Postimehes ilmus päev paar tagasi kirjutis, mis pani kulmu kergitama:
https://arvamus.postimees.ee/7873669/kr ... i-kohalolu
...on tinginud olukorra, kus kutsume Läänemerd hellitavalt NATO sisemereks...
On väga kahetsusväärne, et keegi kutsub Läänemerd sisemereks. Jääb muidugi selgusetuks, mida sellega silmas peetakse. Tõsi, geograafliiselt Läänemeri on sisemeri – teda ühendavad ookeaniga Taani väinad ning mõned tehiskanalid. Rahvusvahelises mereõiguses tähendab sisemeri rannajoone ja baasjoone vahelist mereala, mis on õigusrežiimilt kõige sarnasem maismaale. Sellel kõigel ei ole aga NATO-ga pistmist, isegi kui püütakse mingit ülekantud tähendust kasutada. Rahvusvahelise õiguse mõttes ei ole NATO subjekt (riik), kel mingeid territoriaalseid ambitsioone võiks olla. Võib olla assotsieerub Aasovi meri, mida Venemaa püüdis juba enne kuulutada suletud mereks, aga sealne olukord on igas mõttes erinev [1].
Mis aga hoopis olulisem, on selle ’sisemere’ mõttekäigu poliitiline tähendus. Me kuulume NATO-sse, mis on mereline allianss (NA tähendab North Atlantic). Mereline allianss, mille alusväärtuseks on liberaalne demokraatia, inimõigused ja muud vabadused, mille üheks ilminguks on rahvusvaheline kaubandus. Maailmamajandus muide seisab meretranspordil (ca 90% kaupu mahu järgi transporditakse merel). Seetõttu on seesuguseid vabadusi armastavate riikide lähtekoht mereõiguses üldjuhul
mare liberum – meresõiduvabadus, mille vastandiks on
mare clausum.
Mare liberum on üks filosoofilistest põhjustest, miks USA ei ole UNCLOS-i ratifitseerinud.
Läänemere ajaloos on regionaalsed hegemoonid püüdnud merd teistele kinni panna, mida Briti maailmariik siis takistada on püüdnud, et mh kaubandus jätkuks. Viimati õnnestus Läänemeri ’sisemereks’ teha Nliidul, kui NATO merevõim Bornholmist või isegi Fehmarnist ida poole ei ulatunudki.
Seega puhtpoliitiliselt Läänemere ’sisemereks’ kuulutamise soov enam-vähem vastu NATO alusväärtustele, millele läänepool tõenäoliselt poolehoidu ei leidu.
Julgeolekuolukord ja kriitilise infrastruktuuri rünnak annab Eestile ning meie Läänemere-liitlastele aluse küsida Läänemerre uue NATO alalise merejulgeolekumissiooni loomist.
Mida sellega mõeldakse? Et tulevad kuskilt ’NATO laevad’ ja hakkavad meie ja soomlaste kodutööd tegema? Olen seda siin varasemalt kirjutanud, aga Läänemerel tegutsemiseks sobivad üksused saavad ikkagi olla vaid Läänemere äärsetel riikidel. Nagu ka Eesti, ei arenda ka keegi teine (enam) võimeid, mida tal enda kaitsmiseks eriti vaja ei lähe. Kuigi liitlased võivad siia aeg-ajalt saata suuremaid sõjalaevu, ei ole need jätkusuutlikud lahendused. Nagu ka artiklis mainitud õppus BALTOPS – on need poliitilise signaali saatmise vahendid, sest mõlemad pooled saavad väga hästi aru, et konflikti eskaleerudes ja enne Kaliningradi maa pealt pühkimist nad Läänemerele ei jää. Ehk et jutt saab käia ikkagi Läänemere äärsetest NATO riikidest, antud juhul siis Eestist ja Soomest.
Küll aga on õige, et täna puudub Läänemerel Kirdekorpuse sarnane regionaalne mereline juhtelement, et sellist ’missiooni’ juhtima. Õnneks töö sellega käib ja mingit sorti Baltic MCC ehk varsti ka tekib.
Analoogne NATO missioon on alates 2016. aastast Vahemerel, kus operatsiooni Sea Guardian eesmärk on mereolukorra teadlikkust suurendada ja intsidentidele reageerimist kiirendada
Sea Guardian’i peamiseks sisuks on koordineerida nii rannikuriikide, NATO alaliste laevastikuüksuste kui läbiseilavate liitlaslaevade panust [2]. Väga harva, kui keegi (eriti viimasel aastal) Sea Guardianile eraldi laeva saadab.
Täna on Läänemerel vajadus ülalmainit regionaalse mereväe juhtelemendi järele, mis rahuajal planeeriks ja koordineeriks ning sõjaajal juhiks sõjalisi ja mittesõjalisi tegevusi Läänemerel.
Täiendav mereseire ja alaliselt rohkemate merealuste kohalolek Läänemerel vajaks ka olemasolevate sadamate edasiarendamist või lausa uue mereväesadama kompleksi loomist. Strateegiliselt võiks selline baas paikneda Läänemere südames Gotlandil või Saaremaal, mis mõlemad on tugeva militaarajalooga saared.
Saaremaa ei ole tugeva militaarajalooga saar, vähemalt mitte meresõjalises mõttes. Esimene suurem sõjaline üritus, mis seostub Saaremaaga on Saksa operatsioon Albion aastal 1917. Põhjus on geograafia – Saaremaa on navigatsiooniliselt raskesti ligipääsetav ja lähiveed kaardistati võrreldes muuga suhteliselt hiljuti (19 saj lõpp, 20. saj algus).
Uue sadama mõttekäik tundub olevat kantud rehepaplikust lootusest, et äkki keegi teine tuleb ja teeb meie eest. Üldiselt ei ole mereväe sadam või mereväe baas nii oluline kui lennuväli lenduritele – selleks sobib põhimõtteliselt iga vastava suurusega sadam. Juba Vabadussõjas oli Briti kergeristlejate peamine varustusbaas Läänemerel Kopenhaagen. Täna on Läänemere väliste NATO riikide üksuste kaasamisel oluline läänepoolses Läänemeres paiknev toetusstruktuur, sest meil lihtsalt puudub vajalik strateegiline sügavus (vrdl debatti teemal kas Ämari baasist on sõja ajal ikka kasu).
Balticconnectorile tehtud rünnakuga sooviti testida Eesti, Soome ja meie liitlaste reaktsiooni.
Minu arusaamist mööda spekuleeris Soome tabloid sel teemal kuni nende valitsuse pressikonverentsini. Kõik võib olla juhtunud, mida me avalikult ei tea, aga liiga tihedal hundi hüüdmisel ei usu sind lõpuks enam keegi.
Kokkuvõttes võiks sellise kirjatüki ju tähelepanuta jätta, aga minu väga subjektiivsel hinnangul, eeldades, et välissaatkonades loetakse samuti eestikeelseid lehti, vähendame me sedasi oma tõsiseltvõetavust.
Küll aga võib nõustuda paberversiooni pealkirjaga „NATO laevad Läänemerele!“ Ja NATO – see olemegi me ise. Kui viimastel aastatel on paika saanud Eesti merekaitse vundament, on alustatud nii allvee- kui pealvee efektorite kasutusele võtuga, siis viimane samm on paika saada laevastikuprogramm, et eelnevatest sammudest ka mingit kasu saaks sündida.
1.
https://leht.postimees.ee/7086357/julge ... re-liberum
2.
https://www.nato.int/cps/en/natohq/topics_136233.htm
