www.militaar.net

Lendurite osas olen kuulnud, et lennukoolis lendas vene lendur hävitajaga heal juhul 15 tundi, sakslane 150-250 tundu. Siis sõideti rindele.

Punaarmeele pani oma paugu Stalini ja Co korraldatud repressioonid 30ndate lõpus, kus seina äärde läks palju tsaariarmee taustaga ohvitsere või muidu "kahtlast elementi". Et Zukov ja mõned vennad alles jäid, oli suur õnn, muidu oleks kindlasti kuulnud Moskva ja Stalingradi lahingust seltsimeeste Budjonnõi ja Voroshilovi geniaalse juhtimise all

Et sõja puhkedes asjad korras ei olnud, paistab isegi punavene kangelaseeposte vahelt välja. On vist teada pikantne asjaolu, et vene õhuässa Pokrõskini esimene "õhuvõit" oli omade Su-2, mille olemasolust hävituslendurid ei teadnudki midagi.

Seda segadust peale 22. juunit võis vaid ette kujutada, kuigi Punaarmee oli Wehrmahchtist oluliselt suurem, ei suudetud isegi kaitset organiseerida.

Nende T-34 tankide eluiga rünnakul võis olla keskmiselt 10 minutit ja selleks oli ta ka ehitatud - seda sai toota odavamalt, väiksema materjalikuluga ja kiiremini kui Pantreid või Tiigreid. Ja 10-kesi tegid nad tavaliselt saksa tankile otsa peale ka.

Punaarmee pole sõdimise kvaliteedile kunagi rõhku pandud, rauamaaki ja inimesi on seal maal piisavalt, et sellega mitte end liigselt vaevata. Ja nagu hilisem asjade käik näitas, sai liiga heade masinate tegemine sakslastele saatuslikuks - ei suutnud nad liitlaste ja venelaste masstootmisega sammu pidada.

Ise küsimus oli see, et suur osa sõjatööstusest sõidutati sõna otseses mõttes rongiga Uuralite taha ja pandi seal taigas terved linnad püsti. Ja mõne aja pärast käis tootmine edasi ja sakslastel polnud muud teha kui rusikat näidata.

Tankide ja lennukite puhul veel üks nüanns - Tiigrite tootmine poleks vene töölistele jõukohane olnud, töölised olid tihti alaealised või külanaised ja kogu töö käis rohkem hingeauru ja petroolilambi valgel kui normaalsetes töötingimustes.

Kapten Trumm kirjutas:Lendurite osas olen kuulnud, et lennukoolis lendas vene lendur hävitajaga heal juhul 15 tundi, sakslane 150-250 tundu. Siis sõideti rindele.

Punaarmeele pani oma paugu Stalini ja Co korraldatud repressioonid 30ndate lõpus, kus seina äärde läks palju tsaariarmee taustaga ohvitsere või muidu "kahtlast elementi". Et Zukov ja mõned vennad alles jäid, oli suur õnn, muidu oleks kindlasti kuulnud Moskva ja Stalingradi lahingust seltsimeeste Budjonnõi ja Voroshilovi geniaalse juhtimise all

Et sõja puhkedes asjad korras ei olnud, paistab isegi punavene kangelaseeposte vahelt välja. On vist teada pikantne asjaolu, et vene õhuässa Pokrõskini esimene "õhuvõit" oli omade Su-2, mille olemasolust hävituslendurid ei teadnudki midagi.

Seda segadust peale 22. juunit võis vaid ette kujutada, kuigi Punaarmee oli Wehrmahchtist oluliselt suurem, ei suudetud isegi kaitset organiseerida.

Nende T-34 tankide eluiga rünnakul võis olla keskmiselt 10 minutit ja selleks oli ta ka ehitatud - seda sai toota odavamalt, väiksema materjalikuluga ja kiiremini kui Pantreid või Tiigreid. Ja 10-kesi tegid nad tavaliselt saksa tankile otsa peale ka.

Punaarmee pole sõdimise kvaliteedile kunagi rõhku pandud, rauamaaki ja inimesi on seal maal piisavalt, et sellega mitte end liigselt vaevata. Ja nagu hilisem asjade käik näitas, sai liiga heade masinate tegemine sakslastele saatuslikuks - ei suutnud nad liitlaste ja venelaste masstootmisega sammu pidada.

Ise küsimus oli see, et suur osa sõjatööstusest sõidutati sõna otseses mõttes rongiga Uuralite taha ja pandi seal taigas terved linnad püsti. Ja mõne aja pärast käis tootmine edasi ja sakslastel polnud muud teha kui rusikat näidata.

