Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Mina küll kuulsin, et midagi segati kompoti hulka. Meil oli väeosa keset linna ja enamik soldateid olid Kesk-Aasia ja Kaukaasia päritolu, küllalt metsik seltskond. Gussevi linnas oli tol ajal kõva noorte naiste ülekaal, see oli vist tööstuse profiilist. Igal juhul osa vanakesi, kes regulaarselt hüppes käisid, kompotti ei joonud.
Teise poole teenistusest olin lasketiirus, omaette linnast väljas.Oma kokk ja köök. Vot siis möllasid hormoonid küll, lähemasse külasse 3km kaugusel sai ikka omajagu käidud.
Teise poole teenistusest olin lasketiirus, omaette linnast väljas.Oma kokk ja köök. Vot siis möllasid hormoonid küll, lähemasse külasse 3km kaugusel sai ikka omajagu käidud.
...
broomi või milleiganes lisamisest Eesti Kaitseväes ei saa ilmselt rääkida, kuna kogu aega oli tunne sees
Aga paar lugu köögist ja söögist tuttava kaudu.
Nende hommik kuskil Arhangelski väeosa sööklas - poiss oli kokk, algas nii et kõigepealt aeti rotid köögist minema, mis tähendas, et 1 tüüp läks ühelt poolt ja teine ootas labidaga ukse juures ja nii pea iga hommik.
Sööklal oli olnud väga värdjas tüüp ülemuseks - mingi major, kes ei sallinud kedagi peale enda. Kõik igatahes väga vihkasid teda. Ja siis üks päev saadi teada, et väeosa tuleb inspekteerima keegi kindral. Kõik aeti läikima kaasarvatud köök. Istusid ülemused kõik sööklas ja süüa toodi ette ning kindralihärrale oli taldriku peale kenasti sätitud surnud rott ja pandi see talle ette. Vana kargas püsti ning rebis majoril pagunid õlgadelt - poisid kartsa ja pärast ei olnud teda keegi enam seal näinud.
Teine lugu juhtus mingi väikse mägedepojaga kes askeldas end upitades suure supipaja juures üritades seda segada, libastus ja kukkus sisse ning oli üsna ruttu küpse...

Aga paar lugu köögist ja söögist tuttava kaudu.
Nende hommik kuskil Arhangelski väeosa sööklas - poiss oli kokk, algas nii et kõigepealt aeti rotid köögist minema, mis tähendas, et 1 tüüp läks ühelt poolt ja teine ootas labidaga ukse juures ja nii pea iga hommik.
Sööklal oli olnud väga värdjas tüüp ülemuseks - mingi major, kes ei sallinud kedagi peale enda. Kõik igatahes väga vihkasid teda. Ja siis üks päev saadi teada, et väeosa tuleb inspekteerima keegi kindral. Kõik aeti läikima kaasarvatud köök. Istusid ülemused kõik sööklas ja süüa toodi ette ning kindralihärrale oli taldriku peale kenasti sätitud surnud rott ja pandi see talle ette. Vana kargas püsti ning rebis majoril pagunid õlgadelt - poisid kartsa ja pärast ei olnud teda keegi enam seal näinud.
Teine lugu juhtus mingi väikse mägedepojaga kes askeldas end upitades suure supipaja juures üritades seda segada, libastus ja kukkus sisse ning oli üsna ruttu küpse...
Söögist ei viitsi kirjutada,oli häid kuid,oli halbu.Mõnikord otsisid liha unistustes,teinekord oli lihast siiber,(siis kui anti vaba jahilkäik)Lõpuks oli kitselihapudrudest nii kõrini,et lükkasid lusikaga liha kõrvale ja otsisid riisi või makarone taga.Aga samas oli terve kuu,kus ainult kapsa,kapsas,kapsas.Jube mõelda.
kalleb mainis siin midagi joodist
Seda sai päris mitu korda joodud.Mitmed sünnad sai joodiga maha peetud.Väeosa velsker varustas.
Joodi joogikõlbulikuks töötlemine;Väga lihtne protsess.Ütleme 1l. joodi,segad sinna sisse sidrunhapet.Joodikristallid langevad settena põhja.Pärast läbi marli väike filtreerimine ja jumalatenektar valma.
