www.militaar.net

Riivamisi seotud: See on minuarust hea näide NSVLi aegsest kaardiväänamisest, 1962 turistikaart

Käisin kord mingis füüsikahuviliste sügiskoolis tarka juttu rääkimas. Rääkisin maailma mõõtmisest ja Eestis asuvast UNESCO maailmapärandi objektist: Tartu meridiaanist.

https://et.wikipedia.org/wiki/Struve_geodeetiline_kaar
Struve mõõtis ära meridiaanikaare pikkuse Norra põhjatipust kuni Musta mereni. Mõõtmise tulemusena selgus, et Maa on ümargune. Struve täpsus oli fenomenaalne. Praeguste mõõtmistulemustega võrreldes oli viga 5mm kilomeetri kohta. Joonistasin tahvlile hunniku kolmnurki ja seletasin mis vahe on triangulatsioonil ja trilateratsioonil ning kuidas mõõtmismeetodi valik on seotud võimekusega täpselt mõõta nurki või vahemaid. Poole jutu pealt jäin vait ja põrnitsesin oma tahvlit. Kurat, kõik mu valemid ja arvutused kehtisid ainult lameda maa mudeli korral. Tunnistasin auditooriumile ausalt oma viga ja seletasin, et praktilise inseneeria seisukohast on lameda maa mudel enamikul juhtudel täiesti adekvaatne aproksimatsioon. Kõik, mis ma rääkisin triangulatsioonist ja trilateratsioonist on endiselt pädev. Kuna see oligi selline teadusmeelelahutusüritus siis publik naeris ja ma sain andeks.

Kalakala kirjutas:Käisin kord mingis füüsikahuviliste sügiskoolis tarka juttu rääkimas. Rääkisin maailma mõõtmisest ja Eestis asuvast UNESCO maailmapärandi objektist: Tartu meridiaanist.
......
Poole jutu pealt jäin vait ja põrnitsesin oma tahvlit. Kurat, kõik mu valemid ja arvutused kehtisid ainult lameda maa mudeli korral. Tunnistasin auditooriumile ausalt oma viga ja seletasin, et praktilise inseneeria seisukohast on lameda maa mudel enamikul juhtudel täiesti adekvaatne aproksimatsioon. Kõik, mis ma rääkisin triangulatsioonist ja trilateratsioonist on endiselt pädev. Kuna see oligi selline teadusmeelelahutusüritus siis publik naeris ja ma sain andeks.

Vaadates seda lõiku kus Struve üle Soome lahe Eestist tuli - Eesti rannikust on Suursaar 55 km, siis võib ju öelda ka et Struve tõestas esimesena et Maa on lapik

suur erand on Eesti-Soome triangulatsiooniahelate ühendamiseks rajatud Haljala-Pikaristi-Mäkipäällyse kolmnurk, mille küljepikkused on: Haljala-Mäkipäällys 81 731 m, Pikaristi-Mäkipäällys 74 764 m ja Haljala-Pikaristi 23 281 m, aga ka Haljala-Mäkipäällys-Pikaristi

nurk 16° 20" 17".

... Enam ma ei naera nende üle kes väidavad et Soome rannikult pildistavad Tallinnast väljuvat laeva...

Mul on vist pikad juhtmed, kus siin nali või sensatsioon on?
Haljala (kirikutornist?) paistab see Mäkipäällys tänapäevalgi kui õigete instrumentidega ideaalsetes ilmaoludes vaadata.

Ghostship kirjutas:Mul on vist pikad juhtmed, kus siin nali või sensatsioon on?
Haljala (kirikutornist?) paistab see Mäkipäällys tänapäevalgi kui õigete instrumentidega ideaalsetes ilmaoludes vaadata.

Praegusest ei paista (igasugused kumeruse kalkulaatorid) , omaaegne pidavat olema olnud 25 m kõrgem... ja vaatlus sai olla vastupidine, keegi ei istunud risti otsa (ma olen muide kirikutorne mööda roninud) vaid pigem pidi Suursaarelt tuvastama umbes 5-10 m juppi kirikutornist... 80 km kauguselt. Tänapäeva instrumentidega ka probleem - aga kui koroona veel nats möllab siis läheb ehk õhk veelgi puhtamaks. Lihtsalt huvi pärast... võiks ju mõõdistust korrata?

