Toonitan veelkord - juhtus ka nõukaajal suuri edulugusid, sündis, kasvas ja elas suuri inimesi, tehti maailmavapustavaid saavutusi ja tihtipeale oli "lihtsal" inimesel mõnes aspektis hea ning õnnelik olla. Kuid see ei suuda kuidagi heastada seda väärastunud süsteemi ega ole võimalik selle suhteliselt suurt tükki (nt nõukaaegne tsiviilkaitse, kolhoosikord vms) omatahtsi lahutada ja näidata seda kui eraldiseisvat suurt saavutust.
Ja nüüd täpselt sama lause aastast 1978. Kujutan oma kooli direktorit, nüüdseks manalateedel kõndivat Elsa Värtet, Moskva Lumumba nimelise ülikooli lõpetanud paduläbi veendunud kommunisti, kellega sai aeg-ajalt vaieldud, sellist oopust aktusesaalis kuuldavale toomas ja (austet kf Castellum kui kohalike olude spetsialist vast võtab mind siinkohal kommenteerida) no kilksub sõna sõnalt kokku...
...Toonitan veelkord- juhtus ka kodanliku Eesti Vabariigi ajal edulugusid, sündis, kasvas ja elas suuri inimesi, tehti maailmavapustavaid saavutusi ja tihtipeale oli "lihtsal" inimesel mõnes aspektis hea ja õnnelik olla. Kuid see ei suuda kuidagi heastada seda väärastunud süsteemi ega ole võimalik selle suhteliselt suurt tükki omatahtsi lahutada ja näidata seda kui eraldiseisvat suurt saavutust...
Ja jääb mind herisemõttena kummitama tsitaat filmist "Inimesed sõdurisinelis"... "No sinu jutt, politruk, ajab mulle vahest une peale- kuulan sind, päike paistab, silm vajub kinni..."
"
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Veiko Palm kirjutas:Minu jaoks on nii see lõik (kui ka kogu raamatu sissejuhatus) suuresti rakendatavad ka nõukaaja kirjeldamiseks. Või ükskõik millise teise repressiivsüsteemi jaoks. Nõukogude kord oli kuritegelik ja jõhker repressiivkord. Selle alustaladeks oli klassivõitlus, ehk inimkeeli - mittesobivate inimeste mõrvamine ja teiste inimeste (uutesse) klassidesse surumine. Ning igasugune vabaduse puudus. Nõukogude korras ei olnud ühiskondliku poole pealt mitte midagi head ega kiiduväärset. Või siis äärmisel juhul tuleb aru saada, et alati tuleb lisada (näiteks) - kuid samal ajal mõrvati alusetult süütuid inimesi. Ei ole olemas "inimnäolise sotsialismi" versiooni. On ainult üks ja seesama kommunistlik põrgu, kus vahepeal lastakse lihtsalt katla all tuli ära kustuda. Kus vahepeal lubatakse mingisuguseid "vabadusi" või kõrvalekaldeid.
Ma tegelikult üldse ei taha akf Veiko Palmi sõnavõttu kuidagi vähendada või ammugu kritiseerida, sest minu meelest kirjutab ta väga hästi ja ka väga õigesti. Ja ega tegelikult tema ühiskondliku positsiooni ja sõjaväelise auastmega mehel polegi võimalik teisiti arvata. Ei saa teenida Kaitseväes ja samal ajal kritiseerida kehtivat riigikorda (kasvõi juba seetõttu, et sõjaväe juhtkond on apoliitiline).
Aga natuke ma siiski tahaksin lihtsa inimese vaatenurgast küsida, et mispärast akf Veiko Palm arvab, et seda kõike, mida nõukogude võimule süüks pannakse - poliitiline propaganda, rahva pidev jälgimine, teisitimõtlejate mahasurumine - ei toimu kaasajal? Minu kogemus ütleb, et riik ja võim kehtestab ennast alati ühtemoodi. Nii vaaraode ajal kui ka nõukogude ajal kui ka nüüdisajal. Õnn, kes sellega pole kokku puutunud ja suudavad uskuda. Mina küll ei tea, kustkohast mina oma usu ja usalduse uuesti leian, ilmselt ei juhtu seda enam kunagi. Mis ma oskan öelda muud, kui et akf Veiko Palm on lihtsalt õnnelik inimene.
