeekorpuse koosseisus olevale 8., 28. ja 161. jalaväediviisile. Kusjuures reaalselt oli 24.juuni hommikul Boldini RMG planeeritud rünnakurajoonis ainult kaks 20.AK jalaväediviisi, aga 8.AK kolm diviisi olid juba forsseerinud Neemani jõe ja tungisid peale Grodno-Druskininkai vööndis üldsuunaga Lidale, liikudes itta kolme peaaegu paralleelse kolonnina. Seega oli RMG-l Grodnost põhja poole Merkine peale liikudes unikaalne võimalus hävitada vaenlane osade kaupa üksteisele järgnevate löökidega tiibadele ja tagalasse.
Teiste sõnadega öeldes oli sõja esimesteks päevadeks kujunenud selline situatsioon, mis vastas täpselt (ehkki meid püüti alati vastupidises veenda) nõukogude väejuhatuse sõjaeelsetele arvestustele: „...oma võimaluste poolest – relvastus, inimjõud, löögijõud – on meie tankikorpus võrdne viie saksa jalaväediviisiga. Ning sel juhul on meil õigus ja kohustus seada tankikorpusele ülesandeks 1-2 tankidiviisi või 4-5 jalaväediviisi hävitamise. Mispärast ma räägin 4-5 sellise enesekindlusega? Ainult sellepärast, et tankikorpus ei hakka kunagi korraga võitlema nende viie hargnenud ja tulevahendid valmis seadnud jalaväediviisiga. Ta hakkab nimelt hävitama neid diviise ükshaaval järjestikkuste löökidega...“
Need olid väljavõtted ettekandest „Mehhaniseeritud koondiste kasutamine kaasaegses ründeoperatsioonis“, millega esines armeekindral Pavlov (sel ajal Punaarmee auto-tankivägede Peavalitsuse ülem s.o „peamine tankist“) kuulsal 1940.a. detsembrikuus toimunud Punaarmee kõrgema juhtivkoosseisu nõupidamisel.
Veel kord meenutame, et tankide ja isikkoosseisu arvult ületas Boldini RMG umbes poolteist korda täielikult sõjaaja koosseisude järgi komplekteeritud mehkorpust (või „tankikorpust“, nagu seda nimetab oma ettekandes Pavlov) ja suurtükiväe poolest kaks korda.
Nii olid lood kogustega. Nüüd püüame hinnata kvaliteeti.
RMG (ja kogu Läänerinde) peajõuks oli kindralmajor Hatskilevitši 6.mehkorpus. Nagu on teada, oli suurem osa Punaarmee mehkorpustest sõja alguseks vaid poolest saadik ettenähtud tehnikaga komplekteeritud. Seda enam paistab selle taustal silma 6.MK, kus juba juuni keskkohaks oli tanke rohkem, kui oli planeeritud 1941.aasta lõpuks! 6.MK erilisest, eliitstaatusest annab märku ka see, et tema relvastuses oli suur osa selleks ajaks valmistatud uusimatest – vaieldamatult maailma parimatest – tankidest T-34 ja KV. Enamik allikatest annavad uut tüüpi tankide arvuks 352 tk (114 KV ja 238 T-34). Kui need arvud on õiged, siis oli 6.MK uute tankide arvult „teisel kohal“ kõigi Punaarmee mehkorpuste seas, jäädes alla vaid Vlassovi 4.MK-le, milles oli 416 uut tüüpi tanki. Kui aga uskuda monograafia „1941 – õppetunnid ja järeldused“ andmeid, siis oli 6.MK-s sõja alguseks 452 uusimat tanki, mis viib selle korpuse vaieldamatule „esikohale“ kogu Punaarmees. Sellisele erinevusele tankide arvus (mille autorid toovad ära viidetega erinevatele sõjaarhiivide fondidele) on väga lihtne seletus. Punaarmee aruandlus – nagu ka tuhandete teiste asutuste oma – käis alati kuu esimese kuupäeva seisuga. Väiksemad arvud on tõenäoliselt võetud just 1.juuni 1941.a. aruandest. Kuid ega siis pärast 1.juunit nõukogude tehased seisma jäänud ning tankide saatmine tehastest väeosadesse kestis 22.juunini ja ka kõikidel järgnevatel päevadel. Seda enam, et perioodil 1-22 juuni 1941.a. sõjatööstuse poolt vägedesse saadetud 138-st T-34 tankist saadeti 114 tk Belostokki s.o just 6.MK-sse.
Kuid ärme siiski unustame, et mehkorpus – see pole ainult tankid. Et kindlustada sujuvat lahingulist koostööd tankide, suurtükiväe ja motolaskurite väeosade vahel ja nende katkematut varustamist laskemoona ja kütusega, oli vaja mitmeid tuhandeid autosid ja traktoreid (suurtükivedukeid). Täpsemalt öeldes oli mehkorpuse koosseisus ette nähtud 352 traktorit ja ja 5165 autot.
Selle „materjalosaga“ oli Punaarmees tol ajal suured probleemid. Autosid ei jätkunud kusagil. Väeüksu-sed kavatseti komplekteerida täiskoosseisuni alles peale avaliku mobilisatsiooni väljakuulutamist. Selleks oli plaanis anda rahvamajandusest armeesse 300 tuhat autot ja 50 tuhat traktorit. 22.juunil 1941.a alanud „erakorralise situatsiooni“ tõttu pidi enamus mehkorpuseid sõtta astuma suure (kuni 50-60 %) transpordi-vahendite alakomplekteeritusega. Kuid ka selles küsimuses oli 6.MK liidrite seas. Korpuses oli 294 traktorit ( austav „teine koht“ kõikide Punaarmee mehkorpuste seas). Aga autode ja mootorrataste suhtes (4779 ja 1042 tk vastavalt) ületas 6.MK kõiki teisi mehkorpuseid. Need arvud on võetud kaasaegsete ajaloolaste teostest. Korpusekomandör kindralmajor Hatskilevitš ise nimetas aga Punaarmee juhtiv-koosseisu 1940.a detsembrinõupidamisel palju suuremaid arve: „...me arvestasime oma õppustel (isegi kui jätame 2500 masinat lahingukoosseisust välja ja võtame kaasa vaid kõige hädavajalikuma), et meil läheb läbimurdesse 6800 masinat, peaaegu 7000...“
See kõik näitab üsna kõnekalt (ja ka see fakt, et korpusekomandör esineb kõrgema juhtivkoosseisu nõupidamisel, Kaitse rahvakomissari ja sõjaväeringkondade ülemate juuresolekul), missugust rolli mängis 6.MK nõukogude väejuhatuse ennesõjaaegsetes plaanides.
Muideks – räägime veel korpuse asukohast. 1940.a. suvest kuni sõja alguseni peitus see Punaarmee võimsaim mehkorpus Belostokist ida pool kaitsealustes põlismetsades. Peitis end nii põhjalikult, et kiidetud saksa õhuluure ei suutnud isegi tema kohalolekut avastada. 9.Armee 23.juuni 1941.a hommikune ettekanne teatab, et „...vaatamata tugevdatud luuretegevusele ei ole Belostoki rajoonis senini avastatud suuri ratsaväe ja tankijõudusid...“
Loomulikult polnud 6.MK dislotseerumise rajoon valitud juhuslikult. Isegi kaasaegse autoteede atlase põhjal saab Belostokist (nüüd on see jälle Poola linn) välja sõita ainult ühes suunas – läände, Varssavisse viivat maanteed mööda. Teid itta, Valgevene sügavusse, ei olnud ei 41-sel aastal ega ole siiamaani. Seega polnud ka mingit alust oodata sealt vaenlase peajõudude rünnakut. Peale selle saame endise 4.Armee staabiülema L.M.Sandalovi alles 80-ndate lõpus avalikustatud sõjaajaloolisest tööst „Läänerinde 4.Armee lahingutegevus Suure Isamaasõja algusperioodil“ teada, et „1941.a märtsis-aprillis harjutati Minskis ringkonna operatiivmängus rinde pealetungioperatsiooni Lääne Valgevenest Belostok-Varssavi suunal... Juuni viimaseks nädalaks oli planeeritud samuti ründeoperatsiooni harjutus koos 4.Armee staabiga...“ Mida muud siis peale pealetungi sai seal ette valmistada, kui Varssavini oli tolleaegsest riigipiirist ainult 80 km mööda maanteed...
Tunduvalt halvemini oli komplekteeritud 11.MK, kuid ka seal oli 31 uut tüüpi tanki (3 KV ja 28 T-34). Kokku oli seega Boldini RMG-s vähemalt 383 uut diiselmootori, võimsa relvastusega (pikatoruline 76-mm kahur läbistas iga saksa tanki esisoomuse 1000-1200 m kauguselt) ja kindla soomuskaitsega tanki.
Mida võis sellele vastu seada saksa jalavägi? Peaaegu mitte midagi. Wehrmachti jalaväediviisi tankitõrje-divisjoni põhiliseks relvaks oli 37-mm tankitõrjekahur, mis suutis läbistada 30-35 mm soomuse 500 m kauguselt. Võitluseks kergete nõukogude tankide T-26 ja BT vastu piisas sellest täiesti. Kuid pärast esimesi kohtumisi meie uute tankidega ristisid saksa sõdurid selle tankitõrjekahuri „uksekoputiks“ (selle musta huumori mõte oli selles, et ta suutis ainult koputada nõukogude T-34 tankide soomuse pihta, mitte aga seda läbistada). Meie T-34 tanki 45-mm kalduasetsevat soomusplaati ei suutnud saksa 37-mm kahur läbistada isegi kriitiliselt 100 m distantsilt. Ning võitlusest rasketanki KV vastu (esisoomus 90 mm, küljesoomus 75 mm) ei tasu isegi rääkida. See 50-tonnine teraskoletis võis saksa jalaväe lahingupositsioone „triikida“ praktiliselt karistamatult, nagu õppepolügoonil.
Alles 1940.aasta suvel lasksid sakslased seeriatootmisse 50-mm tankitõrjekahuri, mis võetigi Wehrmachti relvastusse koguses kaks (2) tükki jalaväerügemendi kohta (!). Ja oleks siis neid kahureid igasse diviisi jätkunud... Jah, veidralt kõlavad kõige selle taustal lõppematud parteipropagandistide heietused, et „Saksamaa heaks töötas kogu okupeeritud Euroopa tööstus“, aga Stalin uskus Hitlerit ja tegeles ainult „rahuliku ülesehitustööga“...
Vähe sellest, et fašistliku Saksamaa sõjalis-poliitiline juhtkond ei varustanud oma armeed mingite tankitõrjevahenditega uute nõukogude tankide hävitamiseks. See suutis üldse maha magada nende tankide ilmumise Punaarmee relvastusse! Alles pärast lahingutegevuse algust 25.juunil 1941.a ilmus F.Halderi (maavägede staabiülem) päevikusse järgmine sissekanne: „...on saadud mõningaid andmeid uue nõukogude rasketanki kohta: kaal – 52 tonni, küljesoomus – 8 cm... 88-mm õhutõrjekahur suudab tõenäoliselt läbistada selle soomust (täpselt pole veel teada)...on saadud andmeid veel ühe tanki kohta, mis on relvastatud 75-mm kahuri ja kolme kuulipildujaga...“
Hothi ja Guderiani memuaarides ilmuvad esimesed märked „üliraske vene tanki“ (s.o KV) kohta alles 1941.aastal juuni lõpus-juuli alguses.
Selle küsimuse arutelu, kuidas sai äärmiselt agressiivse riigi sõjaväeluure mitte märgata uut tüüpi tankide seeriatootmisse laskmist Saksamaa peamisel potentsiaalsel vastasel, läheb väljapoole selle raamatu piire. See on eraldi uurimuse teema. Sellele „mittemärkamisele“ aitasid kaasa nii Hitler, kes keelas peale sõpruse- ja piirilepingu allakirjutamist 28.septembril 1939.aastal NSVL-u vastu suunatud luuretegevuse, kui ka saladuslik Abwehri ülem admiral Canaris (kes oli samaaegselt inglise luure agent) ning ka paljud teised.
Meie uurimuse jaoks on tähtis lihtsalt selle fakti märkimine, et saksa jalaväediviisid mitte ainult ei saanud mingeid vahendeid uute nõukogude tankide vastu võitlemiseks, vaid ka nende 50-tonniste soomustatud koletiste Valgevene metsadest ilmumine ise oleks olnud neile hirmsaks ootamatuseks!
Kõik selgub võrdluses.
Iga korralik koolipoiss peab teadma fakti, et sakslased lootsid Kurski lahingus edu saavutada muu seas ka uute raskete „Tiiger“ ja „Panter“ tankide ootamatu massilise kasutamisega. See tees esineb muutumatult igas Kurski lahingule - mida nõukogude ajaloolased nimetasid ja siiani nimetavad „Teise Maailmasõja suurimaks tankilahinguks“ - pühendatud tekstis. Peale selle selgub saksa kindralite memuaaridest, et ka saksa väejuhatus pani uute tankide kasutamisele suuri lootusi.
Tõsi küll, „ootamatuse“ küsimus oli 1943.aasta suveks praktiliselt päevakorrast maas. Hitler kavaldas iseennast üle, käskides (vaatamata Guderiani vastuväidetele) saata esimese „Tiigrite“ kompanii Leningradi alla. 1942.a. septembris viidi „Tiigrid“ soostunud metsas lahingusse, nad kandsid seal suuri kaotusi, jäädes osaliselt soosse kinni. Sel moel tehti uue tehnika olemasolu avalikuks.
Mis aga puudutab „massilisuse“ küsimust, siis oli Kurski kaarel kogu saksa väegrupeeringus (16 tankidiviisi, 6 motoriseeritud diviisi, kolm üksikut tankipataljoni, üksik tankibrigaad) kokku 147 „Tiigrit“ ja 200 „Pantrit“. Kokku 347 „uut tüüpi“ tanki, tankide üldarv oli 2361.
Nende jõududega kavatses saksa väejuhatus ümber piirata ja hävitada nõukogude väegrupeeringu, mille koosseisus oli 15 üld- ja 3 tankiarmeed, lisaks veel 14 üksikut korpust. Rindejoone ulatus oli 550 km.
Boldini RMG, mille koosseisus oli poolteist tuhat tanki ja soomukit, sealhulgas 383 „uut tüüpi“ tanki (KV ja T-34), ees seisis hoopis teistsugune, palju väiksemas mastaabis ülesanne: anda lühike löök (ajaliselt kaks päeva ja löögiulatuselt 80-90 km) vaenlase jalaväe pihta ning seejärel minna rindejuhatuse reservi.
Ootamatuse efekti – mis on sõjas tähtsaim õnnestumise tingimus – suurendas veelgi see asjaolu, et saksa luure ei suutnudki õigeaegselt kindlaks teha Belostoki juurde koondunud võimsa löögirusika olemasolu. Alles 23.juuni õhtul märgiti saksa 9.Armee luure- ja vastuluure osakonna ettekandes „Grodnost lõunasse jäävasse rajooni ilmusid 1. ja 2. motomehbrigaadid“.
Mida see siis tähendab? Mingeid „motomehbrigaade“ Läänerinde koosseisus ei olnud, Boldini RMG kuue tanki- ja motoriseeritud diviisi seas polnud ühtegi numbritega 1 ja 2. Selge on ainult see, et sakslased pidid lõppude-lõpuks märkama tohutute tankikolonnide liikumist, kuid nad tegid seda liiga hilja, alles mõned tunnid enne kavandatud nõukogude vägede vastupealetungi algust.
Kuid „saksa fašistlike vägede purustamist Grodno ja Belostoki all“ ei toimunudki.

Tubli töö, härrased! Laske aga edasi. Lennuväljade lugu sai juba läbi loetud.