...
Mitte et ma asja nüüd kahtluse asja seaks - tol ajal olid laevad puust, mehed rauast, rohi roheline, naised truud, täppisinstrumendid vasest, Monte Carlo-s polnud veel ühtegi korralikku kasiinot, rääkimata siis samanimelisest arvutusmetoodikast (mis baseerub samal teoreemil et "lõpmatu arv ahve lõpmatu hulga kirjutusmasinatega produtseerivad lõpliku aja vältel kogu maailmakirjanduse kullafondi"

OT, aga kui siin juba vastav arutelu käimas oli. (EDIT: oli naljarubriigis)
Miks Suursaarel oli mõõtmispunktiks Mäkipäällys kui Lounatkorkia on 50 meetrit kõrgem?

EDIT: Suured tänud, akf Fucs. Panin küll otsingusõnadeks Struve ja Mäkipäällys, aga sellist infot, mida Sa puistasid, ei suutnud kuskilt leida. Sellepärast küsisingi. Kraapsuga kummardus siitpoolt.

Väino kirjutas:OT, aga kui siin juba vastav arutelu käimas oli.
Miks Suursaarel oli mõõtmispunktiks Mäkipäällys kui Lounatkorkia on 50 meetrit kõrgem?

Esiteks oli tolleaja Lounatkorkia mäe tipu ametlikuks kõrguseks kinnitatud 158m. Kuidas venelased seda niiviisi täpsustasid, et nüüd on see neil 175m, pole aimugi.
Teiseks mõõdeti Struwe-Tenneri kaare praeguse Eesti ja Soome osad erinevatel aegadel. Eestis 1822-1827 (s.h. Suursaarel 1826) ja Soomes 1832-1845 (eelnevalt oli välja valitud mõõdistustrass läbi Soome). Suursaar oli selleks kohaks, kus hiljem planeeriti erinevad mõõdistused kokku viia. See tähendab, et Suursaarel valiti välja koht (tegelikult mitte koht, vaid kohad, 2tk), kust kindlasti saab minna edasi või Soome poolt tulles lõpetada kahe lõigu liitmine.
Mõõtmistel ei valita alati vaikimisi just kõige kõrgemaid punkte, kui on vaja arvestada ka muid asjaolusid.

Üks asjaolu, mida kindlasti tuli arvestada (lisaks kahe lõigu sobivale ühinemskohale) oli nähtavus Haljalast ja Pikaristilt Suursaarele ja tagasi. Maastikureljeef Haljalast ja Pikaristilt Suursaare suunal ei paku igas suunas sujuvat maapinna langust mere suunas ilma vahepealsete takistusteta.

Teine asjaolu, mida kindlasti tuli arvestada oli see, et kui sooviti minna edasi selles suunas ja mõõtmiskoridoris, nagu mindi, oleks Lounatkorkia mäele ette jäänud Haukkavuori mägi (142m), Mäkiinpäällys (126m) ja Pohjoiskorkia (106m), sest Mäkiinpäällyselt mindi edasi Soome poole (kahele esimesele mõõdistuspunktile eesti poolt vaadates) kohe suht järsult alla Mustaviiri ja Ristisaari saartele (mingi ca 30 +/- ? km Suursaarest).

Nüansside kogumina ilmselt oli seetõttu Mäkiinpäällys parim võimalik valik.

Suursaarele mõõdistati Soome lõiguga hilisema liitmise tarbeks, täpsuse tagamiseks ja mõõdistusandmete täpsemaks tasandamiseks kaks punkti, mitte üks.
"Mäkiinpäällys" (põhipunkt) ja "Gogland Z" (abipunkt).
Mõõdistuspunktidele ehitati palkidest peale võimalikult kõrged signaalid (tornid koos viseerimiseks vajaliku taevasse sirgelt kõrguva tsentripalgiga mis oli vähemalt 3m pikk).

Üks pilt kohaliku võrgu punkti väiksest signaalist. Struwel olid need kindlasti pigem palkidest vaatetornide mõõtu.

Kirikute puhul seda loomulikult ei tehtud ja viseerimispunktiks oli kiriku torni tsenter.