70date alguses sündinud inimesena ma mahalaskmisi ise pealt ei näinud, peamiselt nägin lihtsalt tavainimeste haiglast pugemist ja nomenklatuuri piiritut kleptomaaniat. Kui ma varem kirjeldasin, et sellest ideoloogilisest sõnnikust sirgus ka õisi, sest ka NLKP liikmetele õied ju meeldisid, siis pean tunnistama, et need õied olid ikkagi mürgised (kasvõi spordis).
Z03 kirjutas:
Aga natuke ma siiski tahaksin lihtsa inimese vaatenurgast küsida, et mispärast akf Veiko Palm arvab, et seda kõike, mida nõukogude võimule süüks pannakse - poliitiline propaganda, rahva pidev jälgimine, teisitimõtlejate mahasurumine - ei toimu kaasajal? Minu kogemus ütleb, et riik ja võim kehtestab ennast alati ühtemoodi. .
Toon elulise näite lihtsa inimese seisukohast, mis tähendas nõuka-aeg.
80ndatel käisin keskkoolis, kui see huvitav vestlus toimus. Aastanumbrit ei mäleta, aga Gorbi oli võimul ja uutmise plakatid väljas. Näiteks "Uutmise revolutsioonilises tuhinas peegeldub oktoobri kindel samm".
Küsisin klassivend Toomalt, mispärast ta naistepäevaks tüdrukute kehalise kasvatuse õpetajale lilli tõi. Ühest küljest ju Jeesus Maria, mihuke mõrd!?Ja teisest küljest poleks nagu poisil vaja tüdrukute õpsile pugeda!? (Aga pugemise tähtsust oli sama klassivend mulle kannatlikult ja heasoovlikult ükskord varem juba selgitanud, sest vanade inimeste juures kasvanuna jätsin ma klassikaaslastele eluvõõra koopainimese mulje ja eks mind siis aidati järele).
Ja vastus oli selline. Vaata, see õps on kooli parteisekretär! Aga võibolla tekib mul järgmisel aastal võimalus Lääne-Saksamaale võistlustele pääseda. Siis peab ta parteisekretärina mu iseloomustusele alla kirjutama. Aga see on tõsine asi, sest pärast võrgumeeste vangipanekut peetakse sportlaste korralikku käitumist jõle tähtsaks. On vaja igaks juhuks pugeda!
Eks praegu on ka jäledaid mõrdu koolikoridorides luuramas. Aga ükski edasipüüdlik noormees ei pea neid varakult lilledega sisse söötma, et see ei nulliks tema võimalusi juba eos ära.
No see jutt tollasest totaalselt jälgimisest tundub natuke mütoloogiline. Esiteks kui võrrelda tollaste "organite" arvukust ja jälgitava massi suurust, on üsna selge, et mingit tavainimese jälgimist polnud lihtsalt reaalne teha. Nagu pole seda ka täna reaalne teha (kuigi tehnilised võimalused on paremad). Eks jälgiti neid, kes kuidagi suutsid silma paista. Tavainimene, kel polnud sugulasi Läänes, kes elas tavapärast elu, käis tööl ja ootas 15 a oma autoostuluba, organite huviorbiiti ei kuulunud. Ahjaa, liigselt suud polnud tark paotada.
