www.militaar.net

Kapten Trumm, kas sa selle nelja ristleja lugu räägid tõsiselt?

Minu meelest ristelja on ikka asi mist võib täita ristleja rolli ning kulub vastavasse laevastiku koosseisu. Nagu riist on asi millega võib teostada vastavasisulised toimingud ning ega iga porgangitaoline asi mis kuskil põllul vedeleb veel riist pole. Muidu mina võin ka öelda et Niobe oli soomuslaev, mis sellest et tegelikult see oli õhutõrje ujuvpatarei.
Ning Slesien oli battleship mis sellest et sakslased seda ei teadnud.
Aurora ei ole IMS aegne laev vaid oli ehitatud kui mina ei eksi 1899 aastal, arvel see oli nagu õppelaev ning selle võime täita ristleja rolli on nullilähedane.
Lützov oli pooleliolev kere osaliselt monteeritud varustusega, pidada seda ristlejaks võib, ainult et see oli LÕPETAMATA ehitis mis ei saanud isegi omal jõul sadama kailt ära minna. Siis võib ka öelda et NLiidul olid ka maailma suuremad liinilaevad Sovetskij Sojuz tüüpi, mis sest et need olid alles staaplitel poolelioleva kere kujul.
Mul on kodus üks hea raamat "kreisera sovetskogo flota", väga põhjalik ülevaade.
Üldiselt võib öelda, et sakslastel õnnestus põhja lasta mõlemad liinilaevad (kuna Oktjabrskaja Revolucija oli ka vajunud põhja, ning seda päästis ainult väike sügavus) Peale seda mõlemad laevad jätkasid siiski oma suurtükituld (Maratist oli tõepoolest ainult üks väike osa) Arvestades seda et 2.5 aastat kestis suurtükituld ning pommitamine mina üldse üllatanud olen et seal olid mõned laevad mis jäid vee peal.

MIs puudutab suurtükituld siis mina ei oska kommenteerida 1:250 mürsude arvu. Kuskil olen lugenud kui palju mürske oli linnas plahvatatud, minu meelt mööda oli see arv sadade tuhandete kui mitte miljonite ringis (kokku umbes 1000 päeva jooksul)
Rasked suurtükid olid mõlemal pool, ka sakslastel.
Oranienbaumi platsdarm mis oli sasklaste tagalas piiramisrõngas 2.5 aastat on kindlasti raskesuurtükide teene. Selle välisperimeeter langes 1:1 "Krasnaja Gorka" 305 mm suurtükide laskeulatusega



Üldse ma ei saa aru, kas suurtükitule kasutamine relvastatud vaenlase vastu on siis ka kommunistliku reziimi kuritegu?
Mina rääkisin ikka rohkem tsiviilinimeste surmast mis sai võimalikuks tänu sakslaste blokaadile. Mis puudutab soomlaste tagasihoidliku panuse euroopa vabastamisse punasest katkust siis mina mäletan küll et laadoga kohal olid lahingud soome lennukitega, mis need siis tegid seal, viskasid humanitaarabi? Kas soome lennukitel polnud ei kaotusi ega võite laadoga kohal? Arvestades nende armastuse väljamõeldud õhuvõitude suhtes arvan et seal peaks olema palju juhtumeid a la "lasin alla 12 IL-2 ning need kõik kukkusid järve"

Kokku sakslastel ning nende abilistel on olnud Piiteri all vist kõige rohkem raskesuurtükke kui kuskil mujal.Peale Sevastopoli langust toodi sealt ära ka need monstrumid "morserid" millel oli torpeedokaatri mootor. Ning kõik pärast langes venelaste kätte, võib seda ilu vaadata nüüd muuseumis. Nii et see jutt et leningradi kaitse oli mõtetu ning sakslased lihtsalt ei soovinud linna võtta on järjekordne revisionistlik väide mille eesmärk on taastada juttu võitmatust wehrmachtist. Üldiselt, arvan et mõni asi Piiteri blokaadi ajaloost (näiteks Oranienbaumi platsdarmi hoidmine alates 1941 sept kuni 1944 jaan.) võiks kuluda kõige suurimate IIMS kangelasteode hulka üldse. Samuti nagu ka Doroga Zhizni.

Ning lõpuks. Nelja miljoni elanikuga Leningradist sai surma naljast, külmast, pommitamisest ning suurtükitulest 900 000 inimest. ehk, alla neljandikku. Ülejäänuid evakueeriti või suudeti päästa.

Selle sama perioodi jooksul Valgevenes mis oli langenud sakslaste kätte ilma pikkade lahinguteta ning kohe muutus tagalaks, ning mis sama moodi kiiresti oli 1944 aastal kiiresti tagasi vallutatud oli sakslaste ning nende abiliste poolt julmalt tapetud, surnud haigustesse ning koonduslaagrites, näljast külmast ning haigusest umbes kolmandik elanikkonnast, kokku mitu miljonit inimest.
Nii et ma arvan kokkuvõttes saksa okupatsioon tähendaks palju rohkem hukkunuid. Soovitan veel kord tutvuda demokraatiliselt valitud saksa riigikantsleri seisukohtadega mis puudutasid Moskva ja Piiteri linnaplaneerimist ning elanikkonna saatust.
Lisaks kõigele nii sõjaväelased kui ka tsiviilisikud, mõlemad nii hukkunud kui ka ellujäänud ei ole oma au ja väärikus määrdunud alistumisega ning pole saanud teada mis asi on sõjavang kui ka okupatsioon. Ning see on ka minu meeles väga oluline. 1944 aasta jaanuaris toimetati "Suurelt maalt" Leningragi ning seal Kroonilinna ja Oranienbaumi platsdarmi uued väed mis alustasidki pealetungi mille tulemusena varises kogu saksa rinne.

Tere!

Denis palun ära vassi. Sa kirjutasid et soomlased pommitasid Laadoga eluteed. Seda soomlased ei teinud. Nüüd siis vahetasid selle õhulahingu pidamiseks. Et kui jääd vahele teatmatusest (või valetamisest) siis vahetad teema?


Kari

ma ei vassi. mis sa tahad et ma toon sulle pilti kus helesinistega haakristidega bleinheim pommitab jäätel ZIS-5 kolonni mille kastides on lapsed?


