joomisest armees

[Satakas]

rangelt meestekesksetes maailmades on ALATI naistele aseainet leitud

[eds]

Ise teenisin Tapal õhutõrjes. Joomist tuli ikka ette. Pärast sauna käis ikka 2l pudel ringi. Vahepeal ühines isegi patarei korrapidaja meiega.
Kuid kõige parem oli ikka välilaagrites. Meestel kel autod olid tõid tellimuse peale jooki. Rohkem toodi laagri viiasel päeval, ikka oli tore väikese peoga matka lõpetada. Ma isiklikult pidudest tihti aktiivselt osa ei võtnud, patateri ülemal võis silmikõrvu vaja minna ja tema nina alla ei oleks tahtnud lõhnadega sattuda. Kõige rohkem anti üles kahurite peal ja õhuvaatlusjaos. Õhuvaatlejad olid teistest kilomeetreid eemal ja kontrollimas neid ka keegi ei käinud.
Muidugi õhutõrjujad olid joomise koha pealt peoneegride kõrval poisikesed . Kartsad olid aegajalt täis, järjekorras istujad pandi isolaatorisse oma korda ootama.

[stilett]

Teenisin kõrgema sõjakooli õppeprotsessi toetavas pataljonis.Sõjakool ise asus Piiteris, pataljon aga Viiburi oblastis, ca 70 versta Põhjapealinnast väljas.Meie juures joodi,kuid tavaliselt toimus kõik enam-vähem mõistuse piires.Alkoholi kättesaamisega mingeid probleeme polnud-selleks oli ainult vaja pöörduda KPP-1 korrapidaja poole ja jook oli kohal,lähimad poed olid iga paari kilomeetri järgi ja igas alkoholi täielikus assortimendis, kuna need olid veel head aastad 1981-1983, ning erineva joogi puudust polnud. Peale selle oli sõjaväelinnakus paar totškat, kus alati võis osta või vahetada midagi puskari vastu. Siinkohal ühinen kolleeg Hillartiga-meie ohvitserid alkoholilembusega silma ei paistnud.100% ohvitseridest kõrgema haridusega.Mis salata, oli terve rida üleajateenijaid, kaasaarvatud minu rühmaülem prapor Vassili Suslo, kelle asetäitja mul oli au olla, siis sellel mehel oli "seenemürgitus" üle päeva. Endal õnnestus purjus, täpsemalt lõhnadega vahele jääda vähemalt viis korda, kuid iga kord lõppes see pikema vestlusega rooduka kabinetis, kusjuures suhtlemine sellejuures käis nagu ustaav ette nägi "teietades" ja ilma sõimuta.Hullemad tagajärjed olid alles siis kui purjus kamraad vintis peaga mõne kangelasteo sooritas-näiteks meie kaptjorka jumal valgevenelane Sidorenko tegi olles kõva auru all relvituks kursantide karauuli-täpsemalt razvoodi.Tema rändas selle eest Lenskasse peavahti, kus talle lisati paras ports päevi ja tagasitulles oli mees üpris kaame.Aga kõik roodukad ja ka pataljoniülem, keegi polnud huvitatud sellest, et asi kella külge läheks, seepärast lahendati asju "po domašnemu". Iga ohvitser tahtis ju oma tähekesi õigeaegselt saada ja ei unistanud igavesest roodukomanöri karjäärist.Põhilisteks panijateks olid muidugi kangelaslikud majandusrühma mehed, kes praktiliselt elasid sööklas ja öösiti käisid puskari vastu vahetamas suhkru, liha ja või ülejääke.See eest olid nad head kamraadid ja kui sa olid köögitoimkonnas sööklakorrapidaja abi, käisid oma võitlejatega kartuleid öösel koorimas või mõnest teisest toimkonnast jalga lasid, ikka valasid sulle kruusikese 50 kraadist puskarit. Aga kõige kindlam koht, kus ennast erinevate jookidega sai lõbustada oli KPP-1, kui sind sinna korrapidajaks määrati.Seda eriti nädalavahetustel, kui väravaputkas tolknes kuni sada kursandi ja sõduri vanema (meie territooriumil oli ka teisigi väeosi).Ja, eks nad kõik soovisid emalikult-isalikult kinkida pudelikese, sakummist rääkimata.Peale selle oli KPP-1 meeste haltuura see, et tavaliselt nemad aitasid vanematel ka majutusega, sest teadsid täpselt kes ja kus KPP juures külas toakese rendib.Loomulikult ka selle eest tänati. Ühesõnaga, mälestused sellest ajast on seniajani soojad, kuigi möödunud on peaaegu veerand sajandit.