Meie perel (mina olin siis ju alaealine) oli pikki aastaid piiritsooni luba (mida jagas KGB, sest ka piirivalve allus KGB-le), meie suvila asus paar aastakest tollal ülimoodsa S-300 õhutõrjesüsteemi positsioonidest 1,5 km, meil oli mootorpaat, meil kuulati Ameerika Häält - ühesõnaga täis lääne spiooni ja kahtlase elemendi eeldused. "Hallides ülikondades vuntsid punaste töötõenditega" pidanuks lähikonnas tiirlema nagu herilased. Küsisin ükskord ka vanematelt - ei ole kordagi isegi vaibale kutsutud. Või tehtud ettepanekut koputada. Ühesõnaga, märksõnad "ressursi vähesus" eksisteeris ka siin ja pardakk samamoodi - nõuka süsteemis puudus (kummaline eks) uniformne kord (valdavalt oli pardakk, mida mõnikord rikkus kord). Kui sul KGB rajooniosakond koosnes 4-5 inimesest (meie linnas oli hästi teada, kuipalju), siis polnud kuigi reaalne mõnekümne tuhandelist rajooni elanikkonda isegi pealiskaudselt kontrollida. Eks siis loeti informaatorite ettekandeid ja kui kui keegi tundus kahtlane, eks seda siis kontrolliti. Aga ma väidan, et isegi enne Gorba aega ei suudetud selle Ameerika Hääle kuulamisega midagi ette võtta. Segati küll (selle vastu olid omad trikid), aga kuulati ikkagi. Jutt on muidugi 80ndate esimesest poolest.
See pole mõeldud nõuka elu ilustamisena, aga siin ei maksa kirjutada asju, mille seos reaalsusega on kaunis hägune. Vaadake vahelduseks Lagle Pareki või Enn Tarto karistusi ja mõelge edasi, kui palju reaalne 70ndatel-80ndatel ikka oli kedagi maha tappa.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Aga vist Eestis tõesti totaalset jälgimist ei ole või tehakse seda kuidagi palju varjatumalt. Mul tädi, kes nõukaajal lõpetas Moskva ülikooli ja ning kolis peale abiellumist ühte sõbralikku liiduvabariiki elama, rääkis kuidas teda Moskvas küsitleti. Tädil elavad lapsed üle kogu maailma laiali ja ta käib neid külastamas, seega on tal passis Eesti, Vene, Soome, Ukraina, Valgevene, Rumeenia, Moldaavia, USA ja veel kindlasti nii mõnegi riigipiiri ületamisest märge. Moskva lennujaamas tulid talle ligi kaks meeldivalt naeratavat vene keeles rääkivat noormeest, istusid üks ühele, teine teisele poole pingile ja hakkasid küsitlema: Miks olete Venemaal? Miks käite erinevates riikides? Jne. Eesti poole pealt pole keegi küsimusi esitama tulnud.
Tavaline viga mida inimesed ja isegi loomad
teevad on arvamine et liigikaaslane mõtleb
samuti kui arvaja ise mõtleb. Varas kahtlustab
kõiki teisi soovis varastada ja petis pettuses
ning vales. Kui pidevalt on passitud, et mida
naabrilt saab ära virutada või teda ootamatult
rünnata on raske uskida . et naaber on rahul
ausa tööga saadud hüvedest ja teda ei
huvitagi maailma vallutamine ja
valitsemine. Järelikult tuleb kõiki
kontrollida.
Tähesõdade programm oli ju suures
osas bluff mis selle inimliku nõrkuse
ära kasutas, hirmutas NLiitu ennast lõhki
relvastama.
Kapten Trumm kirjutas:
See pole mõeldud nõuka elu ilustamisena, aga siin ei maksa kirjutada asju, mille seos reaalsusega on kaunis hägune. Vaadake vahelduseks Lagle Pareki või Enn Tarto karistusi ja mõelge edasi, kui palju reaalne 70ndatel-80ndatel ikka oli kedagi maha tappa.