Tankide ja lennukite puhul veel üks nüanns - Tiigrite tootmine poleks vene töölistele jõukohane olnud, töölised olid tihti alaealised või külanaised ja kogu töö käis rohkem hingeauru ja petroolilambi valgel kui normaalsetes töötingimustes.

Tore info. Tänud

Sakslastel oli kõike vähe ...

Würger 190G kirjutas:Sakslastel oli kõike vähe ning sõdimine kahel rindel ei teinud nende elu kergemaks, seetõttu, mis mõtet siin foorumis filosofeerida kummal mis asi parem.
VÄIKE oleks, aga mis siis oleks saanud kui USA veokaid poleks saabunud sellisel nagu tuli? Oleks Punaarmee oma Katjushasid seljas tassinud ja neid tuhandeid kahureid millega liigutanud?
Oli see T-34 hea, tankidiislid super ja need lennukid, aga VEOAUTOT ei suutnud ta piisavalt toota ja kui oleks, siis nad olid ikka nässakad küll, mida nad ise tootsid ning siis oleks muud tehnikat vähem toodetud. Kõik on tore, aga ega see Lend-Leasei abi ikka tähtsusetu olnud!

Näed kus tark tuli kapist välja :O

Selge, sina ka kapist väljas, lähen tagasi, et mitte sinu tarkust segad.

T34 mootorit toodetakse minu teada siiamaani, neid kasutatakse veduritel TGM2, TGM40, ja TU7, Kasutati veduritel TU2, millistest paljud sõidavad seniajani. Lihtne ja lollikindel mootor on, järelikult geniaalne leiutis.
Selle mootori suurem vend pandi minu teada lennukitele Pe8 ja selle mootori turboga ja jahutussärgiga väljalaskekollektoriga variant on praegu meil kasutusel diiselrongidel DR1A, ilma turbota variante kasutati veduritel TGM3 ja 4, tiiburlaeval Raketa...
DR1A-ga sõidan praegu vahest ise, neid on Edelaraudteel veel 3tk liinil. M756 mootor passiks lennukile küll: ta on kuiva karteriga, õli, mis karterisse satub, pumbatakse kohe 120l paaki, mootor kaalub alla 2tonni ja võimsus on 1000 hj. Plokikaasi ei ole, mõlemate silindriridade plokid ja plokikaaned on ühes tükis.

Muidu hakkasin mõtlema, et saksa tehnika oli ikka rohkem kui mõned aastad nõuka omast ees: Kui ilmus Me109, lendasid venkud alles I16-ga.

Ja üks huvitav asi: fritsud ei teinud miskipärast neljamootorilisi kaugpommitajaid, ainult mõnesajaseerialised masinad olid ja suure tegevusraadiusega Condorid, mis kahe tonnise magnetmiinga vaevu suutsid õhku tõusta. Midagi nad neljamootorilistega tegid, aga mitte minuteada selliseid massrünnakuid nagu liitlased B17-tega tegid. Ei pommitanud Moskvat meetri jagu madalamaks näiteks.

Saksa tankidest niipalju, et sõja algul oli nad ka minu arvates viletsamad, kui N-Liidul, kuid põhjus oli ehk selles, et peale I maailmasõda oli sakslastel keelatud tanke toota.
Tükk aega ei arenenud Saksamaa relvastus kusagile poole.
Alles Hitleri võimule tulles võeti asi uuesti käsile.
T- I ja T II ei andnud tegelikult tanki mõõtu välja, rohkem tanketid.
Sellest siin foorumis kusagil juttu ka olnud.

Soobel

Ja üks huvitav asi: fritsud ei teinud miskipärast neljamootorilisi kaugpommitajaid, ainult mõnesajaseerialised masinad olid ja suure tegevusraadiusega Condorid, mis kahe tonnise magnetmiinga vaevu suutsid õhku tõusta.

Seda olen ka mina mõelnud, et imelik miks, vaja oleks neid ju väga läinud, kui arvestada sellega, et venelaste relvavabrikud olid kaugele Siberisse viidud.

Nii palju kui mina olen aru saanud ei pidanud Hitler (ja tema sõna oli see mis ainult maksis) kaugpommitajaid vajalikuks. Välksõja strateegia ei näinud sellist tegevust lihtsalt ette, kuna pole ju mõtet tööstusrajatisi eelnevalt puruks pommitada, kui kahe nädala pärast on tankid selle objekti niigi tervelt ära võtnud. Pidi ju ometi heaperemehelikult suhtuma Kolmanda Riigi varasse! Kaugpommitajad oli plaanis alles Ameerika vallutamiseks valmis teha.