Kui ma leian venelaste mälestused soomlaste tagasihoidliku panuse kohta (arvan et saan seda teha) siis sa ütled et see on alatu nõukogude propagand, mida ei tohi uskuda.
Siiski tõe huvides ütlen et nendes mälestustes mida olen kuulnud (eriti küsimust pole kunagi uurinud) soomlased eluteed ei pommitanud vaid tulistasid pardarelvadest (shturmovali)
Ning suvel oli tegemist soome kaatridega või muude ujuvvahenditega.

Soome keelt ma ei oska kahjuks, ning ega ausalt öeldes orienteeru soome allikates.

Nii et mina olen küsinud seda kas on soomlastel (merevägi ning õhuvägi) võidud Laadoga piirkonnas. Kuna ega seal muud peale seda sama Doroga Zhizhni ei olnud. Sina aga ärritud.

Leningradi lahingu kontekstis ei ole praktilist vahet, kas sõiduvõimeline ristleja või mitte.

Kõik uputatud suured sõjalaevad seisid kas ankrus reidil või kai ääres. Pomme tuli samatäpselt ja samapalju puistada.

Samuti ei muuda mõned 45 mm ja 100 mm mitte automaatsed ÕT kahurid 1941 seisuga ühte laeva ristlejaks ja teist ujuvpatareiks. Sõjalises mõttes oli 1941 sügisel 90% vene sõjalaevade õhutõrjesüsteemidest sõjaliselt irrrelevantsed - pikeerivat Stukat ühelasulise kahuriga peatada ei ole võimalik ja suurtükitule eest need ei kaitse.

Petropavlovsk oli samasugune seisev märklaud nagu Marat, Kirov või mõned teised suured laevad. Masinate puudumine ei muuda kuidagi selle võidu kaalu. Olid enamus laevu õhutõrjepatareide katte all.

Samuti ei ole kai ääres seistes vahet, kas on Aurora või kustutatud kateldega Kirov. Ühesugused õhukese soomusega laevad mõlemad ja samatäpselt tuleb ikka tulistada.

Mis aga mul karva turri ajab, on "ajalookoolkond", keda denis hirmsasti kiidab objektiivsuse pärast lihtsalt vassib. Kolmest istuva märklaua rollis olevast raskeristlejast ja ühest kergeristlejast on saanud tolle aja raamatutes 2 kergeristlejat, Kirovit nimetatakse "ljohkii kreiser" ja see teema on puhas kaotuste varjamine ja udutamine.

Kai ääres ÕT patareide kate all on võit sama kaaluga, kas laev sõidab või mitte.

Oleks jutt merelahingust, on teine asi.

Arvan, et suurtükkide tulele peab Aurora isegi paremini vastu kui Kirov. Seda tunnistasid venelased ka ise, et üks mürsk vööritornide juurde ja lahing on lõppenud.

Niiet Leningradi ürituste kaotuste hulka tuleb lugeda ka 2 ristlejat, sest antud lahingu kontekstis on see võrreldav võit ükskõik millise suurema laeva uputamisega.

Vaielda võib Aurora suhtes, et vana ja kahureid polnud. Petropavlovskil oli peakaliiber olemas ja sellest tulistati vastu. Kui oleks tegu olnud merelahiguga, kuis lastakse merele veetud Petropavlovskit, mis seisab paigal ja Aurorat, mis ei jõua eest ära põgeneda oma väikse kiirusega, oleks teine asi.

Leningradi blokaad oli puhas Stalini ka co tegevus nagu kogu 1941 lüüasaamine. 1942-1943 lahingutele ei olnud Leningradil mingit sõjalist ega strateegilist tähtsust.

Tegu oli lihtsalt küündimatuse tõttu toimunud kotti jäämisega nagu jäi Tallinn, Kiiev ja paljud muud kohad.

Strateegilist mõju mõnel sõidukõlblikul laeval 1942-1944 ei olnud, kuna Soome laht oli praktiliselt lukus.

Leningradi sõjatööstusel oli vaid tähtsus blokaadi kaitsjate varustamiseks. Linnast välja ju moona ja tehnikat ei veetud.

Leningradi olemasolu või mitteolemasolu ei mõjutanud ka kuidagi Murmanski raudtee või Arhangelski sadama toimimist, mis olid strateegilised kohad sõjaabi kohaleveoks.

Või väidad nagu rublaaegsetes raamatutes, et "Leningradi kangelaslik kaitsmine hoidis vaenlasi vallutamast Koola poolsaart"?

Tere!

Denis kui sa väitad et soomlased pommitasid eluteed siis tõesti ma tahaksin konkreetseid andmeid kuna ja kus. Sest minu teada eluteed ja Leningradi ei soomlased pommitanud just selle tõttu et välistataks see propaganda mida sina ajad lapsi pommitavaist Blenheimidest.

Venelased said küll soome laste pommitamise ja tapmisega hakama. Oli vist aastal 1942 kui Helsingi kohal päevasel ajall üksik luurelennuk (toenäoliselt Pe-2) viskas ühe või paar pommi. See pomm tabas kesklinnas trammirõõpad kinoteatri ees kus oli lapsi piletisabas. Kui õieti mäletan suri selles õnnetus juhtumis 42 last. Haletsed sa Denis ka nende eest?

Küsid kas soomlastel oli õhuväge Laadogi piirkonnas. Oli küll lentolaivue 26 FIAT G.50dega. See lennuk ei suudnud pomme kanda ega Brewsterid mis oleks ulatunud Laadogale. Curtissid ei minu teada visanud pomme Laadogal vähemalt. Selle pärast venepoolsed andmed pommitamistest oleks huvitavad. Blenheimisid oli suve 1941 järgi nii vähe et neid poleks - sõjategevusele nii mõtetu tegevusele kui elutee pommitamine oli - üldse jätkunud.

Aasta 1943 jaanuaris Leningradis saadi maismaaühendus muusse N-liidusse. Sellega elutee osakaal vähenes ning ka selle pommitamise mõistlikkus (vähemalt nende resurssidega mida soome õhuväel oli). Üldiselt kriitiline aeg oli talv 1941-42. "Balti taevas"-raamat on loetud.

Soome mereväest on minu teadmised napid. Õnneks aga on see lehekülg:

http://users.tkk.fi/~jaromaa/Navygallery/index.htm
(vasemalt kliki ennast huvitavad teemad)

Laadoga "mere"lahinguist 1942:
http://users.tkk.fi/~jaromaa/Navygaller ... Ladoga.htm


Soomlaste osalemist Leningradi piiramises pole ma kunagi eitanud. Selle juures andis aga Mannerheim poliitilistel kaalutlustel piiranguid (lennukeeld jne.). Just selle pärast et egas venemaa kuhugile soome naabrusest ei kao.


