Sattusin hiljuti lugema ühe küüditamisel osalenud eestlase mälestusi. Graafiku ja karikaturistina tuntuks saanud Ilmar Torni märkmete põhjal koostatud raamatu „Minu elu lugu" lk 77-78:
„Siis tuli märts 1949. Ma ei ole omadele (lastele) sellest ajast kuigi palju pajatanud, kuid siia paneks selle kirja. Ühel õhtul kutsuti maakonna parteikomiteesse kokku n-ö linna parteiaktiiv — inimest 50-60. Öeldi, et partei ja valitsuse käsul tuleb meil öösel minna mingile (segasele) operatsioonile - tulge keskööks tagasi komitee ruumidesse, seljas soojad riided, kel võimalik, kaasa võtta termosega sooja jooki. Käsk on käsk — eriti sõjast tulnud lollile — ja nii ma siis sinna läksingi. Laaditi sõjaväe veoautodesse, igasse kümmekond meest ja teist samapalju sõdureid-püssimehi. Meie auto viis meid Viljandist ca 10 kilomeetrit eemal asuvasse Loodi koolimajja (vana Loodi mõis). Seal tehti meile ühes klassitoas selgeks, et on ees kulakute likvideerimiseoperatsioon ehk eesti keeles — küüditamine. Jutt oli selge ja lühike: lähete regedega nendesse taludesse, kuhu vaja, ja laadite sealt (muidugi püssimeeste valve all) pered peale. Selle tegi meile teatavaks üks eesti keelt rääkiv mees (mitte Viljandist, vaid ilmselt Tallinnast) ja siis jäeti meid paariks tunniks asja seedima. Õnneks oli mõnel mehel parteiaktiivist kaasas pudel viina, mille abil „seedimine“ ja šokist ülesaamine läks nagu kergemini. Ja siis jaotati meid regedesse laiali — igasse kaks kohalikku, kaks püssimeest ja neid ja meid kamandav vene ohvitser. Mäletan, et oli ilus kuuvalge öö, reejalased kriuksusid krõbekülmal talveteel, ja laskusime Loodi ürgorgu, et sealt üsna varsti tõusta tsipa kõrgemale ühe talumaja ette. Ohvitseri tugev koputus uksele, selle avamisel ööriietes inimestele (seal oli üle keskea abielupaar) venekeelne kategooriline käsk, mille meie püüdsime pehmemas vormis ümber panna: "Poolteise tunni jooksul asjad kokku ja ärasõit!" Jahmunud unised näod, arusaamatus, pisarad, palved, jabur unenägu... Mina ja teine Viljandi linna "parteiaktivist", kes oli mulle tundmatu ja kelle nime järele ma ilmselt ei pärinud, aitasime, mis suutsime - rahustada, lohutada, andsime nõu, mida kaasa võtta jne. Tuli ise minna aita lihapüti kallale, et sealt neile midagi kotti panna ja ka jahu ning muud toidupoolist. Ma ei mäleta oma emotsioone, kuid mäletan, et vene püssimees avaldas paar korda oma rahulolematust ja isegi ähvardas mind automaaditoruga. Ja siis panime need vaesekesed talupojad koos oma kodinatega rekke ning konvoeerisime nad tagasi Loodi mõisa. Mis neist edasi sai, ei tea. Nagu ma ei tea nende nime, nende talu nime ega muud...
Hommikuhahetuses olin kodus. Helmile ajasin vist mingit udust jama (rääkida ju ei tohtinud, kõik oli keelatud ja salastatud). Olen tihtipeale nendele aegadele ja sündmustele tagasi mõelnud ja mulle tundub, et elasin selle košmaarse aja ning selle öö üle ilma suurema närvivapustuseta. Olin ju tulnud sõjast, ajud ja südametunnistus ei olnud veel päris kohanenud eesti rahva arusaamadega Vene võimust (eks olnud ju mina ka üks selle esindajaid?) ja käsumeetod istus veres. Ja veel see puutumatuse tunne: võõras häda on võõras; omal olid asjad korras, ka minu emal-isal Kuressaares; meile taoti igapäevaselt pähe - mets ja maa on bandiite täis, kes kõik tahavad meid, sõjast tulnud „uue korra“ loojaid, maha nottida; et eesti maarahva ainus tulevik on kollektiviseerimine, jne. Eks selle propaganda, mida ka muide ajaleht „Sakala" pidi tegema, ohver olnud ka mina ise."
Heinz Valgu kiidulaulust Ilmar Tornile samas raamatus lk 169: "Oli tal ju toeks rikkalike elukogemuste väärtuslik pagas. Osalemine Teises maailmasõjas ja sealt elusalt naasmine, napp pääsemine stalinlikest repressioonidest ja kogu perega Siberisse saatmisest..“
See oli tõesti maru napp pääsemine, lausa üle noatera! Eriti, kui mees ise kinnitas et "omal olid asjad korras, ka minu emal-isal Kuressaares".
Aga mis juhtus nendega, kes keeldusid küüditamises osalemast?
Näiteks Virumaa mees Ülo Niisuke on meenutanud: "24. märtsil kamandati isa Mäetaguse vallamajja. Ema arvas, et parem kui ka mina kodust lahkun, ülejäänud vennad olid kodust läinud. Läksin hobusega varjule vanaema juurde Tarakuse külla. Paari päeva pärast läksin koju. Ka isa saabus. Ega ta eriti jutukas ei olnud. Siiski sõnas, et keeldus minemast manukaks perede küüditamise juurde, seetõttu pisteti vallamaja keldrisse aresti, kuni operatsioon oli lõppenud." Andres Niisuke muide arreteeriti järgmisel aastal ja sai 25+5, peamisteks süüditusteks olnud Vabadussõjas osalemine ja Omakaitsesse kuulumine.