Sidrunhapet polnud tihtipeale saada,siis kasutasime asendajana fotofiksaasi,kah happeline.Valmis piiritusejook oli hapuka maitsega,nagu sipelgapiiritus,proosit. 
kalleb mainis siin midagi joodist

Joodi joogikõlbulikuks töötlemine;Väga lihtne protsess.Ütleme 1l. joodi,segad sinna sisse sidrunhapet.Joodikristallid langevad settena põhja.Pärast läbi marli väike filtreerimine ja jumalatenektar valma.


kõik on võimalik,vaja ainult tahta
Meil olid söögid head. Teenisin 1985-1987.Süüa oli ka piisavalt ja jäi alati üle.Vaid vahel harva oli hirss ja seda ei söönud peaaegu keegi.Lisan ,et meil ei pandud kunagi mingit X-ainet toidu sisse.Olen selles 100 % veendunud kuna meil sõid ühest katlst kõik.Ohvitserid sõid sama toitu mis reakoosseis.Meie bataljoni ülem oli polkovnik ja see oli ilmselt tema korraldatud nii.Mäletan,et munad ja või olid piiratud koguses ja neid ei jäänud üle.
Muideks lahe foorum on see 

-
- Liige
- Postitusi: 548
- Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
- Kontakt:
sellest broomi, või muu vastava segamisest toidu sisse:
saavad nii 80-ndate lõpupoole kokku kaks II MS sõjaveterani ja üks siis küsibki teise käest, et kas mäletad, et meil need jutud käisid, et toidu hulka siis segatakse seda pidurdajat sisse, et see oli ikka tõsi. Teine küsib siis, et kust sa tead? Ja esimene vastab - mul on nüüd hakanud mõjuma...
saavad nii 80-ndate lõpupoole kokku kaks II MS sõjaveterani ja üks siis küsibki teise käest, et kas mäletad, et meil need jutud käisid, et toidu hulka siis segatakse seda pidurdajat sisse, et see oli ikka tõsi. Teine küsib siis, et kust sa tead? Ja esimene vastab - mul on nüüd hakanud mõjuma...
SA (SovietArmy) toit oli ikka väga nigel ja kõlbas enmus juhtudel lihtsalt selleks, et mitte nälga surra. Hommikusöögiks oli tavaliselt viilakas saia kõva võitükiga (kui vanakestest üle jäi), tee ja mingi pudrulõga. Lõunaks mingi supiläga, mingi puder koos pekitükkidega ja kompott või kissell. Õhtuks jälle mingi puder ja tee saiaviilakaga.
Toit oli ühteviisi maitsetu. Erladi vajaks ära märkimist toiduainete kvaliteet (eespool mõni juba kirjeldas selle värkust) ning toidunõud. Nõudest oli vaid alumiiniumist supikauss, mõlkis kruus ja lusikas. Needki sageli kehvasti pestud.
Kui hiljem avanes võimalus ise väeosa "Tšainajast" või poest midagi osta, siis said juba omatahtsi valida, mida sööd ja mida mitte.
Praegune elu meie oma armees on SA-ga võrreldes kuurort (nii teenistusaja pikkuse, kui tingimuste poolest).
Toit oli ühteviisi maitsetu. Erladi vajaks ära märkimist toiduainete kvaliteet (eespool mõni juba kirjeldas selle värkust) ning toidunõud. Nõudest oli vaid alumiiniumist supikauss, mõlkis kruus ja lusikas. Needki sageli kehvasti pestud.
Kui hiljem avanes võimalus ise väeosa "Tšainajast" või poest midagi osta, siis said juba omatahtsi valida, mida sööd ja mida mitte.
Praegune elu meie oma armees on SA-ga võrreldes kuurort (nii teenistusaja pikkuse, kui tingimuste poolest).
Me kõik oleme võhikud, ainult erinevates valdkondades.
see nõme sõdurisöök...

Tuletagem, mehed, meelde, et köögitoimkondades käisime kõik kordamööda. Kui ei viitsitud karuleid puhtaks koorida, miks tagantjärgi kiruda. Kui ei viitsitud nõudepesus sööginõusid (alumiiniumkausid, emailkruusid, supilusikad) puhtaks pesta, siis kes teine pidi seda tegema.