Teiseks, labase mahatapmise asemel kasutatati 70-80ndatel palju efektiivsemat ühiskonna hirmu all hoidmise vahendit - psühhiaatriahaiglaid, kus siis "doktorid" katsetasid igasuguseid "huvitavaid" ravimisviise. Näiteks: https://arvamus.postimees.ee/4016343/ku ... avanglates
Mis Sa arvad kas näiteks Novitšokki katsetati Nõukogude Liidus väljatöötamise ajal ka inimeste peal?
Viimati muutis chac, 26 Juul, 2018 9:23, muudetud 1 kord kokku.
Suhtumine nõukogude aega ongi vastuoluline Näiteks kõige otsesemalt nimetatud inimeste (Parek, Tarto, Pesti, Ahonen jne...) represseerimises osalenud M. Kadastik (Jaak Kalju) valiti täiesti tuimalt Tartu aukodanikuks ning alles I.Tarandi ja EE hea töö sundis selle tegelase talle omistatud elutöötiitlist lõpuks vabatahtlikult (ja demonstratiivselt kibestunult) taganema ja samas sai kunagisest dissidendist ja Vaba Euroopa saatejuhist THI-st lõpuks NLiidu režiimi defineeriva okupatsioonimuuseumi kontseptsiooni uuendaja ja selle ümbernimetaja vähem koledaks VABAMUks (vähemalt eeskõnelejana). Katsu siin virrvarris oma osuteid positsioneerida
Trumm - loe teiste inimeste postitusi. Samas - seda olen ma ju korduvalt ka rääkinud. Veelkord - osutasin kahele demagoogiavõttele, mida Sina ja Lemet kasutate, Sina ei suvatsenud lugeda ja jätkasid hämamisega. Kuid et asi selge oleks - neid postitusi ei kirjuta ma Trummi ja Lemeti tõttu - vaid teiste foorumlaste jaoks.
Demagoogiavõte 3 (spetsiaalselt teile - Trumm ja Lemet) - oponendi naeruvääristamine ja demoniseerimine, teema hägustamine (müra). Minu jutt on väidetavalt sõna-sõnalt sama, mis nõukogude aja paadunud kommunistidel ja partorgidel. See on hästi levinud demagoogiline võte populistide seas (räägin hiljem pikemalt). Tehes teile kahele, Trumm ja Lemet, elu hästi lihtsaks, siis teatan, et Palmi ja näiteks Brežnevi vahel on väga palju sarnast, sest mõlemad on rääkinud sama juttu. Nii Palm kui ka Brežnev on näiteks lausunud: "Mul on kõht tühi.", või siis "Väljas paistab päike.". On selge, et järelikult ei ole nende kahe inimese seisukohtadel mingit vahet.
Teie kahe NSVL postitustes on tüüpiline püüe legitimeerida seda võimu nö sekundaarsete tundemärkide põhjal. Mõned inimesed sõid noa ja kahvliga? Noh, ega siis see on ju peaaegu seesama, mis Šveits, sest ka seal söövad inimesed noa ja kahvliga. Maailm (ja elu laiemalt) on keeruline ning mitmekesine nähtus, kuid osad asjad on lihtsad - tõde ja vale. Must ja valge, kui soovite, ning seal on igasugune filosofeerimine ja ilustamine lubamatu. NSVL oli kuritegelik ja inimsusevastane riik, mis alustas oma eksistentsi inimeste mõrvamise ja allasurumisega ning vabaduste piiramisega, jätkas seda läbi kogu oma eksistentsi ning vajus kokku, sest sellisena oli edasiminek võimatu. Kordan ikka ja jälle oma varasemas postituses toodud tsitaati: poliitiline propaganda, võõravihaideoloogia, rahvastiku pidev jälgimine ja teisitimõtlemise jõhker mahasurumine. See on tõde ja mingit muud seisukohta ei ole mõtet omada. Sest sellel konkreetsel juhtumil on igasugune teine seisukoht vale. Teatud asjade puhul peab oma maailmapilti selgena ja fokusseerituna hoidma.
