Sel nädalavahetusel sai siis jällegi natuke Eestimaa teede ääres sõja mälestusi pildistatud.Seekord oli kambas ka kaasfoorumlane Katja,kellega sai metsas paar mõnusat ajaloohõngulist matkapäeva veedetud.Kolistasime juba reede öösel metsa ja alustasime ringsõitu laupäeva hommikul pärast kosutavat und looduse rüpes.Esimesena läksime kontrollima vana tuntud RSO kohta.Peale põgusat ringivaatamist jäi silma veel üks silla tükk,kardaanijupp ja mõned roomikulülid.Keegi oli üritanud nööriga seda sillajuppi järgi vedada,aga ilmselt rauges peagi jõud ja tükk jäi natuke kaugemale metsa vedelema.Märkisime tuleviku jaoks koordinaadid üles ja põrutasime edasi.
Teed mööda edasi liikudes jäi pilk pidama kandilisel karbil kus ilus roheline värv veel peal.Ja sisugi tundus sees olevat.Lähemal uurimisel osutus sisuks paar kilo troüüli – tegemist oli lõhkepaketiga.See meis erilist vaimustust ei tekitanud,seega lükkasime kohvrikese heaga teelt ära põõsasse.
Kuigi teel polnud välimuse järgi ammu sõidetud,ja teatud üllatusi oleks võinud oodata,olime üpriski põrutatud,kui avastasime keset teed varitsemas mõned päris kurja näoga tankitõrjemiinid.Kuigi me arvasime,et need sõiduauto ratta all plahvatama ei peaks ja üleüldse ei tea kas miinid üldse enam töökorras olid,siiski tõstsime need ettevaatlikult teelt ära põõsasse.Millegipärast ei olnud selle teelõigu edasine läbimine just kõige mõnusam.tegevus.Teistel hakkas järsku üsna kiire jala ees olukorda kontrollima minna ja mina roolikeerajana jäin üksi auto, potensiaalsete miinide ja teega.
Eks ma siis “nautisn” olukorda ja veeresin edasi.Õnneks polnud suur tee kaugel.
Ühel ristmikul,kus ojakest katnud sild oli ära kõdunenud märkasime kraavis paari korralikke saapaid.Mõtlesime,et ehk mõni sõdur oli omal ajal jalgu pestes need sinna oja äärde unustanud ja tahtsime saapaid lähemalt vaadata.Järjekordselt pidime ebameeldivalt üllatuma ,kuna selgus,et ühes saapas oli omaniku jalg veel sees.Ilmselt siiski ei unustatud neid saapaid mitte maha .Järele mõeldes arvasime,et vaevalt et need ka siin kraavipervel koos omanikuga kogu aeg vedelenud olid , vist jällegi tegu röövkaevajatega,kel kombeks laibatükid laiali loopida.Või mine sa tea.Igal juhul matsime jala koos saapaga maha.Edasi sõites jäi jalgu üks komplektne laskmata mürsk koos viskelaenguga.Telefonikõne koos edastatud kirjeldusega andis vastuseks,et tegu on StuG-i moonaga.Ka see pauguvidin rändas teelt ära kraavi,et edaspidi teistel rahulikum sõita oleks.Mööda minnes leidsime veel sööginõude komplekti,mis koosnes kahe kuupaistel istuva varese pildiga Rostovis valmistatud teekruusikesest ja alumiiniumist katelokist.
