
Sirki sõjaväeline iseloomustus 1923 aastast:

Ja 1924 aastast:

Artur Sirk 1921 aastal:

Lugesin ka eelmises postituses toodud atiklit. Ka seda:
Huvitav, et Sirk saatnud oma naisele [Hilda enda meenutused] enne surma optimistlikke kirju, et peatselt saabuv amnestia võimaldaks tal ehk Eestisse tagasi minna jne.Voldemar Pinn oma artiklis "Artur Sirgu surm" ütleb aga, et võib-olla avanes Sirgu ees kogu vabadussõjalaste liikumine kui avantüür. Et tema, Sirk, oli süüdi selles, et liikumine varises, et vanglas istus hulk tema mõttekaaslasi. Ta oli ainsana vabaduses, aga ahastama panevas teadmatuses. Infota, sõpradeta.
Ja ilma infota nii ei kirjuta.
Jaak Valge "Artur Sirgu surm"
http://jaakvalge.blogspot.com/2009/02/a ... -surm.html
Moskvas lugesin N. Liidu saadiku Ustinovi 1935. aasta ettekandest Päevalehe toimetajalt Tammerilt pärineva teate. et Artur Sirk põeb jälitusmaaniat ning on füüsiliselt haige (NB - 1935. aasta!).
Lisaks veel, et jälitusmaaniat ei saa tõsiselt põdeda isik, keda tõesti jälitatakse. Sirki aga just jälitati alates vanglast põgenemise hetkest.Olin just mõtisklenud selle üle, et kaldun ikkagi pigem ühinema nende autorite arvamusega, kes ei pea eriti tõeonäoliseks Sirgu mõrvamist Pätsi käsul, kui minuga võttis sidet üks isik, kes väitis, et ta tegi 1988. aastal intervjuu ühe Pätsi aegse tippametnikuga, kes väitis talle, et Sirk siiski likvideeriti Pätsi korraldusel või vähemalt kavandati tema likvideerimist. Too ametnik võis tõesti põhimõtteliselt taolisi asjaolusid teada ning minu küsimustele mälestuste sisu kohta sain ka vastuseid, kus mingeid loogilisi või faktilisi vigu ei täheldanud. Intervjuu olevat dokumenteeritud, iga lehekülg mälestuste autori allkirjaga kinnitatud. Isik, kes 1988. aastal neid küsimusi küsis ja kelle käes need allkirjastatud mälestused või intervjuu praegu on, lubas lähiajal need dokumendid avaldada. Eks siis näe. Ühe mehe mälestused ei loe muidugi isenesest veel midagi; inimesed teatavasti liialdavad või mäletavadki ausalt valesti.
Mind üllatas Sirki tervisekaart keskvanglast. Uskumatu, et inimene nii kiiresti nii tohutult haigeks jääb. Äsjane noor ja üsnagi hea tervisega energiline mees muutub tundmatuseni (kui uskuda seda mis on kirjas).
Oletan, et nagu Balduin Dunkeli puhul, kes suri Keskvanglas, saamata palutud arsti, ja kelle arstist vend leidis lahkamisel B.Dunkeli kehast arseenikumi jälgi, oli Sirki tervise halvenemises süüdi samuti mürgitamine. Dunkel muide olevat ülekuulamisel Laidoneriga endaga käsikähmlusse asunud. Mis siis imestada, kui sellele järgneb karm löök. Laidoner oli ennegi juba süütuid mahalaskmisele saatnud (Vabadussõja ajal kommuniste, 1934 mässu ajal 2+ süütut ajateenijat, kes pahaimamatult mässajate käes olevasse hoonesse sisenesid. Meenutame kasvõi Laidoneri hobust ja poega. Midagi eriti tervemõistuslikust see ei kõnele. Kahjuks). Näteks selle peale, et Tomingas palus oma kirjas Laidonerilt, et see meenutaks, kuidas ta Lidoneri naiseema ja poja Venemaalt tagasi tõi ja aitaks nüüd teda - selle peale määras Laidoner oma suvast Tomingasele nädal aega kartsa.
Samuti soovis ta välikohtuid vapsidega arvete õiendamiseks. Päts oli keeldunud nii radikaalsest sammust.
Tagasi teemasse, siis ka Soomes võetud Sirki juukseproovist olla arseenikumi leitud.
Olgu sellega kuidas on, Sirki tervise nii kardinaalne halvenemine nii kiiresti, räägib mürgitamise kasuks.

Muide Dunkeli matuselisi jälgis politsei, kes ründas matuserongkäiku.
Sirk tellis Soomest helistades pärja, mille tekst kõlas nii:"
Sirk'i pärg koos lintidega viidi vaikselt lilleäri esindaja poolt Kaarli kirikusse kirstu kõrvale. Kui matuserong liikus kirikust surnuaeda, peatas politsei Vabaduse Väljaku juures matuserongi. Tuhniti pärgasid. Kui Sirki pärg oli leitud, lõikas politsei need kääridega ära ja viis minema. Rahvas oli väga pahane ja nõrdinud sellise alatu ja surnut teotava toimingu üle. Rahva seast kostis kellegi vihane hüüd: "Kostja (K.Päts- autor) sai omale poomise nööri!".
Hiljem surnuaias möödus kõik rahulikult. Poliitilisi avaldusi ei tehtud. Ainult pärgade asetamise ajal, mil õeldi vaikselt pärja tooja(te nimed), tekkis taas rahvas nõrdimust see, et Sirki saadetud pärg asetati vaikides ja anonüümselt. Küsiti - kus on Sirki pärg? Taas kostis kellegi põlastav hüüd: "Kostja sai omale poomise nööri!". Sellega oli lühidalt, kuid täpselt antud sellele valitsejale õiglane hinnang.
Hiljem politsei uuris välja isegi matustel mänginud isikute tausta. Nii oluline oli riigi julgeolekule poliitikavaba matusetalitus.
Olgu Sirki surmaga asi nii või naa - Päts-Laidoner-Eenpalu on selles nii-ehk-na süüdi. Olgu siis otseselt või kaudselt. Ilma tagakiusamata poleks Sirk kunagi end niimoodi tagaaetava kombel vintsutama hakanud. See on siililegi selge.
Sirki kohta meenub veel see, et Angelus oma mälestusteraamatus kirjutab, kuidas Rosenberg oli Angelusele rääkinud, et kord tulnud Sirk tema ministeeriumisse sooviga kokku saada (PS! mõlemad olid Reaalkooli vilistlased). Rosenberg polevat teda vastu võtnud. Kui see on tõsi, siis Sirk pääses Saksamaale, kuhu väidetavalt talle sissepääsu ei võimaldatud. Angelus alkoholi liigtarbijana võib muidugi ka pada ajada.