Õhtulehes taas artikkel Ukraina teemadel, sedakord "Eestlasest julgeolekuspetsialist Ukrainas: Eesti kõige kindlam kaitse on rahulolev inimene" (
http://www.ohtuleht.ee/690447/eestlases ... ev-inimene). Lühikokkuvõte: praegused raskemate relvade tulistamised on umbropsu ja ka muidu arusaamatu / suvalise eesmärgiga (ohvreid toovad siiski, kuid neid võiks ka rohkem olla), rahu ei paista ja valmistutakse suuremaks madinaks-eriti ukrainlased, teevad hoolega kindlustusi. Ja lõppeks: kohalikel on sõjast kõrini ja soovivad vana elu tagasi, olgugi et see polnud ka ideaalne. Sealne mõttetera ehk ka meile: barrikaadidele ronijad olid esmajoones need, kellel elu kehvas seisus - võrdlesid oma kaevurite ja vene kaevurite palka, nägid et seal on kõrgem + ässitamine takka ning oligi mässuks kriitiline mass koos. Kellel netipääs olemas, võiks kopeerida-ehk ka teistel huvitav lugeda.
Eestlasest julgeolekuspetsialist Ukrainas: Eesti kõige kindlam kaitse on rahulolev inimene (20)
© Õhtuleht/Sander Silm, 21. august 2015, 07:00
Luganski oblastis kohtusin Eestist pärit mehega, kelle on toonud sinna sõda. Ütleme nii: ta pole sõjaväelane ega osale kummagi poole tegevuses. Tema kompetentsi jäävad eelkõige julgeolekuküsimused. Kuna tema töö on sensitiivne, siis ei soovi ta ei oma nime ega näoga ajalehes üles astuda, kuid hästiinformeeritud inimesena on tal sealsetest sõjasündmustest oma visioon.
Praegu (intervjuu toimus eelmisel nädalal) on rindel justkui vaherahu, kuid praktiliselt iga päev toob teateid hukkunud ja haavatud Ukraina sõduritest. Mis tegelikult toimub?
Raskerelvadest tulistamine käib ja peaasjalikult öösel. Ma ei oskagi öelda, mis on selle tulistamise eesmärk, sest piltlikult öeldes lastakse võssa, mistõttu tihtipeale saavad seetõttu tabamusi ainult tsiviilobjektid. Ja seda mõlemalt poolt. Aga kui arvestada seda laskemoonakogust, mis välja tulistatakse, siis on üks-kaks hukkunut üsnagi väike arv.
Siiski tundub mulle, et olukord hakkab uuesti eskaleeruma. Põhjuseid selleks on mitu. 26. augustil peaks toimuma järjekordne Minski tippkohtumine ning eks kumbki pool taha saada selleks tugevamat positsiooni.
Teiseks hakkab suvine kuumus järele andma, kuid pole veel alanud vihmad, teed kannavad, mis võimaldab tehnikat juurde tuua. Igatahes Ukraina pool kaevub. Rajatakse korralike kaevikuliine, betoonpunkreid jne.
Seega valmistub Ukraina pool kas suuremaks rünnakuks, kuna nendelt positsioonidelt on hea rünnata, või oodatakse suuremat pealetungi.
Kas Ukraina poolel on jaksu rünnata?
On ilmselge, et kui Ukraina alustab rünnakut, siis panustab enam ka Venemaa ja kõik see toob endaga kaasa veel suuremad tapatalgud. Tõenäoliselt saavad mõlemad pooled sellest aru, kuid piiride kompamine käib. Pole ka mingi saladus, et Ukraina sõjaväelased on sõjast väsinud, mistõttu pole ka motivatsioon kõige kõrgem. Kuid mis sõjaväelased – kohalikud inimesed on sõjast meeleheitel ja nad ütlevad, et olgu see nende elu kui vaene tahes, nad tahavad seda tagasi. Nad tahavad rahu.
Räägime selle selgeks, mis siis ikkagi möödunud aasta alguses juhtus?
Kohalike inimeste seisukoht on lihtne: Ukraina on muudetud suurte poiste mängumaaks, kus võtavad mõõtu Putin ja Obama, kuid kannatama peavad kohalikud. Mingil määral on see ju ka tõsi, sest tahame või mitte, kuid Ukrainas ristusid lääne ja Venemaa huvid.
See, et Krimm okupeeriti, on fakt. Kuid fakt on seegi, et Ukraina idapoolsete oblastite inimesed läksid provokaatoritega kaasa seetõttu, et nad polnud mitte Ukraina kui riigi vastu, vaid nad olid väsinud vaesusest ja tahtsid lihtsalt paremat elu.
Ukrainas on elu viimased paarkümmend aastat praktiliselt seiskunud olnud. Sa sõitsid ju Harkovist bussiga siia ja nägid, millised on siinsed teed! Neid pole suudetud korda teha! Raha kindlasti on eraldatud, kuid see on loomulikult varastatud. Nõukogude ajal oli Donbass rikas piirkond, ega seda asjata Nõukogude Liidu sepikojaks kutsutud.