Würger 190G kirjutas:Sakslastel oli kõike vähe...
[...]
... mis siis oleks saanud kui USA veokaid poleks saabunud sellisel nagu tuli? Oleks Punaarmee oma Katjushasid seljas tassinud ja neid tuhandeid kahureid millega liigutanud?
Oli see T-34 hea, tankidiislid super ja need lennukid, aga VEOAUTOT ei suutnud ta piisavalt toota ja kui oleks, siis nad olid ikka nässakad küll, mida nad ise tootsid...

Venelaste põhi-veoautod olid tollal GAZ-AA (Ford-AA peaaegu ühene replika) ning ZIS-5 (USA Autocar'i pea ühene koopia). Mõlemad olid 1930ndate algul ja keskpaigas väga head masinad, 1940ndateks olid küll nad väheke vananenud, kuid siiski kasutamiskõlblikud ning vägagi lihtsad ning lolli- ja töökindlad. Ärgem unustagem, et GAZ-AA mootorit toodeti mitmesuguse statsionaarvariandina veel 1960ndatelgi (tuletõrjepump, kompressor, elektrijaam) ning reaskuuene ZIS-5 mootor väikeste muudatustega teenis veel uuemaid "sahaare"-gi (ZIS-150 ja ZIL-164) ning oli masstootmises kuni 1964. aastani ehk kuni ZIL-130 ilmumiseni. Ning paljudel 130delgi oli veel 1970-80ndatelgi vahel sama reaskuuene mootor peal...

Seega ei nõustu ma kuidagi, et tegu oli "nässakatega".

Kui Studesid ei oleks N.Liitu tulnud, siis oleksid Katjushad olnud kas ZIS-5 peal või siis vähemate torude arvuga GAZ-AA-de peal.

Seda olen ka mina mõelnud, et imelik miks, vaja oleks neid ju väga läinud, kui arvestada sellega, et venelaste relvavabrikud olid kaugele Siberisse viidud.

Tuleb aru saada, et neljamootoriliste strateegiliste pommitajate massiline toootmine ei ole nii lihtne, et täna annab Hitler konstruktoritele käsu ette ning aasta pärast lendavad armaadad juba Siberi tehaseid pommitama.

Neljamootoriliste pommitajate tootmine on väga tõsine ettevõtmine, mis vajab pikki aastaid ning tohutuid ressursse. Sakslased magasid aga vajaliku aja kaugpommitajate arendamiseks maha 1930. aastate teisel poolel. Kümendi keskel arendati välja küll kaks neljamootorilise kaugpommitaja prototüüpi - Do-19 ja Ju-89, aga sellest kaugemale ei jõutud.

Seejärel keskendus Luftwaffe mitmeks aastaks kindral Udeti (eksliku) juhtimise all vaid kergetele, ühe- ja kahemootorilistele lennukitele, kuigi tegelikult oleksid raskepommitajad juba 1940. aastal Inglismaa pärast peetud lahingus marjaks ära kulunud. (Udet lasi ennast selle ja paljude muude tehnika-alaste äparduste pärast 1941. aasta sügisel maha).

Hiljem hakati arendama küll He-177, kuid selle arendamine võttis jälle aastaid aega ning masinat ei saadudki korralikult lendama. Ja isegi see ei ole oluline. Saksamaa ressurssid olid piiratud, aga neljamootoriliste lennukite tootmine ja käigushoidmine nõuab tohutuid ressursse, mida oli piisavalt ainult USAl ja Inglismaal. Nii näiteks vajavad need lennukid tohutul hulgal mootoreid, suurel hulgal piloote, navigaatoreid, pardalaskureid, terve armee maapealse teeninduse mehi jne. Kui see kõik oleks leitud, siis kütusepuudusel oleksid need lennukid niikuinii suurema osa ajast lennuväljadel konutanud, nagu ka Luftwaffe ühemootorilised lennukid 1944. ja 1945. aastal.

Peamine põhjus on siiski neljamootoriliste lennukite ülim resurssimahukus - näiteks USA pommitaja B-29 arendamine läks maksma rohkem kui aatomipommi loomiseks tehtud Manhattani projekt. Aga kui jutt käib Punaarmee ja Wehrmachti võrdlusest, siis märkigem, et ega venelastel ka neljamootorilisi raskepommitajaid tootmises ei olnud.

hugo1 kirjutas:Saksa tankidest niipalju, et sõja algul oli nad ka minu arvates viletsamad, kui N-Liidul, kuid põhjus oli ehk selles, et peale I maailmasõda oli sakslastel keelatud tanke toota.