17
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... jateta.pdf

Ilma tunnistajateta

Praktiliselt ei toimunud üldse midagi.
„...Vägede hajutatuse, ebakindla juhtimise ja vaenlase lennuväe võimsa tegutsemise tõttu ei õnnestunud vastulöögigrupeeringut ettenähtud ajaks kokku koondada. Vastulöögi lõppeesmärke (hävitada vaenlase Suvalki grupeering ning vallutada Suvalki) ei õnnestunud saavutada, kanti suuri kaotusi...“
See on sõna-sõnalt kõik, mis on Boldini RMG vastupealetungi ja selle tulemuste kohta kirjas viimase aastakümne soliidseimas ajaloolises uuringus – ülalpool mitmekordselt tsiteeritud monograafias „1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“.
Fraasi „suuri kaotusi“ taga peitub see fakt, et kõik kolm Boldini RMG vastulöögis osalenud väekoondist (6. ja 11.MK, 6.ratsaväekorpus - RK) hävitati täielikult, kogu sõjatehnika jäeti metsadesse ja teedele maha, suurem osa isikkkoosseisust sattus vangi või hukkus, vähesed ellujäänud aga hulkusid väikeste gruppidena mitmeid nädalaid ja kuid vaenlase tagalas ning jõudsid omadeni alles siis, kui rindejoon oli juba Rževi ja Vjazma juures.
Varasemates suuremates nõukogude ajaloolaste töödes (12-köiteline „Teise Maailmasõja ajalugu“ ja 6-köiteline „Suure Isamaasõja ajalugu“) polnud selle hävingu kohta üldse mitte midagi peale segase konstanteeringu, et vastavalt Direktiivile Nr.3 ettevõetud nõukogude vägede vastulöögid osutusid edututeks.
Viimastel aegadel avalikustatud sõja algust puudutavates dokumentides ei leia me midagi selgemat, kui sellised Läänerinde staabist tulevad käskude tekstid: „...miks mehkorpus (peetakse silmas 6.MK-d) ei ründa, kes on süüdi? Aktiviseerige viivitamatult tegutsemist, ärge paanitsege, vaid juhtige vägesid. Vaenlast on vaja lüüa organiseeritult, aga mitte tema eest juhitamatult põgeneda...Miks te ei anna käsku mehkorpuste rünnakuks...“
Laialt tuntud, juba klassikaks saanud saksa kindralite (Tippelskirch, Butler, Blumentritt) sõja-ajaloolistes teostes pole nõukogude vägede vastulöögist Grodno juures mitte sõnagi.
H.Hothi memuaarides („Tankioperatsioonid“) ei leia me mingeid märkmeid Punaarmee pealetungi kohta Grodno juures. Paistab, et Wehrmachti 3.tankigrupi juhataja ei saanudki kunagi teada, et tema vägede tiiva ja tagala pihta planeeriti tohutu suure vaenlase grupeeringu lööki.
Üldtuntud F.Halderi „Sõjapäevikus“ ilmuvad mingid märkmed Boldini grupi tegevuse kohta alles 25.juuni 1941.a kirjades: „...Belostoki juures sissepiiratud venelased ründavad pidevalt, püüdes piiramis-rõngast põhja poole Grodno suunas välja murda... küllaltki tõsised raskused 8.armeekorpuse rindel, kus suured vene ratsaväemassid ründavad korpuse läänetiiba...“
Kuid juba sama päeva õhtul (sissekanne kell 18.00) konstanteerib Halder rahulolevalt: „...olukord lõuna pool Grodnot on stabiliseerunud. Vaenlase rünnakud on tagasi löödud...“
Edaspidi ei pöördu Halder kunagi enam nende sündmuste kirjeldamise juurde tagasi ning ka see kirjeldus tundub üsna veider – sest RMG peajõuks ei olnud ju „suured ratsaväemassid“, vaid kaks mehkorpust. Aga „tõsiste raskuste“ kohta 20.armeekorpuse rindel, mis oleks esimesena pidanud nõukogude tankidega kohtuma, ei räägi Halder sõnagi...
Kui me kirjutaksime fantastikaromaani, siis oleks praegu õige aeg jutustada sellest, kuidas Valgevene soode süngest sügavusest ilmus välja MISKI ja neelas jäljetult alla suure soomustatud armaada. Kuid selle raamatu žanr on dokumentaalne ajalooline uurimus ning kirjutada hävingut „tumedate jõudude“ arvele ei õnnestu meil kuidagi.
Ning ka Boldini RMG ei kadunud sugugi jäljetult.
Kohalike elanike jutustuste põhjal, mida kogusid kokku Minski otsinguühenduse „Batkovštšina“ entusiastid, oli „kogu Volkovõsk-Slonimi maantee rajoon 1941.aasta juuni lõpus täis mahajäetud tanke, põlenud ja terveid veoautosid, maantee oli suurtükiväe poolt niivõrd purustatud, et igasugune transpordi liikumine oli võimatu... Vangikolonnide pikkus ulatus 10 kilomeetrini...“
Fraas mitmekilomeetriste vangikolonnide kohta võib mõnele näida suure katastroofi tunnistajate tavalise liialdamisena. Kahjuks pole see nii. Isegi kaasaegsete vene sõjaajaloolaste täiesti konservatiivse (heas mõttes) uuringu „Grif sekretnosti snjat“ kohaselt olid Läänerinde sõja esimese 17 päeva inimkaotused 341 tuhat inimest, kelledest vähemalt 60 % s.o umbes 200 tuhat sattusid vangi. Tasub märkida, et need arvud klapivad ammu tuntud saksa andmetega, mille kohaselt võttis Wehrmacht Minski-Belostoki rajoonis toimunud lahingutes vangi 288 tuhat inimest.
Valgustada RMG hävingu põhjusi võiksid nõukogude kindralite memuaarid – kuid ainult vähestel õnnestus neid kirjutada.
6.RK komandör kindralmajor I.S.Nikitin sattus vangi ja lasti 1942.aasta aprillis koonduslaagris sakslaste poolt maha.
6.MK 36.ratsaväediviisi komandör kindralmajor E.S.Zõbin sattus vangi, kus tegi aktiivset koostööd fašistidega. Ta lasti maha NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega 25.augustist 1946.aastal. Teda pole seniajani rehabiliteeritud.
6.MK komandör Hatskilevitš sai surma 25.juunil 1941.a. Tema hukkumise üksikasjad on tänini teadmata. Mõned päevad hiljem lasti Slonimi rajoonis Klepatši küla juures puruks soomusauto, milles 6.MK staabiohvitserid vedasid hukkunud komandöri keha. Seal sai surmavalt haavata korpuse suurtükiväe juhataja kindralmajor A.S.Mitrofanov.
6.MK 4.tankidiviisi komandör kindralmajor A.G.Potaturtšev sattus vangi, peale vabastamist Dachau kontsentratsioonilaagrist arreteeriti NKVD organite poolt ja suri vanglas 1947.aasta juulis. Rehabiliteeriti postuumselt 1953.aastal.
6.MK 29.motoriseeritud diviisi komandör kindralmajor I.P.Bikžanov sattus vangi, pärast vabastamist läbis kuni 1945.aasta detsembrini „NKVD organite erikontrolli“. 1950.aasta aprillis lasti „haiguse tõttu“ erru. Elas 93 aasta vanuseni, kuid memuaare ei avaldanud.
6.MK 7.tankidiviisi komandör kindralmajor S.B.Borzilov ja 11.MK 29.tankidiviisi komandör polkovnik N.P.Studenev suutsid küll peale RMG purustamist piiramisrõngast välja tungida, kuid hukkusid varsti lahingutes.
11.MK komandöri asetäitja kindralmajor P.G.Makarov ja 11.MK suurtükiväe ülem kindralmajor N.M.Starostin sattusid vangi ja hukkusid hitlerlikus vangilaagris.
11.MK 204.motoriseeritud diviisi komandör polkovnik A.M.Pirov jäi teadmata kadunuks.
Kuid Läänerinde kõrgema juhtkonna saatus oli veelgi traagilisem.
Läänerinde juhataja, Madriidi kaitsmise ja „Mannerheimi liini“ läbimurdmise kangelane, armeekindral Pavlov arreteeriti 4.juulil 1941.a ja lasti 22.juulil (täpselt kuu aega peale saksa pealetungi algust – seltsimees Stalin armastas teatraalseid efekte) maha.
Sama „süüasja“ raames mõisteti mahalaskmisele „arguse, tegevusetuse, paanikasse sattumise eest“:
- rinde staabiülem V.E.Klimovskihh
- rinde sideülem A.T.Grigorjev
- rinde suurtükiväe ülem N.A.Klitš
- Läänerinde 4.Armee juhataja A.A.Korobkov
- rinde õhujõudude juhataja asetäitja Tajurski
Läänerinde õhujõudude juhataja, Nõukogude Liidu kangelane, Hispaania sõja veteran kindralmajor I.I.Kopets lasi end ise maha sõja esimesel päeval 22.juunil 1941.a.
Tähelepanelik lugeja juba märkas, et sellest kurvast mahalastud kindralite nimekirjast puudub üks perekonnanimi.

18

Aga see on tõepoolest väga veider. Nii oma auastme (kindralleitnant) kui ka ametikoha (rindejuhataja asetäitja) poolest seisis I.V.Boldin kõrgemal kõigist represseeritutest, välja arvatud muidugi Pavlov ise. Ja kui kogu rinde juhatus oli süüdi „kuritegelikus tegevusetuses ja väeosade juhtimise käestlaskmises“, mispärast siis jäi karistamata Läänerinde peamise löögigrupeeringu juhataja?
Boldin ei saanud end kuidagi kogenematusega õigustada. Tema teenistusnimekirjas oli juba kaks „vabastusretke“ – Poolasse 1939.a. septembris ja Bessaraabiasse 1940.a. juunis.
Kusjuures Poolasse sissetungi ajal 1939.a. septembris juhatas Boldin Valgevene rinde ratsa-mehhaniseeritud gruppi, mis tungis peale Slonim-Volkovõski liinil ja vallutas 20-21.septembril peale ägedaid lahinguid tormijooksuga Grodno linna. Seetõttu algas sõda Boldini jaoks just nagu laulus: „Mööda tuntuid teid, armastatud rahvakomissari järel, me lahinguratsusid juhime...“
Tõenäoliselt on Boldini õnneliku saatuse mõistatuse lahendus väga lihtne. Teda ei saadud lihtsalt õigeaegselt mahalaskmiseks kätte – juuni lõpust kuni augusti alguseni oli ta piiramisrõngas ning seega „organitele“ kättesaamatu. Kuid 1941.aasta augustiks oli suurem osa kaadriarmeest purustatud, kümned kindralid vangi langenud (kokku sattus 1941.aasta jooksul saksa sõjavangi 63 kindralit) ning Stalin ei kiirustanud enam oma rivissejäänud kindralite mahalaskmisega. Ning Boldinit hoopis meenutati hea sõnaga Ülemjuhataja käskkirjas, ülendati auastmes ja määrati 50.Armee juhatajaks.
Üliraske psüühhiline stress ei möödunud jälgi jätmata. Boldini memuaaride peamine motiiv oli, et nürimeelne ja hoolimatu käsutäitja Pavlov rikkus kõik ära: „...Minnes aparaadi juurest eemale, mõtlesin ma: kui kaugel on Pavlov tegelikkusest! Meil oli vähe jõude vaenlase ründamiseks... Kuid mida teha? Käsk on käsk! Palju aastaid hiljem, juba pärast sõja lõppu, sain ma teada, et Pavlov andis minu mitteeksisteerivale (kelle süül „mitteeksisteeriv“? – M.S) löögigrupile ühe rünnakukäsu teise järel.
Milleks tal oli vaja neid käske jagada? Kellele ta neid suunas? (Paistab, et Boldin ei saanudki aru, et ülesanne, mille ta häbistavalt läbi kukutas, oli antud just temale. – M.S) Võimalik, et nende käskude eesmärgiks oli jätta Moskvale mulje, et Läänerindel võetakse ette mingeid meetmeid pealetungiva vaenlase peatamiseks...“
Kuid need on alles „õied“.Väga tõsises dokumendis, ettekandes, mis anti Pavlovi ja tema „kaassüüdlaste“ rehabiliteerimise käigus 1957.aastal, kirjutas Boldin (selleks ajaks juba kindralpolkovnik) sõna-sõnalt järgmist:
„...Pavlov on süüdi selles, et palus Stalinilt enda määramist sõjaväeringkonna juhi ametikohale, teades, et sõja algusest peale hakkab ta juhendama rinde vägede tegevust. Pavlovil oli nõrk operatiivne ettevalmistus ja ta ei saanud rinde juhtimisega hakkama... Rinde staabiülem Klimovskihh on süüdi selles, et ta sattus Pavlovi mõju alla ja muutus lihtsalt Pavlovi käsutäitjaks...“
Sellest, kellel siis oli „tugev operatiivne ettevalmistus“, vaikis Boldin tagasihoidlikult.
Kõik saab palju selgemaks, kui meenutada seda, et kuni määramiseni Lääne ESRK juhataja asetäitjaks oli Boldin Odessa SRK ülem. Nõustuge, et olla esimene Odessas ja muutuda asetäitjaks Minskis – seal on suur vahe...
Muideks, kõige tähtsamaks väejuhiks, kes juhtis Läänerinde RMG vastulööki, oli nii auastme kui ka ametikoha poolest mitte Boldin, vaid Kulik. Kulik – see pole lind, vaid tähtis inimene. Selline suur väejuht...
„...kabineti sügavuses avanes uks ja sisse vajus marssal Kulik – soliidse suurusega inimene. Tema nägu oli tumepunane ja oma mõõtude poolest muljetavaldav... Tema kõne koosnes mingitest segastest ja omavahel mitteseotud mõttetutest fraasidest. See oli puhas lollus, purjus inimese sonimine. Kõige hirmsam oli see, et komandöride ees ei seisnud mitte lihtsalt marssal, vaid NSVL Kaitse rahvakomissari asetäitja...“
24.juunil 1941.a. jõudis Kulik Boldini RMG staapi Peakorteri esindajana Läänerindel rollis.
„...marssal Kulik käskis kõigil võtta maha eraldusmärgid, hävitada dokumendid, seejärel riietuda ümber talupoja riietesse... ja ka ise riietus ümber...Kuid peale tema adjudandi ei visanud keegi dokumente ja relvi ära...“
Vaat niimoodi, selgelt ja lühidalt, nägi 10.Armee 3.osakonna (s.o vastuluure) ülema ettekandes välja Kaitse rahvakomissari asetäitja roll Läänerinde lahingutegevuses. Selle kõige eest Grigori Ivanovitši ainult noomiti pisut. Ja isegi marssalipagunid, mille ta põõsasse viskas, anti tagasi.
2.septembril 1941.a määrati Kulik üksiku 54.Armee juhatajaks, millele anti ülesandeks Leningradi deblokeerimine. 12.septembril saadeti Kulikule appi veel üks marssal – Klim Vorošilov. Neli päeva hiljem tuletab Stalin Kulikule meelde, et „uued diviisid ja brigaadid ei antud Teile mitte Mga raudteejaama hõivamiseks, vaid edu arendamiseks peale jaama vallutamist. Olemasolevatest jõududest on küllalt, et Mga jaam vallutada mitte üks, vaid kaks korda“.
Veel neli päeva hiljem (24.septembril 1941.a) jõudis 54.Armee staapi Peakorteri direktiiv Nr.002288: „Kolmandat korda annab Peakorter Teile käsu võtta kasutusele kõik meetmed Sinjavino viivitamatuks vallutamiseks ja Leningradi vägedega ühinemiseks. Selle ülesande täitmise eest vastutab isiklikult marssal Kulik...“ Muideks, kogu see isiklik vastustus väljendus ainult selles, et 26.septembril 1941.a. käskis Stalin „54.Armee juhataja marssal Kuliku kutsuda peakorteri käsutusse“.
Sellega Kuliku väejuhikarjäär veel ei lõppenud. 8.novembril 1941.aastal suunati ta Kertši kaitset tugevdama – see oli üks viimastest meie kätte jäänud Krimmi osadest. Jõudes peakorteri täievolilise esindajana Kubani (ning tehes siiski ka korraks kahetunnise visiidi Kertši), hakkas Kulik tõsiselt lahendama toitlustusprobleeme. Iseenda. Kõige kiiremini riknevad toiduained saadeti „punase marssali“ noorele naisele (kes oli järjekorras juba neljas) sõjaväe transpordilennukiga. Kõik ülejäänud (mille seas oli 50 kg pekki, 200 pudelit konjakit, 40 kasti mandariine, 20 kg õrnsoola kalamarja) laaditi spetsvagunisse ja saadeti Moskvasse.
1942.aasta veebruaris anti Kulik selle marodöörluse eest sõjatsoonis esimest korda kohtu alla ja karistati korralikult: alandati austmelt marssalist kindralmajorini, võeti maha rahvakomissari asetäitja ametikohalt ja viidi välja Keskkomitee koosseisust. Kommunistide partei – üleüldise võrdsuse eest võitlejate – ridadesse esialgu veel jäeti.
1943.aasta kevadel ujus Kulik jälle välja. Avalikkusele teadmata teenete eest ülendati teda auastmelt ja määrati isegi 4.Kaardiväearmee juhatajaks. Juhatas seda... Tuli varsti maha võtta ja saata patu eest kaugemale - Punaarmee formeerimise Peavalitsuse ülema asetäitja ametikohale.
1945.aasta aprillis võeti ta ka sellelt töölt maha seoses „tagavaraväeosade lahingulise ettevalmistamise halva taseme ja moraalse laostumisega“ (s.o pideva joomise ja naistega ringitõmbamise pärast) ja alandati uuesti ta auastet kindralmajorini. Kuid maha ikka veel ei lastud.
Teine, viimane ja lõplik otsus viidi täide alles 24.augustil 1950.aastal. Pärast seda, kui Ülemkohtu Sõjakolleegium tegi kindlaks, et purjuspäi peetud jutuajamiste käigus sõimas seltsimees Kulik sageli seda parteid, kes selle tühisuse nii kõrgele ametikohale tõstis ja seal palju aastaid hoidis. Vaat seda ei andestanud seltsimees Stalin kellelegi. Isegi oma soosikutele.
Uskumatu, kuid isegi sellega ei lõppenud veel Kuliku üllatav elulugu. 1956.aasta aprillis ta rehabiliteeriti ning 1957.aastal „taastati“ isegi tema Nõukogude Liidu marssali auaste. Tõenäoliselt toimus see tol ajal kõikvõimsa NSVL kaitseministri Žukovi mahitusel.
Jutumärgid sõnas „taastati“ ei ole seal juhuslikult. Teise aresti momendil oli Kulik kindralmajor, seega oleks õigem rääkida unikaalsest ja ainulaadsest postuumsest (!) ülendamisest lausa nelja auastme võrra...
Rangelt öeldes piisas vägede enneolematuks hävinguks ainuüksi selliste väeülemate nagu Kulik ja Boldin kohalolekust. Teiste põhjuste otsingul pöördume (paremate allikate puudumise tõttu) mõnede ellujäänute mälestuste poole.