Minu mälestused on seotud ajateenistusega Nõukogude Armees, kuid probleemid olid samad. Meil oli kombeks, et kui kartulitel oli "silmad "peas, kausid-kruusid rasvased,söögilauad räämas


vot tak
Re: see nõme sõdurisöök...
komandör kirjutas:No kuulge ometi ! Jätame selle nõmeda kirumise söögi kallal. Siinkommijad kiruvad korralikult koorimata kartuleid, magedat suppi, korralikult puhtakspesemata supikausse jne.jne.
Tuletagem, mehed, meelde, et köögitoimkondades käisime kõik kordamööda. Kui ei viitsitud karuleid puhtaks koorida, miks tagantjärgi kiruda. Kui ei viitsitud nõudepesus sööginõusid (alumiiniumkausid, emailkruusid, supilusikad) puhtaks pesta, siis kes teine pidi seda tegema.
Minu mälestused on seotud ajateenistusega Nõukogude Armees, kuid probleemid olid samad. Meil oli kombeks, et kui kartulitel oli "silmad "peas, kausid-kruusid rasvased,söögilauad räämas, siis löödi enne söömahakkamist laua taga istudes kõva lärm lahti, tavaliselt kutsuti kohale ja sekkus siis väeosa korrapidajaohvitser. Järgnes otse kristlik lahendus- toimkond, kes oli kehvasti töötanud, jäi lihtsalt teiseks ööpäevaks. Ja niisama lihtsalt saime loodrid tööle
.
Ei oska arvata, mis väeosas ja millises auastmes komandör teenis, kuid meil oleks järgnenud organiseeritud lärmilöömisele külaskäigud eriosakonna maheda jutuga kapteni juurde, kes oleks ilmselt kiiresti selgitanud, millega lõpeb nõukogude võimu ja tema relvajõudude halvustamine.
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
loogish et oleks osobisti juurde saadetud ja kui sa oleks seal edasi julgenud kobiseda siis edasi kubusse ja kui see poleks aidanud oleks kangekaelsemad ka nõukogude võimu vastu protesteerimise eest dispatti saadetud
osoboi otdel oli väga kahtlane koht ja keski ei tahtnud selle imeliku lääge naeratuse ja libeda jutuga kapteniga tegemist teha
meil oleks korrapidaja ohvitser tõlgendanud sellist kisa nagu mässu
ja täiesti kindel et pahandused oleks tulnud
see et köögitoimkond sitasti töötas oli standardne
sest kes sunnitud tööd ikka teeb korralikult-põhiline oli kiiresti ära teha
kui hästi-halvasti see oli juba teisejärguline asi
teil komandir oli siis sõdurite otsustamisõigus et kas söök sobib või ei?
sellisele asjale jah kui terve väeosa mässab oleks kindlasti järgnenud
mõni kena mars brosok 25 km
osoboi otdel oli väga kahtlane koht ja keski ei tahtnud selle imeliku lääge naeratuse ja libeda jutuga kapteniga tegemist teha
meil oleks korrapidaja ohvitser tõlgendanud sellist kisa nagu mässu
ja täiesti kindel et pahandused oleks tulnud
see et köögitoimkond sitasti töötas oli standardne
sest kes sunnitud tööd ikka teeb korralikult-põhiline oli kiiresti ära teha
kui hästi-halvasti see oli juba teisejärguline asi
teil komandir oli siis sõdurite otsustamisõigus et kas söök sobib või ei?
sellisele asjale jah kui terve väeosa mässab oleks kindlasti järgnenud
mõni kena mars brosok 25 km
Ilmselt teenis Komandör mõnes eesrindlikus väeosas,kus ustaavides näpuga järge aeti.Vähe sõdureid,vähe musti,anti au lausa seerudele jne.Ja ohved ning praporid ei varastanud(vähemalt toitu)!Meie pidime isegi autodele varuosi tihtipeale NZ-st(puutumata tagavarana seisvad autod) varastama.Utšepkas "diskoteegis"(nõudepesus) sai sügatud küll.Nõud olid seal küll puhtad,oleks seal ka süüa olnud...Palju sa seda rohelist vett(sees paar rohelist tomatilõiku) supi pähe ikka lürbid.Ja meie must leib!Midagi säärast pole ma enam kuskil näinud.Huvitav,kuidas me oleks seal midagi muuta saanud?Muide,olen olnud komandeeringus väeosas,kus toitu toodi lauale kandikuga(iga mees endale)! Ja Odessas ladudes anti lõunaks alati magustoitu!