Kari



PS Soome õhuväe haakristi EI olnud helesinine vaid ultramariinisinine. Tunnusest (inglisekeeles):
http://www.kolumbus.fi/kari.stenman/jan ... theme.html
Natsidega pole sellel märgil olnud mingid pistmist.

Nii kaugele võib siis üldse mainida et siis venelastel oli Piiteri all muuhulgas ka maailma üks tugevamates merekindlustest, ning see tähendab rohkem kui Kirov või mis iganes laev.

See ajalookoolkond (konkreetselt jutt käib Platonovilt nagu ma aru saan) on tõepoolest ühe parema tööga hakkama saanud mida mina olen lugenud. Nii et ütlen veel igaks juhuks: Punalipulise Balti Laevastiku koosseisust on olnud 2 (kaks) ristlejat (mõlemad Kirovi-tüüpi)

Lisaks sellele oli palju asju mis võib tulistada suured mürsud vaenlaste poolele (eelkõige merekindlused, raudteesuurtükid, teised laevad, 406 mm katsetoru Merepolügoonil jne) kuid ristlejat on olnud kaks tükki.

Sakslaste võite hulka ma arvan võib lugeda kõik need laevad mis olid uppunud või põhja vajunud (nagu loetakse Jaapanlaste võitude hulka 6 liinilaeva Pearl Harbouris, mis sest et mõni neist satus rivisse suhtkiiresti tagasi) Nende hulka kuuluvad sisuliselt mõlemad battleshipid. Aga üldiselt, ma olen maininud et selleks et need laevad põhja lasta oli saksmannidel 2.5 aastat aega ning tegemist ei olnud mingi ettekavatsetud opsiga (v.a. võib olla Marati uputamine Rudeli poolt) vaid pigem igapäevase tümitamise küsimus, millega parallelselt käis laeva remondi ja parandustööd.

Mis puudutab Soomet.

Mina jah, olen lugenud lahingutest soome lennukitega ning kaatridega laadogal, mäletan ka seda et vene hävituslendurite memuaarides seda nimetati just elutee kateks. Aga see selleks.

Ma arvan et Mannerheim oli üks tark mees, ning tänu sellele, ma arvan isiklikult soome pääses kogu kremplist suhtõnnelikult, arvestades seda et leningradis hukkus tsiviile vist rohkem kui kogu soome linnaelanikkond tol ajal oli.
Nii et kui sa küsid mu arvamust sellest ka ma haletsen kedagit siis olen öelnud et see on taunimisväärne kui tsiviilisikud hukkuvad sõjas. Selles mõttes mul on jah neist lastest siiralt kahju. Ma arvan et see on üks aus vastus mis peaks siin rahuldama. Samas ausa ning otsekohese inimesena arvan et Pe-2 lenduri asemel 1942 aastal mina oleks ka seda pommi visanud. Kas sina mitte?
Veel soovin mina öelda et selle samas raamatus suhteliselt hästi on loetletud soome mereväe tegevust enne 22.06.1941 ning sellega olen mina enda jaoks avastanud et ikka soomlased ise ennast tirisid jätkusõtta mitte astusid sellesse hiljem peale vene lennukite pommireide (mida ma olin uskunud siiamani)

denis23 kirjutas:Nii et ütlen veel igaks juhuks: Punalipulise Balti Laevastiku koosseisust on olnud 2 (kaks) ristlejat (mõlemad Kirovi-tüüpi)

Lisaks sellele oli palju asju mis võib tulistada suured mürsud vaenlaste poolele (eelkõige merekindlused, raudteesuurtükid, teised laevad, 406 mm katsetoru Merepolügoonil jne) kuid ristlejat on olnud kaks tükki.

Vot see ongi see soga, mis mulle ei meeldi

Sakslasi tulistas Leningradi kaitsel kolm ristlejat, täpsemalt kolm raskeristlejat, millest 2 olid liikumisvõimetud selleks ajaks või sellel ajal.

Täpsemalt: Kirov, ilma vöörita Gorki ning ilma liikumisvõimeta Petropavlovsk - viimane oli saksa 203 mm suurtükkidega.

Lisaks tulistasid sakslasi ühe vana ristleja pealt võetud kahurid, neist Leningradi lahingus 152 mm kahurid Varesemäel ning 76 ja 37 mm Peipsil
enne Leningradi lahingut.

Jõudis kohale?

kapten trumm su jutt on niivõrd rumal et ma ei viitsi seda isegi arutada, sorry, lennukitest sina oskasid vähemalt põhimõistete osas vahet teha. laevadest parem ära üldse räägi. sorry ma ei ole ülbe inimene aga sellel teemal ma ei saa sinuga vaielda.

Et uputatud suurte sõjalaevade arvu kunstlikult vähendada, selleks nimetati liikumisvõimetut Petropavlovskit ujuvpatareiks. Ja Aurorat õppelaevaks. Et pisendada kohe sõja alguses ühe uuema laeva miini otsa sõitmist ja muidu tulemusteta sõdimist, nimetati neid targu kergeristlejateks, kuigi kergeristleja oli nendest väiksema peakaliibriga (kuni 152 mm) ja poolteist korda väiksema tonnaaziga.

Aga ilma vöörita poolikut Gorkit ei saanud enam ujuvpatareiks nimetada, sest varasemates teostes oli teda juba ristlejaks kutsutud.

Petropavlovsk oli ka raskeristleja.

Kuidas sa ometi tunnistad, et esimese poole aastaga kaotasid ühe raskeristleja uppununa ja teise sõidukõlbmatuna? Ja seda vaprate nõukogude admiralide geniaalsel juhtimisel? Mingi paar Wehrmachi maismaakahurite polku ja kaks eskadrilli Stukasid, kes vapratele nõukoude lenduritele oli nagu nalja puruks lüüa.

Ei, see ei sobi. Üks olu ujuvpatarei, teine kergeristleja. Vot see sobib.

Ja 1941 rünnanud sakslased olid ülekaalukas ja suurema relvastusega sõjavägi. Tegelikkuses polnud 41-45 sõjas ühtegi hetke, kus Wehrmacht oleks Punaarmeest arvukuselt suurem olnud.

See laevadega vassimine on lihtsalt üks näide sellest.