Peapõhjus oli selles, et N.Liidus algas totaalne sõda juba 1927. aastal, mil Stalin käivitas enda kätte võimu saanuna esimese viisaastaku. Ning KÕIK riigi ressursid pandi sõjatööstusse ning selle käigus ei hoolitud sellestki, et oma inimesed vahel nälga surid (Ukrainas) või siis sunniti üli-inimlikule orjatööle.

Kui me vaatame Saksamaad, siis isegi 1940-42, mil tõesti oli riik haaratud juba tõsisesse sõtta, ei juhtunud veel midagi ligilähedastki - tsiviilsektor elas seal oma üsnagi endist ja rahulikku elu ning vaid osa riigi sissetulekutest läks sõja vajadusteks. Alles peale Stalingradi kaotust kuulutas dr. Joseph Goebbels oma kuulsa kõnega veebruaris 1943 välja totaalse sõja. Ja ka siis ei mobiliseerirtud kõiki Saksamaa ressursse kaugeltki veel sõja vajadusteks, vaid endiselt vaid olulisimaid; tsiviilsektor jäeti endiselt üsnagi vabalt hingama (võrrelduna sellega, mis Stalin 1927 tegi).

A4 kirjutas:

Aga kui jutt käib Punaarmee ja Wehrmachti võrdlusest, siis märkigem, et ega venelastel ka neljamootorilisi raskepommitajaid tootmises ei olnud.

Olid ikka, TB-7 alias Pe-8, ühe sellise komandörina on isegi eesti soost asjamees nimega Endel Puusepp paar korda Berliini kohal käinud ja kangelase tähe saanud Molotovi sõidutamise eest Moskvast Washingtoni ja tagasi. Neid oli sõja alguses formaalselt lennuväediviisi suurune üksus. Juurde neid suurt ei toodetud, sest tehas keskendus põhiliselt rindel vajalikuma Pe-2 tootmisele.

Selline Pe-8 peaks tükkidena kuskil Oru raudteejaama lähedal Ida-Virumaal siiani olema, millega sm Puusepp 1941 augustis Berliini-reidilt tagasi tuli ja kütuse lõppedes alla kukkus.

Viimane oli sõja alguses varustatud miskipärast diiselmootoritega, mis kogu aeg streikisid. Muidu pilte vaadates tundus tegu olevat täiesti tummise masinaga, nt kaks põhilist lasketorni kasutasid 20 mm Svak-automaatkahureid - nt inglased piirdusid 0,303 kuulipritsidega, mis tegelikult hävitajatele suurt kahju ei tekitanud.

Puuseppa ameerika-lennukist on väike artikkel siin, ühel pildil on näha ka, mäherdused "torud" seal peal olid
http://www.airandspacemagazine.com/ASM/ ... /fldp.html

He-177 tegi esimese lennu juba 1939 aasta sügisel. See oli nelja mootori ja kahe propelleriga lennumasin. Süttis sageli õhus ja lagunes muidu koost. Siiski valmistati üha lennukõlblikumaid modifikatsioone ning erinevatel andmetel tehti neid 1944 aasta lõpuni 1100 kuni 1446 masinat.

Eespool kirjutati, et:

A4 kirjutas:Tsiteerin::
Aga kui jutt käib Punaarmee ja Wehrmachti võrdlusest, siis märkigem, et ega venelastel ka neljamootorilisi raskepommitajaid tootmises ei olnud.


Olid ikka, TB-7 alias Pe-8, ühe sellise komandörina on isegi eesti soost asjamees nimega Endel Puusepp paar korda Berliini kohal käinud ja kangelase tähe saanud Molotovi sõidutamise eest Moskvast Washingtoni ja tagasi.

Unustasite ära nõukogude raskepommitaja TB-3 (ANT-6), milliseid vist toodeti üle 800 lennuki. Oli küll sõja alguseks vananenud, kuid ikkagi neljamootoriline raskepommitaja. Muigugi jah, tootmises teda enam polnud.

Kui hoolega neid raskepommitajaid saksamaal sõja lõpulgi arendati, siis juba loodeti rakettide peale. Ehkki kangesti tahtnuks näha, kuda AradoE555 oleks neil välja kukkunud.

Mul oli vahepeal tunne, Et sakslased lootsid sõda pidada kokkuhoidlikumalt: Pilv Ju88-id oleks täpse löögiga tehase samamoodi hävitanud ja ilmselt ka hävitasid tehaseid, nagu neljamootoriliste pilved pommitasid tehaseis koos linnadega maatasa.