Praegune vene riiklik propaganda tegutseb analoogiliste võtetega - teema hägustamine ja müra tekitamine. Igaks juhuks ütlen vahele, et ei, ma ei nimeta Trummi ega Lemetit kremli agentideks, mitte midagi niisugust. Ma lihtsalt kirjeldan propagandavõtet (ja möönan, et hüpe on natuke liiga suur). Ühesõnaga - kui saadetakse korda mingi sigadus või on vaja midagi tõestada, siis reeglina on meil läänemaailmas tavapärane faktide kajastamine. Ning siis antakse hinnanguid. Moskva üritab naeruvääristada "peavoolumeediat" ning paisata pseudo-meediakanalite kaudu jama inimesteni ning see tekitab tavapäraselt teema hägustumist. Näiteks selle MH17 juhtum - millist jama ette ei söödetud! Kuid tõde on ju praegu päevavalgele toodud ning asi lahendatud. Või siis Krimmi (ja Ukraina osade) okupeerimine. Või siis pommitamised Süürias. Või siis NSVL roll ja selle kuritegeliku režiimi sisu. Või siis Eesti okupeerimine. Probleem on aga selles, et paljudele inimestele on kogu selle propagandavahu tõttu tekkinud mulje, et miski on ikkagi ebaselge, lahendamata jne.
Viitsimata Trummi ja Lemeti otseste rünnakutega tegeleda, olen rõõmus, et Trumm tõi oma noorepõlve mälestustest välja kolhoosi üldkoosoleku kirjelduse. Tõsi küll, teistel põhjustel, kui Trumm ise (tema jaoks olen mina noor partorg ja tema (vist) traktorist). Kuid see näide osutab kõige paremini, kuidas NSVL-s oli poliitiline külg seotud iga aspektiga NSVL ühiskondlikus ja majanduslikus korralduses ja tegelikult igapäevaeluga. Kes lõpuks ütles, et millal künda ja külvata on vaja? Traktorist? Muidugi mitte. Partorg. Ja mida see traktorist päeva lõpuks tegi? Jättis kündmata? Muidugi mitte. Kündis ja laulis laule kodumaa hiilgusele. Sest muidu oleks (NSVL eri etappides erinevalt) jäänud ilma tuusikust sanatoorimisse või saanud kuklalasu. Võru sektsioonkapi, auto ostuloa või võimaluse eest Bulgaariasse sõita, olid inimesed nõus igasugusteks sigadusteks. See näitab, milline nõukaaeg oli ja kes otsustas. Ja see näitab, et ka nõukaaegse tsiviilkaitse mudelit pole võimalik üles ehitada ilma partorgide, partei ja teisitimõtlemise jõhkra mahasurumiseta.
Tugitoolisport on mugavam kui pärissport. Vihmast ja rõsket ilma on mugavam nautida soojas toas ja küdeva kamina ees. Raskest pooluse ekspeditsioonist on kergem osa võtta sellest reisist haaravaid raamatuid lugedes. Kõrvalseisjal on alati lihtsam. Tuleb lihtsalt vahepeal mõtlikult noogutada ja öelda, et tegelikult võiks nii teha või teisiti minna. Miks see rattur nüüd sadulast keset tuuri maha astus? Oleks võinud ju rohkem pingutada. See kõik on väga inimlik. Mis mind aga sõna otseses mõttes öökima ajab, on kuritegeliku režiimi kiitmine ja ülistamine meie vabas riigis. Taskufilosoofid naudivad sõnavabadust! Vaadake kui julge ma olen! Tahan, kiidan NSVL, tahan, ütlen, et eks Stalinil (Hitleril, Pol Pothil) oli ikka oma häid külgi ka. Tõeline julgus oleks elada selles haiges režiimis ja siis seda kritiseerida. Või siis täielikult kiita. Pakun välja, et Põhja-Koreas (asjast tegelikult teadmata) on väga hästi välja arendatud tsiviilkaitsesüsteem. Ja tasuta lastelaagrid. Pakun härrastel Trummil ja Lemetil sinna kolida ja tutvuda selle ühiskonna kõigi aspektidega ning siis tulla siia vabasse maailma tagasi kiitma selle ülesehitust.