Väiksema vastase käest kotti saada on häbiasi. Selle nimel võib isegi asjast õigete nimedega autoreid maha teha, sest nagu veterankindralid alles praalisid, et kogu tõde ei saadagi kunagi teada. Ehk kui palju vapraid vene mehi ja lahingutehnikat 1941 saamatuse ja oskamatuse tõttu otsa sai. Tänaseks on välja tulnud, et need arvud on jubedad.

Kui Aurora osas võiks vaielda, kuivõrd Leningradi lahingute alguseks oli ta relvituks tehtud, siis Petropavlovski osas mitte.

Sedasi Nõukogude Liidus ajalugu tehtigi. Vassiti, keerutati, manipuleeriti andmetega ja esitati seda pika sõnademulina kujul.

Ja mõned mehed usuvad seda tänaseni. Sest vigu ja kaotusi ei tohi tunnistada.

Sinimäed pole vist mõnes ajalookäsitluses tänaseni. Ja kui on siis kujul "Punaarmee põrkas kokku ülekaalukate SS-kõrilõikajate hordidega, kes ründasid tuhandate Tiger-tankide toel".

Kõige imelikum tundub see, et õhurünnakute ajal seisid laevad ankrus (!!!!) või muidu kai ääres! Kellelegi ei tulnud pähe nendega manööverdada, et raskendada lennuväe tegevust ja suurtükituld! Mis viga on pikeerida peale paigal seisvale 200-meetrisele lahingulaevale!

Aga et seda lollust keegi välja ei kraabiks, nimetame selle kangelaslikkuseks. Sest kangelaslikkust kahtlustada on väga ebapatriootlik!

kahjuks sinul trumm on mingi kompleks tõestada ühiskonnale et kõik mida vene poolel tehakse on alaarenenud ning primitiivne. Minul nagu mina juba ütlesin sellist kompleksi pole. see kuidagi sind ärritab.

mis puudutab uputatud laevade arvu.

Petropavlovski ujuvpatareiks nimetati sellepärast et ta täitis ujuvpatarei ülesanded, ning Aurora täitis õppelaev ülesanded, ning seda enne kui need uputati. Sõja alguses Petropavlovsk ei olnud üldse laevastiku koosseisust, ta oli tehase seina ääres. Ning ujuvpatareina seda anti üle ka laevastikule. Nii nagu ka Niobe ei olnud soomuslaev (nagu IMS ajal) vaid ikka ujuvpatarei. Näiteks Marat ei olnud õigepidi battleship (linkor) vaid pigem "battlecruiser" kuid vene laevastiku koosseisus kandis see uhke nimi "linkor" ehk "battleship" ning selle tõttu oli see ka kaotuste nimekirja kantud linkorina.
Kirovi kulumine ühe või teise klassi üle võib vaielda, ta oli üldse selline huvitav hübriid. Veeväljasurve tal oli siiski kergeristleja tasemel, kuid relvastus raskeristleja omane, ning seda eriti nõrga soomuse ning autonoomsuse arvelt. nii et relvastuse ja kiiruse poolelt oli ta võimas laev, kuid soomuse ning ka autonoomsuse osas (ka suuruse osas) vastupidi, üsna nõrk laev. Eks see on n.n. Itaalia laevakool. Ka Kirovi itaalia analoog "Raimondo Montekukkoli" oli kerge ristleja. Aga vaevalt et seda klassifikatsioon sündis tänu sellele et üks ristleja miini otsa sõitis.

Muistest aiast ristlejad jagati klassidesse nende veeväljasurve ning kaitse järgi. Siis tuli Washingtoni konverents milles lepiti kokku et kõik ristlejad millel on kahurid alla 152 mm on kerged ristlejad, ning kõik mis on üle on rasked. Nii et sama kerega Raimongo Montecuccoli on kerge ristleja ning Kirov on raske. Kui sa vaatad näiteks USA raskeristlejad kui ka kergeristlejad siis need on Kirovist veeväljasurve osas suuremad.
Washingtoni konverentsi järgi oli Kirov raskeristleja, mis sellest, et selle kere ning soomus vastasid üsna nõrga kerge ristleja tasemele. Kuna NLiit polnud selle konverentsis osalenud siis lähtuti ikka teistest, loogilisemast kvalifikatsioonist.
Aga selge on see, et see ei olnud seotud kartusega kaotada "raske ristleja" keegi ei hakanud näiteks Marati või Taskenti ümberklassifitseerima nende hukkumise pärast.

Aga kõige tipuks mina üldse ei saa aru kust sa seda "kerge ristleja" juttu oled üldse välja võtnud. Nõukogude laevastiku koosseisus sõja ajal ei olnud ju üldse ristlejate jaoks erinevusi, üks "kreiser" ja püha. Eks tavaline sinu pastaka otsast välja imetud väide

Petropavlovsk oli raskeristleja projekti järgi kuid see ei olnud liikumisvõimeline laev oli valmis umbes 60% ulatuses. Masinaid sees ei olnud, suurtükid oli 1 torn kolmest või neljast. Isegi pealisehituse ei olnud.
Sõja alguses anti seda Balti laevastikule ujuvpatareina ning sellisena seda ka lasti krundile (laev ei uppunud täielikult)

Kuidas sa ometi tunnistad, et esimese poole aastaga kaotasid ühe raskeristleja uppununa ja teise sõidukõlbmatuna? Ja seda vaprate nõukogude admiralide geniaalsel juhtimisel? Mingi paar Wehrmachi maismaakahurite polku ja kaks eskadrilli Stukasid, kes vapratele nõukoude lenduritele oli nagu nalja puruks lüüa.

Piiteri all oli kaugelt rohkem kui kaks wehrmachti kahurite polku ning kaks eskadrilli Stukasid, aga usu see mida tahad. Nõukogude admiraalide geniaalset juhtimist mina pole kuskil maininud, arvan et see oli väga ja väga keskpärane, mis siis saab?

Väiksema vastase käest kotti saada on häbiasi. Selle nimel võib isegi asjast õigete nimedega autoreid maha teha, sest nagu veterankindralid alles praalisid, et kogu tõde ei saadagi kunagi teada. Ehk kui palju vene mehi ja lahingutehnikat 1941 saamatuse ja oskamatuse tõttu otsa sai.

Kõik mis sai kaotatud, on viimasel ajal sai ritta pandud. Kuskil ma olen lugenud kõike T-35 lood, kusjuures poolte kohta olid ka saksa fotod juures. Nii et täna hetkel ma suuri valgeid laike ei näe.

Ja mõned mehed usuvad seda tänaseni. Sest vigu ja kaotusi ei tohi tunnistada.

