Zooloog Aleksei Turovski kõneles muttidest pikalt ning osutas asjaolule, et tema jaoks jäävad mõistmatuks inimeste soovid mutte tappa ja teha seda kirglikult. Teda ajendas seda tegema 22. aprillil Kanal 2 eetris olnud saade «Tipptund», kus endine kaitseväe juhataja Martin Herem demonstreeris mutitapmise erinevaid võtteid....
Turovski kirjutas:...Aga taimejuuri ei puutu mutt mitte iialgi – see on täielik väljamõeldis! Süüdistada mutte selles, et mõne kalli pikalt poputatud ilupuu juured on muti pärast untsus, on alusetu.
Vastuväited omadest kogemustest:
1. Oleneb ilmselt ka pinnasest ja selle kihtidest ning nende sügavusest, aga mutt ajab osad käigud otse murukamara/sambla alla, selle kihi ülespressimisel/lahtipressimisel saavad muru/rohu/sambla jne juured kahjustada nii, et muru/rohi jne kuivab käikude kohal ära kuna ei saa enam pinnasest vett vms. Tulemuseks on kollased kuivanud muru/rohu/sambla triibud käikude kohal.
2. Mutt ajab väga järjekindlalt ja pidevalt lillepeenardes mulla seest maapinnale välja sinna istutatud
lillesibulaid, misjärel lilled hukkuvad. Lillepeenrad on üks nende lemmikkoht, sest seal üldiselt pidevalt kastetakse lilli ja muld on märg ning vihmausse palju.
Turovski kirjutas:Mullahunnik ei ole mutikäikude uks ega rõdu, kus ta maailma imetlemas käib – see on tema jaoks ehituspraht. Aga teie – ärge seda kuhjakest siis kiruge. Korjake kokku ja saate hea lisanduse oma kompostile. Igati hea ja mineraaliderohke kraam. Või rehitsege see lihtsalt laiali. Teist korda ta samasse kohta oma hunnikut ei aja.
Vastuväide: Ajab nii teist, kolmandat kui ka kuuendat korda samasse kohta oma hunniku. Osad (või kõik) maapinnale tulevad käigud tagavad ka maa all ventilatsiooni ja need lihtsalt laiali riisudes või kinni tampides tuleb mutt õigepea seda käiku uuesti puhastama ja lahti ajama. Enne talve ajavad nad mullahunnikud oma pinnale ulatuvate käikude lõpus eriti suureks ja kõrgeks, ilmselt selleks, et vältida ventavade vms jäätumist. Sa võid neid hunnikuid teatud "muti jaoks strateegilistest kohtadest" jäädagi minema vedama, ta ajab sinna ikka uuesti megahunniku ja ei jäta enne, kui see on piisavalt suur, et käigu lõpu läbikülmumist võimalikult hästi vältida. Tulemuseks on murukamara all megasuur tühimik (st omakorda, et mulda ei aja ta välja ainult maasügavustest), mis vajub (peale astudes, suure kuivaga alla pudenedes, vihmaga alla vajudes jne) lõpuks suureks lohuks. Et seda lohku uuesti tasaseks saada, tuleb sinna panna täitemulda (või kive või killustikku jne). Kui kasutada mulda, ajab mutt sinna uuesti hunniku ja jälle on alt tühi. Kui kasutada kive, kruusa või kildu, siis sellest ta läbi enam ei tule ja teeb selle täiteala kõrvalt uue väljapääsu ning kõik kordub ja hakkab käima ringiratast.
Turovski kirjutas:Mõtiskleme siis selle üle, et kust tuleb see arusaamatu mutiviha. Pigem aetaksegi muttide kaela rändrottide, kodurottide ja teiste hiirlaste teod, kes hästi kaevata oskavad ning kindlasti juuri söövad. Päris kindlasti on muude rahvaste mutiviha sama päritoluga. Mul on õnnestunud viimase viiekümne aasta jooksul umbes kümnel korral näidata murelikule pererahvale, et nende taimejuurte sööjaks ja augu uuristajaks on olnud rott.
hr. Turovski ei saa kuidagi lahti lastud sellest "juurte närimise teemast", mis ei ole üldse mingi teema... Muti käigud (nii aktiivkasutuses olevad kui maha jäetud) on tänuväärseks logistikamaršruudiks ja enese sisse seadmiseks igasugustele muudele kahjuritele, nagu vesirott, tavaline rott ja hiired. Nad võtavad need valmis kaevatud käigud suurima heameelega kasutusse ja ma ei tea kas või kui tihti mutt neid seal käigus kohates ära sööb, aga ilmselgelt mittepiisavalt. Madalvundamendi alt (või postvundamendiga jne) hoonesse kaevatatud käikude kaudu tulevad hoonesse ka hiired ja rotid. Mul näiteks vanasse elumajja, mille vundament on nõuka ajal valatud ainult paarikümne cm sügavusele, kaevavad aegajalt mutid käigud vundamendi alt põranda alla, mis lõppevad põranda all pinnapealse avaga. Nende kaudu tulevad hiired majja sisse. Korduvalt fikseeritud ja kindlaks tehtud. Muti käigud tulevad mul ka kuuri ja kõrvalhoonesse ja nende kaudu käib igasugu näriliste vilgas traavimine sisse-välja. Korra tuli mutikäigu kaudu talvel majja ka nirk ja vana koerakuudi all oli üks aasta kärp ennast mutilogistikasse sisse seadnud.
