Õhtulehe tasuline lugu VERINE TEEKOND BERLIINI: kuhu sattus nõukogude sõdur, seal teatati vägistamistest ja tapmistestTsitaat
Miks oli venelaste relvaks vägistamine?
Briti sõjaajaloolase Antony Beevori hinnangul polnud kättemaks meeletute vägistamiste ainus põhjus. Seda näitasid ka sagedased juhtumid, kus vägistati näiteks ka nõukogude ja poola tütarlapsi. Võidukalt edasi tungival Punaarmeel tekkis tunne, et neil on õigus saada igasugust sõjasaaki – sealhulgas naisi. Beevor on oma töödes (millest paljud on Venemaal keelatud) tsiteerinud Nõukogude Liidu sõjakorrespondenti Natalja Gesset, kes nimetas Punaarmeed vägistajate armeeks: „Vene sõdurid vägistasid kõiki saksa naisi – vanuses kaheksa kuni 80 aastat.“ Halastamatust „saksa" naiste vastu toetas ka kodumaine propaganda.
Venelased tundsid ka ise omamoodi alaväärsuskompleksi – oli ju sakslaste elatustase nende omast tunduvalt kõrgem. See süvendas viha, mis punaarmeelastes niigi lõõmas. Lisaks oli oluliseks faktoriks asjaolu, et Nõukogude Liidus oli seksuaalsus allasurutud. Rindel sõdureid aga kodumaal kehtivad ühiskondlikud piirangud ei kammitsenud. Mõningane mõju oli ka sellel, et Punaarmee sõdurid olid olnud pikalt oma kaasadest eemal. „Meie sõdurid oli nii seksinäljas, et nad vägistasid sageli kuue-, seitsme- ja sageli isegi kaheksakümneaastaseid eakaid naisi,“ meenutas hiljem üks Nõukogude armee ohvitser.
Muidugi oli sageli oluliseks faktoriks ka alkohol. Paljud nõukogude sõdurid olid rindel peaaegu iga päev joobes. Seda toetas asjaolu, et varasemalt Saksamaale kuulunud aladel leidus joogipoolist rohkesti. Väidetavalt ei tauninud saksa naiste vägistamist ka nõukogude naissõdurid – nood isegi utsitasid oma relvavendi. „Meie sõdurite käitumine sakslaste, eriti saksa naiste suhtes on täiesti õige,“ teatas toona rindel viibinud venelannast sõdur. Enamik kunagisi lihtsõdureid ja ohvitsere on aga massivägistamisi eitanud.
/..../
Stalin teadis sõdurite julmusest, ent see teda eriti ei häirinud
1944. aasta lõpus jõudsid Nõukogude Liidu julgeolekuasutuse NKVD juhini Lavrenti Beriani rindel viibivate agentide kaudu teated, et Punaarmee brutaalsus ja distsipliiniprobleemid muudavad Saksamaa vallutamist keerulisemaks. Julma Punaarmee lähenemine ei sisendanud ka varem natside võimu all kannatanud inimestele erilist turvatunnet, sest nõukogude sõdurite maine käis neist ees. Beria edastas murettekitavad teated ka Stalinile. Ehkki Moskvast antigi seejärel väejuhtidele käsk sõdurid korrale kutsuda, polnud sellest sisuliselt mingit kasu. Ja ega väga ei käidud neile ka selle käsuga pinda. Nõukogude armee peamine eesmärk oli ikkagi Berliini vallutamine. Kõik muu – sealhulgas tsiviilisikute inimväärne kohtlemine – oli kindralite silmis vähemtähtis.
On räägitud, et pärast 1945. aasta alguses toimunud talvist pealetungi, mille käigus okupeeriti Poola, hakkasid nõukogude sõdurid korraldama vägistamisi igas linnas, mis nende teele jäid. Uude linna jõudes andsid ohvitserid neile loa teha mida iganes nad soovisid. Kui lääneriikide juhid ärevate teadete najal Stalinilt aru pärisid, vastas too neile järgneva lausega: „Saage aru ka tuhandeid kilomeetreid läbi tule, vere ja surma marssinud sõdurist, kui ta otsustab naisega veidi lõbutseda või mõne pisiasja võtta.“ Muidugi ei maksa arvata, et näiteks USA, Suurbritannia või Prantsusmaa vägedes teeninud sõdurid vägistamistega üldse seotud polnud. Olid ikka, aga kordades ja kordades vähem.