Sinimäed pole vist mõnes ajalookäsitluses tänaseni. Ja kui on siis kujul "Punaarmee põrkas kokku ülekaalukate SS-kõrilõikajate hordidega, kes ründasid tuhandate Tiger-tankide toel".

Kahjuks, Sinimäed on suhteliselt väike lahing selle kõrval mis samal ajal toimus kogu rinnel. See ongi põhjus miks selliseid lahingud ei ole kajastamist leidnud piisavalt kõrgel tasemel Venemaal. Minu meelest sa ajad segamini
1. 60-ndad ning tänane päev
2. Propagandat ning tõsiseid raamatud.
Viimasel ajal vene keeles on ilmunud palju häid ning väärtuslikud raamatuid, ainult sina kogu aeg vaatad mingi 60-ndatel tehtud muinasjutud nagu kärbes lendab sitta peale

Kõige imelikum tundub see, et õhurünnakute ajal seisid laevad ankrus (!!!!) või muidu kai ääres! Kellelegi ei tulnud pähe nendega manööverdada, et raskendada lennuväe tegevust ja suurtükituld! Mis viga on pikeerida peale paigal seisvale 200-meetrisele lahingulaevale!

Aga et seda lollust keegi välja ei kraabiks, nimetame selle kangelaslikkuseks. Sest kangelaslikkust kahtlustada on väga ebapatriootlik!

Sa vennike varem ürita 200-meetrise laeva ankrult maha võtta paari-kolme minutiga, masinad käiku lasta, ilma puksiirita kai äärelt minna ning siis kõige tipuks proovi 30 000 tonnise laevaga sadama akvatooriumis energiliselt manööverdada. Siis pärast mölise, muidu ma vaatan oled siin klaviatuuri taga küll sangar seletada millised kõik teised jobud on. Räägi seda juttu ka mõnele ameeriklasele ka Pearl-Harbori kohta. Muidu mul on varsti siiras kahju et sinusugust Makgaiveri polnud Estonia komandosillas, muidu vennad kellel oli 20 aastat meresõidukogemust ei saanud hakkama, sina vist oleks kõik kohe korda teinud.

No eks sõda algas ju nii "ootamatult" ja jõudis veel ootamatumalt Leningradi alla. Mõtleks, isegi ankruid ei jõutud tõsta. Ja 100 km eemalt asuvalt lennuväljalt ilmusid lennukid eikuskilt ootamatult kohale.

Et sõja olukorras on laeva katlad auru all ja meeskond valmis ankrut tõstma, on nii iseenesest mõistetav asi, et selle taamal tundub sakslaste "ootamatu" jõudmine Leningradi või veel ootamatum rünnak laevadele lausa absurditeatrina.

Suitsukattest ja hävitajate õhukattest pole vist mõtet rääkidagi. Ja ega ühelgi laevastikul ei ole vedelkütusevaru sadamas, millest piisab kuuajaliseks ringitossutamiseks.

Stuka kulla sõber oli 1940 sügisel Inglismaa kohal Spitfirede lemmiksihtmärk - teist nii aeglast ja nõrgalt kaitstud pommitajat sakslastel rohkem polnud. Kuidas ilmus stukade seltskond ootamatult päise päeva ajal pahaaimamatute nõukogude laevade kohale ja lasi karistamatult suuri laevu põhja. Lasti mõni ikka alla ka?

Kuidas lasi üksainus lennukipomm praktiliselt pooleks nii suure ja võimsalt soomustatud laeva nagu Marat? Õun väidab, et laeval olid luugid laskemoonakeldrisse lahti ja lahingu vastuvõtmise asemel tormasid vaprad madrused mitte luuke sulgema, vaid oma nahka päästma. Kas pomm mitte lahtisest luugist laskemoonakeldrisse ei sattunud, kus kogu keldri detonatsioon laeva vööri minema viis.

Asi pole mitte kompleksis või mingis primitiivsuse näitamise soovis, vaid need lahingud olid selgelt natuke teistmoodi kui su soovitatud postkommunistlikud ajaloolased väidavad. Kogu NSVL meresõda 1941 oli üks hale üritus, mis polnud tingitud ei viletsatest laevadest ega võimsast vastasest, vaid nõukogude kõrgema juhtkonna saamatusest ja hirmust oma naha pärast ja NKVD ees, initsiatiivi puudumisest ja korralagedusest.

Mis puudutab ankru mahavõtmist kahe-kolme minutiga ja muud, siis on see jutt pläma. Heida korraks pilk kaardile ja näed, et sakslased olid laevadest nii kaugel, et lennukite tulek võtab vähemalt pool tundi aega. Selle ajaga jõuab isegi 200 meetrine laev oma seisupaigast mitu miili eemale minna. Rünnaku ajal oli nähtavus hea, seda näitavad Stukadelt tehtud aerofotod, kus pole ühtki pilvekest näha. Laevastikul on vaatlus-teadustusposte terve rannik täis.

Vahest oli asi selles, et laevad seisid kustunud kateldega passiivselt sadamas, kus nad olid sakslastele istuv sihtmärk? See seletab ka seda, et liikuma ei mindud. Sellisel sõjalaeval võtab auru tõstmine mitu tundi aega.

Keegi ei keelanud ka laevu vedada Neevale ja kalda taustal ära maskeerida, kui nendega sõita ei kavatsetud. Nagu näitas hilisem aeg, oli sellest kasu ja ühel juhul lasid saksladed isegi Kirovi pähe mingi peibutislaeva põhja (1942 kevad).

Kogu selle rappidasaamise põhjus oli see, et laevastik seisis passiivselt Kroonlinnas ja Leningradi reidil/sadamas, kus oli ta mandrilt jälgitav ja iga laeva seisukoht oli teada.

On uskumatu kunst teha lennurünnaku vastu suitsukatet ja sõita laevad teistesse kohtadesse.

Meie istume passiivselt koha peal ja nimetame seda kangelaslikkuseks.

Pearl Harbouri jutt on sõber, demagoogia. Pearl Harbouri puhul ei olnud laevastikul strateegilist hoiatust sõja alguse kohta. Laevade meeskondigi polnud kõiki laevadel.

Või oli september 1941 ka olukord, kus puudus sõjahoiatus?

Kogu võti on laevade aktiivne kasutamine ja selles akvatooriumis, mis laevastiku all oli, oli see täiesti võimalik. Keegi ei räägigi sadamakaide vahel kihutamisest.

Neeval majade vahel laevu maskeerima hakati alles siis, kui neid oli terve hulk puruks ja põhja lastud.

