Oh kui hea on teada, et nii kirglikult otsitakse lahendust sõdurite muredele...
Kogu selle verbaalse p*** ja hülgemöla taustal käisid siin siiski läbi ka asjalikke seisukohti. Teen siin kokkuvõtte nii kuidas mulle disskusioonist mulje jäi:
Probleem
COY-8 traagilise juhtumi probleemi põhiolemus pole mitte antud juhus vaid asjaolu, et tegelikult pole paljud KV-lased oma elukaaslasega ametlikult seotud. St ka, et märkimisväärne osa missioonikutest on vabaabielus.
Kamina lahendus
Antud seaduse muudatus teeks võimalikuks sõduril ise määrata kes saab
POOL hüvitisest. Praeguse korra järgi jaotatakse hüvitis võrdselt laste, vanemate, lese ja muud perekonnaseaduse alusel ülalpidamist saavate isikute vahel. Uue korra järgi tekiks olukord kus laste ja vanemate ning elukaaslase olemasolu korral jagatakse pool võrdselt laste ja vanemate vahel ning poole saaks elukaaslane (kui sõdur on ta saajaks määranud). Samas ei ole saajate ringi seaduses määratud kellele tohib poole hüvitisest määrata. Kaitstud saaks nii laste, vanemate/sugulaste huvid kui ka elukaaslase omad.
Nimetatud muudatust oleks võimalik viia läbi nii et, antud punkt puudutab ainult KV-d (nagu siit ennem läbi käis: lisades vajalikesse seadustesse erandit võimaldav paragrahv ja viia siis erand Kaitseväeteenistuse seadusesse sisse. Nagu Töö- ja Puhkeaja seadusega on tehtud).
Sotsiaalministeerium on rohkem mures võimaliku nö ahelreaktsiooni pärast, mis võib tekkida toitjakaotuspensioniga seoses. Nende lahendus oleks teha justiitsministeeriumile ettepanek perekonnaseaduse muutmise või partnerlusseaduse loomise kohta, mis võib ikka ropult aega (ja poliitilist ora/tahet) võtta, mida ei ole (kuid vaadata mis Helmandis toimub).
Alternatiiv/vastuargumendid
Alternatiivlahendusena käis ka läbi riigi loobumise kindlustaja rollist ja kohustulikus korras elukindlustuspoliisi kindlaks määratud summale, mille kulud maksab riik vähempakkumise korras valitud kindlustusseltsile. Poliisi vormistab KV-ne ise ja seal ta saab ise otsustada, kelle ta sinna paneb. Vajaduse korral on võimalik lihtsalt ümber muuta hüvitise saajat.
Sellise lahenduse takerdub aga eelkõige kindlustusseltside ettevaatlikusele antud territooriumiga kui ka suurte füürerite kartuste taha, et sõdur hakkab oma elu hinnaga kellelegi kingitust tegema...
Pealmise argumendina on ka läbi käinud, et miks siis ennast ametlikult ei seota? Vastus on olnud, et põhjusi on samapalju kui inimesi: kes ettevaatlikusest, kes ka lihtlabasest laiskusest AGA enamasti on põhjused olnud seotud eelkõige missiväljaõppe (ja üldiselt kogu KV) ebakindlusest tuleviku suhtes. Töögraafik ei aita ka kaasa suuremat sorti ettevõtmiste aretamisse töö kõrvalt.
Järeldus: on õige, et ilmselt tuleks muuta rohkem seadusi kui kaitseväeteenistuse oma (pidades silmas muidki elualasid kus riik hüvitist maksab töötaja hukkumise korral)
aga kuna KV on suurema riskiastmega ja ka oluliselt priskem ülejäänud seltskonnast, siis on vaja lahendus leida. Kasvõi ajutine.
Antud lahenduse kasuks räägib ka, et tegemist ei ole Põhiseaduse muudatusega vaid teatavate korrektiivide viimiseni KV puudutavatesse seadustesse. Vastavad korrektiive saab ka sisse viia Päästeametit, politseid ja piirivalvureid puudutavatesse andlustesse.
Mis pealmine, praeguse olukorraga on tegelikult tähtis, et KaMin on ilmutanud initsatiivi olukorrale lahenduse leidmiseks. Nagu siit läbi on käinud, on see probleem tegelikult olnud aastaid aktuaalne KV-s. Alles nüüd kus veri taga on sellele laiem seltskond hakanud tähelepanu pöörama.
Nagu ma teema algatuses ütlesin, on tegelikult küsimus
elementaarsete sotsiaaltagatiste paika panemises... mis on igas arenenud ühiskonnas üks
esimesi asju mis tööandja/võtja suhtes
paika pannakse.
See arutelu on ennast ammendanud, teen ettepaneku moderaatorile
teema lukkupanemiseks.
Mis kohe mitte kõige parema tahtmise juures ei kvalifitseeru sõjaväe alla. Mitte halva mõttes, aga sõjaväest ei tea sa linnuke sel juhul küll suurt midagi.
.... aga nevermind........