Tõepoolest hea artikkel, aitäh viite eest!
Martin Peeter kirjutas:lihtne töötav inimene on kuidagi tahaplaanile jäänud ning ta tunneb, et tema arvamus eriti ei loe.
Minu jaoks on kooseluseadus selles mõttes märgiline. Mul on täiesti ükskõik, kes keda ja nii edasi, aga kui sellisest juriidilisest pseudoprobleemist tehakse riigielu kõige olulisem küsimus, siis on asi ikka hirmus käest ära. Täpselt sama käib põgenike ümber toimuva hüsteeria kohta - ja alustades valitsuse sallivuskampaaniast, mitte EKRE-st või ossidest.
Donald Trumpi populaarsuse juured
George Friedman, geopoliitika ekspert
Eesti Päevaleht
Keskmisest väiksema sissetulekuga ameeriklaste elustandard on üha sagedamini kehvem kui põlvkond tagasi.
Paistab, et Donald Trumpist saab vabariiklaste presidendikandidaat. See ei tähenda veel, et temast saab president, aga võib saada. Miks ta on saanud sellise poliitilise jõu?
Alustame Trumpi kohta tehtud kriitikast. Tema pooldajad kalduvad olema vähem haritud, halvemas majanduslikus seisus ja valged. Ükski presidendikandidaat ei ole ammu selle valijategrupi muredele tähelepanu pööranud, aga Trump on seda teinud.
Keskmine USA perekonna sissetulek on 51 000 dollarit aastas. Californias, kõrgete maksudega osariigis, saadakse sellest kätte umbes 39 000 dollarit aastas. See tähendab, et elamiskulude katteks on sel perel kasutada umbes 3250 dollarit kuus. Kui eeldada, et keskklassi elu tähendab maja odavamapoolses eeslinnas, autot ja mõnd puhkusereisi, siis on praegusel keskklassil seda raske endale lubada.
Neljanda sissetulekukvintiili – alamkeskklassi pärusmaa – leibkond teenib aastas 31 000 dollarit enne maksusid. Minagi kasvasin üles alamkeskklassi peres (mu isa oli trükitööline, ema koduperenaine, lapsi oli kaks). Meil oli maja ja auto ja me käisime puhkusereisil. Praegu on alamkeskklassi perede netotulu parimal juhul 2000 dollarit kuus. Neil ei ole maja ja nad maksavad kuus 1200 dollarit korteriüüri, ülejäänu kulub toidule ja muudele põhivajadustele.
Elustandardi kollaps
Demokraadid räägivad ebavõrdsusest palju, eeldades, et probleem on rikaste liiga suures rikkuses. Ent Ameerika poliitilises kultuuris on ebavõrdsus harva inimesi erutanud. Küll aga häirib inimesi võimatus lubada endale Ameerika elu põhiasju. Vabariiklaste probleem on selles, et nad ei ole märganud, et ajastu keskne probleem on kesk- ja alamkeskklassi elustandardi kollaps. See on üks asi, mis on aidanud Trumpi sinna, kus ta on.
Sügavam probleem on valge alamkeskklassi tunne, et nende probleemid on nähtamatud. Nad on kuulnud, kuidas muretsetakse hispaaniakeelsete ameeriklaste ja afroameeriklaste pärast. Neile paistab, et ühiskonna ülemkiht ja meedia on valge alamkeskklassi probleemid unustanud. Mitte ainult seda, nad paistavad põlgavat ka valge alamkeskklassi maailmavaadet.
Valge alamkeskklass jaguneb kaheks. Ühe osa unistused on majanduslik surve, perede lagunemine, narkootikumid jms juba purustanud. Teine osa on surve all, aga peab veel vastu, hoides ühtlasi kinni sellistest väärtustest nagu religioossus, traditsiooniline seksuaalmoraal, tugev tööeetika jne.
Marginaliseeritud ja delegitimeeritud
Meedia ja ülemklassid on kuulutanud selle ühiskonnaklassi patoloogiliseks. Nende vastuseisu homoseksuaalsusele, geiabieludele, abordile, lodevale seksuaalelule ja muule (alles põlvkond tagasi oli selline vastuseis sotsiaalne norm) käsitletakse nüüd kui probleemi, millest tuleb jagu saada, mitte kui sündsa ühiskonna alust.