Heavy artillery at Leningrad

By Skorzeny at 1.JMA

One of the most ferocious and large-scale battles employing the large number of heavy artillery units in the World War II took place in the vicinity of Leningrad, where the German advance was stopped on the outskirts of the city in autumn 1941, with the assistance of numerous coastal artillery of the Soviet navy. In the prolonged period of positional warfare that followed the siege of Leningrad in 1941-1944 artillery palyed prominent role as well. The first explosions of German artillery shells within the city were registered on September 4, 1941, and in autumn the German command deployed three artillery regiments with the guns of 105-150 mm, reinforced by the two heavy artillery units of the High Command Reserve and several railway artillery platforms. Their positions were situated in the areas of Uritsk and Volodarsky, 8-12 kms from the frontline. The artillery raids took place in the daytime, usually from 10.00 am to 19.00 pm; an intense artillery barrage was followed by metodical shelling for some 2-4 hours a day until the end of 1941. In September 1941 the Germans have fired 5,364 artillery shells, in October--7,950, in November--11,230, and in December-15,610. There were some days when the city was under fire for more than 18 hours: on 15th of September
the fire lasted 18 hours 32 minutes, and on 17th of September--18 hours 33 minutes. By the end of 1941 the Germans have deployed their artillery positions in the wooded areas western, south-western and southern of Leningrad in the areas of Uritsk, Finskoe Kojrovo and Pushkin--Slutsk. The road network in these locations was develped so that it enabled rapid maneuvers of artillery hardware, and from the rroftops of the tall building in Uritsk and the nearby ridge the German artillery observers received superb view of the southern and southwestern sectors of Leningrad.


The evaluation of the effectiveness of German artillery in the siege is a rather complicated undertaking since: 1)the reports of the damage caused were kept secret in Soviet era; even today the official Russian point of view is that the royal palaces at Peterhof and Pavlovsk were demolished by the Germans, while in fact they were wiped off by the Soviet 152 mm guns. 2) it is increasingly difficult to distinguish between damages caused by the german air-raids and artillery strikes. The official Soviet data claims that there were some 5000 bombs dropped and 150,000 artillery shells fired at the city, damaging 840 industrial objects, destroying 3,200 stone or concrete houses and further 7,100 damaged heavily.


It is rather easier, however, to judge about the effects of the German artillery barrages on the naval forces of the Red-banner Baltic Fleet. For instance, on the 18th of September, 1941, between 11.47 and 13.37 the Soviet heavy cruiser "Petropavlovsk"(previously known in Kriegsmarine as "Lutzow" before being sold to Soviet Union in 1939) came under fire of the German 210 mm guns of the 768-th Motorized Artillerie Abteilung, receiving up to 12 hits. The cruiser received heavy damage under the water-line, its artillery systems were not functioning, and a fire had erupted; 10 crewmembers were KIA and 20 MIA, while "Petropavlovsk" slowly sank for the depth of some 1-2 metres in the Coal haven of the Leningrad Commercial port. On September 27th, 1941, the German artillery has sunk the cannon boat "Pioner"; on the 7th of October--old coastal defence battleship "Smerch", decommissioned several decades ago, which was repaired and sunk again in 1942; on the 4th of October the notorious trainina cruiser "Aurora" was sunk in Oranienbaum after seveal artillery shells hit its deck; on the 24th of April 1942 the hull of the cruiser "Butakov", still under construction, was sunk too. All in all, the German artillery alone is responsible for sinking 44 naval units, including, except of those covered above, submarines L-1, M-72 and M-96, torpedo boats N 103 and N 123, trawler N172 and many other.

Many Soviet naval vessels were heavily damaged by the German artillery fire in 1941-1942. The battleship "Marat", which was ostensibly "sunk" by Hans-Ulrich Rudel on September 23, 1941, but soon repaired so that turrets N3 and N4 became active again, was hit by 5 shells on 15.09.1941, piercing the decks and blowing up the engine, on 12.12.1941 it suffered 3 more hits of the 203 mm shells and on 28.12.1941 3 direct hits and several German shells exploding near the battleship. The deck was reinforced by the granite plates of the Neva embankment, and yet the ship was targeted again successfully on 25.10.1942 with 3 305 mm shells, one 203 mm shell on 06.11.1942 and one 203 mm shell on 08.10.1943. The repeatedly battered vessel was decommissioned in 1953.


On the other hand, the Soviet battleship "October Revolution" was hit by German artillery fire on several occasions(6 direct hits on 8-10.10.1941, one hit on 14.12.1941, two hits on 23.03.1942, several hits on 16 and 18 April 1942), and as a result of these episodes the vessel was siginficantly damaged, as probably any other Soviet ship based in Leningrad or Kronschtadt. The reason they eventually survived was the germans usually employed 105-210 mm artillery systems not capable of sinking a heavily armoured cruiser or battleship, but causing enough damage to make the vessels inactive for long periods of time. Moreover, the crews often performed remarkably in salvaging their vessels after direct hits and resulting fires.

The other target of German artillery attacks was the Scientific Research Artillery Range near the railway station of Rzhevka, where Soviet artillery systems were tested and large stocks of ammunition were stored. On the 29th of March, 1942, a Luftwaffe reconnaissance plane detected a large number of railway freight-cars, and between 17.00 and 19.00 the German artillery pounded the spotted targets ferociously, mounting the barrage on the following morning. Eventually a load of ammonal explosive was detonated, causing chain reaction of the Soviet ammunition echelone, killing several hundreds of people.

The Soviet command attempted to decrease the immense pressure on civilian morale by conducting precise artillery attacks on the enemy positions, in order to suppress relentless and accurate German fire. Already in 1941 the Baltic Fleet donated 360 heavy artillery pieces, 130 mm and above, while the Red Army deployed 137 guns(37*122 mm, 90 152 mm howitzers, 9*152 mm and 220 mm mortar). However, in general the German artillery positions were quite well disguised and in case of heavy Soviet fire the guns were quickly moved to reserve positions. For instance, on 30-31.07.1943 the Soviet 130 mm guns fired 886 shells at the spotted German 180 mm artilery piece, which renewed fire exactly 5 hours after the assault. All in all, the Soviets have succeeded in destroying three German 105 mm guns and two 170 mm systems in the third quarter of 1943 with coastal artillery, whereas the other targets appearing destroyed displayed activity some 7 days after the carefully prepared Soviet artillery strike. Apparently the Soviet artillery assaults also caused casualties among German artillery personnel, even when the guns remained intact or insignificantly damaged.