[sadist]

mida sa,satakas,õieti silmas pead?omaenda parem käsi või narinaabri kann juba naist ei asenda,vähemalt minu silmis mitte.ja peol on yx kena tytarlaps meeldivam kaaslane kui kümme tinapanemisest paistes nägudega rõvetsevat kamraadi...nii et palun selgita,mida sa aseaine all mõtled,ehk ongi väärt asi.

[ghost]

Kuna teenisin lennuväes ei olnud meil joomine mingi tundmatu nähtus. Va piiritust, mida sai lahjendatud, oli ikka palju saadaval. Joodi igal ajal, igas asendis, kui vähegi kannatas, kuid tuikuvaid kõikuvaid tegelasi liikumas näha oli haruldane nähtus.
Oli ka muidugi olukordi, kus pits piiritusejooki oli meditsiinilistel eesmärkidel lausa soovituslik, kui tahtsid tervist säilitada. See ei olnud muidugi mingi konkreetne käsk juua, vaid kõik teadsid, et siis juuakse.
Siiski tuleb meelde Panevezises komandeeringus olles järgmine situatsioon. Olles rahulikult lõpetanud õhtusöögi ja suitsu ette pannud, kostus järsku kohutavalt kasvav lennukimürin. Esimene mõte oli, et nüüd sajab kohe meile mingi lennuk kaela. Õnneks see nii ei olnud. Lihtsalt kohalikud lendurid olid vist märjukest liigselt tarbinud ja tulid IL-76-ga maandumisele linna poolt kõrgusel ca 50 meetrit, maandumisrajaga risti – kõrgemalt vist silm ei seletanud hästi ja aparatuuri ammugi mitte. Esimese hooga vaatasime, et nüüd paneb küll kütusehoidlasse lennuki maha, aga nad tabasid siis vist ära, et väga kehva koht maandumiseks ja suutsid oma lennuki kuidagi ninaga ikka maandumisraja poole keerata ja maanduda. Nende hilisemat olekut nähes oli see päris suur ettevõtmine. Kulmineerus lugu sellega, et kogu ekipaaž oleks end vigaseks kukkunud lennukist välja tulles, kuna keegi ei suutnud redelist alla ronida ja tehnikud püüdsid nad lihtsalt enne betooni kinni.

[sadist]

eriti koom lugu juhtus kiltsi lennuväljal laagris olles.sebisime neli liitrit viina ja hakkasime öösel telkides jooma.kutsusime haapsalust kolm naist ka,kuid autojuht pani nad staabitelgi kõrvale ja võllid kupatasid nad haapsallu tagasi.ok,joome siis viina,a üks vend keeras ära järsku.vingerdas nagu rästik telgi ääre alt välja ning ajas kogu laagri üles,vaadates iga telgi ukseavast sisse ja karjudes:kes siin elavad?öösel kella kahe paiku oli kuulda,kuidas ta südantlõhestavalt oma ema karjus ja niiisama röökis.ja kui staabiveebel hommikul tüübi käest küsis,et noh,olite öösel pidu pannud või,siis ta vastas vaikselt ja alandlikult:aga kust te võtate,et just mina?