Üldjuhul mõõdistati kusagil kõrval ja kõrgemal kohal seistes (mitte alati just täpselt punktil seistes ja kui oli vaja, siis ehitati mõõtmispunktile alla kõrgem platvorm) n.ö. "nihkega" ehk ekstsentriliselt, sest alati ei olnud võimalik nurki mõõta otse punktil seistes.
Pikkade vahemaade puhul kasutati viseerimiseks 60x suurendusega pikksilma (tavaliselt üldjuhul kuni 36x suurendusega pikksilma). Venelaste endi väitel on Suursaar selge ilmaga palja silmaga näha kuni 75km kauguselt

Seega lameda maa tõendiks see ei kõlba mitte. Tuleb muud tõendid otsida

Struwe Soome kaare osa punktid Suursaarest järgmised punktid Soome poole minnes ja Suursaare kõrgemad mäed *

Edit:

Praegu on mul sõbralt laenatud max 60x suurendusega pikksilm. Olin küll väga üllatunud, kui see Saturnile suunatuna ka rõngaid näitas.

http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/vaatl ... aasta=2004

tuuba kirjutas:... täpsustan , eriti ohvitseridele, eriti täpsustan kõrgematele ohvitseridele:
geodeesia on

Geodeesia on teadusharu, mille ülesanne on määrata täpne Maa suurus ja kuju kokkuleppelises koordinaatsüsteemis ning kindlustada maapinnal geodeetilised punktid koos koordinaatide, kõrguse ja raskuskiirenduse täpsete väärtustega.[1] Samuti uurib geodeesia Maa asukoha uurimisega kosmosesüsteemis ja gravitatsioonivälja. Nende tegurite uurimist tehakse GPS-i abiga ning see toimub ööpäevaringselt

...

Geodeesia on kompleksne ja selle tõttu peaksid kasutama siinses kontekstis teistsugused selgitusi, mitte üritama "ära panna" vikipeediaga ...
Geodeesia osad on ka kartograafia ja topograafia.

Lihtsalt selgituseks.
(Ja ohvitserid, eriti kõrgemad ohvitserid, teavad seda.)

Geodeesia on teadusharu, mille ülesanne on määrata täpne Maa suurus ja kuju kokkuleppelises koordinaatsüsteemis ning kindlustada maapinnal geodeetilised punktid koos koordinaatide, kõrguse ja raskuskiirenduse täpsete väärtustega.

ja ma rumal arvasin siiani et 21. sajandiks peaks sellised asjad olema juba enam-vähem teada...
Kuskohast selline tore arvamus on pärit?
edit. https://www.maaamet.ee/et/eesmargid-tegevused/geodeesia

Asi lihtne - maakera umbkaudne suurus ja kuju on määratud jupp aega tagasi ning on kõigile kenasti teada. Küsimus on täpses kujus ja suuruses, kus midagi muutub ka. Päevake tööd labidaga ja maakera on geodeedile selgelt teise kujuga. Päev ekskavaatoriga ja juba on teine kuju ka kartograafi jaoks.

Kompensatoorne maakerge muudab Maakera kuju pidevalt.

Suurtel ehitustel on tavapärane kuidas objektile tuleb geodeet laseriga ja mõõdab üles mis tegelikult ehitati, et saaks teostusdoki natukenegi reaalsusega kokku viia

Haljala kirikutorn on maapinnalt palja silmaga nähtav 15 km kaugusel Altja ristis.

https://www.svoboda.org/a/31215445.html
Vanade NSVL topokaartide levitamine kahjustab Venemaad!

Ühes teises teemas tuli jutuks...

Fucs kirjutas: ↑31 Dets, 2023 17:23

Väga puusalt pannes aga kas neid zilette mitte joonestamises ei kasutatud, pliiatsite teritamiseks. Arvutite-eelsel ajal (jajah, teie olete kuulnud aga mina mäletan ) olid terved suured majad täis joonestamisbüroosid ja sinna juurde kuuluvaid tarvikuid

Madis Reivik kirjutas: ↑31 Dets, 2023 13:47 Zhiletiga lõigati paberit ja vist sai ka tinti vatmanilt maha kraapida. Teritamiseks suht mõttetu, selleks piisab teravast noast ja liivapaberist.