Order of the Commander-in-Chief of the Northwestern Strategic Direction Concerning the Employment of the Red-banner Baltic Fleet and Coastal Artillery for the Defence of Leningrad
30 August 1941
N.0019
To Shaposhnikov, Kuznetsov

Since the current naval assets, employed at the defence of Leningrad and Kronschtadt, are not sufficently co-ordinated, and in order to employ all available resources of the Red-banner Baltic Fleet directly for the defence of the city, I hereby order:

1. Concerning the naval vessels.

It should be henceforth considered that the main goal of the Red-banner Baltic Fleet is the active defence of the approaches to the city from the seaside and the prevention of enemy naval breakthroughs of the Red Army flanks on the southern and nothern shores of the Gulf of Finland. These goals should be achieved by the deployemnt of the light naval forces, torpedo boats, submarines, airforce and the minelaying activities.
All heavily armoured vessels and a proportion of destroyers should be used in order to reinforce the artillery positions defending the leningrad Fortified Area(UR); therefore, the following must be deployed:

battleships: "Marat" and "October Revolution"
cruisers: "Kirov", "Maxim Gorky" and "Petropavlovsk"
destroyers: "Opytnyj", "Strogij" and "Strojnyj"

Moreover, should the necessity appear, the artillery defence of Leningrad will be reinforced by the additional number of destroyers and cannon boats.

2. Regarding the employment of naval artillery.
In order to support the garrisons of the Fortified Areas(URs) with the fire of heavy naval artillery, apart from deployed warships, the following should be used for the defence of Leningrad:

4-gun 180-mm railway battery N.19

4-gun 180-mm stationary battery nearby Ivanov rapids (operative readiness by 15.9.1941)

Naval testing range assets: 1 – 406-mm, 1 – 356-mm, 2 – 305-mm, 5 – 180-mm, 1 – 152-mm, 4 – 130-mm è 4 – 100-mm artillery pieces.

Moreover, the following units should be transferred directly to the Fortified Areas:

stationary batteries: 2*130-mm – 19 systems
railway artillery platforms: 10*130-mm – 20 systems
stationary batteries: 2*152-mm – 4 systems
railway batteries: 2*152-mm – 4 systems

For similar purposes at the flanking positions of the Leningrad Fortified Area (Kovashin sector) the following stationary pieces should be used against ground targets:

2 batteries of 8*305-mm "Krasnaya Gorka" Fort
1 battery of 3*152-mm "Krasnaya Gorka" Fort
1 battery of 4*203-mm "Pulkovo" Fort
1 battery of 3*152-mm "Grey Horse" Fort

L. 138 battery of 4*120-mm "Grey Horse" Fort
1 battery of 3*100-mm near village Ustye

Railway artillery:
1 battery of 3*356-mm (¹ 11);
1 battery of 4*180-mm (¹ 18).

For similar purposes on the northern approaches to the city the following should be used:

1 railway battery of 4*180-mm (Seywisto) and artillery of the Kronschtadt forts

For similar purposes in the eastern sector of the Karelian direction in the area of Schlisselburg:

2 batteries of 3*100-mm stationary guns on cape Koshkin, cape Sosnovets
1 battery of 2*130-mm stationary guns on cape Koshkin
1 battery of 2*76-mm stationary guns at village Sheremetjevka

On this direction, moreover, all artillery pieces of the Naval Testing Ground and the destroyers currently deployed in the Neva river (“Stojkij” and “Strogij”) should be used.

3. Organization of the naval artillery command.

All artillery based on the sea, railway artillery and stationary artillery (excpet of those transferred to the Red Army), should be brought together under the leadership of the chief artillery officer of Leningrad naval defence, who will be responsible for the formation, training and supply of the artillery batteries and for the organization of communication networks between batteries and naval vessels on the one hand, and the system of Fortified Areas (URs) and Red Army units. The artillery commanders of the Fortified Areas shall have the right to call artillery support and plot the targets. All artillery, involved in the defence of the Kovashin position, should be brought together under the leadership of the Izhorsky Fortified Area commander.

4. Concerning the naval formations designated for ground combat
Apart from 4 naval infantry brigades already raised for frontline service since the beginning of the war, the follwong contingencies should be drafted:

a) evacuated coastal defence personnel from the Tallinn base (up to 3000 men), evacuated anti-aircraft defence personnel from the Tallinn base (up to 3500 men), evacuated airforce and supply personnel from the Tallinn base (up to 1500 men).

b) the crews of the decommissioned unfinished vessels (up to 1500 men)

c) partially employ the crews of combat vessels, which have limited tasks to fulfill (up to 2000 men)

Total—12,000

The naval personnel thus drafted should be employed for:

1) reinforcement of the 10th Rifle Corps—16th and 22nd Rifle Divisions—up to 10,000 men
2) reinforcement of the 1st naval infantry Brigade—up to 1500 men
The reinforcement and rearmament of the 10th Rifle Corps should be carried out by the commanders of the Leningrad Front, who will take charge of the 10,000 men donated by the Red-banner Baltic Fleet Military Council.
The reinforcement of the 1st Naval infantry Brigade should be carried out by the Military Council of the Red-banner Baltic Fleet

Henceforth all future excess manpower resources of the Fleet should be employed for:

a) reinforcement of the 5 naval infantry brigades
b) formation of the special striking marine battalions for the rifle divisions

5. Organizational issues.

In order to achieve the unity of all resources and assets employed for the naval defence of Leningrad, the commander of the naval defence should be subordinated to the Military Council of the Red-banner Baltic Fleet.

Signed
Voroshilov—Member of the Northwestern Strategic Direction Military Council
Zhdanov—Secretary of the Central Committee of the All-Soviet Communits Party(b)



Order of the Stavka of High Command concerning the counter-battery tactics against the enemy artillery deployed near Leningrad.
N. 0419 16 September 1943

The enemy forces conduct routine attacks of the city of Leningrad employing long-range heavy artillery, inflicting heavy damage to the population of the city, industrial complexes and cultural establishments.

The measures, taken by the Military Council of the Leningrad front, proved insufficient due to the following reasons:

1. Artillery and airforce of the Leningrad front and Red-banner Baltic Fleet are not employed effectively and are not co-ordinated by a single commanding officer responsible for counter-battery actions.

2. The existing cooperation between the front artillery and coastal artillery of the Red-banner Baltic Fleet is apalling and does not fulfill the needs of supporting the efforts for enemy artillery elimination.

