Tervitus!
Päris pikk vahe tuli sisse, aga nüüd üritan teemat edasi arendada. Võtan siis vana jutulõnga uuesti üles ja püüan veidi oma mõtteid edasi anda:
Mundritega hele-tumeduse võrdlemine on minu arvates pisut libe tee - must riie neelab valguse ära, aga isegi väga tumedaks värvitud metallpind siiski teataval määral ka peegeldab seda.
Tegelikult täiesti õige tähelepanek, päriselus nii ongi, aga seda juhul, kui masin on kõike muud kui matt. Antud pildil ülalpool, kus on suht siniseks kõrbenud Panzer IV, on tegu juba suhteliselt heledaks ja siniseks pleekinud värviga ja minu nõuka armeest pärit kogemus ütleb, et sellises staadiumis värvkate ongi matt mis matt.
Selles võtmes ei ole tähtis, mis nimelt on pildil must ja mis valge – need on lihtsalt kontrasti määramiseks, et saaks värvi tooni heledust kasvõi umbkaudselt hinnata. Selge lugu, et autentsusest juttu olla ei saa, aga parem juba mingisugunegi võrdlemise moment, kui üldse mitte midagi. On ju suur osa tollaseid värvilisi pilte üleni suhteliselt määratlematut rohekat, sinakat või pruunikat tooni, kusjuures arusaadavalt must-valgeid markereid praktiliselt polegi.
Aga aitab targutamisest küll, võtaks vahepeal mudeli kah jutuks. Nagu Hertsog märkis, oli värvus liiga hele. Hästi, vehklesin üksjagu ja tõin näite heledaks pleekinud masinast. Ja siis vaatasin veelkord oma mudelit – tegelikult oli Hertsogil õigus – kas just liiga hele või mitte, selles ei olnudki küsimus, lihtsalt saksa tankihallile tüüpiline sinakus jäi puudu. Toas võis ju veits hämaramas tehtud pildiga iseennast ära petta, aga väljas oli näha, et värvus meenutab rohkem tuvihalli või midagi sinnapoole.
Esimene loogiline käik: imevahend filter. Tellisingi ära, terve portsu erinevaid toone, mine sa tea, mis kõik ette võib tulla. Siis järgnes ootamine, eks veidi võin selle taha ka pugeda, no et nii kaua on läinud. Lõpuks jõudis pakk kohale ja see tankihalli jaoks mõeldud sinine samuti. Aga kui testima hakkasin, sain selgeks, et see on mõeldud siiki tumeda tankihalli tooni muutmiseks, no et heledmat ja sinakamat saada. Minu mudel muutus sinise filtri toel aga hoopis mingisuguseks „smurf-tankiks“.
Siis ei jäänudki muud üle, kui enamus masinast uuesti üle värvida, dekaalidega oli küll paras jama, aga kontoritati abil sai sai need lõpuks ära maskitud. Värvimisel kasutasin Kristjani retsepti, mida ta lahkelt jagas, kuigi tuunisin seda vastavalt oma legendile veidi heledamaks.
Siin on mõned tänased klõpsud, tehtud samamoodi päikesevalguses, nagu eelmisedki, loodan et sinist on piisavalt, kuigi tolm ja pori üritavad tonaalsust omas suunas pöörata:
Hetkeseisuga on asi nii kaugel, et peale tuleb kanda veel üksjagu kriimustusi ja muid ekspluatatsiooniga seotud jälgi ja siis veel tööriistad ning lõpusirge peaks paistma hakkama.
Ahjaa, veel üks tähelepanek - päris kaua võttis aega, et enda jaoks selgeks teha moduleerimise mõttekus. Vaatasin läbi üksjagu selleteemalisi traktaate, videod takkapihta. Tundub, et väikeses skaalas nagu 1:72 asi töötab, aga suurema osas jõudsin järeldusele, et enamus nähtud materjalist muutis mudeli küll ehk visuaalselt huvitavamaks, kuid kas see ka realismi lisas - vaat see on juba iseküsimus. Lõpuks otsustasin jääda vanade ja äraproovitud meetodite juurde, vähemalt seekord ei tundunud läbiviidud eksperimentide tulemus vaeva väärt olevat.
Järgmise korrani.