Turovski kirjutas:Miks siis tappa mutti? Tema liha ei ole selline, mis inimeses mingit isu tekitaks....
...Mutid pole inimesega seltsivad, nagu seda on oravad või paljud muudki metsloomad. Nii nagu nad ei ole seltsivad suuresti ühegi teise loomaliigiga. Ja see võib olla veel üks põhjus, miks inimestel on selline veider vaen muttide vastu.
Tõsiselt või?
No ma võin loetleda ülaltoodud vastuväidetele lisaks, miks minul tuleb tappa/püüda mutte ja see ei ole mingite juurte närimine ega muttide mitteseltsivus minuga.
1. Tappa või kinni püüda ja VÄGA kaugele-kaugele minematoimetada tuleb paratamatult peamiselt selle pärast, et mutt ei allu tulemuslikult peletusmeetoditele. Püsivalt mitte ühelegi. Kui alluks, siis keegi neid ei tapaks-püüaks.
2. Inimesel on paratamatult hõivatud looduses mingi oma või kasutatav territoorium. Sellel territooriumil või alal inimene viibib mingi aja oma eksistentsist. Nimetame seda siis õueks või aiamaaks või haljasalaks või spordiplatsiks... midaiganes. Linnas muttidega probleeme üldjuhul ei ole, sest sealt on nad kõik hävinenud, aga maal läheb elu koos muttidega alati sellest tulenevalt lõbusaks. Sest sellel inimese poolt kasutuses oleval territooriumil peab valitsema mingi kord. Kui seal on anarhia, korraldamatus ja korrapäratus, siis see pole enam õu, aiamaa, kasvuhoone, haljasala ega spordiplats. Siis see on heinamaa, karjamaa, mudamülgas, kuumaastik, võsaalune, soo või mets. Looduses on inimene võtnud muuhulgas kasutusele mõiste ja tekitanud sellise nähtuse nagu MURU. Muru eristab heinamaast jms looduslikust metsikust kooslusest teatud soositud taimede kasvamine/külvamine, teatud taimede mitte kasvamine/tõrjumine, selle ala niitmine ja hooldamine. Vikatiga võib küll paar korda aastas heina teha, aga muru ei niida, lambad vms loomad võiksid ökoinimesele olla heinamaa pügamisel "muruks" mingi ekstreemvariant, aga loomakasvatust ainult selleks otstarbeks ei ole enam ammu mõistlik praktiseerida. Seega üle jääb põhimõtteliselt kas niiduk või äärmisel juhul trimmer. Kui see hooldatav ala on täis maapinnalähedaseid mutikäike (otse murukamara või sambla all) ja mullahunnikuid, siis ei ole enam võimalik seal niidukiga niita. Samblasel maastikul, kus mutt on samblakihi aluse alt tühjaks uuristanud oma käikudega, jääb niiduk "rippu" rattad õhus, sest need ei küündi enam kandva pinnaseni. Sinna astudes vajub jalg sügavale pehmesse, alt tühja samblapinnasesse. Samblata murus olevatesse hunnikutesse (eriti, kui sealt august on koos mullaga välja aetud veel ka kive) ja aukudesse jääb niiduk kinni, mis lõhub üsna kiiresti ka niiduki. Kuidas mängida muruväljakul võrkpalli, jalgpalli, tennist jne kui see on käike, auke ja mullahunnikuid täis ning nagu "kuu maastik"? Kuidas liigelda sellisel mullahunnikutega maastikul pärast vihma, kui kõik muutub libedaks porimülkaks? Niitmata muru ja heina sees omakorda tunnevad ennast ülihästi näiteks puugid ja neid on sealt külge haakida imelihtne. No vot hr. Turovski, seepärast tuleb mutid sealt organiseeritud territooriumilt eemale peletada, aga kuna nad ei allu peletamisele (ja tal puudub ka tõhus looduslik vaenlane, kes teda hävitaks), siis tuleb nad lihtsalt kinni püüda, mille käigus nad üldjuhul paraku ka surevad.
3. Sellisel õuealal, kus on ootamatutes kohtades suured augud sees, saab väga edukalt välja väänata või isegi murda oma hüppeliigeseid (olen ise korduvalt väänanud, üks kord väga tõsiselt), eriti väikesed lapsed, kes seal näiteks paljajalu ringi jooksevad ja mängivad. Need pinnapealsed murukamara alused mutikäigud ja augud võivad olla lausa ohtlikud.
