Nikolai Soldatovi vapustav elulugu.

[Kapral Karu]

Трибунал ... по совокупности совершенных им преступлений, квалифицированных по ст.193–5 п. «а» (оскорбление насильственным действием подчиненным начальника при исполнении обязанностей по воинской службе) и ст.136 ч.2 (убийство, совершенное военнослужащим при особо отягчающих обстоятельствах), приговорил его к расстрелу. Через два месяца, в январе 1945 года, Президиум Верховного Совета СССР заменил Солдатову высшую меру наказания 20 годами каторжных работ.

Kas 20 aastat oli sel ajal tõesti maksimum?

[stilett]

Denis kirjutas: "teatud õigus teil siin olemas. kuid esitleks, partisaanid korraldasid ka operatsioonid mis olid suunatud otse vastase vastu"

Vastus: Vaieldamatult korraldasid partisanid operatsioone, mis olid suunatud vaenlase vastu. Samas korraldasid Punapartisanid operatsioone ka oma rahva vastu. Kaasa arvatud naised, lapsed ja vanurid. Kas peab tooma näiteid, või otsid ise?

Denis kirjutas: "teiseks kui sa natukene viitsid uurida milles on üldse vahe partisanil ja terroristil. Seni kuni riik ei ole alistunud, kogu tegevus mis käib vaenlase tagalas käib partisanide tegevuse alla. Siis kui alla kirjutatud kapituleerimine muutuvad need lindpriideks"

Vastus: Jah, ma tean, mis on partisani ja terroristi vahe. Olen sõjaõigust natuke õppinud. Nii tänapäevases, kui ka vanas, ehk eelnevate perioodode kontekstis. Otsi natuke internetist, saad palju teada. Ainult katsu mitte lugeda ainult Põhalovit, Djukovit ja Kononovi seiklusi...Samuti loe, kes on kombatant ja kes on mitte kombatant+ katsu endale selgeks teha seda, kuidas üks, või teine osapooltest suhtus ja käsitles enda poolt vallutatud ala õigusruumi ning milliste seaduste järgi nad talitasid...Nii sakslased, kui ka punased...Inglitiibasid polnud ei ühel, ei teisel. Pidas nii Eesti metsavend kui ka punapartisan okupanti okupandiks ja mitte vastupidi.
Natuke veel mõtlemisainet- kuidas suhtuda nendesse partisanidesse (nt Lääne-Ukraina, Poola jt), kes võitlesid nii saksa, kui ka punarežiimi vastu?

Denis kirjutas: "kuigi loomulikult vaevalt et eesti metsavennad ja vene partisanid seda kuidagi teadsid"

Vastus: Ju nad ikka teadsid. Teadsid Eesti metsavennad, millised sanktsioonid tulevad nende ja teiste elanike suhtes. Teadsid seda ka punased partisanid, mis järgneb nende poolt sooritatud tegudele. Kas saksmannid, ja ka punased ei hoiatanud, et igale löögile tuleb vastulöök. Et terrorile järgneb vastuterror. Ikka teadsid ja siristasid sellele pika kaarega. No põletatakse kraavilastud ešeloni eest paar küla maha, pohui veter, andku minna, meil rahvast küll. Kas ei teadnud samat asja Prantsuse vastupanuliikumise mehed? Ka teadsid. Kuigi ilmselt olid prantslased vähe rohkem haritud ja kauem euroopas elanud, kui Pihkva oblasti kirjaoskamatud kolhoosnikud ning lugesid kuulutusetulbalt okupatsioonivõimude hoiatusi. (Jumalapärast, ära arva, et ma nii verejanuline olen ja toetan külade põletamist, tsivilistide tapmist Punavenemaal).

[denis23]

jah, aga minu küsimus oli siiski see, miks sellised dokumendid leiavad kodanikud Djukov ja Põhalov mitte meie ajaloolased. Veel kord igaks juhuks. Need asjad võivad olla kontekstist välja rebitud. Aga meie kontekstist need on ka välja rebitud, ainult et vastupidi. Eks siis täpselt samasugune info doseerimine nagu Venemaal.

Kusjuures, minu jaoks metsavendade ülistamine ei ole mingi küsimus. eks need ikka olid oma maa patrioodid. mis sest et tapsid ka teisi eestlasi. mis on vastik see on SS-manide, politseipataljonides teeninute ja muu seltskonna esile tõstmine. see, jah, ajab tõesti oksele. aga metsavennade puhul on tõesti kõik keerulisem. oli nende hulgas ilmselt ideelisi vabadusvõitlejad, olid ka loomulikult bandiitid.

[stilett]

Denis kirjutas: "mis on vastik see on SS-manide, politseipataljonides teeninute ja muu seltskonna esile tõstmine. see, jah, ajab tõesti oksele..."

Mind küll ei aja oksele. SS-se ja SS-se vahel on vahe. Pol.Patis teeninutega sama lugu. Kõiki ei saa ühe mütsi alla panna! Kas sulle meeldib, kui keegi kirjutab, et Punaarmees teeninud ajavad oksele? Vaevalt, et meeldib! Mis on need konkreetsed 20.SS diviisi teod, mis sellist okserefleksi tekitavad. Kas asi on faktides, või niisama- eitamise eitamine või jaatamise jaatamine?

[toomas tyrk]

teiseks kui sa natukene viitsid uurida milles on üldse vahe partisanil ja terroristil. Seni kuni riik ei ole alistunud, kogu tegevus mis käib vaenlase tagalas käib partisanide tegevuse alla. Siis kui alla kirjutatud kapituleerimine muutuvad need lindpriideks.