Kas ma ei lähe liiga kaugele? Minu arvates mitte. Kas minu arvates ei peaks Eestis olema hästi välja arendatud tsiviilkaitsesüsteem või hoopis noortetöö (koos vanematele majanduslikult jõukohaste laagritega)? Muidugi peaks. Kuid millest ma aru ei saa, on selle kõige seostamine NSVL-ga. Neil ei ole mingit seost ja ainult täielikult pimedusega löödu võiks arvata vastupidist.
Viiskümmend kirjutas:samas sai kunagisest dissidendist ja Vaba Euroopa saatejuhist THI-st lõpuks NLiidu režiimi defineeriva okupatsioonimuuseumi kontseptsiooni uuendaja ja selle ümbernimetaja vähem koledaks VABAMUks (vähemalt eeskõnelejana).
Polnud ta mingi dissident, tavaline väliseestlane, kes lapsena Rootsi viidi. Dissidendid olid ikka siinpool Raudset eesriiet.
Kas tõesti oli ta vabamu-sõnamonstrumi eestkõneleja?
Veiko Palm kirjutas:Kas minu arvates ei peaks Eestis olema hästi välja arendatud tsiviilkaitsesüsteem või hoopis noortetöö (koos vanematele majanduslikult jõukohaste laagritega)? Muidugi peaks. Kuid millest ma aru ei saa, on selle kõige seostamine NSVL-ga. Neil ei ole mingit seost ja ainult täielikult pimedusega löödu võiks arvata vastupidist.
On ikka. Seos on kogemuslik - kirjutajatel on isiklik (valdavalt vist positiivne) kogemus justnimelt ENSV lastelaagritega. Eks nad siis nendest kirjutavadki.
Jah, dissidentide osas on sul õigus. Samas kuna alternatiivne info Eestis toimunust/toimuvast jõudis minuni läbi Ameerika hääle ja Vaba Euroopa siis see oligi minu jaoks uks sinna dissidentluse maailma, minu jaoks olid need kodueestlased nime poolest küll tuntud aga enamasti ikkagi tummad tegelased kelle "hääl" tuli väliseestlaste suust. Kuna kuulusin kodanliku süüga haritlasperekonda siis okupatsioonieelset kirjandust sain enda kodusest raamaturiiulist, 80datel hängisin veidi ka Varblases ja sai mentide eest ära joosta (püsikunde ei olnud) aga see oli juba teistsugune alternatiivsus.
Kriku kirjutas:On ikka. Seos on kogemuslik - kirjutajatel on isiklik (valdavalt vist positiivne) kogemus justnimelt ENSV lastelaagritega. Eks nad siis nendest kirjutavadki.
See on täiesti arusaadav, aga mõtlev inimene (ja selliseid on see foorum täis) võiks teha ju natuke rohkem tööd ja mõtestamist.
Näiteks kõige otsesemalt nimetatud inimeste (Parek, Tarto, Pesti, Ahonen jne...) represseerimises osalenud M. Kadastik (Jaak Kalju) valiti täiesti tuimalt Tartu aukodanikuks ning alles I.Tarandi ja EE hea töö sundis selle tegelase talle omistatud elutöötiitlist lõpuks vabatahtlikult (ja demonstratiivselt kibestunult) taganema ja samas sai kunagisest dissidendist ja Vaba Euroopa saatejuhist THI-st lõpuks NLiidu režiimi defineeriva okupatsioonimuuseumi kontseptsiooni uuendaja ja selle ümbernimetaja vähem koledaks VABAMUks (vähemalt eeskõnelejana). Katsu siin virrvarris oma osuteid positsioneerida 