No ma töötasin ühes sellises "joonestamisemajas"

Neva žiletiga teritati sirkli grafiitsüdamikku ja ka pliiatsitele anti sellega viimane kõige teravam lihv. Olenes grafiitsüü tugevusest (M, T, TM, 2M, 2T... H, HB, 2H jne), aga neid tuli töö käigus pidevalt teritada, et saada peenike joon. Žiletiga kraabiti ka kalka (spets. läbipaistev paber, kuhu vatmanile hariliku pliiatsiga joonistatud mustand duššiga lõpuks ümber joonestati) pealt dušši maha, kui midagi valesti läks.

Vatmanile duššiga ei joonestatud, läheb laiali.

Madis Reivik kirjutas: ↑31 Dets, 2023 18:28 Ah et vatmanile peale pliiatsi midagi ei sobinudki ? Ma küll joonestustundides käinud TPTs ja TTÜs, seal pliiatsist kaugemale ei jõutud, kalmaaritint oli liiga keeruline keskmise õpilase jaoks Nii et võisin eksida.

Kuidas see ziletiga teritamine käis, ilmselt mitte päris nii nagu noaga ? Kui viitsid siis selgita, ajaloo huvides. Mine tea äkki läheb tarvis kunagi

vanahalb kirjutas: ↑31 Dets, 2023 21:28 Žiletiga teritamisest mäletan ma niipalju et pliiats millimeeterjaotusega joonlauale teraviku peale püsti ja žiletiga lõigati ülevalt alla surudes grafiit õigesse laiusesse. Standardi järgi olid jooned erineva laiusega ja pliiatsid samuti tegid siis eri laiusega jooni. Tähti ja numbreid kirjutati ümara otsaga , muidu läks väga kalligraafiliseks ja ei vastanud normile.
Liivapaberiga ma sellist asja ei oskaks ja noaga teritades läheb tera lõpuks nüriks. Grafiit on ikkagi kivi ja isegi liivakivist gotlandi käiaga saab terast üsna ruttu jagu.

See oli muidugi mingine nõukaaegne GOST või OST standard millele need jooned ja tähed pidid vastama ja võib-olla hiljem õpetati teistmoodi.
Tuššiga joonestamiseks ja kirjutamiseks olid sarnaselt erineva laiusega suled ja seda jah koolis ei õpetatud. Mulle õpetas juba sõjaväes üks leitnant, pärast seda kui komissar mu tehtud esimese seinalehe tulehakatiseks tunnistas

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Meil joonestati "arvutiseelsel ajal" erinevaid jooniseid, kaartidest ja maaplaanidest ehituslike projektjooniste ja plaanideni.
Vajadused ja lähenemised olid kohati erinevad.
Käsitööna valminud joonised vormistati kas:
* Vatman paberile formaadis A4 kuni A0 [841 x 1189 mm] ; pliiatsiooonised ja "mustandid"
* Millimeetripaberile ; pliiatsijoonised ja "mustandid"
* Kalkapaberile ; duššijoonised

Algmaterjalist (joonised) valmistati ka koopiaid.
Kuni koopiamasinate (kserograafia) ilmumiseni valmistati koopiad n.ö. käsitsi.
Kas:
* originaali "läbitorkimise" teel (originaaljoonise alla paigaldati üks või mitu puhast paberilehte ja originaaljoonisel torgiti spetsiaalse nõelaga läbi vajalikud joonpunktid. Puhtale paberile tekkinud augud ehk punktid joonistati joonobjektideks uuesti käsitsi originaali järgi.
* pantograafi kasutades (saab kopeerida jooniseid nn 1:1 kui ühest mõõtkavast teise).
* valguskopeerimist ehk diasograafiat kasutades (vastavale valgustundlikule kemikaalidega töödeldud paberile (põhimõtteliselt fotopaberile) originaali läbivalgustamise teel - sellest ka nimetus „valguskoopia“) Vene k. saab lugeda siit: http://www.wikiznanie.ru/ru-wz/index.ph ... 0%B8%D0%B5
Eesti keeles saab mingi ülevaate ka siit: https://tase20.artun.ee/wp-content/uplo ... amine_.pdf

Pantograaf:



Kõige levinum ja kiirem neist oli diasograafia, eriti suurte jooniste ja rohkem kui 1 koopia tegemisel, aga selle metoodikaga koopiad olid ka kõige halvema kvaliteediga. Kuna koopia tegemiseks kasutati valgustundlikku fotopaberit ja originaaljoonise läbivalgustamist, siis olenes koopia kvaliteet väga suurel määral sellest, kui "läbivalgustatav" oli originaal. Kõige parema tulemuse andis poolläbipaistev kalka. Paksu vatmani läbivalgustamine oli problemaatiline, eriti, kui sellel olev joonis oli tehtud tavalise hariliku pliiatsiga mitte kontrastete joonestus/kirjutusvahenditega (dušš, tint, keemiline pliiats vms).

Originaaljoonised vormistati üldjuhul kalka paberile. Vatman paberile tehti pliiatsitega "mustand", kus sai joonestamise käigus lihtsalt sisse viia parandusi ja kui mustand oli valmis siis kinnitati sellele peale poolläbipaistev kalka paber ning joonestati duššidega üle. Duššiga joonestamiseks kasutati "rappe" ehk rapidograafe. Rapidograafid olid metaallotsikuga ning erineva joonelaiusega ja nendega sai joonestada üksnes paberi suhtes täisnurga all (rapp oli sirgelt püsti mitte kaldus). Rapiga vatmanile joonestades võis tekkida erinevaid probleeme - metallotsik hakkas vatmani krobelist ja pehmet pealispinda kraapima mistõttu dušš võis laiali minna (joonte servad läksid "karvaseks" kuni paksemalt laialivalgunud duššini välja). Lisaks oli kogemata sisse tulnud vigade puhul pea võimatu tehtud viga parandada ja pidi alustama uuele paberile uuesti joonestamist. Sestap otse vatmanile üldjuhul duššiga ei joonestatud.

Kalkal oli mitmeid eeliseid. Esiteks oli ta sileda "libeda" pinnaga ja sinna oli hea rapiga joonestada. Kalkal (õigeid töövõtteid ja vahendeid kasutades) ei läinud dušš üldjuhul laiali (dušš jäi rohkem paberi pinnale, kui imbus selle sisse). Teiseks sai üldiselt vähemalt üks kord samas kohas tehtud vea ära parandada terava žiletiga dušši maha kraapimisega. Nüri žiletiga või teistkordsel parandamisel täpselt samas kohas oli oht kraapida kalkasse auk sisse. Kolmandaks oli kalka mõõtudelt õhuniiskuse jms mõjude tõttu vähem "mõõtkava muutev" kui vatman vms paksemad paberid. See oli oluline peamiselt siis, kui tegemist oli ülitäpse mõõtkavalise joonisega. Ja neljandaks võimaldas kalka kokkumurdmist nii, et joonis ei saanud kahjustatud. Viimane oli eriti tähtis suurte A3; A2; A1 ja A0 formaadis jooniste puhul mis tuli üldjuhul kuidagi kokku pakkida A4 mõõtu dokumentatsioonikausta/toimikusse.

Vatmani puhul kasutati täpsete pliiatsijooniste puhul ka paksemale (nt. 1mm paksusele) alumiiniumlehele kleepimist, mis hoidis joonist "mõõtkavas", ei lasknud tekkida murdmisest tekkinud vigastusi (ei lasknud joonist nt. rulli keerata ega kokku murda) ja võimaldas joonise pikemaks ajaperioodiks arhiveerimist. See lahendus võimaldas ka sellise joonise hilisemat muutmist, parandamist ja vajadusel ajakohastamist (pliiatsijoonist sai kustukummiga kustutada ja uuesti üle joonistada).

Ajapikku asendas õhukese nn "vene kalka" välja "lääne kalka", mis oli tublisti paksem, püsis paremini paigal, ei olnud ohtu liiga kõvasti rapile vajutades kalkasse "auku" teha ja võimaldas lihtsamini ning kergemini ka žiletiga kraapimise teel parandusi sisse viia. Sellel oli jällegi miinuseks see, et seda ei saanud niiviisi kokku murda nagu "vene kalkat" - murdejoon jäi tugevalt sisse ja mitu korda samast kohast kokku-lahti murdes paber katkes nagu lõigatult.