Vale vastus. Vastavalt Genfi konventsioonile loetakse "võitlevaks pooleks" sõjaväelisi eraldusmärke kandvaid isikuid. Kui vormi või eraldsumärke ei kanna - oledki bandiit ja terrorist. Ning nõukogude partisanid enamasti ei kandnud ja sakslased poosid neid peale vangilangemist kui bandiite ja terroriste.

Kuid vene partisanid seda loomulikult ei teadnud ning ükski nende ülemus seda neile ei ütelnud loomulikult ka

Peale sõja lõppemist loomulikult kaob ka sõjaseisukord ning siis enam võitlevaist pooltest Genfi konventsiooni tähenduses rääkida ei saa...

Statistika on siis järgmine: nende hingel on 17 elu, millest on 1 NKVD operatiivtöötaja ja kaks punaarmeelast. Ülejäänud siis tsiviilisikud, valdavalt eestlased. Ei ole ühtegi õhku lastud rongi või punaarmee ohvitseride maja.

Kui sa võtad vaevaks veidi põhjalikumalt vaadata, siis need "tsiviilisikud" olid hävituspataljoni võitleja, kaks partorgi, 1 külanõukogu esimees ja siis ülejäänud "nõukogude aktivistid" kelledest vähemalt kahe puhul oli juttu konkreetsest süüdistusest metsavendade väljaandmises. Ülejäänute puhul polnud juttu, mille pärast nad metsavendadele silma olid jäänud.

Aga Sinu puhul jääb silma see sama jutt, mis ma Sulle mainisin selle sõjavangide teema puhul - Sa (ja sinu suur sõber Djukov) võtad ühe dokumendi ja üritad selle järgi mingeid üldistusi tegema hakata. Aga tegelikust kontekstist ei tea mitte midagi.

Kus need metsavennad need ohvitseride majad seal külakohas võtma pidid? Ma kardan, et Mustal Kaptenil oleks ka lähima raudteeni päris kõva matk tulnud ette võtta. Võitlus käiski sel ajal põhiliselt nõukogude võimu kohalike esindajate vastu. Ning nendeks esindajateks olid partorgid, hävituspataljonlased ja muud aktivistid. Sõjavägi ja julgeolek olid maakonnakeskustes. Või veel kuskil kaugel-kõrgel baasides. Neid sinna ründama minna oleks olnud enesetapmine. Kui need sealt välja tulid haaranguid korraldama ja metsavendi püüdma - esmalt üritati loomulikult haarangusse jäämist vältida. Kui see ei õnnestunud, alles siis lahinguga haarangust välja murda...

Ja kui kauplustest rääkida, siis peale sõda ei olnud ka kauplus selles mõttes kauplus nagu ta seda täna on. Tavalisel talupidajal oli sinna ikka väga harva asja. Sest esiteks - vene raha liikus talupidaja käes vähe. teiseks - kõik olulisemad kaubad olid kaartide või ostuloa alusel, mida talupidajale sattus veel harvemini.

Küll olid aga kaupluste sagedased külalised kõik nõukogude asutuste töötajad, kes sealt said kätte oma kaardikaubad ning ostulubade alusel ka riidemeetrid

[hugo1]

toomas tyrk

Vale vastus. Vastavalt Genfi konventsioonile loetakse "võitlevaks pooleks" sõjaväelisi eraldusmärke kandvaid isikuid. Kui vormi või eraldsumärke ei kanna - oledki bandiit ja terrorist. Ning nõukogude partisanid enamasti ei kandnud ja sakslased poosid neid peale vangilangemist kui bandiite ja terroriste.

Kuid vene partisanid seda loomulikult ei teadnud ning ükski nende ülemus seda neile ei ütelnud loomulikult ka

Isegi kui ülemused oleksid öelnud ja partisanid oleksid kasvõi generalissimuse vormis mööda metsi ringi jooksnud, siis poleks see neid vangi langemisel päästnud.
Näiteid võib tuua ka siit meie kodumaalt.
N-Liit ja III Reich mõlemad lihtsalt sülitasid Genfi konventsiooni peale ja hiljem tegid seda ka ameeriklased ja britid(võtame näiteks vangilangenud SS sõdurid ja ohvitserid sõja lõpus).
II maailmasõja jooksul peeti minu teada Genfi konventsioonist kinni vaid Aafrikas. Näiteks Rommel keeldus seal käsust hoolimata juute, kes briti poolel võitlesid ja vangi langesid hukkamast.
See oli vist ainus koht, kus kehtisid veel viisaka sõja tavad.

[andrus]

jah, aga minu küsimus oli siiski see, miks sellised dokumendid leiavad kodanikud Djukov ja Põhalov mitte meie ajaloolased.

hiljuti (2002 vist) ilmus raamat -

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9252
nõukogude 50 aastat millegipärast ei suutnud nimekirja kokku panna fašistide hukatutest ?

lisaks veel maakondade kohta. näiteks:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?8927

eesti keeles on dokumendid ilmunud juba punasel ajal, põhalov ja teised "leiavad" neid nüüd tolleaegsetest raamatutest. Huvitav, miks nad ühtegi uut dokumenti/fakti pole käibesse toonud ?

[gnadenlose]

Ja kui kauplustest rääkida, siis peale sõda ei olnud ka kauplus selles mõttes kauplus nagu ta seda täna on. Tavalisel talupidajal oli sinna ikka väga harva asja. Sest esiteks - vene raha liikus talupidaja käes vähe. teiseks - kõik olulisemad kaubad olid kaartide või ostuloa alusel, mida talupidajale sattus veel harvemini.

Küll olid aga kaupluste sagedased külalised kõik nõukogude asutuste töötajad, kes sealt said kätte oma kaardikaubad ning ostulubade alusel ka riidemeetrid

Paavo Kivine "Kaks kavaleri" pajatab just sellest teemast.