meil oli ka lõpupoole kandikuga süsteem-igaüks võttis endale koka poolt valmis jagatud portsu pika leti taga ,see oli siis kui Sovetskis hakati meist näidisväeosa moodustama ,hea et õigel ajal durdomist jalga sai lasta
seal muidugi suva võõrale ohvitserile kulpi ei visatud aga kui mõni polkovik või kindral juhtus olema siis ikka igaks juhuks lasid
seal muidugi suva võõrale ohvitserile kulpi ei visatud aga kui mõni polkovik või kindral juhtus olema siis ikka igaks juhuks lasid
- Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
OK, kamraadid, ärgend siis pahandage siin Komandöri üle. Ja et üks tige tankist mind juba naljahambaks ristis - ma vestan teile parem ühe laheda stoori.
Võitmatu NArmee N sõjakoolis 1. kursuse salaagad köögitoimkonnas - ikka terve rühm korraga. Ajateenijatest kokad (tsurkad) aga õhtul hilja kärakat hankinud, toru täis tõmmanud, korrapidajaohvitserile vahele jäänud ja kartsa pandud.
Üks aga selle juures - need kokad pidid öösel suure seakere ära raiuma ja hakklihaks ajama, et hommikul oleks millest lõunaks 1000-le mehele kotlette teha. Köögitoimkonna pealik zamkomvzvood vaatas mõtliku pilguga oma salaagad üle ja andis oma kahele baltlasest alluvale austava ülesande siga ära vormistada.
OK. Üks baltlane (kui endine noormaadleja) asus vabatahtlikult kirve peale, teise osaks (kõhnem poiss) jäi siis hakklihamasina operaator. Vend rassis kirvega nagu Kalevipoeg, liharäbalad muudkui lendasid mööda nurki ja seinu laiali. Operaator käis aga ämbriga mööda seinaääri, korjas sodi ämbrisse ja kui ämber täis sai, kallas suurde hakklihamasinasse ning andis vänta. Produkt voolas masinast suurde vanni.
Liharaiumine teadagi peen kunst. Oleks mõni õppind lihunik seda nülgimist näinud, oleks end küll surnuks naernud. Aga OK - tähtis on tulemus (eriti sõjaväes). Baltlaste lahingupaar möllas umbes 2 tundi, selle ajaga oli lõpuks kogu siga ära narmastatud, seinaääri mööda üles korjatud ja läbi vändamasina suurde vanni kogutud. Igasuguse sodiga pooleks muidugi. Zamkomvzvood väga rahul - peen töö tehtud, polnd ju õppind kokki vajagi.
Varahommiku peksti end külmas kartsas kaineks külmetanud kokad kartsast välja kööki tagasi - hommikuks putru keetma / lõunaks kotlette vormima.
Lõuna ajal vitsutasid kõik heameelega kotlette - ise tehtud, hästi tehtud!
Võitmatu NArmee N sõjakoolis 1. kursuse salaagad köögitoimkonnas - ikka terve rühm korraga. Ajateenijatest kokad (tsurkad) aga õhtul hilja kärakat hankinud, toru täis tõmmanud, korrapidajaohvitserile vahele jäänud ja kartsa pandud.
Üks aga selle juures - need kokad pidid öösel suure seakere ära raiuma ja hakklihaks ajama, et hommikul oleks millest lõunaks 1000-le mehele kotlette teha. Köögitoimkonna pealik zamkomvzvood vaatas mõtliku pilguga oma salaagad üle ja andis oma kahele baltlasest alluvale austava ülesande siga ära vormistada.
OK. Üks baltlane (kui endine noormaadleja) asus vabatahtlikult kirve peale, teise osaks (kõhnem poiss) jäi siis hakklihamasina operaator. Vend rassis kirvega nagu Kalevipoeg, liharäbalad muudkui lendasid mööda nurki ja seinu laiali. Operaator käis aga ämbriga mööda seinaääri, korjas sodi ämbrisse ja kui ämber täis sai, kallas suurde hakklihamasinasse ning andis vänta. Produkt voolas masinast suurde vanni.
