1. Pärast seda 2000km M=1,5ga kütmist tahavad mootorid kapremonti või välja vahetamist
2. Antud max numbrid on antud tegelikult ilma lastita (e. tühja lennukiga)
3. See 2000km M=1,5-ga nõuab lendamist suurel kõrgusel, mitte madallennul (no see on ka teh. andmetes tegelt kirjas). Mistõttu see on sellise lahmaka lennuki puhul mistahes enam-vähem adekvaatse vastutegevuse korral suht kasutu
No see 2000 km kütmist peaks see lennuk tegema ühe korra elus, sel mõeldamatul päeval, peale seda on edasine juba akadeemilise tähtsusega.
Umbes nagu maandumiskiirus - tõenäoliselt tema kodulennuvälja asemel on üks radioaktiivne kraater.
Tu-160 kontseptsioon on toimiva ÕT tingimustes mull, ameeriklased loobusid peale paari prototüüpi B-1A (kõrgel lendav ülehelikiirusega masin) kasutamisest sootuks ja lõid B-1B, eelhelikiirusega lendava madallennulise pommitaja, kus rakendati ka vargsuse meetmeid (nt mootorite kõverad õhukanalid, mis tegid võimatuks ülehelikiirused, kuid ühtlasi varjasid ka turbiinide peegeldusi radari jaoks. Tu-160 ainus võimalus on kanda sama rolli, mis B-52, olla kaugtegevusega tiibrakettide kandja.
Lihtsalt ameeriklastel polnud 80ndatel selliseid majandusraskusi ja nad taipasid suurepäraselt, et S-300d ja asjad on suurepäraseks vahendiks kõrgelt lendava B-1A küttimiseks. NSVL kukkus aga enne kokku, kui nad suutsid oma kontseptsiooni kuidagi moderniseerida.
Loomulikult suudab Tu-160 lennata ka madalatel kõrgustel, ainult selle jätkusuutlik tegemine eeldab konstruktsiooni tugevdamist (hirmsasti raputab) ja pidevat treeningut (mis kulutab lennukit). Ameeriklased seda B-1B-ga teevad, youtubes videod paksult, kus kütavad kuskil Utah kõrbes 30 m kõrgusel.
Kui veel natuke ajaloos sorida, siis ka Briti "V-bomberid", mis sünnilt olid valged, muutusid ühtäkki laiguliseks ja hakkasid madalalt lendama. Aga seal oli sama jama, kõrglennuks konstrueeritud lennuk hakkas tootma väsimuspragusid, piiratud nähtavus kabiinist muutis lennu väga keerukaks, puudusid seadmed pimelennuks madalal jne jne.
