4. leht 7-st
Postitatud: 17 Juun, 2005 18:20
Postitas SA
Kusjuures, olen kuulnud ka ühte lugu saksa sõdurite barbaarsusest. Oli au viibida paar aastat tagasi Saksamaal ühel seminaril, kus enamik osavõtjaid olid sõjaajal Saksamaale pagenud eestlased. Seal võeti ka arutluse alla saksa ja vene sõdurite käitumine, välimus, intellektuaalne tase jne. Kõik rääkisid sellest, kuidas vene väed sisse tulid - marssisid nii, et esimese küür oli teise kõhus ja ühtegi head sõna punaarmee kohta ei tulnud kellegi suust. Õhtul kõrtsis meenus aga 90-aastasele vanatädile, et saksa sõdurid olid tema naabrinaise valge kõutsi taganemise ajal toidupuuduse tõttu puuoksa küljes ära nülginud ning nahka pistnud. No küll need sakslased olid ikka barbarid
Üks teine pagulane (ta oli wehrmachtis sõja-aal) rääkis sel samal seminaril, et kui ta üritas vene talumehi ja sõjavange pildistada siis need olid fotoaparaati kartnud kui tuld ja põgenenud selle eest kui kuradi enese eest.
Postitatud: 18 Juun, 2005 3:05
Postitas hugo1
Postitatud: 20 Juun, 2005 9:03
Postitas malox
umbes nii siis, et võta üks ja viska teist

Postitatud: 03 Juul, 2005 19:03
Postitas Martti
Maal rääkis vanaisa naabrimehega, kellel ka vanust nii palju et teenis venekroonus. Kõige huvitavam fakt oli see et venelased katsetasid tuumapommi kuskil Põhja-Jäämeres asuval saarel maa-all. Pomm ise oli olnud "pisem" et väga suuri kahjustusi ei tekitaks ümbruskonnale. Naamrimees oli lõhkemiskohast umbes 30 km eemal aga "maavärinat" oli ikka tunda.
Postitatud: 14 Juul, 2005 13:27
Postitas kamerade
Räägiksin oma vanaonu saatusest, millest rääkis mulle vanaema.Vanaonu nimi oli Endel Väljataga ja ta mobiliseeriti sõja ajal vene sõjaväkke.Kuna ta aga kedagi tappa ei tahtnud ja rindele minemisest ka eriti vaimustuses ei olnud, sai ta kellegi kõrgema ülemuse autojuhiks.Kui sõda läbi sai, tuli temagi Eestisse tagasi.Millalgi pärast sõda oli vankadel Toompeal mingi koosolek või muud selle sarnast ja pärast koosoleku lõppu tuli sealt pinke ära tuua.Sinna saadeti ka mu vanaonu koos veoautoga, et ta pingid ära veaks.Kaasa võttis ta veel ühe sõbra, kes siis auto kastis pinke kinni hoiaks, et need üle kasti serva maha ei kukuks.Ühes kurvis aga lendas suure hooga üks pink siiski üle veoautokasti serva ja maandus mingi vene kõrgema sõjaväelase peas, kes pärast seda haiglasse viidi.Minu vanaonu võeti kinni ja süüdistati tapmiskatses,mistõttu ta lõpuks pandi rongi peale ja saadeti kuskile Venemaale vangi, kus ta ka suri.

Postitatud: 29 Sept, 2005 12:09
Postitas Martti
Kartulivõtmise puhkepausi ajal rääkis vanaisa ühe loo II ms ajast, mis oli toimunud seal samas(Ida-Virumaal) põllu ääres.
Oli püütud kinni üks punasõdur kuskilt põllupealt, ei saadudki aru miks püüti kinni üksik sõdur kellel nii kui polnud kuhugi minna sealt.
Aga viidud siis ühe liivaaugu juurde, kuna laskja ei tahtnud inimese pihta tulistada, või mähemalt seda vaadata siis hoiti mingisugust riiet punasõduril ees ja seejärel alles tulistas.
Siis oli ta sinna samasse liivaauku maetud, kus juures "mahalastud" sõdur oli veel oiganud kui maeti...
Postitatud: 29 Sept, 2005 18:32
Postitas Dietrich
SA
Õhtul kõrtsis meenus aga 90-aastasele vanatädile, et saksa sõdurid olid tema naabrinaise valge kõutsi taganemise ajal toidupuuduse tõttu puuoksa küljes ära nülginud ning nahka pistnud. No küll need sakslased olid ikka barbarid Very Happy
Suure näljaga tehakse igasuguseid koerustükke.SSlane Erich Arak jutustas pat.Narva raamatus,kuidas nad sõid metsas siile.Ja siililiha pidi päris maitsev olema...

langevarjur
Postitatud: 27 Jaan, 2006 4:45
Postitas VanTao
See olevat juhtunud ajal mil venelased olid lahkunud Tallinnast ja sakslased polnud veel kohale saabunud.
Mingi mammi olevat näinud pealt kuidas langevarjuga saksa luuraja olevat taevast alla laskunud maja katusele ,vötnud binokli ja uurinud pool tundi linna ,
Olevat siis (nagu vanaema ytles ) kiikri taskusse tagasi toppinud ja tagasi yles purjetanud selle sama langevarjuga.
Minu jaoks on see yks parimaid naiste poolt pakutud lugusid.
Miks ?
See näitab kyllalt veenvalt esti naiste arusaama ja fantaasiat söjatehnikast tol ajal.
Postitatud: 27 Jaan, 2006 17:13
Postitas Veltu
Üks NKVD-lane olla rääkinud, kuidas Eestimaal bandiidid tegutsesid. Kõiki üksikasju enam ei mäleta. Igatahes lasid bandiidid pererahva maha. Kui üks bandiit tahtis lapse maha lasta, ütles bandiidiülem tollele:"pea, kuule hoia võitluseks", võttis ise lapse jalgadest kinni ja lõi lapse pea vastu seina lõhki.
Postitatud: 27 Jaan, 2006 17:27
Postitas hugo1
Üks NKVD-lane olla rääkinud, kuidas Eestimaal bandiidid tegutsesid. Kõiki üksikasju enam ei mäleta. Igatahes lasid bandiidid pererahva maha. Kui üks bandiit tahtis lapse maha lasta, ütles bandiidiülem tollele:"pea, kuule hoia võitluseks", võttis ise lapse jalgadest kinni ja lõi lapse pea vastu seina lõhki.
Ei tea kas see NKVD-lane oli ise kõrval, et kõike nii täpselt teab