Liharaiumine teadagi peen kunst. Oleks mõni õppind lihunik seda nülgimist näinud, oleks end küll surnuks naernud. Aga OK - tähtis on tulemus (eriti sõjaväes). Baltlaste lahingupaar möllas umbes 2 tundi, selle ajaga oli lõpuks kogu siga ära narmastatud, seinaääri mööda üles korjatud ja läbi vändamasina suurde vanni kogutud. Igasuguse sodiga pooleks muidugi. Zamkomvzvood väga rahul - peen töö tehtud, polnd ju õppind kokki vajagi.
Varahommiku peksti end külmas kartsas kaineks külmetanud kokad kartsast välja kööki tagasi - hommikuks putru keetma / lõunaks kotlette vormima.
Lõuna ajal vitsutasid kõik heameelega kotlette - ise tehtud, hästi tehtud!
komandör ei luiska ega ilusta
Tundub jah, et paljudele siinkommijatele minu jutt ei ole meelt mööda. Ma nimelt pole küllalt kirunud ja neednud oma teenistuspäevi.
Aga ma ei saa sinna midagi parata, kõik tõsi, ei ole aeg siin midagi silunud.
Minu teenistus algas 1968.a. 21.mail Leningradi linna lähedal Sertolovos kaardiväe õppepolgus, kuhu suunati eranditult keskharidusega poisse. Koolitati jalaväelasi ja tankiste nooremseerudeks-lülikomandörideks, õpe kestis novembrini 1968, siis saime kaks paela pagunitele ja edasi järgneva pooleteise aasta elu möödus mul Karjalas, Kulikovo asulas paiknevas 269. Tallinna nimelises kaardiväe laskurpolgus.
Sertolovos oli tankiväe õpperoodu komandör kaardiväekapten Baklan, asetäitja kaardiväemajor Božarov. Õppepolgus saime vatti valgest valgeni,st. hommikul äratusest õhtul magamaminekuni oli pluus seljas higist märg.
Karjalas oli polgukomandör kaardiväepolkovnik Sotskov ja asetäitja kaardiväepolkovnik Volkov. Tankiroodu (kus teenisin vanemseeru auastmeni ) komandör oli kaardiväevanemleitnant Davljatbekov.
Kogu minu teenistus möödus kaardiväeosades, kus distsipliin oli tsipa tugevam, rahvas haritum ja kord oli majas.
Nn. dedovštšinast , kui mainida maksab - meil teise teenistusaasta mehed olid polded-id (pooltaadid ), viimase poolaasta mehed aga täieõiguslikud ded- id ( eesti keeles siis TAAT ehk.vanamees). See tähendas, et hommikujooksule ei aetud, hommikusöögil ja lõunal käisime, õhtusöögi (kruud teed, sai, võitükk ja praekala tükk) tõid "noored" ded-idele kasarmusse voodi juurde taburetile (tumbotškale). See oli enne väljakujunenud tava, seda täideti ja sellele ei eelnenud füüsilist ega psüühilist mõjutamist. Ded-id käisid karauulis karauuliülema asetäitjatena ja aeg-ajalt jagati nn. valvepostidele, kus tuli olla vaid öösiti, st. õhtul kl. 22.00-st kl. 08.00-ni. Ülejäänud aja oli vaba, võis kasarmus magada, jms.
Tanki peal kehtis kindel alluvusvahekord, tankikomandöri otsus maksis ja sellele vastu ei vaieldud, korraldus täideti. Meeskonnas oli : tankijuht-mehaanik (seersant), sihtur (nooremseeru) ja tankikomandör (seerust vanemseeruni). Tankikomandöre kohtles juhtkond rühmakomandöridega (leitnant, vanemleitnant) peaaegu võrdselt.
Ma ei ilusta midagi EGA NUTA ammumöödunud aegu taga, aga oma teenistuse kohta midagi halba ei ütle. Ega öelnud tollalgi, kui teenistus käis. Ma ei poolda tagantjärgi kirumist ja halamist a´la "küll oli sitt see teenistus, olime paljad, näljas, kõik, kes vähegi viitsis - keppis meid suhu ja silma". See on lugupidamatus iseenda ja oma teenistuse vastu. Ise pidid mees olema, siis sind ka meheks peeti.