Nende majanduslik katastroof ja väärtuste delegitimeerimine on terve ühiskonnaklassi marginaliseerinud. Poliitilisse süsteemi on nad hakanud suhtuma üha küünilisemalt. Poliitilist eliiti, pankureid ja lobiste peavad nad peaaegu kriminaalseteks ja täiesti ebakompetentseteks. Nende arvates võtab eliit endale õigused, mida ei ole ära teeninud. Alamkeskklass suudab aktsepteerida rikkust, mis on ise teenitud – isegi seda tunnustada. Ta ei suuda aktsepteerida rikkust ja võimu, mis on tema arvates saadud manipuleerimisega.
Siia sobibki Trump. Ta on rikas, kuid arvatakse, et ta on oma rikkuse välja teeninud, mitte finantstrikkidega varastanud. Asjaolu, et ta on miljardär, on Trumpi aidanud, mitte kahjustanud. Demokraatide klassivastuolude fantaasia Trumpi puhul ei toimi, alamkeskklass imetleb tema rikkust.
Trumpi pooldajad tunnevad, et tema juttu ei kujunda turundusinimesed. Poleerituse puudumine meeldib neile. Trump näitab, et valijad ei ole talle nähtamatud – mitte sellega, et ta räägib nendega, vaid sellega, et ta räägib nii nagu nemad.
Ka tõsiasi, et Trump ei ole varem poliitikasse pürginud, räägib tema kasuks. Tema valijaskond peab poliitikuid probleemiks, mitte lahenduseks. Samuti on Trumpi aidanud ehitusäris edukas olemine. Tema valijaskond peab ehitust reaalseks äriks – erinevalt riskifondidest, mida nad peavad seadustatud pettuseks.
Trumpi valijaskond peab teda vintskeks meheks, kes on oma eesmärgi nimel valmis valetama, solvama ja ähvardama. Alamkeskklassi vaatepunktist võttes ei olegi neil võimalik lahendusi muud moodi saavutada. Ideed mehhiklased piiritara eest maksma panna ja hiinlased paika panna ei pruugi olla praktilised. Kuid mõte, et keegi ajaks sellisel viisil asju kahe riigiga, mida alamkeskklass peab oma viletsuse eest vastutavaks, on köitev.
Ja võib-olla kõige olulisem: Trump ütleb asju, mida tema pooldajad endamisi mõtlevad, aga ei tohi enam öelda.
Kas Trump võib võita?
Vabariiklik Partei ei ole ainult rikaste partei. Trumpist on saanud marginaliseeritud alamkeskklassi ja keskklassi esindaja. Aga raske on näha, kuidas võiks see teda presidendiks teha. See klass ei ole talle võidu toomiseks piisavalt suur. Ja tema kandideerimine aktiveerib tema vastaseid.
Demokraatlikus Parteis on kultuurisõda peetud, sealt saab selle teemaga üle tõmmata vähe valijaid. Majandusküsimustes saavad demokraatide kandidaadid Trumpile vastu. Vabariiklikus Parteis pole ülemkeskklassi vabariiklased alamkeskklassi vabariiklaste sõbrad. Ei ole selge, kust Trump võiks puuduvad hääled saada.
Minu arvates ei saa Trumpist presidenti. Kuid ta on paljastanud Ameerika poliitika suure nõrkuse. Kuna üha rohkem ameeriklasi, kelle sissetulek on alla keskmise, ei saa elada elu, millele sai loota põlvkond tagasi, ühinevad nad vimmaga ülemklasside vastu. Vimm põhineb nii kultuuri- kui ka majandusküsimustel.
Probleem ei ole rikaste ja vaeste vahelises lõhes, vaid tõsiasjas, et alamkeskklass vaesub ja keskklass liigub samas suunas. Samamoodi nagu Euroopas, kus poliitiline ja finantseliit ei näe, et nad istuvad sotsiaalse ja poliitilise vulkaani otsas.
Kui hulk inimesi, kes oskavad ja tahavad tööd teha, ei saa tööd, mis võimaldaks nende perel elada mõistlikult hästi, on see kriis. Kriisi ajal pöörduvad need inimesed poliitikute poole, kes kõnetavad neid ja annavad lootust. Mida muud nad peaksid tegema?
Pole tähtsust, kas Trumpil oli briljantne plaan või tal lihtsalt vedas. Igatahes leidis ta Ameerika poliitikas kolmanda tee.
Artikkel ilmus George Friedmani uudiskirjas This Week in Geopolitics. © 2016 Mauldin Economics.