Postitatud: 27 Jaan, 2006 19:39
Postitas Troll
Mitu postitust Prügikasti saadetud. Kuigi paljudele ei meeldi Veltu propageeritud ideoloogia ja tema postitusstiil, ei anna see siiski õigust otsese labastamiseni laskuda!

Postitatud: 24 Juun, 2006 20:36
Postitas jaan59
kamerade kirjutas:Räägiksin oma vanaonu saatusest, millest rääkis mulle vanaema.Vanaonu nimi oli Endel Väljataga ja ta mobiliseeriti sõja ajal vene sõjaväkke.Kuna ta aga kedagi tappa ei tahtnud ja rindele minemisest ka eriti vaimustuses ei olnud, sai ta kellegi kõrgema ülemuse autojuhiks.Kui sõda läbi sai, tuli temagi Eestisse tagasi.Millalgi pärast sõda oli vankadel Toompeal mingi koosolek või muud selle sarnast ja pärast koosoleku lõppu tuli sealt pinke ära tuua.Sinna saadeti ka mu vanaonu koos veoautoga, et ta pingid ära veaks.Kaasa võttis ta veel ühe sõbra, kes siis auto kastis pinke kinni hoiaks, et need üle kasti serva maha ei kukuks.Ühes kurvis aga lendas suure hooga üks pink siiski üle veoautokasti serva ja maandus mingi vene kõrgema sõjaväelase peas, kes pärast seda haiglasse viidi.Minu vanaonu võeti kinni ja süüdistati tapmiskatses,mistõttu ta lõpuks pandi rongi peale ja saadeti kuskile Venemaale vangi, kus ta ka suri.

Huvitaval kombel oli minulgi Endel Väljataga nimeline onu,töötas teine Kostivere kooli direktorina,nüüdseks juba manalamees...
Postitatud: 25 Juun, 2006 0:20
Postitas Tundmatu Sõdur nr. 5
Veltu kirjutas:Üks NKVD-lane olla rääkinud, kuidas Eestimaal bandiidid tegutsesid. Kõiki üksikasju enam ei mäleta. Igatahes lasid bandiidid pererahva maha. Kui üks bandiit tahtis lapse maha lasta, ütles bandiidiülem tollele:"pea, kuule hoia võitluseks", võttis ise lapse jalgadest kinni ja lõi lapse pea vastu seina lõhki.
Ma küll lugesin kuskilt raamatust,et see oli vastupidi,et NKVD-lane seda tegi
Postitatud: 25 Juun, 2006 12:27
Postitas Wiking
Üks NKVD-lane olla rääkinud, kuidas Eestimaal bandiidid tegutsesid. Kõiki üksikasju enam ei mäleta. Igatahes lasid bandiidid pererahva maha. Kui üks bandiit tahtis lapse maha lasta, ütles bandiidiülem tollele:"pea, kuule hoia võitluseks", võttis ise lapse jalgadest kinni ja lõi lapse pea vastu seina lõhki.
Just, olen samuti sama lugu kuulnud, kus nö "peategelasteks" olid NKVD'lased.
Siin üks endine NKVDlane oli 80ndate keskpaiku veel kelkinud, kuidas nad metsavendi tapsid, eriti rõõmsaks oli muutunud kui rääkis täägiga tapmistest, vahva olevat pärast löömist olnud metsavendade oigamisi kuulata.
Postitatud: 25 Dets, 2006 2:35
Postitas Shiim
Heino Ridbecki raamatust "Padise Läbi Aegade":
Ühest seletamata juhtumist Padisel:
Veidi aega enne Punaarmee lahkumist 1941. aastal tekkisid praeguse keskasula ja Aruküla vahelisse männikusse metsasihtidele kolm sügavat auku, mille ligilähedane suurus oli 2x3 m ja suurim sügavus umbes 5 meetrit. Keegi kohalikest ei juhtunud nägema, millal need tekkisid või millal need kinni aeti ja kas sinna midagi maeti või ei. Kaks neist asusid metsasihil, mis kulgeb praeguse keskasula alajaama juurest Aruküla (endise Kõlli) koolimaja poole jõe kalda suunas. Kõige sügavam auk asus sihi kaldapoolses otsas, paar meetrit kaldast, teine oli samal sihil jõesillale suunduvale teele lähemal ja kolmas sama sihiga risti oleval sihil jõe ja mainitud sihi vahel. Vanemad külaelanikud vaevalt et tööpäevadel männikusse sattusid, kuid meid, poisikeseohtu noorukeid, jätkus igale poole ja nii sattusime ka nendele kaevikutele juhuslikult peale. Jäi ju neil päevil inimesi kadunuks, nii et pole võimatu, et ka sinna kedagi maeti. Pealegi kuidas seletada, et ajal, mil Punaarmeel hakkas taganemisega kiire, leidus veel aega kaevandite kinniajamiseks.