19
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... toomia.pdf

Katastroofi anatoomia

Boldin on erakordne memuaarikirjutaja. Tal on suurepärane, kindel mälu, mis säilitab ka kõige vähemtähtsaid pisiasju. Näiteks oma esimest sõjapäeva kirjeldades mäletab ta nii lämmatavat palavust kui ka seda, et vesi plaskus oli soe ja ei värskendanud kuivavat kurku. Kõige üksikasjalikumal moel, kümnetel lehekülgedel, kirjeldab ta ka oma piiramisrõngas veedetud päevi ja metsades ekslemist.
Aga vaat kõige olulisemast – vastulöögi ettevalmistamisest, läbiviimisest ja tulemustest – räägib ta väga lühidalt ja kitsilt.
Niisiis, sõja esimene päev, 22.juuni õhtu.
„...10.Armee juhataja kummardub kaardi kohale ja õhkab valjult, siis räägib:
- Millega ma sõdin? Peaaegu kogu meie lennuvägi ja õhutõrjesuurtükivägi on purustatud. Laskemoona
on vähe. Tankide kütus on otsakorral...Juba sõja esimestel tundidel sooritas vaenlase lennuvägi rünnakuid meie kütuseladude pihta. Need põlevad senini. Raudteemagistraalidel on kütusetsisternid samuti hävitatud..
...KP-sse saabus 6.RK komandör kindralmajor I.S.Nikitin. Ta nägi murelik välja.
- Kuidas läheb? – küsin ma ratsaväelaselt.
- Halvasti, seltsimees kindral. Kuues diviis on purustatud...
- Kus asuvad diviisi jäänused?
- Ma käskisin neil koonduda metsa Belostokist kirde pool“.
Ilma liigsete kommentaarideta võrdleme seda lõiku väljavõttega tollesama „hävitatud“ 6.RD 94.ratsväepolgu staabiülema V.A.Gretšanitšenko mälestustest:
„...Umbes kell 10 22.juuni hommikul puutusime me vaenlasega kokku. Läks laskmiseks. Sakslaste katse käigult Lomžasse läbi murda löödi tagasi. Meist paremal oli kaitses 48.ratsaväepolk. 22.juunil kell 23.30 suundusid diviisi väeosad korpusekomandöri kindralmajor Nikitini korraldusel kahes kolonnis forsseeritud marsiga Belostoki poole... 23.juunil kella 17 paiku koondus diviis metsamassiivis 2 kilomeetrit Belostokist põhja pool...“
Sõja teine päev, 23.juuni 1941.a: „...koidikuks asusid 6.MK ja 6.RK staabid uude kohta, see oli umbes 15 km Belostokist kirde pool metsas. Sellesse maalilisesse metsanurka asus ka minu komandopunkt...“ Just nii. Ka Pavlovi ülekuulamisprotokollis on kinnitus selle kohta, et kõik staabid, mis isegi asusid väga kaugel lahingukohast (vahemaa Belostoki ja tollase piiri vahel oli umbes 100 km), liikusid veelgi kaugemale:
„...teisel päeval jäid 10.Armee väeosad (peale armeestaabi) omadele kohtadele. Armeestaap vahetas komandopunkti, liikudes Belostokist ida poole Valpõ rajooni...“
Millega siis tegelesid meie kindralid, kes olid kogunenud maalilisse metsanurka?
„...Aeg kaob, aga mul ei ole siiani õnnestunud täita Pavlovi ülesannet RMG loomisel. Kõige ebameeldivam (nii on tekstis. – M.S) on see, et ma ei tea, kus asub kindral D.K.Mostovenko 11.MK. Meil pole sidet ei temaga ega ka 3.Armeega, kuhu see korpus kuulub...“
Vapustav ülestunnistus! Kuidas võis ringkonnajuhataja asetäitja mitte teada mehkorpuse dislokatsiooni asukohta? Mehkorpus pole ju nõel heinakuhjas. Neid oli kogu ringkonnas ainult kuus, aga kui mitte arvestada 17. ja 20.MK-d, mille formeerimine alles algas, siis oli reaalselt lahinguvõimelisi mehkorpuseid täpselt neli.
Tuleb meenutada, et 11.MK ja 204.MD staabid asusid Volkovõskis (85 km Belostokist idas), 29.TD – Grodnos (75 km Belostokist kirdes) ja 33.TD – Indura rajoonis (18 km Grodnost lõunas).
Teiste sõnadega oli „15 km Belostokist kirde pool asuvast maalilisest metsanurgast“, kus peitusid Boldin koos Nikitiniga, 11.MK diviisideni kõigest 60-70 km, kuid ületada seda vahemaad ei õnnestunudki.
Kuni lõpliku hävinguni, mis toimus 26-27.juunil, ei olnud Boldin kordagi talle alluvates väeosades ja ei suutnudki 11.MK-ga mingitki sidet sisse seada. Igaks juhuks mainime tähelepanelikule lugejale, et Boldini RMG koosseisus oli kaks sideeskadroni, ratsaväe sidedivisjon, kolm korpuse lennueskadrilli ja kaheksa (!) üksikut sidepataljoni.
Toome ära ka nende sidepataljonide numbrid: 4., 7., 124. ja 185. olid 6.MK koosseisus, 29., 33., 583. ja 456. olid 11.MK koosseisus.
„...Kõikide hädade tipuks tabasid vaenlase pommitajad koidikul 36.ratsaväediviisi (seesama, mille komandör läks sakslaste teenistusse. - M.S) marsilt ja andsid sellele kõvasti pihta. Nii et vasturünnakust ei ole enam mõtet rääkidagi... ma istusin telgis ja mõlgutasin murelikke mõtteid...“
Muidugi ei maini Boldin kusagil sõnakestki, millised jõud ja vahendid olid RMG koosseisu lülitatud, milliste jõududega ja kuhu tungis peale vastane ning seetõttu ei tundugi ettevalmistamata lugejale see fraas „kõvasti pihta saanud ratsaväediviisist“, mistõttu olevat nõukogude vägede vasturünnak „täiesti võimatu“, nii absurdsena, kui see tegelikult oli.
Tähelepanelik lugeja ehk märkas juba üht veidrust sündmuste kronoloogias. Boldini versiooni järgi olevat 6.ratsaväediviis 22.juunil „purustatud“, 36.ratsaväediviis 23.juuni hommikul „kõvasti pihta saanud“, rohkem ratsaväeosi Boldini RMG-s ei ole ning pärast seda ilmub 25.juunil äkki Wehrmachti maavägede staabiülema päevikusse märkus, et Grodno rajoonis „ründavad suured vene ratsaväemassid 8.korpuse läänetiiba“?!?
Jaa, raske on väejuhil vägesid juhtida, kui ta istub maalilises metsas kümneid kilomeetreid lahinguväljast eemal, asendades luure kuulujuttude ja murelike mõtetega...
„...helistas Hatskilevitš, kes asus vägedes.
- Seltsimees kindral, - kostis tema erutatud hääl, - kütus ja laskemoon hakkavad lõppema.
- Kas kuuled mind, seltsimees Hatskilevitš, - kõrgendasin ma häält, püüdes üle meie lendavate vaenlase lennukite mürast üle karjuda. – Pea vastu! Ma võtan kohe abi osutamiseks kõik abinõud tarvitusele.
Mingit sidet rindestaabiga meil polnud. Seepärast saatsin ma kohe peale Hatskilevitšiga peetud jutuajamise lõppu lennukiga Minskisse kirja, kus palusin kiiremas korras organiseerida kütuse ja laskemoona kohaleveo õhu kaudu...“
Neid kolme punkti poleks vajagi. Me ei jätnud midagi vahele. Just sellega – kirja saatmisega Minskisse – piirdusidki Boldini poolt lubatud „kõik abinõud“.
Sõja kolmas päev.
„...me asume faktiliselt vaenlase tagalas. Paljude 10.Armee vägedega on side kadunud, meil on vähe laskemoona ja kütus puudub hoopiski... Minskist pole endistviisi mingeid teateid... Vaenlane pressib aina peale. Me peame lahinguid piiramisrõngas. Aga jõude on aina vähem. Tankistid võtsid sisse kaitse kümnekilomeetrises vööndis. Meie KP asub nende selja taga kolme kilomeetri kaugusel...“
Ning lõpuks viies sõjapäev.
„Viiendal sõjapäeval, olles ilma laskemoonata, olid väeosad sunnitud taganema ning hajusid üksikute gruppidena ümbritsevatesse metsadesse“.
Ja see ongi praktiliselt kõik, mida võib hävingu kohta lugeda Boldini memuaaridest.
Meie ees on standardne valik nõukogude ajalooteadusele ette kirjutatud „ületamatu jõu asjaolusid“: ei olnud sidet, ei olnud kütust, lõppes laskemoon.
Mispärast polnud sidet – aga vaenlase diversandid lõikasid kõik juhtmed läbi!
Kuhu kadus kütus – aga vaenlase lennuvägi pommitas kõik laod puruks!
Miks mürske kohale ei toodud – sest kiri ei jõudnud Minskisse kohale!
Mittevajalikud, ainuõige tõe selgitamist segavad üksikasjad – kui palju oli juhtmeid, kui palju oli diversante, kui suure maa said ühe tankimisega läbida nõukogude tankid, kui palju mürske kuulub ühte kaasasveetavasse lahingukomplekti, missuguste jõududega sai saksa lennuvägi „kõik laod“ puruks pommitada ja kui palju neidsamu ladusid ainuüksi Lääne ESRK-s oli – kõik need „pisiasjad“ on ebavajalikkuse tõttu kõrvale heidetud. Täpselt samamoodi on ebavajalikkuse tõttu kõrvale heidetud ka see lihtne ja vaieldamatu tõde, et Relvajõud luuaksegi justnimelt selleks, et nad tegutseksid vaenlase vastutegutsemise olukorras.
Mis pagana armee see siis on, mis suudab sõdida ainult siis, kui vaenlane teda ei sega??