Vatmanile (ja millimeetripaberile) joonestati üldjuhul hariliku pliiatsiga. Alguses olid kasutusel tavalised puidust pliiatsid mida sai teritada pliiatsiteritajaga. Kuna olenevalt olukorrast ja nõuetest kasutati erineva tugevuse, laiuse ja joonevärviga pliiatseid pehmetest "mustadest" väga tugevate "hallideni".
Vene pliiatsid ja nende süsid olid märgistatud:
T - kõva (твёрдый), M - pehme (мягкий), TM - poolpehme/poolkõva
"lääne" pliiatsid ja pliiatsisüsid olid märgistusega:
H – kõva (Hard), B – pehme e. must (Black), F – terav/peen (Fine), HB - poolpehme/poolkõva

Lisaks tähega tähistusele lisandus vajadusl ka number mis näitas, kui tugev või pehme see on.


Hiljem muutusid meil kättesaadavaks erineva laiusega harilikud pliiatsid, kus pliiatsisöed sai eraldi sisse panna ja need ei vajanud enam pidevalt teritamist, et õige joonelaius säiliks. Pliiatsi süsi kasutati ka sirklites. Sirkli süsi oli 2mm läbimõõdus ja peenemate joonte kui 2mm joonestamiseks vajas eraldi mõõtu teritamist, mida tehti žiletiga. Žiletiga teritati vajadusel "üle" ka pliiatsiteritajaga eelteritatud pliiatsid. Pehmeid pliiatseid õrnalt ja ettevaatlikult, mitte žiletiga "lõigates" vaid õrnalt "kraapides". Tugevaid pliiatseid võis ka vähe jõulisemalt teritada ja "lõigata". Hiljem ilmusid välja ka spetsiaalsed sirkli teritajad.

Rapidograafiga joonestamisel kasutati spetsiaalset joonestusdušši. See pidi olema voolav nii imepeenikse otsaga rappides kui väga jämeda otsaga rappides kuid ei tohtinud samal ajal hakata tilkuma. Ka kuivamisaeg oli oluline. Vene rapid ja duššid asendusid ajapikku Staedtler, Faber-Castell ning Rotring firmade toodanguga. Kvaliteetsed välismaised rapid, spetsduššid jm spetsiaalsed joonestustarvikud maksid hingehinda.

Kuna rapiga paberi suhtes 90 kraadise nurga all oli suht raske (kuigi mitte võimatu) säilitada joonise tekstides kalligraafiat, siis rapide jaoks olid kasutusel spetsiaalsed "šabloonjoonlauad", iga erineva laiusega rapi jaoks erinevas mõõdus. Šabloonjoonlaudu kasutati ka igasuguses erinevas mõõdus ringide, ruutude, kolmnurkade jms rapiga joonestamiseks. Kui olid nt kindlates mõõtudes ringid, siis neid sai kiiremini joonestada ilma spetsiaalse rapidograafi sirklita. Kaarte joonestamiseks kasutati sirkli asemel ka lekaale, aga mitte tavalisi, sest rapidograafi jaoks kasutatavad joonlauad olid sellise ehitusega, et joont tõmmates ei saanud dušš valguda joonlaua alla (joonestusserv oli ca 1...2mm laiuselt paberist ca 0,5...1mmm kõrgemal).

Lühidalt kõik.

Lisan ka pildi toonastest joonestamistarvikutest, mis mul kohe võtta ja alles on. Osa toonast tavaari on juba ammu kusagile ära pakitud
. Seal on siis näha (vasakult paremale ja ülevalt alla):
* Erinevad sirklid ja šabloonjoonlauad
* Üleval mastaapjoonlaud (Made In West-Germany ), sellel on ülevalpool musta käepidemaga läbitorkamisega kopeerimiseks mõeldud torkeriist
* Staedtler ja Rotring rapidograafid ning nende erineva mõõduga varuotsikud karbis
* Sputnik žilett ja Rotring duššikassetid karbis
* Erineva läbimõõdu ja tugevusega Faber-Castell pliiatsisüsid
* Rapidograafi sirkel
* Staedtler M2 joonestusdušši kassetid "R" tüüpi paberi jaoks
* Faber-Castell Tekagraph šabloonjoonlauad (tähed, numbrid, sümbolid)