Edasi veeredes jõudsime ristmikule,kus asus kena väike väljapanek sõjaagsetest “suveniiridest”.Lahe on matkata,kui sellised vaatamisväärsused tee ääres välja pandud on.Loodame,et neid liiga ruttu laiali ei tassita.Kui meie ekspositsiooni imetlesime ja filmisime,märkasime kaugemal metsavahel ühte inimkogu metsast piilumas.Selle peale ,kui oma kaamera temale suunasime,hüppas kogu metsa tagasi.Ronisime autosse ja suundusime kogu poole.Kohale jõudes avanes meile üpriski ekstravagantne pilt: põõsas vana valge Patroliroju juures seisis tüüp,kes oleks nagu kusagilt kodusõja filmist välja hüpanud – seljas triibuline madrusesärk,peas lapiline sinimustvalge kokardiga mütsilotu,kaelas pöidlajämedune kollasest metallist kett koos labakäe suuruse samast materjalist ristiga ,vööl saksa tääk ja mingi tige püstol,selja taga üpriski kaasaegse ja kalli välimusega metalliotsija,nii ta meid jõllitas ,ning seda küllaltki ebasõbraliku ilmega.Meie küsimuse peale “kuidas läheb” vastas tüüp vihaselt “po russki govori!” Ei hakanud pikka vestlust sellise “sõbraliku” seltsimehega pidama ja liigitanud ta enda jaoks tõenäoliseks laibaröövliks, jätsime ta kurjalt omaette pobisema ja jätkasime teekonda..
Tee viis meid lõpuks ühte endisesse külla,mis oli sõja ajal maatasa pommitatud.Üks tabamuse saanud suurem maja oli hiljuti lahti kaevatud ja varustuse tükkide ning muude esemete järgi otsustades oli olnud hauaks mitmetele saksa mundris meestele.Seekord õnneks konte laiali polnud jäetud.Kaevatud augu sügavuse ja ümberringi vedelevate asitõendite järgi jõudsime järeldusele,et maja all oli olnud moonakelder,kust õnnelikud aardekütid olid vist leidnud mingit joovastavat jooki.Nimelt olid värsked augud nii suured ja sügavad mida ammu polnud näinud,et ulatudes ilmselgelt keldri põhjani välja,samuti vedeles ümberringi hulk sõjaaegseid pudeleid,ilusasti seest puhtada ja punnid ette tagasi pandud.Lisaks oli auguserval lahtikaevatud mullal tulease,kenasti tellised umber – seal oli ilmselgelt lõkke ääres mõnusalt aega veedetud.Limpsasime keelt,kujutades ette 60 aastat seisnud konjaki maitset,ohkasime ja lahkusime.Mööda minnes saime ilusa foto ka läheduses vedelenud väga heas korras saksa täägist.
Põrutasime aga edasi,seekord oli suunaks koht,kus legendi järgi olevat üks StuG tabamuse saanud ja vedelema jäänud. Vaikselt tolle koha poole veeredes jäi teepeal silma üks Maximi kaitseplaat:
Olles jõudnud oletatavasse Stugipiirkonda hoidsime silmad lahti ja ennäe – kraavist paistiski üks tummisem soomusplaadi tükk.Tirisime selle lagedale ja meie pilkudele avanes terviklik soomusplaat koos pisikese paksust metallist luugiga.Kratsisime kukalt ja pidime peale pisukest arutelu enndale tunnistama,et meie teadmised jäävad siin napiks.Ei oska öelda,kas see on StuG-i või mõne muu soomusmasina küljest.Äkki keegi targem teab?
Edasi leidsime veel mitte nii terviklikke tükke soomusest,mootorist ja veermikust.
Vahepeal,kui soomukitükkide otsimise tuhinas kaugemale kaasikusse sai kõnnitud ,komistasime ilusa väliraudtee jupi otsa.
Oli koht,kus pidime tõdema,et millegipärast olid paljud soldatid püssid põõsasse visanud.
Ja ühel mehel oli kiiver katki läinud.
Siis leidsime veel ilusa pisikese labidakese,mida oma asjatundmatuses pakuks miskitsorti sapöörilabidaks.Peal küll aimub nagu veidi sinist värvi,seega… merevägi???
Nüüd on juhtunud selline asi ,et jutujärjega juba teine päev kah läbi sõidetud!Aga ega see metsas ööbimine vahepeal polnudki nii oluline moment.
, aga huvitav jutt 
)