20

Tegelikult on Boldini memuaaride juures huvitav just see, mida seal ei ole.
Aga et näha, mida seal ei ole, avame teise kindrali memuaarid, kes just neilsamadel 1941.aasta juunipäevadel juhatas suure motomehhaniseeritud väekoondise tegevust.
Niisiis, H.Guderian, „Sõduri mälestused“.
„...22.juunil kell 6 h 50 min ületasin ma ründepaadiga Bugi jõe... liikudes 18.TD tankide jälgedes, sõitsin ma Lesna jõel asuva sillani... minu lähenedes hakkasid venelased erinevates sunndades laiali jooksma... kogu 22.juuni päeva esimese poole saatsin ma 18.TD-i...
...23.juuni kell 4 h 10 min lahkusin ma oma KP-st ja suundusin 12.armeekorpusese, sellest korpusest sõitsin ma 47.TK-sse, mis asus 23 km Brestist idas Bildeiki külas. Seejärel suundusin ma 17.TD-sse, kuhu jõudsin kella 8 paiku... Hiljem sõitsin ma Pružanõsse (70 km riigipiirist kirdes. – M.S), kuhu oli üle viidud tankigrupi KP...
...24.juunil kell 8 h ja 25 min lahkusin ma oma KP-st ja sõitsin Slonimi suunas (see on veel 80 km nõukogude territooriumi sügavusse. – M.S)... tee peal sattusin ma vene jalaväele, kes hoidsid maanteed tule all... ma olin sunnitud sekkuma...oma komandöritanki kuulipildujatulega sundisin vaenlast positsioonilt lahkuma...
...kell 11 h ja 30 min jõudsin ma 17.TD KP-sse, mis asus Slonimi läänepoolses servas (s.o juba sügaval 10.Armee ja Boldini RMG tagalas. – M.S), kus ma kohtasin peale diviisikomandöri veel ka 47.korpuse komandöri...“
„Kus ma kohtasin peale diviisikomandöri veel ka 47.korpuse komandöri...“
Ning toimub see kolme kindrali kohtumine välikomandopunktis, sada meetrit tuleliinist eemal. Ja siin ongi vastu küsimusele, miks jäi Punaarmee oma territooriumil „ilma sideta“, aga saksa armeel oli meie territooriumil side olemas.
Parteilastest ajaloolased selgitasid meile kümneid aastaid, et sidet peetakse sõjas juhtmete ja raadiosaatjate abil (mida justkui 1941.aastal ei olnud). Aga Guderian näitab meile lihtsalt ja selgelt, et side ja juhtimise küsimus lahendatakse sõjas mitte juhtmete, vaid inimeste abil!
Eesliinil oleva Wehrmachti 17.TD komandöril ei olnud vaja kuhugi helistada. Tema otsene ülemus – 47.TK komandör – juhib koos temaga samas KP-s isiklikult lahingut, aga nende kõige kõrgem ülemus – tankigrupi komandör – murrab mitu korda päevas tankiga, vaenlase tule all, igasse oma diviisi. Ja kui Guderian oleks neile ette pannud istuda paar päeva kuskil „maalilises metsanurgas“ ja saata sealt „lennukiga kiri Berliini“, siis nad oleksid seda paremal juhul pidanud rumalaks ja sõjaolukorda mittesobivaks naljaks.
Ja see pole hoopiski diletandi tige vingumine. Kindralpolkovnik Sandalov toob oma mälestusteraamatus ära sellise 4.Armee sõjanõukogu liikme ütluse:
„...jälle hakkas rääkima Šlõkov: tohutu suureks paheks on suurte staapide kaugus vägedest. See toob kaasa lahingutegevuse juhtimise kaotamise... rindestaap asub kuskil Minski kandis, rohkem kui 300 km eesliinist eemal. Armeestaabid, et mitte temaga sidet kaotada (??? – M.S), asetsevad samuti territooriumi sügavuses, kohati kuni viiskümmend kilomeetrit rindest eeemal... Aga see, kurat võtaks, ei kõlba enam kuhugi!..“ Kuldsed sõnad. Tõsi küll, edasisest Sandalovi mälestuste tekstist selgub, et mõned tunnid pärast seda jutuajamist baseerus armeestaap järjekordselt ümber sügavamale tagalasse. Aga Pavlovi staap osutus juba 26.juunil olevat Mogiljovi juures – rohkem kui 500 km piirist eemal!
Mis aga puudutab juhtmeid, siis nendega suhtes polnud Läänerinde olukord sugugi nii hull. Vastavalt rinde staabiülema kindralmajor Klimovskihhi ettekandele 19.juunist 1941.a oli ringkonna sideteenistuse käsutuses 117 tuhat isolaatorit, 78 tuhat konksu ja 261 tonni juhtmeid.
Et valgustada Punaarmee reaalset varustatust tehniliste vahenditega, võib tuua järgmised andmed Punaarmee Kindralstaabi ja Kaitse rahvakomissariaadi ettekandest Poliitbüroole. Vastavalt sellele oli NSVL Relvajõududes 1941.aasta 1.jaanuari seisuga:
- rinde raadiosaatjaid (RAT) 40tk (s.o 8 tükki igale tulevasest viiest rindest)
- armee raadiosaatjaid (2A, RAF, 11AK) 845 tk (s.o poolsada igale armeele)
- korpuse ja diviisi raadiosatjaid (3A, RSB, 4A) 768 tk
- polgu raadiosaatjaid (5AK) 5909 tk (umbes 4 tükki polgu kohta)
Niisugune kogus oli olemas 1941.a. jaanuaris. Kuid tehased jätkasid tootmist ka peale seda ning suveks pidi raadiosaatjaid armees olema tunduvalt rohkem. Nüüd veel paar sõna kvaliteedist. Ülalnimetatuist kõige väiksema võimsusega 5AK-l oli tegevusraadiuseks telefoniside puhul 25 km ning telegraafside („morse“) puhul 50 km.
Suures artiklis kõneka pealkirjaga „Valgevene kaotuse lätted“ teatab autor (V.A.Semidetko. – Troll) kurva õhkamisega, et Lääne ESRK varustatus raadioside vahenditega oli väga, väga madal: „polgu raadiosaatjatega – 41 %, pataljoni raadiosaatjatega – 58 %, roodu raadiosaatjatega – 70 %“.
Nagu meil on kombeks, jäeti õiget kasvatuslikku protsessi segavad faktid – aga kui palju see teeb tükiarvus polgu või laskurrroodu kohta – lihtsalt vahele. Püüame täiendada seda kahetsusväärset tühikut. Laskurdiviisi kooseisus olevas haubitsapolgus pidi eeskirja kohaselt olema 37 raadiojaama (36 haubitsa kohta), kahuripolgus – 25 raadiojaama (24 kahuri kohta), 3 raadiojaama igas laskurpolgus ja 5 raadiojaama igas laskurpataljonis. Hindame ka seda sõnaühendit - „roodu raadiojaam“. Kas see ei räägi siis kõrgest (XX sajandi esimese poole kohta) tehnilise varustatuse tasemest stalinlikus armees?
Muideks, iga Wehrmachti tankigrupi käsutuses oli kõigest üks kompanii diversante kurikuulsast eriülesannetega rügemendist „Brandenburg“. Kompanii koosseisus oli 2 ohvitseri, 220 allohvitseri ja sõdurit, nende seas 20-30 inimest, kes valdasid vene keelt. Ja nende jõududega sakslased (nagu väidab Boldin) „langetasid juba 22.juuni varahommikuks kõik telefoni- ja telegraafipostid 50-e kilomeetri ulatuses“ – ning seda ainuüksi 3.Armee lõigus!
Siinkohal sulgeme (ajutiselt) Boldini raamatu. Me ei hakka arutama tema väejuhioskusi, me ei söenda talle ette heita isikliku vapruse puudumist, kuid esineda Läänerinde ratsa-mehhaniseeritud grupi hävingu tunnistajana kindral Boldin ei saa. Teda lihtsalt polnud seal (hävingu kohal).

21

Kahjuks on isegi reaalsetelt tunnistajatelt raske saada selgeid katastroofi põhjusi või vähemalt selle hävingu kirjeldusi.
Võtame V.A.Gretšanitšenko mälestused (ta oli 6.RD 94.ratsaväepolgu staabiülem). Need on täis elavaid, mitte väljamõeldud pilte hirmsa hävingu kohta. Vaat niimoodi kirjeldas ta seda, mida Boldin tagasihoidlikult tähistas sõnadega „viiendal sõjapäeval, olles ilma laskemoonata, olid väeosad sunnitud taganema ning hajusid üksikute gruppidena ümbritsevatesse metsadesse“: „...Meist liikusid tiheda vooluna mööda inimesi täis autod, traktorid (tuleb välja, et mitte kogu kütus ei põlenud purukspommitatud ladudes ära? – M.S) ja vankrid. Me püüdsime peatada sõjaväelasi, kes sõitsid või kõndisid koos põgenikega. Kuid mitte keegi ei soovinud midagi kuulata. Mõnikord kostsid meie nõudmistele vastuseks püssilasud (s.o ka laskemoona oli veel järel – omade pihta laskmiseks. – M.S). Kõik väitsid, et Slonim on juba vallutatud, et eespool on maandunud sakslaste dessandid, et seal on läbimurdnud tankid, et siin kaitsesse asuda pole mingit mõtet. 28.juunil, niipea kui päike tõusis, alustas saksa lennuvägi totaalset Rosi jõe kallaste ja Volkovõski rajooni pommitamist. Sisuliselt lakkasid 10.Armee väeosad sellel päeval olemast kui sõjaväeformeeringud. Kõik segunes ja veeres vooluna idasse...
...kui meie väike grupp jõudis 30.juunil vana riigipiiri äärde, siis valitses siin samasugune kaos kui Rosi jõe kallastel. Kõik metsasalud olid täis autosid, vankreid, hospidale, põgenikke, meie vägede üksikuid allüksusi ja gruppe...“
Kuid aru saada põhjustest, miks meie armee muutus selliseks juhitamatuks karjaks, on Gretšanitšenko memuaaridest raske. Tema kirjeldustest on näha, kuidas sõja esimestel päevadel tema polk liigub peatumatult ja kaootiliselt metsateedel. Tekstis välgatavad tundmatud poola-valgevene kohanimed: Sokulka, Krõnki, Berestovitsõ, Sidra...
Esimene kokkupuude vaenlasega sünnib alles 24.juuni õhtul:
„...24.juunil kell 21 puutus eskadron vaenlasega kokku Bebža jõe orus lõunapool Sidrat. Polgukomandör viis pearühma toetuseks lahingusse suurtükiväe. Vaenlane ei pidanud survele vastu ja taganes jõe taha...“ Siin pole liialdust. Just selle päeva kohta ilmub Halderi päevikusse märge „küllaltki tõsised raskused 8.armeekorpuse rindel, kus suured vene ratsaväemassid ründavad korpuse läänetiiba...“
Muide. Ratsaväe kasutamisest ja veel Valgevene soode keskel rääkisid nõukogude „parteiajaloolased“ alati kurva pearaputusega kui karjuvast näitest Punaarmee mahajäävusest ja tema täielikust mittevalmis-olekust kaasaegseks sõjaks. Kuid oh õnnetust: Wehrmachti kõige võimsama 2.tankigrupi (mida juhatas „mitte just päris mahajäänud“ Guderian) koosseisus oli ratsaväediviis! Kusjuures Guderian paigutas selle oma millegipärast just paremale (s.o lõuna) tiivale, kohe Polesje soode keskele.
Oh kuidas „võitlesid“ selle diviisiga nõukogude ajaloolased ja memuaristid! Boldin näiteks läks oma memuaarides selleni, et vahetas sadulad langevarjude vastu ning teatas lugejatele, et saksa armeegrupi „Mitte“ koosseisus oli mitte ratsaväe, vaid...“dessantdiviis“!
Aga laegas avaneb ju lihtsalt!
Ei Guderian ega Pavlov ei kavatsenud rünnata soodes ratsaväerivis. Hobune täitis Teise Maailmasõja aegsetes ratsaväediviisides transpordivahendi rolli, mis suurendas väekoondise liikuvust (võrreldes tavalise jalaväega) mitmeid kordi. Aga vahetult lahingusse läksid nii saksa kui ka nõukogude ratsaväelased jalaväerivis (v.a erandid).
Muidugi ei suuda ükski hobune võistelda mootoriga mitmetunnises ja mitmepäevases vahetpidamatus liikumises. Sellepärast lõppeski ratsaväe aeg Punaarmees pärast seda pöördumatult, kui suur sõber Roosevelt kinkis seltsimees Stalinile sadu tuhandeid kolmesillalisi „Studebakereid“, millel oli fantastiline töökindlus ja läbivus.
Kuigi mitte just kohe ja äkitsi. Veel 1944.a. juulis loodi 1.Ukraina rinde koosseisus Lvovi-Sandomierzi pealetungi ajal kaks ratsa-mehhaniseeritud gruppi kindralleitnantide S.V.Sokolovi ja V.K.Baranovi juhtimisel ning isegi veel Praha vabastamisest 1945.a. mais võtsid osa üheksa (!) ratsaväediviisi. Aga 1941.aasta suvel polnud ei meil ega sakslastel küllaldaselt suure läbivusega veoautosid, mis oleksid suutnud vedada jalaväge mööda viletsaid metsateid pealetungivatele tankidele järele ning suurte ratsaväekoondiste olemasolu oli Punaarmee üheks suuremaks eeliseks.
Praktikas nägi see ilmselge „teooria“ välja selliselt:
„...motoriseeritud väekoondistel tuli sel päeval liikuda künklikul liivasel maastikul, mis oli kaetud paksu metsaga. Liikumine (eriti prantsuse päritolu masinatega) oli siin peaaegu võimatu... Autod jäid pidevalt kinni ja peatasid sellega kogu nende järel liikuva kolonni, kuna möödasõit oli neil metsateedel täiesti võimatu... Jalaväelased ning suurtükiväelased olid pidevalt sunnitud oma kinnijäänud masinaid välja tirima... Väejuhatusele oli piinav näha, kuidas tema „liikuvatel“ vägedel võhm välja läheb...“
Niimoodi kirjeldab Wehrmachti 3.tankigrupi komandör H.Hoth 23.juuni 1941.a. sündmusi. Selle päeva jooksul ei suutnud tema väed, praktiliselt ilma võitluseta, läbida rohkem kui 50-60 km.
„75 kilomeetrise vahemaa läbisme me ilma peatusteta. Korda seadsid marsikolonnid ennast käigu pealt. polnud aega puhkamiseks. Juba kella 17-ks 23.juunil koondus diviis Belostokist 2 km põhja pool asuvas metsamassiivis... Päev kaldus õhtusse, kui me saime käsu likuda edasi Sokulka poole. 35 kilomeetrine marss sooritati kiiresti...“
Aga need on Gretšanitšenko mälestused. Pole raske veenduda, et Lääne-Valgevene metsapadrikus ei jäänud nõukogude ratsavägi liikuvuselt saksa motojalaväele alla.
Peale selle polnud „meie ratsaarmee mõõgad“ ammu enam punase ratsaväe peamisteks relvadeks. Mõningase ettekujutuse Punaarmee ratsakorpuse struktuurist ja relvastusest saame legendaarse Suure Isamaasõja väejuhi kindral P.A.Belovi memuaaridest (sõja esimestel kuudel juhatas ta Moldaavias, Lõunarindel asuvat 2.ratsaväekorpust):
„...Vägede juhtimiseks oli olemas väikene liikuv staap, mis kasutas transpordina hobuseid või autosid, sidelennukite lüli, sidedivisjon ja komandandi eskadron. Tagalaüksusi korpuses ei olnud.
Kumbki kahest ratsaväediviisist koosnes neljast ratsaväepolgust, tankipolgust, suurtükidivisjonist ja 76-mm õhutõrjedivisjonist, sideeskadronist ja sapöörieskadronist koos insener-tehnilise pargiga.
Ratsaväepolgus...oli kuulipildujaeskadron (16 kuulipildujat tatšankadel), patarei 76-mm kergete polgukahuritega ja eriüksused.
Tankipolgus oli umbes 50 BT tanki ja 10 soomusautot.
Ratsasuurtükiväe divisjonis oli patarei 122-mm haubitsaid ja kolm patareid 76-mm kahureid.
Korpuse õhutõrje moodustasid ratsaväediviiside hästi väljaõpetatud 76-mm õhutõrjedivisjonid ja polkudes olevad neljaraudsete kuulipildujate rühmad...“
Nõustuge, et nende faktide taustal hakkavad hoopis teisiti mõjuma meie professionaalsete nutunaiste pidevad soigumised „Punaarmee sõjaks mittevalmisolekust“...
Tasub märkida ka seda, et 6.RD, mille koosseisus sõdis Gretšanitšenko polk, kuulus 1939.aasta septembris komkor Boldini RMG koosseisu ja võttis 22.septembril sakslaste käest üle „vabastatud“ Belostoki, aga teine 6.RK diviis (36.RD) osales samuti „vabastusretkes“ samades kohtades: 19.septembril vallutas 36.RD koos teiste 3. ja 11. Armee väeosadega Vilno (Vilniuse).
Ja kui paljud rahvakomissarid ja marssalid alustasid oma sõjaväekarjääri 6.RD-s ja 6.RK-s! 1919.a sügisel sai 6.RD komandöriks S.K.Timošenko – tulevane marssal, Kaitse rahvakomissar, kahekordne Nõukogude Liidu Kangelane.
Järgmisel, 1920.aastal, sai 6.RD staabiülema asetäitjaks K.A.Meretskov – tulevane marssal, Nõukogude Liidu kangelane, Punaarmee Kindralstaabi ülem ja Kaitse rahvakomissari asetäitja 1940-41 a.
30-ndate aastate keskel juhatas 6.RK-d G.K.Žukov – tulevane marssal, Kindralstaabi ülem (pärast Meretskovi, neljakordne Nõukogude Liidu Kangelane, pärast Stalini surma NSVL kaitseminister.
1939.aasta sügisel viib 6.RK-d lahingusse veel üks tulevane marssal – A.I.Jerjomenko.
6.RD suurtükiväepolgu staabiülemana teenis tulevane marssal K.S.Moskalenko.
Isegi kui arvestada Esimese Ratsaarmee „erilist rolli“ Punaarmee kõrgema juhtivkoosseisu formeerimisel, ei saa 6.RK-d muudmoodi kui punase ratsaväe eliitväeosaks nimetada. Jääb üle veel lisada, et Saksamaaga alanud sõda võttis see eriline ratsaväekorpus vastu vanas Poola Lomža linnas – s.o otse Saksamaa piiril!

22

Kordamine on sisendamise ema. Kommunistlikud ajaloolased-propagandistid on meile tuhandeid kordi rääkinud, kuidas „kaheaastase kaasaegse sõjapidamise kogemusega“ Wehrmacht langes kaela „halvasti ettevalmistatud nõukogude vägedele“, et see üsnagi vaieldav hüpotees (täpsemalt öeldes – lollus) on muutunud vaieldamatuks aksioomiks. Kuid proovime ometi oma pead kasutada ja esitame talle lihtsa küsimuse: kus ja millal sai Wehrmacht omandada sedasamust „kaheaastast sõjapidamise kogemust“?
Kolm nädalat lahinguid Poolas, kolm-neli nädalat Prantsusmaal, nädal Jugoslaavias. Ja ongi kõik. Isegi puht aritmeetiliselt on see kaks kuud, mitte kaks aastat!
Välja arvatud maikuu lahingud Prantsusmaal, olid sakslastel alati halvasti relvastatud ja vähearvulised vastased. Kuidas ta sai koguda tankisõja kogemust, masinate ja mootorite sõja kogemust? Kas Halhin-Gol ja kolm kuud kestnud Soome sõda andsid vähem kogemusi? Jah, Wehrmachtil olid veel pingelised lahingud Norrat vallutades, Kreetal, Liibua kõrbes – kuid kõik need olid n.ö „kohaliku tähtsusega lahingud“, millest võtsid osa vaid kolm-neli diviisi.
Muidugi, Wehrmachti kaadridiviisid olid välja õpetatud ja ette valmistatud parimate preisi sõjaliste traditsioonide kohaselt. Kuid kui palju neid oli – kaadridiviise?
Enne Teise Maailmasõja algust jõudis Saksamaa ette valmistada kõigest 35 (jalaväe) kaadridiviisi. Nende baasil formeeriti niinimetatud „esimese laine jalaväediviisid“ – Wehrmachti eliit. 22.juunil 1941.a oli armeegruppide „Nord“, „Mitte“ ja „Süd“ koosseisus ainult 24 sellist diviisi – üks viiendik jalaväediviiside üldarvust!
Pöördume nüüd üldistelt kaalutlustelt tagasi 6.RD purustamise traagilise ajaloo juurde. Nagu me juba teame, oli see diviis üks Punaarmee vanimatest ja parematest diviisidest. Aga missugune ettevalmistus, missugune „kaheaastane sõjapidamise kogemus“ võis olla tema vastas seisvatel saksa jalaväediviisidel järjekorranumbritega 162 ja 256? Mõlemad on loodud juba sõja käigus, mõlemad viidi peale Prantsusmaa kampaaniat itta, kus nad seisidki tegevusetult 22.juunini 1941.a. Ja mis me räägime saksa jalaväest, kui kõige võimsamas Guderiani tankigrupis olid viiest tankidiviisist kaks (17. ja 18.) „vastsündinud“. Esimene neist loodi 1940.a. oktoobris (s.o juba peale Poola ja Prantsusmaa lahingute lõppu) 27.JALAVÄEDIVIISI baasil, teine samal kuul 4. ja 14. JALAVÄEDIVIISI baasil. Balkani kampaanias need diviisid ei osalenud, nii et 22.juuni 1941.a sai neile esimeseks sõjapäevaks...
Pöördume nüüd tagasi Gretšanitšenko memuaaride juurde.
„...25.juunil avas saksa suurtükivägi massilise tule kogu polgu lahingukorra sügavuses. Taevas barražeeris kogu aeg vaenlase lennuvägi madalatel kõrgustel... Juba esimeste tundidega viidi kogu meie raskerelvastus rivist välja, raadiojaam oli purustatud, side oli täielikult paralüseeritud. Polk kandis suuri kaotusi, suruti tihedalt vastu maad ja oli võimetu mingiks aktiivseks tegevuseks. Hukkus alampolkovnik N.G.Petrosjants. Ma võtsin enda peale polgu või täpsemalt öeldes polgu jäänuste juhtimise...“
Tasub märkida, et on olemas ka veidi teistsugused nende sündmuste kirjeldused:
„...6.RD sattus 25.juuni hommikul pealetungi lähterajoonis (Makovljanõ, Stepanovka kolh.) tugeva pommitamise alla, mis kestis kuni kell 12-ni päeval. Ratsaväelased hajutati ja nad hakkasid segaduses metsadesse taganema...“
25.juuni õhtuks oli tervest 6.ratsaväediviisist järele jäänud 300 inimeseline grupp, mis memuaaride autori ja vanemleitnant (hinnake selle komandöri auastet, kes võttis enda peale polgu jäänuste juhtimise!) J.Gavronski 48.ratsaväepolgust juhtimisel alustas peatumatut taganemist, praktiliselt omamata enam mingeid kokkupuuteid vaenlasega.
See ongi 6.RD hävingu ajaloo „lühikursus“.
Tugevatele ja mehistele meestele on omane olla head ja leplikud teiste inimeste nõrkuste suhtes. V.A.Gretšanitšenko oli tõeliselt mehine inimene. Just temale tegi 3.Armee juhataja V.I.Kuznetsov ülesandeks juhtida salka, mis pidi katma Läänerinde vägedegrupi läbimurret piiramisrõngast. Vladimir Alekseejevitšil endal ei õnnestunud piiramisrõngast väljuda, temast sai partisan ning ta võttis Valgevene vabastamist vastu 1.Valgevene partisanide ratsaväebrigaadi komissari ametikohal.
Selle raamatu autor ei pretendeeri mehise inimese tiitlile. Teda kui spetsialisti, kes tunneb Teist Maailmasõda numbriliste mõõtmete kaudu, paneb imestama 6.RD kaotuste suurus. Praktiliselt kaotas diviis mõnetunnise suurtükitule läbi üle 90 % oma isikkoosseisust! Kas võisid lahingulised kaotused olla nii suured?
Varsti peale sõja lõppu 1946.aastal laskis Voenizdat välja kindralpolkovnik F.A.Samsonovi raamatu „Suurtükiväe pealetung“. Lahingukogemusi üldistades jõuab autor järelduseni, et jalaväediviisi kaitse mahasurumiseks on keskmiste „normide“ järgi rinde 1 km kohta vaja 150-200 suurtükki ning 50 tuhat „üle keskmise“ (122 mm) kaliibriga mürsku. Seda – keskmiselt. Faktiliselt loodi aga sõja lõpuetapil palju suuremad tihedused.
Üheks kõige eredamaks näiteks suurtükiväe rolli kohta vaenlase kaitse läbimurdmisel oli Punaarmee Visla-Oderi operatsioon 1945.a. jaanuaris. 12.jaanuari hommikul pühiti saksa vägede kaitse eesliin massilise suurtükitulega minema. Kindral D.D.Leljušenko kirjutab oma memuaarides: „...mets oli mürsukildude poolt nagu vikatiga maha lõigatud... paljud vangivõetud olid tranšeedes süüdimatus seisundis, peaaegu poolhullumeelsed... suurem osa Wehrmachti 574.rügemendi sõduritest sai surma või haavata...“
Kuid sellise tulemuse saavutamiseks lõi nõukogude väejuhatus läbimurdetsoonis koletisliku suurtükiväetiheduse – 420 suurtükki rinde 1 km kohta! Igal saksa kaitse meetril lõhkes keskmiselt 15 suurekaliibrilist mürsku. 5.löögiarmee pealetungivööndis kulutati ühe tunniga 23 kilotonni laskemoona – see on Hirošima aatompommi võimsus!
Mitte midagi taolist Wehrmachti 20. ja 8. korpuse pealetungivööndis 1941.a. juunis ei olnud ja ei saanudki olla. Täielikult sõjaaja normide järgi komplekteeritud saksa jalaväediviisis võis olla relvastuses kõigest 74 kahurit ja haubitsat kaliibriga 75-105 mm. Keskmiselt tuli 20. ja 8. korpustel ühe diviisi kohta 15 km rindelõik. Teiste sõnadega said sakslased, kui nad olid üle Neemani ja Bemža saatnud oma hobuvoori laskemoonaga, isegi arvestades korpusesuurtükiväe kaasahaaramist ja ja vahendite kontsentreerumist olulistele lõikudele, arvestada kõige rohkem paarikümne suurtükiga rinde 1 km kohta, mille jaoks oli olemas ainult üks lahingukomplekt mürske.
Kui selliste väheste jõududega oleks olnud võimalik hävitada üks diviis päevas, siis poleks Teine Maailmasõda kestnud kuus aastat. See oleks lõppenud kuu ajaga – seoses mõlema osapoole täieliku hävimisega...

Väike selgitus. Mul tuleb tahes-tahtmata peatükid väiksemateks lõikudeks jagada ja eraldi postitada, kuna mingil põhjusel ei saa ma siia pikemaid postitusi panna. Kas mingi serveri jama või muu põhjus, ei tea. Loodan, et väga ei häiri. PDF-fail terve peatükiga on alati vastava peatüki esimeses postituses (selle ma lisan alati pärast peatüki viimase lõigu postitamist ).

23
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... ekanne.pdf

Poliitosakonna poliitettekanne

Samasugune vasturääkiv ja segane on ka informatsioon 11.MK lühikese lahingutee kohta. Sellest hoolimata lubab autorile teadaolev vähene informatsioon järeldada, et just 11.MK, mis oli Boldini RMG „nõrgim lüli“, tekitas sakslastele suurimaid probleeme.
Kõiki 11.MK kohta käivaid meenutusi saatis nõukogude historiograafia traditsiooniline hädaldamine: „oli komplekteeritud vananenud tüüpi tankidega 23 % ulatuses... autotranspordi ja traktorvedukite alal oli komplekteeritus 15-20 % ettenähtud normidest... ohvitsere-tankiste oli 45-55 % ettenähtud koosseisust...“ Ja nii edasi.
Kõik see on puhas tõde. Üldiselt. Lähme konkreetsete üksikasjade juurde. Kõigepealt asendame need „protsendid tundmatust suurusest“ kindlate arvudega.
Mehkorpuse peamise relvastuse moodustasid tankid. Ajaloolises kirjanduses tuuakse kõige erinevamaid arve: alates 237-st ühikust (VIŽ) kuni 414 ühikuni („1941 aasta – õppetunnid ja järeldused“). Autor paneb ette võtta aluseks 331 tanki – just selline arv tanke on näidatud dokumendis, mille koostasid sündmustest vahetult osavõtjad. Jutt käib 1989.a VIŽ Nr.9 avaldatud 11.MK poliitosakonna poliitettekandest Läänerinde Sõjanõukogule 15.juulist 1941.a.
Lugupeetud lugeja, pöörake erilist tähelepanu selle dokumendi koostamise kuupäevale. 15.juulil 1941.a olid Pavlov ja tema „kaasosalised“ juba arreteeritud, kuid kohus nende üle polnud veel toimunud. Vabadusse jäänud komandörid, kes olid otseselt seotud Punaarmee vägede katastroofilise purustamisega, tundsid oma selja taga Lubjanka keldrite külma hingust. Tänapäeval me teame, et lüüasaamine kirjutatakse „kallaletungi ootamatuse“ ja „vananenud tankide“ süüks. Kuid inimesed, kes mäletasid veel 1937.aastat, ootasid ja pididki ootama kõige hullemat ning see ei saanud ülalnimetatud „poliitettekandele“ mõju aval-damata jätta. Selles ettekandes pole ridagi „poliitikast“, see-eest on pikk nimekiri „objektiivseid põhjuseid“. Meie pole 1941.aasta komissaride üle kohtumõistjad, kuid nende asjaolude arvestamine on ajaloolasele lausa kohustuslik.
11.MK tankid olid tõesti väga vanad: 242 tanki T-26, 18 leegiheitjatanki (pole täpselt teada, millisel veermikul), 44 vananenud modifikatsiooni BT-5 tanki. Uusi tanke oli vähe – kõigest 24 keskmist T-34 ja 3 rasket KV-d. Peale selle „ei võetud 10-15 % tankidest retkele kaasa, kuna need asusid remondis“.
Kokku umbes 280 lahingukorras tanki, neist enamus kerged ja vananenud.
Kas võis edukalt sõdida selline tankikoondis, mille relvastuses oli taoline „vanaraud“?
Kindral Boldin vastab oma memuaarides sellele küsimusele nagu alati eredalt, lühidalt ja meeldejäävalt: „Ning mida me võisime nõuda T-26 tankilt? Nendega oli paras varblaste pihta lasta...“
Kas meil on õigus kindralit, sõjakangelast, mitte uskuda? Ei, ei ole. Meie oleme T-26 näinud ajakirja piltidelt, aga Boldin nägi seda lahinguväljal. Seepärast jätame selle (esialgu) kommenteerimata ning jätkame parem Boldini memuaaride lugemist:
„...27.juuni õhtuks jõudsime metsaservani ja nägime seal kolme BT-7 tanki... Meid nähes tõusid tankistid püsti. Vanem neist kandis ette, et laskemoona on kõigis masinates täiskomplekt, aga kütust ei ole...“ Ning selsamal momendil...tõusid külavaheteel tolmupilved ja ilmus nähtavale vaenlase kolonn, milles oli 28 tanki. Iga minut oli kallis. Ma käskisin tankistidel tule avada. Meie rünnak osutus hitlerlastele selliseks ootamatuseks, et me jõudsime hävitada 12 (!!! – M.S) vaenlase tanki, enne kui nad toibusid ja vastutule avasid...“
Tähelepanelik lugeja ilmselt juba märkas altvedamist: BT-7 tank pole ju hoopiski sama mis T-26.
Tõsi, tankid on erinevad, kuid kahur ja laskemoon on samad. T-26 tank nagu ka BT-5, BT-7 ja kahuriga soomusautod BA-10 olid kõik relvastatud ühe ja sama 45-mm kahuriga (tankivariandis oli selle nimeks „20K 1932/38 aasta mudel“). Peale selle, kui 1933.aastal töötati Harkovi Kominterni nimelises tehases Nr.183 (just niimoodi kutsuti maailma võimsamat tankitehast!) kahuri 20K jaoks välja uus õnnestunud konstruktsiooniga silindriline tankitorn, hakati Leningradis tehases Nr.174 sellise torniga varustama ka kõige massilisemat T-26 modifikatsiooni.
Kas võib uskuda Boldini juttu sellest, kuidas paari minutiga hävitati „varblasevastaste“ 20K kahuritega 12 saksa tanki? Muidugi võib!
Esiteks – kuna ta nägi seda oma silmaga.
Teiseks – kuna see oli täielikus kooskõlas meie kahurite taktikalis-tehniliste omadustega.
„Metsaservast külavaheteeni“ oli Valgevene metsastes rajoonides vaevalt üle 500 meetri. Selliselt distant-silt läbistas kahurist 20K välja tulistatud standardne soomusläbistav mürsk BR-240 80 % tõenäosusega 38 mm paksuse soomusplaadi. 1941.aasta juunis polnud ÜHELGI (kaasa arvatud nn „raske tank“ Pz-IV viimasest F-seeriast) saksa tankil paksemat küljesoomust kui 30 mm ning seega oli nõukogude „neljakümneviieste“ tiibtuli igale saksa tankile surmavalt ohtlik. Suurema osa Wehrmachti tankidest – kokkuvõttes 65 % nelja tankigrupi tankipargist – moodustasid Pz-I, Pz-II, Pz-38(t) ja esimeste seeriate Pz-III, millel oli kõige rohkem 30 mm paksune esisoomus ja 15/20 mm küljesoomus. Selliseid tanke võis meie 20K kahur hävitada nii eest kui ka külgedelt, just nagu varblasi...
Kõik selgub võrdluses. Mitte ei saa aru, miks nõukogude „ajaloolased“ ignoreerisid nii palju aastaid seda lihtsat tõde? Muidugi oli 11.MK nõrk ja alakomplekteeritud – võrreldes näiteks 6.MK-ga, kus oli 352 uusimat KV ja T-34 tanki, sadu viimase modifikatsiooni BT-sid ja kuus tuhat autot.
Kuid sõdida ei tulnud tal ju oma sõjaväeringkonna naabriga, vaid sakslastega! Vaat sakslastega, nende varustatusega, nende relvastusega, nende võimalustega tulebki 11.MK lahinguvõimsust võrrelda.
Viie läänepoolse SRK koosseisus oli 20 mehkorpust. Kui jätta arvestamata 17. ja 20.MK, kus oli ainult (vastavalt) 63 ja 94 tanki (Punaarmees öeldi 94 tanki kohta alati „ainult 94“), siis jääb järele 18 mehkorpust.
Wehrmachti sissetungijõududes oli 17 tankidiviisi. Vaat nendega võib ja tulebki võrrelda meie meh-korpuseid, nende seas ka 11.MK-d.
Ülalpool me juba märkisime, et saksa tankidiviisid ja korpused ei omanud rangelt kindlaksmääratud koosseisu. Seepärast võtame võrdlusesse Idarindel olnud Wehrmachti tankidiviisidest kõige võimsama tankidiviisi. See oli 7.tankidiviis kindralmajor Funki juhtimisel. Selline võrdlus on seda enam mõistlik, et Wehrmachti 7.TD kuulus tollesama 3.tankigrupi koosseisu, mille tiibadele ja tagalasse oli sihitud Boldini RMG planeeritav löök.
Tankidiviisi peamised relvad on tankid. Neid oli saksa 7.tankidiviisis 265 masinat.
Aga meie „mittekomplekteeritud“ 11.MK-s – 331 tanki. Millegipärast arvatakse (eriti nõukogude propagandistid), et sakslastel ei läinud kunagi midagi rikki ja lahingukorras tankide arv võrdus alati nende üldarvuga. Isegi kui nõustuda selle absurdse eelarvamusega, siis ka sel juhul ületas 11.MK kõige suuremat saksa tankidiviisi lahingukorras tankide arvu poolest.
Nüüd lähme koguse juurest kvaliteedi juurde. Wehrmachti 7.TD relvastuses oli:
- 53 Pz-II tanki
- 167 tšehhi Pz-38(t) tanki
- 30 Pz-IV tanki
- 15 „komandöritanki“, millel oli ainult kuulipildujarelvastus, neist 7 olid Pz-38(t) baasil
Üksikasjaliku nõukogude ja saksa tankide taktikalis-tehnilise analüüsi toome me ära raamatu 3.osas, kus me vaatame Lääne-Ukrainas toimunud tankide kohtumislahingut. Seni piirdume ainult lühikese seletusega, et nn „raske“ Pz-IV tank ei kannatanud mingil moel võrdlust meie T-34 ning seda enam koletisliku KV-ga.
Mis aga puudutab Pz-II ja Pz-38(t), siis need olid samasugune vana kola kui meie T-26. Nõrk bensiini-mootor, kitsad roomikud, väike kiirus (liigendatud maastikul oli see Pz-38(t)-l kõigest 15 km/h, T-26-l natuke rohkem – 18 km/h), õhuke kuulikindel soomus. Vahe oli ainult selles, et erinevalt keevitatud nõukogude tankidest oli tšehhi tankitorn needitud, need needipead lendasid mürsutabamusel laiali ja sageli vigastasid ekipaaži surmavalt. Just tankid Pz-38(t) kandsid Idarindel kõige suuremaid kaotusi – 1942.aasta alguseni ei pidanud vastu ükski neist 820-st tšehhi tankist, mis 22.juunil NSVL-u piiri ületasid.
Esialgu tundub, et nõukogude 11.Mk ja saksa 7.TD olid oma lahinguvõimsuselt umbes võrdsed (kui mitte arvestada 11.MK koosseisus olevaid kolmekümmet uusimat tanki). Ei, see on kiirustav ja sisuliselt ekslik järeldus.
11.MK oli tunduvalt tugevam!

24

„Tank – see on vanker suurtüki jaoks“. See aforism, mille autoriks oli väljapaistev nõukogude suurtükikonstruktor Grabin, on muidugi liialdus. Kuid mitte eriti suur. Kõik tanki tehnilised andmed, kui tähtsad need iseenesest ka poleks, on teisejärgulised võrreldes peamisega – relvastusega. Tank pole loodud sõitmiseks või varjumiseks, vaid hävitustööks. Tema ülesanne on hävitada tulepunkte ja elavjõudu, komandopunkte ja sidesõlmi vaenlase tagalas, transpordikolonne ja ladusid vaenlase kaitse operatiiv-sügavuses.
Ja nende ülesannete lahendamiseks oli 11.MK relvastatud tunduvalt paremini kui saksa 7.TD. Meie tankikahuri 20K jaoks oli välja töötatud 1,4 kg kaaluv kildmürsk. See oli muidugi üsna kerge mürsuke (viis korda kergem kui standardsel „kolmetollisel“ kahuril), kuid sellega sai siiski mingeid sihtmärke (kuulipildujapesa, miinipildujapatarei, palkidest blindaaž) lahinguväljal hävitada. Aga neid kahureid 20K oli 11.MK-s: 286 tk tankidel BT ja T-26 ning veel 141 tk kahuritega soomusautodel. Kokku 427 kahuritoru.
Aga saksa 7.TD relvastuses oli kõigest 167 tankikahurit (Škoda firma A-7 kahur, saksa tähistus KwK-38). See oli 37-mm kahur, mille kildmürsk kaalus kõigest 610 g ja oli seega üle kahe korra kergem kui nõukogude 45-mm 20K mürsk. Seetõttu oligi sellel tunduvalt väiksem mõju vaenlase jalaväele ja varjetele.
Mis aga puudutab saksa kergetanke Pz-II, siis sellel oleva 20-mm kahuri mürsk ei kõlvanud üldsegi jalaväe ning suurtükiväe vastu võitlemiseks. Selline kaliiber on tavaliselt lennukikahuritel ja kõige kergematel õhutõrjekahuritel. Muide, nõukogude lennukikahurite katsetused näitasid, et 20-mm kildmürskude mõju on lõhkemisel nii väike, et vaenlase elavjõudu saab sellega hävitada ainult otsetabamuse puhul.
Muidugi teevad peamist tööd vaenlasele tulelööki andes mitte kerged tankikahurid, vaid hoopis suurema kaliibriga suurtükid tankiüksuse koosseisu kuuluvast suurtükiväeosast. Ja vaat siin avaldub täiel määral erinevus nõukogude mehhaniseeritud KORPUSE (olgu pealegi mittetäielikult komplekteeritud) ja saksa tankiDIVIISI vahel.
11.MK suurtükiväe polkude (mitmuses) relvastuses oli (kui mitte arvestada õhutõrje- ja tankitõrjekahureid):
- 16 haubitsat kaliibriga 152 mm
- 36 haubitsat kaliibriga 122 mm
- 21 kahurit kaliibriga 76 mm
Aga täielikult komplekteeritud saksa tankidiviisi üheainsa suurtükiväerügemendi relvastuses võis kõige rohkem olla:
- 12 haubitsat kaliibriga 150 mm
- 24 haubitsat kaliibriga 105 mm
- 4 kahurit kaliibriga 150 mm (või 105 mm)
Üldjäreldus on silmnähtav – poolenisti komplekteeritud 11.MK ületas oma tulejõu poolest tunduvalt kõige suuremat saksa tankidiviisi.
Lõpuks oli ka iga nõukogude mehkorpuse koosseisus palju rohkem inimesi kui ükskõik millises saksa tankidiviisis. Mis pole ka üllatav: korpuses oli kolm diviisi ja rohkesti üksikuid korpuseväeosi. Konkreetselt oli 11.MK-s 1.juuni 1941.a seisuga 21 605 inimest, aga maksimaalne inimeste arv saksa tankidiviisis oli poolteist korda väiksem. Kusjuures 21 605 sõdurit oli korpuses 1.juuni 1941.a. seisuga.
22.juuniks oli inimesi kindlasti rohkem, sest riigis käis täie hooga reservistide varjatud mobilisatsioon (kokku jõuti sõja alguseks „suure õppekogunemise“ raames armeesse kutsuda 768 tuhat inimest).
Ainus asi, mille poolest 11.Mk saksa 7.TD-le alla jäi, oli autode arv s.o motojalaväe, suurtükiväe ja tagalateenistuste võime järgneda „tankikiilule“. 15 % ettenähtud koosseisust – see on „kõigest“ 775 autot. Pole just palju. Kaks korda vähem kui täielikult komplekteeritud Wehrmachti tankidiviisis. Ja kui 11.MK oleks tõesti läinud pealetungile Grodnost Merkine-Alituse suunas (70-90 km), nii nagu see Pavlovi käsus kirjas oli, siis oleks ilma transpordita „motojalavägi“ tõepoolest maha jäänud...
Kuid tegelikkuses ei juhtunud mingit „taktikalist läbimurret ja selle muutmist operatiivseks läbimurdeks“, sakslasi taga ajada ei tulnud – nad tulid ise Grodno juurde ning oma esimese ja ainukese lahingu võttis 11.MK vastu praktiliselt oma sõjaeelse dislokatsiooni kohas.
Sellises situatsioonis ei saanud autode vähesus olla nii fataalne. Peale selle saame me ülalmainitud poliitettekandest teada, et korpuse juhatus tegi 22.juuni hommikul absoluutselt õige otsuse:
„...lahinguhäire kõlades võtsid kõik allüksused kaasa selle osa isikkoosseisust, kellel olid relvad ja kes said võidelda (mis moodustas umbes 50-60 % üldkoosseisust), ülejäänud aga jäeti maha väekoondise dislotseerumise kohta... Kuna 204.MD oli halvasti autotranspordiga varustatud, veeti 1.ešelon Volkovõski rajoonist Grodnosse (82 km) veoautodel, ülejäänud järgnesid aga kombineeritud marsiga. 7 tundi (29.TD 3 tundi, 22.TD 4 tundi) pärast lahinguhäire andmist jõudsid kõik korpuse väeosad koondumisrajooni...“
Edaspidi me näeme, et samal moel – printsiibil „parem vähem, aga hästi“ – tegutsesid ka Rokossovski (9.MK), Feklenko (19.MK) ja Leljušenko (2.MK), kes faktiliselt koondasid oma mittekomplekteeritud mehkorpused kokku üheks täisväärtuslikuks tankidiviisiks.
Sedasi selgub, et nõukogude ajaloolastel oli täiesti õigus. Mingit „mehkorpust“ Grodno rajoonis ei olnud. Nimetuse „11.mehkorpus“ all koondus kella kümneks 22.juuni 1941.a hommikul Grodnost lõunasse jäävasse rajooni kergetankide diviis, mis kõikide arvuliste parameetrite järgi ületas kõige võimsamat Wehrmachti tankidiviisi.
Wehrmachti kõige suurem 7.TD tegi palju pahandust. Väga põhjalikud, tõelisel „saksa moel“ kirjtatud 3.tankigrupi juhataja H.Hothi memuaarid lubavad meil detailse täpsusega jälgida 7.TD lahinguteed sõja esimestel päevadel ja nädalatel.
22.juuni keskpäevaks hõivati Neemani sillad Alituse juures (45 km piirist), 23.juuni varahommikul purustati „erandlikult raskes tankilahingus“ Alituse juurde jõudnud nõukogude 5.TD (3.MK), 23.juuni keskpäeval „jõudis 7.TD tankirügement välja Lida-Vilniuse maanteele (75 km Alitusest ida pool. – M.S), diviisi ratasmasinad jäid kaugele maha“ (kuid on tähelepanuväärne, et memuaaride autor ei tee sellest sugugi järeldust, et diviis kaotas sellega igasuguse lahinguvõime ja kõlbab vaid varblaste pihta laskmiseks), 24.juuni varahommikul „vallutas 7.TD peale lühikest lahingut Vilniuse linna... diviisi tankirügement jätkas liikumist Mihhališki suunas“ (Mihhališki – see on juba Valgevenes ja juba 180 km kaugusel piirist), edasi „7.TD, mis edenes 39.korpuse eesotsas... jõudis peaaegu ilma lahinguta 26.juunil Minsk-Moskva maanteele Smolevitši rajoonis“ (see on juba 30 km Minskist idas). Seega läbis 7.tankidiviis Leedu ja Valgevene metsateedel viie päevaga 350 kilomeetrit.
Siis proovis 7.TD ebaõnnestunult forsseerida Berezinat Borissovi linna juures, seejärel liikus loodesse üle Lepeli Vitebskisse. 5.juulil põrkas saksa 7.TD Bešenkovitši rajoonis (175 km Minskist) kokku Moskva sõjaväeringkonnast kohale jõudnud täiskoosseisulise 7.mehkorpusega (selle mehkorpuse koosseisus sõdis ja sattus vangi Stalini poeg Jakov). Olles selle mehkorpuse purustanud ja lõunasse taganema sundinud, forsseerisid 7.TD ja 20.TD Daugava Bešenkovitši ja Ulaa vahel ja vallutasid 10.juuliks täielikult Vitebski. Seepeale läksid nende teed lahku: 20.TD suundus loodesse Veliži poole, 7.TD aga jõudis Demidovi kaudu teistkordselt välja Minsk-Moskva maanteele (maantee Nr.1), seekord Jartsevo rajoonis (50 km Smolenskist ida pool). Sel moel oli tal läbitud kaks kolmandikku vahemaast riigipiirist Moskvani.
Kolm kuud hiljem, 6.oktoobril 1941.a, jõudis just 7.TD Vjazma rajoonis kolmandat korda välja maanteele Nr.1, sulgedes sellega piiramisrõnga sõja kõige suurema „Vjazma katla“ ümber. Seejärel läbis 7.TD verise Moskva lahingu käigus veel 245 km ida suunas – kuni 45 km Moskva ringteest põhjas asuva Jahromani. Alles seal Moskva-Volga kanali juures löödi ta (kui uskuda kuulsat Sovinformbüroo teadet 13.detsmbrist 1941.aastal) 1.Löögiarmee vägede poolt puruks. Tõsi küll, sakslaste andmetel sõdis 7.TD Ida- ja Läänerindel veel kuni 1943.aastani.
Järeldus – tuleb välja, et kergetankide diviis saab edukalt sõdida, saab rünnata, saab pidada edukat võitlust vaenlase jalaväe ja tankidega, saab forsseerida laiu jõgesid ning vallutada tormijooksuga linnasid. Vabandage pealetükkivuse pärast, kuid autor peab vajalikuks veelkord meeenutada, et kogu selle tee läbis 7.TD kergetel tšehhi tankidel ja trofeeveoautodel, mis meie „teedel“ muutusid motojalaväe liikumisvahendist tõukamisobjektideks.
Juba sõja kolme esimese nädalaga läbis 7.TD 700 km (linnulennult) riigipiirist Jartsevoni s.o veidi pikema vahemaa kui oli Grodnost Berliinini. Kas 11.MK oleks Berliini välja jõudnud?
Ning see on tõepoolest veider – kommunistlikud ajaloolased on alati pidanud loomulikuks, vältimatuks ja ainuvõimalikuks just sellist sündmuste käiku: nii seda, et saksa 7.TD oli juba 15.juulil Jartsevos, kui ka seda, et teda kõikide parameetrite poolest ületav 11.MK lõpetas oma olemasolu kolm päeva kestnud lahingute järel Grodno juures.
Lugupeetud lugeja, ma jagan täiesti teie pahameelt selle üle, kuidas see peatükk kirjutatud on. Pikk eessõna, pikk tankide ja kahurite loetelu, paljusõnalised arutlused...
Kus on siis lubatud „vastulöökide detailne kirjeldus“?

25

Seda pole. Üks võimalus kolmest: kas oli autor liiga laisk ja ei viitsinud hästi otsida või pole dokumendid säilinud või lihtsalt mingit 11.MK vastlööki ei toimunudki! Parema puudumisel pöördume „poliitosakonna poliitettekande“ juurde tagasi. Kogu 11.MK lahingukäik on seal kirjeldatud niiviisi:
„...alates kell 4.00 1941.a 22.juunil, kui vaenlase lennuvägi andis õhulöögi Volkovõski pihta, polnud enam sidet 3.Armee ja ringkonna staabiga, korpuse väeosad liikusid iseseisvalt Grodno, Sokulka ja Induri rajooni vastavalt väljatöötatud katteplaanile... (Kolme punktiga me asendame üksikasjad, mis ei puutu korpuse lahingutegevusse. – M.S) Seoses 4.laskurkorpuse väeosade taganemisega langes kogu lahingutegevuse raskus 11.MK-le, seda nii 4.laskurkorpuse taganemise katmisel kui ka sakslaste edasiliikumise aeglustamisel. 29.MD motoriseeritud laskurpolk asus 3.Armee komandöri käsul tema reservis võitluseks õhudessantidega Grodno rajoonis ning korpus pidas lahingut ilma jalaväe ja suurtükiväe toetuseta, kandes eriti suuri kaotusi vaenlase tankitõrjesuurtükkide tegevuse tõttu. 22-23.juuni kestel pidasid korpuse väeosad lahingut Konjuhhi, Novõi Dvori, Dombrovo rindel. Vaenlase survel taganesid korpuse väeosad 24.juuniks Grodno-Kuznitsa-Sokulka rindejooneni, hoides rinnet läänepool Grodno maanteed ja Grodno-Belostoki raudteed (30-70 km piirist. – M.S) Seoses põhja pool Neemanit tegutsevate vägede kiire taganemisega Grodnost itta, püüdis vaenlane Neemanit forsseerida ja minna korpuse väeosadele tagalasse. Kuid kõik vaenlase katsed Neemanit forsseerida löödi tagasi. Vaenlase edasiliikumise peatamiseks suunati 26.6 armee käsul kaks 204.MD motopataljoni Lunno kaudu Kotrõ jõe joonele. 1.laskurpataljon paisati korpusekomandöri käsul hoidma meie käes silda Luna juures (30 km Grodnost edelas). 22.juunist kuni 26.juunini peetud lahingutes kantud suured kaotused nii isikkoosseisus kui ka tankides muutsid korpuse lahinguvõime väikeseks. Tankidiviisidesse oli jäänud mitte rohkem kui 300-400 inimest (s.o mitte üle 5 % esialgsest arvust. – M.S), aga motoriseeritud diviisis oli igast polgust järel kõigest mittetäielik pataljon. Tanke oli järel umbes 30 tükki, soomusautosid umbes 20. Diviiside väikesearvulised tagalaüksused olid vaenlase lennuväe poolt põletatud või puruks lastud. Saksa lennukid ajasid sõna otses mõttes taga isegi üksikuid masinaid. 11.MK komandöri asetäitja poliitalal polgukomissar Andrejev."
Ja see ongi kõik, mida oskas korpuse hukkumise kohta rääkida komissar Andrejev. Võib-olla ei teadnud ta isegi kõike. Nii on näiteks H.Hothi memuaarides meenutus sellest, et 25-28.juunil pidi saksa 19.TD Voronovo-Trabõ rajoonis (120 km Grodnost loodes. – M.S) „pidevalt tõrjuma vaenlase rünnakuid, mida toetasid 50-tonnised tankid... kuni 28.juunini tõrjus ta rünnakuid lõunasuunast“. Tõenäolised olid need KV tankid 29.TD koosseisust, mille tundmatud ekipaažid jätkasid juba pärast 11.MK purustamist sõdimist omal käel...
Kõigepealt pöörame tähelepanu sellele, mida „poliitettekandes“ ei ole.
Esiteks pole seal vähimatki jälge V.Suvorovi jampslikust nägemusest, et „nõukogude tankistid lasti enne maha, kui nad jõudsid oma tankideni joosta ja nende tankid hõivati või pandi põlema ilma ekipaažideta“. Kurikuulsa „ootamatu kallaletungi“ momendil võtsid 11.MK komandörid, ehkki neil polnud sidet kõrgemte staapidega, lihtsalt oma seifidest „punased paketid“ katteplaanidega ja viisid oma väeosad praktiliselt ilma kaotusteta (nagu selgub ülaltoodud dokumendist) plaanis ettenähtud koondumispiirkonda.
Teiseks pole tekstis mingeid selgeid andmeid vaenlase kohta, kellega võideldes kaotas korpus 4 päevaga 9/10 oma isikkoosseisust ja tehnikast. Kuid ka selles aspektis oli komissar Andrejev palju ausam ja korralikum hilisematest ajaloolastest ja memuaristidest, kes täitsid oma makulatuursed teosed kirjeldustega „saksa raskete tankidega peetud kohtumislahingust“, mis justkui leidis aset Grodno juures.
Kolmandaks paistab, et 11.MK juhtkond ei teadnud midagi Boldini RMG olemasolust ega ka sellest, et mõnikümmend kilomeetrit Grodnost lõunas pidi tegutsema suur ja võimas 6.MK
Nüüd sellest, mis „poliitettekandes“ olemas on.
Halvast varjatud etteheited 4.laskukorpuse jalaväe kohta, mis avas taganedes rinde ja sundis sellega 11.MK tegelema talle võõraste ülesannetega nagu „taganemise katmine“ ja „sakslaste edasiliikumise aeglustamine“, on tõenäolised õigustatud. Pavlovi ülekuulamisprotokollist võime lugeda:
„...22.juuni päeva teisel poolel teatas Kuznetsov (3.Armee komandör) hääle värisedes, et 56.laskurdiviisist (üks 4.laskuskorpuse kolmest diviisist) on järel ainult diviisi number...“
Saksa 9.Armee staabi luureosakonna ettekandes (23.juuni, 17 h 40 min) on „purukslöödud või mitte enam lahinguväärtust omavate väekoondiste“ nimekirja kantud juba kaks 4.laskurkorpuse kolmest diviisist: 56. ja 85.diviis.
Viimaks andis end 29.juunil 1941.aastal vangi ka 4.laskurkorpuse komandör kindralmajor Jegorov (tegi vangis olles sakslastega aktiivset kaastööd, lasti maha Ülemkohtu otsusega 15.juunil 1950.a, pole senini rehabiliteeritud).
Seda, et 11.MK kandis „eriti suuri kaotusi saksa tankitõrjesuurtükkide tegevuse tõttu“, kinnitavad ka saksa dokumendid. Ülalmainitud Wehrmachti 9.Armee luureosakonna ettekandes loeme:
„...Grodno lõigus tegid tugevad tankigrupid vasturünnakuid (29.tankidiviis ja muud väeosad)... 22.juunil on hävitatud 180 tanki, neist ainuüksi 8.jalaväediviisi poolt Grodno lahingus 80 tanki“.
Kuna ükski 6.MK väeosa 22.juunil lahingus ei osalenud, siis võis see teade puudutada ainult 11.MK lahingutegevust. Teoreetiliselt on sellised kaotused võimalikud. 8.jalaväediviis – see on Wehrmachti „esimese laine“ kaadridiviis, mis sõdis Teise Maailmasõja esimestest päevadest alates ning tema relvastuses olevad 37-mm tankitõrjekahurid läbistasid meie kergete tankide soomust juba pooleteise kilomeetri kauguselt. Teoreetiliselt.
Teine asi on see, et kas võib alati uskuda selliseid ettekandeid vaenlase kaotuste kohta?
Kõik selgub võrdluses. Üheks kõige eredamaks, alatiseks ajalukku minevaks episoodiks Valgevenes peetud lahingute seas oli võitlus Minski põhjaservas, kus Wehrmachti 39.tankikorpuse teel seisid nõukogude 13.Armee 100. ja 64. laskurdiviisid. Nad pidasid vaenlase pealetungi üleüldise kaose ja lagunemise tingimustes kolm ööpäeva kinni. Selles lahingus ülesnäidatud mehisuse ja massilise kangelaslikkuse eest said need diviisid esimestena Punaarmees kaardiväe nimetuse (neist said vastavalt 1. ja 7. kaardiväediis). Niisiis, 30.juunil 100.diviisi komandöri kindralmajor Russianovi poolt kirjutatud ettekandes diviisi lahingulise tegevuse kohta oli öeldud, et diviis hävitas 101 (sada üks) tanki saksa 7.TD koosseisust.
Jah, tollesama diviisi kohta, mis Hothi sõnul „jõudis peaaegu ilma lahinguta 26.juunil Minsk-Moskva maanteele Smolevitši rajoonis“. Tõenäoliselt oli see Russianovi ebatäpsus ja tegelikult pidasid tema ning naabruses olnud 161. ja 64.diviis lahingut saksa 20.TD vastu (mille kohta Hoth kirjutab, et see oli „sunnitud raskete lahingutega kindlustuste liinist läbi murdma“.
Teadmiseks: enne sõja algust oli 20.TD koosseisus 229 tanki, neist 121 tšehhi Pz-38(t), 41 saksa Pz-II ja isegi 44 kiviaegset tanketti Pz-I (millel oli kuulipildujarelvastus ja 60 hj mootor). Üldse peab märkima, et Hothi tankigruppi oli kokku aetud paras vanaraud.
Seda, mis oli kirjutatud 64. ja 161. diviiside raportites, autor kahjuks ei tea, kuid armeekindral S.P.Ivanovi memuaarides (ta oli neil päevil 13.Armee juhataja asetäitja) on meenutatud kümneid saksa tanke, mis justkui olevat hävitatud 64.diviisi võitlejate poolt. Sellest hoolimata ei kadunud ei 20. ega ka 7. Wehrmachti tankidiviis pärast neid juunilahinguid Minski juures maa pealt ning rääkida nende purustamisest oli veel väga vara.Vaat sellepärast arvabki autor, et ka saksa jalaväediviiside komandöride raportitesse selle kohta, kuidas nad ühe päevaga hävitasid 180 nõukogude tanki, tuleb suhtuda mõistliku skeptitsismiga. 11.MK tankid muidugi kaotati, kuid pole veel kindel, et siin on suurimad teened saksa tankitõrjeväelastel.
Lõpetades selle väga segase 11.MK lahingutee kirjeldus, märgime ära kaks kindlat fakti:
- vaenlasel tuli 11.MK lööki märgata
- pealetungikatse lõppes korpuse täieliku purustamisega, kogu tehnika ja suurema osa rea- ning
juhtivkoosseisu kaotusega. 14.juulil 1941.aastal väljus piiramisrõngast lõuna pool Bobruiskit ainult mõnesajast inimesest koosnev grupp, mida juhtis 11.MK komandör kindralmajor Mostovenko.

26
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... ekanne.pdf

S.V.Borzilovi ettekanne

Ajaloolaste õnneks on 6.MK lahingutee veidi paremini valgustatud. „Arhiivi GULAG-i“ sügavustes säilis ja sai 80-ndate lõpus üldkättesaadavaks see dokument – nõukogude 7.TD (6.MK) komandöri kindralmajor S.V.Borzilovi ettekanne Punaarmee auto- ja tankiväe Peavalitsusele 4.augustist 1941.a.
Selle dokumendi autori kohta on hädavajalik öelda mõni sõna selgituseks. Semjon Vassiljevitš Borzilovit loeti Nõukogude-Saksa sõja alguseks õigustatult üheks kõige kogenumaks ja kuulsamaks Punaarmee tankivägede komandöriks. Soome sõja ajal juhatas kombrig Borzilov todasama 20.rasketankide brigaadi, mis murdis Mannerheimi liini läbi „kõrgendiku 65,5“ juures. Punaarmee juhatus hindas kõrgelt 20.tankibri-gaadi ja selle komandöri rolli. 21 tankisti said Nõukogude Liidu Kangelasteks, nende seas ka Borzilov ise.
20.tankibrigaadi komandöri kaheldamatute teenete hulka kuuluvad ka tema väeosa väga väikesed inimkaotused. Kolm kuud rasketes kliimaoludes peetud võitluse käigus kaotas tema brigaad 169 inimest surnutena ja 338 haavatutena. Peaaegu mitte midagi – võrreldes sellega, et Punaarmee kaotused selles häbiväärses stalinlikus avantüüris ületasid 330 tuhat inimest.
Borzilovi ettekanne sisaldab (vaatamata selle väikesele mahule) nii palju hindamatut informatsiooni, et seda tasub tsiteerida väga üksikasjalikult:
„...22.juunil 1941.a. oli diviis isikkoosseisuga kompekteeritud: reameestega 98 %, noorema juhtivkoosseisuga 60 % ja vanema juhtivkooseisuga 80 % ettenähtust. Materjalosas: raskeid tanke – 51, keskmisi tanke – 150, BT-5/7 – 125, T-26 – 42 tükki... (Sel moel oli ainuüksi Borzilovi diviisis 200 uusimat mürsukindla soomusega KV ja T-34 tanki. – M.S) ...diviisi osad paiknesid põhilises dislotseerumisrajoonis Horo-Novoselki-Žoltki juures ja valmistusid 23.juunil 1941.a.algavateks õppusteks, mille pidi läbi viima armeestaap... (Veel üks asitõend sellest, et 1941.a juuni lõpuks valmistuti Lääne ESRK-s (mis muudeti juba 21.juunil 1941.a Poliitbüroo otsusega ametlikult Läänerindeks) suureks „mänguks“. Teistest dokumentidest on teada, et vähe aega enne „mängu“ algust laaditi Lääne ESRK tankidesse mürsud, tugevdati ladude ja parkide valvet. Oli käsk „teha kõike vaikselt, ilma kärata, mitte kellelegi sellest mitte midagi rääkida, jätkata õppuseid plaanikohaselt“. – M.S) 22.juunil kell 2 saadi sidedelegaadilt parool lahinguhäire kohta koos „punase paketi“ avamisega“. (Veel üks tunnistus selle kohta, et Läänerindel anti häire ENNE „ootamatu kallaletungi“ algust. Samal ajal – kell 2 öösel 22.juunil – saadi käsk operatiiv-plaanidega „punase paketi“ avamise kohta ka Läänerinde 10.Armee 86.laskurdiviisis, seda diviisikomandör polkovnik Zašibalovi mälestuste kohaselt.. – M.S) ...Kümme minutit hiljem anti diviisi vägedele lahinguhäire ja kell 4 h 30 min koondusid diviisi väeosad häire puhuks ettenähtud kohtumispunktis... 22.juunil kell 22 sai diviis käsu uude koondumiskohta (Valpa jaam) minekuks ning järgmise ülesande: hävitada Belostoki rajooni läbimurdnud tankidiviis... Käsku täites sattus diviis mitmetesse ummikutesse, mida lõid Belostokist korratult taganevad armee tagalaosad. 23.juunil kella 4 kuni 8 ning kella 11 kuni 14 marsil ja koondumis-rajoonis olles, sattus diviis pidavalt vaenlase pommitamise alla. Marsil ja koondumispiirkonnas olles kuni kella 14-ni olid diviisil järgmised kaotused: rivist välja langenud tanke – 63 tk, kõik polkude tagalaosad on purustatud. (Umbes samasuguseid kaotusi kandis ka 6.MK 4.tankidiviis. Ühes vähestes selle diviisi komandöri Potaturtševi allesjäänud ettekannetest on öeldud, et 24.juunil kella 18-ks koondus diviis Lebežanõ-Novaja Mõši rajooni, olles kaotanud umbes 20 – 26 % tankidest, peamiselt kergeid tanke. Ettekandes on kirjas, et rasked tankid KV pidasid vastu isegi lennukipommi otsetabamusele. – M.S) ...Vaenlase tankidiviisi Belski juures ei olnud, mistõttu diviisi lahingus ei kasutatud... (Teisiti öeldes tähendas see seda, et kogu esimese sõjapäeva molutas diviis lihtsalt niisama. Teisel päeval saadeti ta 10.Armee komandöri Golubevi käsul (kes oli oma alluvate paaniliste ettekannete mõju all) lõunasse Belski juurde s.o otse vastassuunas Grodnole. Mingeid vastase tankiväeosi 10.Armee rindelõigus lihtsalt ei olnud, seepärast ei õnnestunudki Borzilovil neid leida. See ei takistanud aga Boldinil isegi veel pärast sõda oma memuaarides kirjutamast, kuidas „suured kogused vaenlase tanke“ ründasid 10.Armee lõunatiiba. – M.S) 24-25.juunil, täites korpusekomandöri ja marssal Kuliku käsku, andis diviis Staroje Dubno-Kuznitsa joonelt löögi Grodnole (lõpuks ometi esimene meenutus 7.TD osalemisest planeeritud vastulöögis Grodnole), kus hävitati kuni kaks pataljoni jalaväge ja kaks vaenlase suurtükiväepatareid, seejuures kaotas diviis 18 tanki põlenutena ja soosse kinnijäänutena...“
(Sellega lõpebki 6.MK vastulöögi kirjeldus. Edasi järgneb hävingu kirjeldus).
„...25.õhtul saime korpusekomandöri käsu alustada taganemist Svislotši jõe taha... ( Selle käsu, tõenäoliselt viimase oma elus, andis Hatskilevitš vastavalt Läänerinde juhataja Pavlovi korraldusele, kes 25.juunil kell 16 h ja 45 min käskis: „Katkestage viivitamatult lahing ja liikudes forsseeritud marsiga päeval ja öösel koonduge Slonimi. Liikumise alustamisest 26.juuni hommikul ja marsi lõpetamisest kandke ette. Saatke raadiogramm olukorrast kütuse ja laskemoonaga“. Pavlov omakorda võttis sellise otsuse vastu vastavalt Peakorteri ja selle esindaja Läänerinde staabis marssal Šapošnikovi direktiivile, millega kästi viia kõik rinde väed Štšara jõe joonele s.o 100-150 km itta. Tõtt öelda saab edasisest selgeks, et see käsk ainult „seadustas“ alanud korrapäratu põgenemise. – M.S) Esialgsete andmete kohaselt taganes 6.MK 4.TD ööl vastu 26.juunit Svislotši jõe taha, mille tulemusena jäi 36.ratsaväediviisi tiib avatuks... 26.juunil kell 21 alustasid 36.RD ja 29.MD (6.MK) korrapäratut taganemist. Ma võtsin tarvitusele abinõud olukorra taastamiseks, kuid need ei andnud tulemusi.
Ma andsin käsu katta taganevaid 29.MD ja 36.RD üksusi (nagu näeme, kordab Borzilov siinkohal peaaegu sõna-sõnalt 11.MK poliitettekannet, - M.S) ja Krinki silla juures tegin teise katse peatada taganevad üksused. Seal õnnestus kinni pidada 128.motolaskurpolk (see pole vaenlase polk, vaid meie nõukogude oma 6.MK koosseisust, mida Borzilov kinni pidada üritab. – M.S). Ööl vastu 27.juunit ületasime me Svislotši jõe Krinki sillast idas, millest sai alguse üleüldine korrapäratu taganemine...
29.juunil kell 11 jõudsin ma materjalosa jäänustega (3 masinat) ja jalaväe ning ratsaväe salgaga ida pool Slonimit olevasse metsa, kus pidasin lahingut 29. ja 30.juunil. 30.juunil liikusin ma salgaga metsadesse ning edasi Pinski soodesse marsruudil Gomel-Vjazma...
...kogu materjalosa on maha jäetud vaenlase poolt hõivatud territooriumile Belostokist Slonimini. Mahajäetav tehnika tehti kasutuskõlbmatuks. Materjalosa jäeti maha kütte-ja määrdeainete ning varuosade puudusel...“
Jaa... Tõmbame nüüd hinge ja püüame alguses teha kõige lihtsamad aritmeetilised arvestused.
Lahingutegevuse alguses oli nõukogude 7.TD-s 368 tanki. Kurikuulus „ootamatu kallaletung“ ei teinud Borzilovi väeosale mingit kahju. Juba enne esimeste õhurünnakute algust lahkus diviis oma dislotseerumiskohast ja ei kandnud 22.juunil mingeid tuntavaid kaotusi.Pealetungilahingus 24-25 juunil kaotas diviis kõigest 18 tanki ja ka need ei langenud kõik rivist välja saksa tankitõrje tõttu – diviisikomandöri väitel vajusid mitmed masinad lihtsalt soosse sisse.
Borzilov ei täpsusta oma ettekandes, mis tüüpi tankid kaotati. Sellest hoolimata, teades saksa jalaväediviiside tankitõrjekahurite tehnilisi andmeid, võib suure tõenäosusega eeldada, et diviisi peamine löögijõud – uusimad T-34 ja KV tankid – jäi terveks (rasketanki KV 90 mm soomusele jätsid ükspuha milliste saksa tankitõrjekahurite mürsud vaid rohkem või vähem nähtavaid mõlke).
Isegi kui arvestada, et 63 tanki kaotati rännakul õhurünnakutes, pidi 26.juuni hommikuks – s.o hävingu alguseks – rivis olema ei rohkem ega vähem kui 287 tanki. Mitte ühelgi saksa seitsmeteistkümnest tankidiviisist ei olnud 22.juunil 1941.a relvastuses nii palju tanke (keskmiselt tuli ühe diviisi kohta 192 tanki, aga Kleisti 1.tankigrupi viies tankidiviisis oli 143 kuni 149 tanki), mitte ühelgi polnud sellise kvaliteediga tanke kui T-34 ja KV, mida Borzilovi diviisis oli paarsada.
Ning veel kolm päeva hiljem, praktiliselt vaenlasega kokku puutumata (saksa jalavägi poleks ka parima tahtmise juures suutnud järele jõuda taganevale motoriseeritud armeele), oli kogu 7.tankidiviisist järel rühm jalaväge koos kolme tankiga.
Mis see siis on – fantastika? Või demoraliseeritud rahvamassi paaniline põgenemine, mis pühkis oma teelt kõik, kes püüdsid neid peatada?

27

Muideks, Borzilovi ettekandes on näidatud ka kaks objektiivset (esimesel pilgul) põhjust diviisi hävingule ja kogu materjalosa kaotusele – kütte- ja määrdeainete puudumine ja vahetpidamatud vaenlase lennuväe rünnakud.
Nagu te mäletate, olid Boldini memuaarides kirjas ka need põhjused, mispärast tema väed jäid ilma kütuseta: saksa lennuvägi pani kõik laod põlema ja pommitas puruks kõik raudtee-ešelonid kütusega.
Tundub,et mille üle siin enam vaielda on? Pole kütust – pole ka lahinguvõimelist mehkorpust! Kuid ärme kiirustame järeldustega, vaid esitame parem kaks küsimust.
Kui palju kütuseladusid oli Valgevene territooriumil Hothi ja Guderiani tankigruppide käsutuses 1941.a. juunis? Loogiline vastus oleks: kui saksa lennuvägi pommitas kõik laod puruks, siis mitte ühtegi. On olemas ka õige vastus: kuni ühe kolmandiku kasutatud bensiinist said sakslased Läänerinde „ärapõlenud ladudest“!
Kui palju ešelone kütusega saabus saksa tankidiviiside käsutusse 1941.a. juunis? Isegi ühtegi teatmikku avamata saame anda täpse vastuse – mitte ühtegi. Asi on selles, et saksa vagunid ei saa sõita meie laiarööpmelisel raudteel, aga raudteede ümbertegemine kitsamale Euroopa rööpmelaiusele ei olnud 1941.a juunis veel alanudki.
Kuid sellest hoolimata jõudis 2.tankigrupp juuni lõpuks Bobruiski rajooni (500 km lähterajoonist) ning 3.tankigrupp läbis 450 km marsruudil Suvalki-Vilnius-Minsk-Borissov. Sealjuures ei maininud ei Hoth ega Guderian oma memuaarides sõnakestki mingitest probleemidest väeosade kütusega varustamisel! Ning sealjuures oli saksa tankide läbisõit ühe tankimisega poolteist-kaks korda väiksem kui T-34 ja BT-l.
Kuid üllatuda pole siin millegi üle. Sügavaleulatuval pealetungioperatsioonil ei saa tankid kütust mitte „ladudest“ ning veelgi vähem raudtee-ešelonidest.
„...Ma avaldan väikese teatise. Et varustada mehkorpuse lahingumasinaid 500 km pikkuseks marsiks, on üheks tankimiskorraks vaja 1200 tonni kütust. Selle normi järgi arvestades on ööpäevas 125 km pikkuse marsi puhul lahingumasinatele vaja 300 tonni kütust...
...igal juhul tuleb kütust kaasa võtta niipalju, et täielikult kindlustada kahe kuni nelja päeva pikkune lahingutegevus... Peale täispaakide soovitame igale masinale laadida kanistrites ja vaatides veel vähemalt poole tankimiskorra jagu kütust...
...pole siin midagi häbeneda, tuleb laadida tanki peale nii kanistrid kui ka vaadid kütusega. Kui me varem kartsime, et bensiinikanistrid süttivad peale leekkuulitabamust põlema, siis nüüd pole seda diiselkütuse puhul karta, seda ei saa süüdata ühegi leekkuuliga... See annab meile võimaluse vedada teatud kogus diiselkütust tankidel kaasa ja seega olla paremini kütusega varustatud...“
See pole diletandi hilinenud nõuanne. See on tsitaat mitmekordselt tsiteeritud Pavlovi ettekandest 1940.a detsembrikuiselt nõupidamiselt. Arv 1200 tonni ei tundugi nii suurena, kui me peame meeles, et eeskirjade kohaselt pidi mehkorpuses olema 5165 erineva otstarbega autot, nende seas ka 139 kütusetsisterni kummaski kahest tankidiviisist.
Pavlov pani ette võtta mehkorpusega läbimurdesse minekul tankide jaoks kaasa 2-3 tankimiskorra jagu kütust. See kutsus esile õigustatud vastuväited. Kindralmajor Kurkin (sel ajal 5.TD komandör, sõja alguses aga Looderinde 3.MK komandör) vaidles armeekindralile vastu: „See pole mitte meie loominguline mõte, vaid rahvakomissari käsk lahendas küsimuse nii, et meil on praegu kaasas 4-5 tankimiskorra jagu kütust ratasmasinatel...“ See tähendab – mitte ladudes, vaid kohe marsikolonnides!
Aga nüüd teisendame need „tankimiskorrad“ rohkem arusaadavatesse kilomeetritesse.
Borzilovi diviisi kõige vananenum tank T-26 võis ühe tankimisega läbi sõita 170 km. Kõige võimsam ja kaasaegsem KV – umbes samad 180 km (raske on tassida 50 tonni terast). Kiired BT-d ja keskmised T-34 läbisid umbes 300 km.
Täpsustame: need on minimaalsed arvud ja kehtivad need tanki liikumisel liigendatud maastikul. Mööda teid liikumisel kasvab läbisõit umbes poolteist-kaks korda.
Seega tähendab isegi kaks „tankimiskorda“ läbisõitu 350-500 km. Aga viie tankimiskorraga oleks Kurkini korpus mööda Euroopa hoolitsetud teid Pariisi välja jõudnud (kõigest 1600 km Kaunasest).
Kuid pöördume Suure Vabastusretke plaanide juurest tagasi traagilise reaalsuse juurde. Väejuhatuse plaanide kohaselt pidi 6.MK andma löögi Belostokist Grodnole ja jõudma 24.juuni õhtuks välja Neemani ülepääsudeni Merkine-Druskininkai juures. See on otsejoones 120 km. Isegi kui arvestada lahingumanööverdamist, oli see ülesanne lahendatav hoopiski ilma vahepealse tankimiseta, ainult tankides oleva kütuse arvelt.
Faktiliselt aga läbis 7.TD, mis korrapäratult tiirutas Belostok-Valpa-Sokulka-Volkovõsk-Slonimi marsruudil, mitte üle 250 km. Peamiselt mööda teid, aga mitte mööda metsi ja soid. Jätta seejuures tehnika maha „kütte- ja määrdainete puudumise tõttu“ oli võimalik ainult siis, kui oleksid esinenud kaks ebasoodsat asjaolu:
- 22.juuni õhtul kell 10 paiku (s.o marsi alguseks) olid tankid veel kütusega „kõrini“ tankimata ja läksid marsile pooltühjade paakidega
- kütust mehkorpuses, 10.Armees ja ringkonnas lihtsalt polnud või olid kõik kütusevarud ringkonna ladudes ja diviisi tagalas hävitatud kõikjalejõudva saksa lennuväe poolt.
Kas võisid need oletused tegelikkusele vastata?
Alustame esimesest. Vastavalt vägede mobilisatsiooni ja hargnemise katteplaanile, mis kinnitati Pavlovi poolt 1941.aasta juuni algul, „kaetakse kütusevajadus: kahe tankimiskorraga, mida hoitakse väeosades (üks masinate paakides, teine taaras), kolme tankimiskorraga lahingumasinatele ja kuue tankimiskorraga transpordivahenditele, mida hoitakse ringkonnaladudes“.
Muidugi ei täideta kõiki käske täpselt ja õigeaegselt, esineb ka kuritegeliku hooletuse juhtumeid, kuid vaevalt saab seda oletada Borzilovi puhul, kelle brigaadi puhul juba Soome sõja ajal märgiti ära eeskujulikku materjal-tehniliste vahenditega varustamise organiseerimist.
Nüüd uurime kütuse olemasolu ringkonnaladudes. Juba mainitud katteplaanist saame teada, et Boldini RMG mittetoimunud vastulöögi rajoonis asus 12 (kaksteist) statsionaarset kütuseladu.
Konkreetselt: Nr.920, 923, 924, 922, 1019, 1018, 1040, 1044 olid 10.Armee vööndis ja 919, 929, 1020, 1033 olid 11.MK dislotseerumise rajoonis (Grodno-Mostõ-Volkovõsk).
Vahemaa nende ladude vahel ei ületanud 60-80 km. Isegi viletsa „polutorkaga“ polnud see üle kahe sõidutunni.
Kuid äkki oli nii, et laod küll olid, aga kütust neis polnud?
Veel sügaval „stagnaajal“ avaldas NSVL Kaitseministeeriumi poolt väljaantav VIŽ lugejatele, et:
„...29.juuniks oli vaenlase poolt hõivatud Valgevene territooriumile jäänud üle 60 ringkonnalao, nende seas...25 kütuseladu... Kokkuvõttes oli selleks ajaks kaotatud: laskemoona – üle 2000 vaguni (30 % kõigist rindevarudest), kütust – üle 50 000 tonni (50 % varudest)...“(VIŽ, 1966, Nr.8 „Läänerinde tagala“)
Tuntud psühholoogiline paradoks seisneb selles, et 200 ml klaasi, kus on 100 ml vedelikku, nimetavad ühed inimesed „pooltühi“, aga teised – „pooltäis“. Kommunistlikud „ajaloolased“ rääkisid ja kirjutasid alati kaotatud „50 % kütusevarudest“, kuid mitte kunagi ei juhtinud nad usaldavate lugejate tähelepanu sellele, et isegi 29.juunil oli Läänerinde vägede käsutuses ikka veel pool ennesõjaaegsetest kütusevarudest s.o umbes 50 tuhat tonni bensiini ja diiselkütet.
Mis ületas vähemalt kümnekordselt nelja täielikult komplekteeritud mehkorpuse kütusevajaduse 500 kilomeetriseks marsiks (vt. arvestusi ülalpool).
Kuid nelja täielikult komplekteeritud mehkorpust (s.o 4000 tanki) ei olnud Lääne ESRK-s isegi 22.juunil mitte. Erinevate allikate kohaselt oli Lääne ESRK koosseisus sõja alguses umbes 2500 tanki. 29.juuniks 1941.a oli „kütusetarbijate“ arv ringkonnas katastroofiliselt vähenenud. Mispärast siis neile ei jätkunud 50 tuhandest tonnist kütusest?
Kui probleeme kütusega sai veel kuidagi seletada mitmepäevaste kaootiliste rännakutega põgenikke täis teedel, siis kuidas sai Boldini RMG, mis ei astunudki ju lahingusse vaenlase peajõududega, jääda ilma laskemoonata?
BT tanki minimaalne lahingukomplekt oli 132 mürsku, T-26 147 mürsku, KV 116 mürsku, T-34 77 mürsku.
Kokku oli 6.MK tankide lahingukomplektis ligikaudu 105 tuhat mürsku. See on miinimum ja niipalju oli vaja ainult tankidele. Aga korpuses oli veel 229 kahuriga soomusautot ja 335 erineva kaliibriga kahuri, haubitsa ja miinipilduja „toru“. Kui kõik need mürsud oleksid tõepoolest kahe päeva jooksul Wehrmachti kahele jalaväediviisile kaela sadanud, siis vaevalt need oleksid suutnud enam kuhugi liikuda. Tempoga 20-30 km päevas.
Muideks, kui isegi sajast tuhandest mürsust oleks väheks jäänud, et vähemalt pidurdada 30 tuhande saksa sõduri liikumist, siis oleks saanud ju veelgi lisada.
„Ringkonna ladudesse oli kogutud umbes 6700 vagunitäit erinevat tüüpi laskemoona“.
See rida on sellestsamast ülalmainitud VIŽ-i artiklist „Läänerinde tagala“. Kaasaegsed ajaloolased täpsustavad, et seda polegi nii palju, kui võib tunduda diletantidele – kõigest 85 % Kindralstaabi poolt kehtestatud normist.
Kehtestatud lahingutegevuse esimeseks kaheks kuuks! Kuidas siis sai sellest viie päevaga väheks jääda?
Vaat siin, olles vastu seina surutud, tõmbavad kommunistlikud „ajaloolased“ harjumuslikult välja oma universaalse „aita-mind-välja“ võlukepikese – LUFTWAFFE!