Ainult koduigatsus vaevas, seda küll.
Aga ma ei saa sinna midagi parata, kõik tõsi, ei ole aeg siin midagi silunud.

Minu teenistus algas 1968.a. 21.mail Leningradi linna lähedal Sertolovos kaardiväe õppepolgus, kuhu suunati eranditult keskharidusega poisse. Koolitati jalaväelasi ja tankiste nooremseerudeks-lülikomandörideks, õpe kestis novembrini 1968, siis saime kaks paela pagunitele ja edasi järgneva pooleteise aasta elu möödus mul Karjalas, Kulikovo asulas paiknevas 269. Tallinna nimelises kaardiväe laskurpolgus.
Sertolovos oli tankiväe õpperoodu komandör kaardiväekapten Baklan, asetäitja kaardiväemajor Božarov. Õppepolgus saime vatti valgest valgeni,st. hommikul äratusest õhtul magamaminekuni oli pluus seljas higist märg.

Karjalas oli polgukomandör kaardiväepolkovnik Sotskov ja asetäitja kaardiväepolkovnik Volkov. Tankiroodu (kus teenisin vanemseeru auastmeni ) komandör oli kaardiväevanemleitnant Davljatbekov.
Kogu minu teenistus möödus kaardiväeosades, kus distsipliin oli tsipa tugevam, rahvas haritum ja kord oli majas.
Nn. dedovštšinast , kui mainida maksab - meil teise teenistusaasta mehed olid polded-id (pooltaadid ), viimase poolaasta mehed aga täieõiguslikud ded- id ( eesti keeles siis TAAT ehk.vanamees). See tähendas, et hommikujooksule ei aetud, hommikusöögil ja lõunal käisime, õhtusöögi (kruud teed, sai, võitükk ja praekala tükk) tõid "noored" ded-idele kasarmusse voodi juurde taburetile (tumbotškale). See oli enne väljakujunenud tava, seda täideti ja sellele ei eelnenud füüsilist ega psüühilist mõjutamist. Ded-id käisid karauulis karauuliülema asetäitjatena ja aeg-ajalt jagati nn. valvepostidele, kus tuli olla vaid öösiti, st. õhtul kl. 22.00-st kl. 08.00-ni. Ülejäänud aja oli vaba, võis kasarmus magada, jms.
Tanki peal kehtis kindel alluvusvahekord, tankikomandöri otsus maksis ja sellele vastu ei vaieldud, korraldus täideti. Meeskonnas oli : tankijuht-mehaanik (seersant), sihtur (nooremseeru) ja tankikomandör (seerust vanemseeruni). Tankikomandöre kohtles juhtkond rühmakomandöridega (leitnant, vanemleitnant) peaaegu võrdselt.
Ma ei ilusta midagi EGA NUTA ammumöödunud aegu taga, aga oma teenistuse kohta midagi halba ei ütle. Ega öelnud tollalgi, kui teenistus käis. Ma ei poolda tagantjärgi kirumist ja halamist a´la "küll oli sitt see teenistus, olime paljad, näljas, kõik, kes vähegi viitsis - keppis meid suhu ja silma". See on lugupidamatus iseenda ja oma teenistuse vastu. Ise pidid mees olema, siis sind ka meheks peeti.

Ainult koduigatsus vaevas, seda küll.
vot tak
nikakovo osobista
Repliigi korras leian vajaliku olevat mainida, et minu jutt sõdurisöökla kohta peab endiselt paika. Ja kui me pesemata nõude (pigem halvastipestud ) ja koristamata söögilaua pärast lärmi tegime, ei käinud meist keegi osobisti ( meil vanemleitnant Smirnov) jutul ja mingeid sanktsioone meile ei järgnenud. Õige on ka see, et lohakalt töötanud köögitoimkond jäeti teiseks ööpäevaks, vahetus vaid väeosa korrapidaja (ohvitser).
Usute või mitte - see juba Teie probleem.
Usute või mitte - see juba Teie probleem.
vot tak
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist