Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Lemet]

Ms mäletan siinsamas foorumil särki rinnal rebida armastanud korüfeesid, kel meeldis kinnitada, et meid rünnaku korral miski ei ähvarda- saame piisavslt ette hoiatatud ja elanikkonna maakohtadesse hajutatud. Järsku oli ka nõukogude ajal sedasorti kaalutlustel plaanides oma koht

[Illike]

Nüüd igaks juhuks toome kolmandast ooperist ühe uue tegelase veel sisse, et ajada asja veel segasemaks.

[tympsa]

Mida inimesed sageli ei mõista, et ka kõige raskemal ajaloolisel perioodil,võõra ja represseeriva võimu all püüdsid inimesed kõige kiuste organiseerida oma elu nii hästi ja mõistuspäraselt kui võimalik .

Võtkem kasvõi seesama Eesti Õpilasmalev ja tolle vanem vend EÜE. Pealiskihis oli nõukapropaganda punane möla - nõukogude noorsoo kasvatamine, mingid viisaastakuplaanid, kolhooside ja sovhooside abistamine hooajatöödel.

Kuid asja tegelik sisu oli, et noored said koolist hoopis erineva kooselamise ja koostöötamise kogemuse. Propagandat oli seal rühmas elades väga vähe ja sellegi vähese üle irvitasid kõik nii kuis jõudsid.Noored said uued sõbrad, sageli tekkisid romantilised suhted vastassugupoolega. Ja ka raha sai teenitud.Paljud polnud enne üldse füüsilist tööd teinud, sealt sai selle kogemuse,et selleks,et teenida ,tuleb ka ise vaeva näha: issi-emme kõike kandikul kätte ei too.

Mina olin EÕM-is 1976.a suvel, EÜE-s 1978,1979 ja 1980. Ma pole kunagi olnud pioneer ega komsomol, juba kodune kasvatus välistas selle. Kuid need suved on jäänud minu mällu hoopis parematena kui 1977.a. suvi, kus ma kodus lihtsalt vaheldumisi päevitasin ja higipull ninal ülikooli sisseastumiseks keemiat, füüsikat ja bioloogiat tuupisin. Ideoloogiliste silmaklappidega inimene sellest aru ei saa.Tema paneb kõik ühte patta.

Samuti ka mitmete muude asjadega.Nagu korteripuudus. Riiklik korteriehituse programm oli nõrk, ei katnud vajadusi.Inimesed seisisid täitevkomitee( aka linnavalitsuse ) korterijärjekorras 20 aastat ja rohkem. Ja siis leidsid suuremad ettevõtted, et ehitame ise oma töötajatele elamud. Ning ehitasidki.

Minu kodu lähistel oli Tartu Katseremonditehas, kus ka minu ema õhtuti koristajana töötas. Me elasime isa ehitatud eramajas,meid see ei puudutanud, kuid nägin ise poisikesena pealt kuidas tühermaale kerkisid järjest suured elamud 1-4 toaliste korteritega. 7-8 suurt elamut, sajad korterid.Kes tehasesse tööle tuli ja elamispinda vajas, sai algul ühikatoa,paari-kolme aasta pärast omaette korteri .Tehas ehitas ka toidupoe,lasteaia,staadioni. Mitte Nõukogude võimu ülistamiseks vaid selleks, et inimestel oli neid vaja. Linnaliini bussiliin,mis varem suundus kesklinna eemalt Võru tänavalt, pandi käima Jalaka tänava kaudu,tehase elamute juurest.

See tehas on ammu laiali läinud, kuid elamud seisavad senini ja on renoveeritud. Kauplus töötab senini. Lasteaed on üks Tartu hinnatuimad. Staadion on renoveeritud ja seal mängivad nüüd kaasaja noored jalgpalli.

Silmaklappidega inimene võib kõik selle kuulutada jäledaks nõukaaja pärandiks, inimesed kes selle lõid ja organiseerisid represseeriva okupatsioonivõimu käsilasteks ja eesti rahva vaenlasteks.

Mina nii ei arva. Ma arvan, et halbade tingimuste ja võõra võimu kiuste tehti Eestis koha peal parim, et ei oleks nii halb kui kuskil Pihkvamaa kolkas.Seda nii kohaliku võimu kui ettevõtete juhtkondade poolt. See oli üliraske üritus- suure katla ühes servas keeta pisut rasvasemat suppi.Kuid see õnnestus.

[Avatar]

Meie koolis (1000 õpilast+personal) kulus õppusel ca 15 min, et kõik see rahvas kükitaks neile määratud keldriruumis...

Minu 43 -ndas koolis oli 80-ndatel nii, et ainus meelde jäänud tsiviilkaitseline tegevus algklassides oli marlisidemete õmblemine. Kasutaminevaldkondade osas oli tõsiseid lahkarvmusi...
Ükskord võeti 7-8 aastaste jumbude klass sabasse ja juhatati evakuatsiooniväljapääsu juurde (2tk üks ja teine hoone tiib). Uks oli loomulikult kõigile teada, aga alati lukus. Ja ma olen äärmiselt skeptiline, et mingi suurema paanika korral oleks suudetud see väljapääs kiirelt avada.
Kusagil seitsmendas klassis juhtus nii, et mingil põhjusel olid aula ja saal kinni ja kehalise nö siseruumitundi ei olnud kusagil teha. Siis tuli kekaõpsile päästev idee (jalutusalades klasside uste taga oleks tunde seganud), et moosib sõjalise õpsi ära. Ja siis meid viidigi ühe poolkeldris asuva salapärase metallukse juurde, millest ülla-ülla sai veel korruse jagu allapoole minna ja kus selgus et oli piisav ruum et toonane klassitäis lapsi sai ringis joosta ja marssida. Seal ruumis oli siis ka nö sõjalise lasketiir õhk-relvadele ja igasugu sõjadusliku agiitpropat seintel. Mingid salapärased suletud uksed olid veel - õhkrelvi oli vist ühes.
Kuna kõik nii nummilt õnnestus, siis hiljem tehti seda kehalist seal paaril korral veel. Ehk siis seitsmendas klassis nägin mina esimest korda kooli varjendit ja sain üldse teadlikuks, et selle alati kinnise ukse taga säärane põnevus on...
Kas see varjend ka ettenähtud varudega oli - kahtlen sügavalt. Aga seda, et mina oleks mingi laksu korral sinna varjendisse taibanud joosta. Vaevalt küll.

Parandan - tegelikult vist mingi ükskord oli veel hariv tund, kus räägiti, mis tuumaplahvatuse korral tuleks teha, aga see sisu jäi suht segaseks. Mõni keskmisest teadlikum soovitas, et tuumaplahvatuse vastu aitab kindlasti valget värvi riiete kandmine (et siis kui pauk käib siis vist jooksed koju ja tõmbad valge kitli selga ahaa...). Ja Neutronpomm oli üks ütlemata kole ja salapärane asi. Et vat hirmus jänkistan mitte ainult ei taha meid koos majadega tuhaks põletada, vaid juba lausa nii pervoks kätte läinud, et tapab vaesed Liidu kodanikud ära, aga nende elamised jätab terveks ja kolib sisse... uuuh judinad tulevad peale...

Vot selline tase oli nõukaajal mõnes koolis.

[Dr.Sci]

Meie koolis (1000 õpilast+personal) kulus õppusel ca 15 min, et kõik see rahvas kükitaks neile määratud keldriruumis...

Minu 43 -ndas koolis oli 80-ndatel nii, et ainus meelde jäänud tsiviilkaitseline tegevus algklassides oli marlisidemete õmblemine. Kasutaminevaldkondade osas oli tõsiseid lahkarvmusi...
Ükskord võeti 7-8 aastaste jumbude klass sabasse ja juhatati evakuatsiooniväljapääsu juurde (2tk üks ja teine hoone tiib). Uks oli loomulikult kõigile teada, aga alati lukus. Ja ma olen äärmiselt skeptiline, et mingi suurema paanika korral oleks suudetud see väljapääs kiirelt avada.

Tegelikult avas õigesti ukselingi pihta suunatud jalalöök kõik tolleaegsed lukud. Meil koolis loobuti lõpuks garderoobi ja spordisaali lukkude parandamisest.