Kuid mis on nüüd? Tööstus on lagunenud, inimesed on vaesed. Donbassi kaevur, kes töötab maa all kui mutt, teenib praegu kuus 3000 grivnat (125 eurot), millest 600 grivnat (25 eurot) võetakse sõjamaksuks. Naaberriigi Rostovi oblastis on palgad kõrgemad, pensionid suuremad, mistõttu pole ime, et inimesed tahtsid lihtsalt veidi paremat elu. Muide, seda peaks ka meie valitsus silmas pidama.
Mida nimelt?
Ma tõmbaks paralleeli Ida-Ukraina ja Ida-Virumaa vahel. Mõlemad on tööstuspiirkonnad, kus elab venekeelne elanikkond ning kus praegu on tööstus Nõukogude ajaga võrreldes kokku kukkunud. Õnneks teenivad meie kaevurid rohkem kui 3000 grivnat, kuid ka Ida-Virumaal kaob järjest enam töökohti. Kui aga pole tööd, siis on väga kerge inimesi provotseerida.
Muide, kui palju valitsusliikmeid näiteks on viimastel aastatel Ida-Virumaal üldse käinud? Kui palju on sinna riigi poolt tehtud investeeringuid, mis tooks töökohti? Vist mitte väga. Kagu-Ukrainale võib-olla ka eraldati raha, kuid tundub, et see jõudis vaid oligarhide taskuteni.
Eesti kõige parem heidutus on rahulolev kodanik?
Rahulolev inimene on Eestile kõige kindlam kaitse. Mitte mõni NATO tank või lennuk. Minu meelest elavad Eesti valitsused liigselt NATO julgeolekuuimas. Enamgi veel: ma arvan, et Eesti poliitilise eliidi järjest süvenev arrogants võib pikas perspektiivis Eestile suisa julgeolekuohuks olla.
Enne kui ei ole lõplikult hilja, tuleks väga tõsiselt tegelema hakata Eestimaa äärealade arenguga ja inimeste heaoluga.
Kuid kas NATO tank pole tõhus heidutusvahend?
Pigem isegi vastupidi. Võib-olla annab see Putinile mõtte lihtsalt proovida. Võib-olla võib asi piirduda ühe väiksema konfliktiga. Kuid see on juba sõda ja sõda Eesti pinnal. Ja kas sa tead, mida tähendab, kui tank ainuüksi ennast ringi pöörab?
Ka «väike» konflikt (näiteks NATO ja Venemaa vahel) tähendab hukkunuid, kaost ja purustusi. Ida-Ukrainas on infrastruktuur sedavõrd lõhutud, et ma ei usu, et seda kunagi taastataks. Või läheb selleks aega 50 aasta ja meeletus koguses raha. Näiteks linn nimega Pervomaisk näeb välja nagu II maailmasõja aegne Stalingrad: peaaegu kõik majad on saanud tabamusi või purustatud. Pumbad ei tööta, veepuhastusseadmed ei tööta, elekter on otseses mõttes vahelduv. Muide, kas ma ütlesin, et siinset kraanivett ära joo, ära isegi hambaid pese.
Ei öelnud, kuid hilja – juba jõudsin.
Kuna tegemist on piirkonnaga, kus on palju keemiaettevõtteid, siis keegi ei tea, mida see põhjavesi siin sisaldab. Ja nagu öeldud, veepuhastusseadmed ei tööta, mistõttu pole mõistlik kraanivett juua. Küladesse, mis jäävad teisele poole, tuleb gaas Ukraina poole pealt. Kui mingid tõrked peaksid talvel gaasiga tulema, siis toob see seal endaga kaasa humanitaarkatastroofi.
Humaansusest rääkides... Jutud vangide piinamistest ja vägivallast kohalike inimeste vastu peavad paika?
Peavad. Ja seda mõlemal poolel. Pole mingi saladus, et mõlemal poolel sõdivad teiste seas ka sõna otseses mõttes kriminaalid.
Kuna see sõda võib lõppeda?
Nagu ma ütlesin. Mõlemad pooled kaevuvad, tegelevad välja-õppe ja tehnika koondamisega kontaktjoonele. Ja see pole paraku märk algavast rahust.
Lugesin youtubest kommentaare- no andke mõistust. Argumendid- mida paha oli cccp jne. Keegi kirjutas, et mida te venkud oleksite teinud kui keegi oleks 9-l mail haakristi särgiga punasele väljakule tulnud ja siis muidugi sõimati teda fašistiks
sõna "esmajoones" ei olnud mu tekstis kõige parem (muu tegemise kõrvalt kirjutasin ja tuli vale sõna sisse). Aga et hea kaasfoorumlane on teksti siia kenasti kopeerinud, siis ei hakka rohkem kommentaarima ja igaüks saab ise lugeda.