4. Mutikäigud on väga sobilikud mustade mullamurelaste levimiseks ja pesakondadele kodu rajamiseks. Kui mullamurelased on mõne mutikäigu lõpu, mis maapinnale tuleb hõivanud (ja nad hõivavad neid meelsasti), siis mutt sinna enam oma nina ei pista ja sipelgatel on rahulik seal toimetada. Ja üks väike pesakond paljuneb ning jaguneb uuteks pesakondadeks nagu viirus, tõrjumisel liiguvad mööda mutikäike uude asukohta, ning varsti avastad ootamatult, et nad on sul igal pool, majas, saunas, trepi all, peenras.... Mul tekkisid esimesed mullamurelaste pesakonnad pärast muttide saabumist just mutikäikudesse ja nende tõrje seal käikuderägastikus on üsna keeruline (keerulisem kui pesakond mis asub kivi all või lihtsalt kusagil maapinnas).
Väga levinud on mustad mullamurelased, kes tegutsevad peenardes ja kasvuhoones, teevad pesi mätastesse, kändudesse, väikeste tihedate okaspuude sisse, teeplaatide ja kivide alla, vundamendipragudesse, voodrilaudade ja seinapalkide vahele, tungivad majja ja mesitarudesse.
https://horticom.ee/blogi/sipelganuhtlu ... t-vabaneda
Kuna mustad sipelgad inimestele otsest ohtu ei kujuta, jäetakse nad tihti tähele panemata, aga kõige suuremat ohtu kujutavad nad hoonetele. Suurim kahju, mida mullamurelased võivad teha, on see, et nad õõnestavad ära vundamendi aluse ja maja võib selle tagajärjel vajuma hakata (praod seintes), samuti võivad nad üsna kergesti seintelt krohvi lahti murendada.
https://kahjuritorje.ee/mustad-sipelgad/
5. Mutikäigud on sobilikuks koduks ja pesakonna loomiseks ka mingit sorti herilastele. Mul on neid muru sees muti käikudes mõned olnud. Ühe sellise "jalgpalli suuruse" jama maa sees kaevas ühel öösel või varahommikul mul lahti ja hävitas üks mäger, teine tuli endal likvideerida. Kui herilased on ennast mutikäiku sisse seadnud, siis mutt, nagu ka sipelgate puhul, sinna käiku enam tulla ei taha ja oma tegevusega neid ka ei häiri.
Ma ei väida, et kõik see fauna tuli/tuleb alati ainult sellepärast kaasvarana kaasa, et mul mutid on, vaid tahan juhtida tähelepanu sellele, et mutt oma tegevusega on olnud soodustavaks teguriks muude probleemide tekkele.
Lisaks on mutid mul üsna pekki keeranud sauna imbväljaku, plaaditud kõnniteed, kaevumaja peenkillustikuga täidetud põranda (enne seda, kui seal oli nõuka ajast puitpõrand postidel, ajas mutt kaevu manteltoru ülemise otsa juurde põranda alla sellise hunniku, et muld vajus kaevu), ajanud osaliselt mulda täis väli/kuivkäimla augu ja tühjendanud pinnasest peldiku postvundamendi aluse, misjärel see nurk alla vajus, õues olevate puuriitade alumised haluread ajanud mulla sisse-mulla alla mädanema, sama on teinud ühes väikseses 4x3m puukuuris, kus vanadest metallrestidest "hingav" põrand on tõstetud 25-30cm pinnasest, mille aluse mutid on kuni alumiste küttepuudeni UMBE mulda täis ajanud (see 25-30cm on kukenokk tema jaoks hunnikuid
ühte ja samasse kohta teineteise kõrvale ajada.... aastas korra, kui puud sealt otsa saavad, saab põranda alune mullast tühjaks roogitud ja kõik kordub).
Kui talv on paksema lumega ja enne seda maapind pealt ei jäätu, siis ajavad mutid talvel selle lume alla täiendavaid MEGAhunnikuid ja teevad ka maapinna lähedasi ja isegi osaliselt maapealseid/lumealuseid käike, mis lume sulades nagu viirastuslik kuumaastik välja kerkib. Siis on vaja juba traktorit või rehade-labidameeste brigaadi, et seda kõike seal kuidagi likvideerida ja ära siluda, misjärel on kogu see ala kevadel pikalt üks suur porimülgas.
Seega minu jaoks mutt on samasugune kahjur nagu rott või hiir.
*
OT
Tuli praegu meelde.
Üks tuttav käis seenel ja tõi metsast suuremate seente seas ka omajagu väiksemaid seenekesi.
Tegi pilti seenesaagist ja jagas kusagil mingis grupis, sotsmeedias vms (ma ei tea kus või mis, ma ei jaga sellest moodsast värgist eriti ja ei tahagi teada).
Mingid kaasaegsed nunnud ökoinimesed kuskil "seal" siis läksid sellest (väikestest mahalõigatud seentest) paanikasse ja ökoärevusse: Südametu MÕRVAR! Tapab seenebeebisid!
Kui rääkis mulle, pidin kreepsu saama. Ma küll teadsin, et asi võib moodsal ajal paljudel peaehitusega kohati olla üsna hull, aga et ollakse nii haige....
ei lasknud oma korteris tõrjet teha, sest "need on nii armsad pisikesed loomakesed, keda tema suhkruga toidab".