3. The fire against enemy batteries is not directed acording to the most accurate modern techniques of aiming, and it is especially characterisitic of the 101st brigade of the coastal defence of the Red-banner Baltic Fleet.

4. The deployemnt of fighter escort aircraft for the reconnaissance plane is followed by considerable frictions, therefore the reconnaissance planes are not employed at the possible scale.

In order to improve the effectiveness of the counter-battery operations against enemy artillery shelling Leningrad the Stavka of High Command hereby orders:

1. For the most effective employment of the artillery assets of the leningrad front and the Red-banner Baltic Fleet against German artillery positions shelling Leningrad, the Leningrad Counter-battery Artillery Corps should be deployed, consisting of the follwing units:

51st Artillery Brigade--36*152mm guns (1937 model)

12th Guards Artillery Regiment--24*152mm guns (1937 model)

14th Guards Artillery Regiment--18*152 mm guns (1937 model)

73rd Artillery Reegiment--16*122 mm guns (1931 model)

126th Artillery Regiment--12*152 mm guns (1937 model)

129th Artillery Regiment--16*122 mm (1931 model)

409th Separate Heavy Artillery Unit--6*152 mm guns on the BR-2 transporters

101st--Coastal Artillery Bridage of the Red-banner Baltic Fleet--58 guns of 130-356 mm

12th and 52nd separate air aquadrons of the Red-banner Baltic Fleet

3rd and 4th Guards Separate Reconnaissance Artillery units and battery of the accoustic reconnaissance of the Red-banner Baltic Fleet

1st balloon unit of aerial reconnaissance

Total--168 artillery pieces

2. Colonel com. Zhdanov is appointed the Commander of the Corps.

3. The Corps Headquarters should be formed according to the TO&E table N 08/516, the Signal Battalion according to the TO&E table N 08/517 of the Artillery Corps of High Command Reserve employing the existing manpower reserves of the Leningrad Front.

4. The Leningrad Counter-battery Artillery Corps shall be subordinated directly to the Front Military Council as the separate formation.

5. The Military Council of the Leningrad Front should^

à) Revise the existing deployemnt of the Corps batteries in order to employ the widest possible range of the guns

b)Arrange training sessions for the Corps personnel in order to master the effective techniques of artillery fire with aerial correction and reconnaissance and all assets of instrumental artillery reconnaissance.

c) In order to provide the environment for the uninterrupted activity of the reconnaissance aerial units of the Leningrad Counter-battery Artillery Corps the Red Army Airfoce Commander, Marshal Novikov
should raise two fighter squadrons of 12 aircraft each and transfer them to the frontline before September 30, 1943 at the disposal of the Leningrad Counter-battery Artillery Corps commander.

d) The Military Council of the Leningrad front should direct main efforts of bomber and ground-assault aerial formations at the assistance and cooperation with the Artillery Corps in order to accomplish the supression of German artillery.

6. The 101st Coastal Artillery Brigade of the Red-banner Baltic Fleet is operatively subordinated to the commander of the Leningrad Counter-battery Artillery Corps, while regarding the special naval training activities, supply and maintenance, it is supervised by the Militaru Council of the Red-banner Baltic Fleet.

7. The formation of the Corps should be completed by the 20th of September, 1943.

8. The execution procedure of this order should be reported by 20th of September, 1943.

Stavka of High Command
I.Stalin.

Eventually the endless artillery duels came to an abrupt end in January 1944, when the German siege was lifted, while "the troops of 2nd Striking and 42th Armies between 14 and 20 January 1944 have captured 265 German guns, of which 85 represented heavy calibers--152--406 mm systems", the biggest Soviet trophy becoming the French 520 mm railway howitzer.

http://www.1jma.dk/articles/1jmaarticle ... ingrad.htm

Sorry, sinu diletantism on niivõrd vohav et mina ei soovi edasi seda teemat arutada.
Kogu seda tekstis mulle meenus lõpp:

Eventually the endless artillery duels came to an abrupt end in January 1944, when the German siege was lifted, while "the troops of 2nd Striking and 42th Armies between 14 and 20 January 1944 have captured 265 German guns, of which 85 represented heavy calibers--152--406 mm systems", the biggest Soviet trophy becoming the French 520 mm railway howitzer

Nii et see kuidagi ei lange kokku sinu jutuga sellest et saksmannidel puudusid Leningradi all suurtükid (tegemist on AINULT trofeedega)
Anna andeks et mina oma pooliku laevajuhi haridusega olen üldse sinusuguse meresõda guruga vaidlema hakkanud. Ütlen ainult et "raskel riistlejal" Petropavlovs mida sa lülitasid Balti laevastiku koosseisu ei olnud mootoridki peale monteeritud, ning neljast kahuritornist oli peal kaks. Soovitan kulutada 155 krooni ning osta Platonovi raamatut millest mina rääkisin, muidu möödub aasta-teist kuni Õun seda eesti keelde tõlgib paneb mingi teine nimi ning siis sa hüppad jälle ette hüüega "eureka!!"

Üks põhiline põhjus, miks sakslased venelasi 1941 kottisid nõnda haledalt on taktika, initsiatiiv ja manööver.

Venelastel oli selle vastu umbkaitse, passiivsus ja paigalistumine.

See oligi põhjus, miks asjad läksid. Punaarmee õppis esimest korda sõdima operatsiooni Saturn ajaks (Stalingrad).

Ma pole mingi merendusasjatundja, aga vähemalt mulle kättesaadavaid raamatuid lugedes tekib tahtmatult mulje, et admiralid istusid liigselt käed rüpes ja sakslased uputasid nende laevu. Vahest oli hirm, et kui läheb laev miini otsa, siis teeb NKVD süüdlaseks ja laseb maha? Alles pärast seda, kui pool laevastikust põhja lasti, hakati liigutama, veeti laevad Neeva harudele, maskeeriti kalda ääres jne jne.

Initsiatiivi puudus ja kehv organiseerimine torkab minusugusele võhikule silma selles loos. See oli laiemalt kogu NSVL probleem. Ma imestan siiani, miks 22. juunil 1941 kolmekordses ülekaalus olev Punaarmee sakslasi piirijõkke ei paisanud. Vahest sama passiivsus, naha hoidmine, vähene initsiatiiv ja kommunistlik pardakk?

Igatahes sakslaste Junkersid Scapa Flow kohale isegi mitte ei pääsenud, rääkimata millegi uputamisest.