Kusagil seitsmendas klassis juhtus nii, et mingil põhjusel olid aula ja saal kinni ja kehalise nö siseruumitundi ei olnud kusagil teha. Siis tuli kekaõpsile päästev idee (jalutusalades klasside uste taga oleks tunde seganud), et moosib sõjalise õpsi ära. Ja siis meid viidigi ühe poolkeldris asuva salapärase metallukse juurde, millest ülla-ülla sai veel korruse jagu allapoole minna ja kus selgus et oli piisav ruum et toonane klassitäis lapsi sai ringis joosta ja marssida. Seal ruumis oli siis ka nö sõjalise lasketiir õhk-relvadele ja igasugu sõjadusliku agiitpropat seintel mingis salapärased suletud uksed olid veel.
Kuna kõik nii nummilt õnnestus, siis hiljem tehti seda kehalist seal paaril korral veel. Ehk siis seitsmendas klassis nägin mina esimest korda kooli varjendit ja sain üldse teadlikuks, et selle alati kinnise ukse taga säärane põnevus on...
Kas see varjend ka ettenähtud varudega oli - kahtlen sügavalt.
Vot selline tase oli nõukaajal mõnes koolis.

Lasketiir oli kõigis vastava tüüpplaneeringuga koolides aga jah, tavaõpilane sattus sinna harva. Ikka aeti meid garderoobi, kust soklikorruse aknad igasse ilmakaarde avanesid. Väga kahtlen et tuuma või keemiarünnaku korral oleks väga abi olnud. Aga õppus viidi (80-date keskel) läbi ikka kord aastas. Kool siis Mustamäel, 54 kk.

[Elagu Ukraina]

Need varjendid oli tavakodaniku jaoks lihtsalt mingid keldrid, kuhu pääsemiseks pidi seltskonnas üks karatist olema, et uks lahti saada. Nomenklatuuri jaoks olid äkki isegi komplekteeritud varjendid tõesti olemas.

Kasvõi juba sellepärast oli see nii, et komplekteeritud varjendid oleks nagunii tühjaks varastatud, kuna keegi nagunii ei lootnud seal ellu jääda. Alternatiivina soovitati valge lina alla pugemist.

[teeline35]

Tegelikult avas õigesti ukselingi pihta suunatud jalalöök kõik tolleaegsed lukud. Meil koolis loobuti lõpuks garderoobi ja spordisaali lukkude parandamisest.

mingeid vanemaid vasara lukke ei avanud. Järgi proovitud 90-91 kutseka ühikas. Uuematel jah, lõid lingi ülesse ja hoob tõmbas lukukeele ka tagasi.

[Kapten Trumm]

Rääkides eelhoiatusest, eeldame, et me saame raketi stardist kohe teada. Samas unustame sujuvalt, et igasuguse informatsiooni liikumine võtab aega. Seega võib väita, et sireenid oleksid üüranud neis kohtades kus pauku ei toimunud.

No taolised asjad liiguvad juba kiiresti ja sireeninuppude juures istus 24/7 alati korrapidaja. Kuni 1990 vist.
Lihtsalt repliigi korras, kui mõlelda sellele, et tuumarelva ohvritest suurima arvu tekitab radioaktiivne saaste, siis asetuvad need keldrikorrused ja vatimarlimaskid täiesti omale kohale. Otseste efektide vastu on kaitse kahtlane (kuid siiski parem kui 3. korrusel asudes).

Pealegi polnud see hädapärastesse kohtadesse pugemine "main plan". Main plan oli selline, et Kreml kontrollib piisavalt sündmuste käiku, et vajadusel inimesed linnadest ära viia. Ja muidugi mõlemal poolel olid linnaelanikud nagu pantvangid ka - see hoidis nupule vajutamisest tagasi, kuna su suurlinnade tühjendamiseks kulub päevi, raketid aga lendasid 30 minutit.

Vatimarlitamine ja akendega keldris istumine, millega kõik enamasti kokku on puutunud, ongi selle asja kõige pokasuhha-rohkem pool. Vähe(m) pokasuhhat on/oli asjades, mida toona (ja ka praegu) vähem teati.

[Lemet]

Need varjendid oli tavakodaniku jaoks lihtsalt mingid keldrid, kuhu pääsemiseks pidi seltskonnas üks karatist olema, et uks lahti saada. Nomenklatuuri jaoks olid äkki isegi komplekteeritud varjendid tõesti olemas.

Kasvõi juba sellepärast oli see nii, et komplekteeritud varjendid oleks nagunii tühjaks varastatud, kuna keegi nagunii ei lootnud seal ellu jääda. Alternatiivina soovitati valge lina alla pugemist.

Teeks õige nii, et päris jama ei postita. Näiteks Forelli tänaval Flora hoone all asuvas igati kõigile normidele vastavas varjendi tuli igal aastal kord või kaks oma kola (pillid ja võimendid) koomamale korjata, et vastutavad kodanikud mitte kriitilisi märkusi ei peaks teenima. Olid varjendid(ja mitte ainult Forelli, on olnud juhuseid ka mõnes teises viibida, Lasnamäel, Suur-Sõjamäel jm. Isegi Rahumäel 27ndas koolis oli keldris selline ruum olemas) , kontrolliti ja keegi midagi ei varastanud.

[Kapten Trumm]

Kus asusid pärisvarjendid, polnudki enamikule inimestele tollal teada. Need, kes sinna käimist harjutasid, küllap teadsid. Need ei olnud mõeldud laiemale publikule, kuid polnud ka mõeldud nomenklatuurile, nagu ekslikult arvatakse (ja räägitakse). Tallinna nn magalarajoonid ehitati üldiselt nn vesinikupommi ajastul, kus keldrit varjendiks tõsiselt ei mõeldudki, see seletabki, miks nn vanades Tallinna linnaosades (kesklinn, Kristiine jne) on nende nimekiri paljukordselt pikem. Vanalinnas olid paljud "objektid" juba Pätsu aegsed.

Pärisvarjend (klass II) tähendas poole meetri paksusi armeeritud betoonist seinu ja lagesid, raskeid hermeetilisi uksi, keemiakindlat filterventi, generaatorit kõige käitamiseks elektri puudumisel jne. Seda polnud võimalik ehitada, mäkerdades tsemendilõhnase liivaga (sest tsement oli ära varastatud) vundamendiplokke kokku ja kattes seda 6 m õõnespaneelidega. Meie häda on selles, et need asusid tollaste oluliste objektide juures, mitte seal, kus inimesed elasid. Soome, Iisraeli, Sveitsi süsteem on ses mõttes palju parem. Küsimus on üldises filosoofias - kui väikeriikides arvati, et nad ei saa eelhoiatust ja sündmused arenevad üle nende pea (mistõttu suudavad nad kõige rohkem lasta vilet ja elanikud ronivad seepeale oma maja keldris asuvasse vajendisse, kus nad peavad edasi ise hakkama saama), siis NSVL-s arvati, et nad kontrollivad olukorda ja valdavad infot paremini, et ootamatu tuumasõda pole kuigivõrd võimalik. Seetõttu rajati varjendid ainult seal, kus inimeste viibimine tuumalöögi alal oli hädavajalik (nt tehased, mis pidid tööd jätkama, kui "general population" oli ammu maale evakueeritud.
Sellise süsteemi pärand pole meile eriti sobiv (kuid kah, parem kui eimidagi).

Ainus võimalus, kuidas Eesti oleks sellest pärandist lahti rabelenud, oleks õigeaegne ehituskohustuse kehtestamine nagu on Soomes - vaadake neid tohutuid ehitusmahtusid, mis on viimase 25 aastaga ehitatud, kuid neid oleks õigel ajal hakatud varjendit silmas pidades ehitama, oleks täna olukord palju parem. Näiteks üks kaubanduskeskuse maa-alune parkla 10 000 m2 võiks mahutada häda korral 15 000 inimest. Stockholmi kesklinnas, kuhu sajandeid vana hoonestuse tõttu midagi ehitada ei andnud, lahendati taolised asjad ära graniittunnelitena. Terve mikrorajooni. Selle asemel toimus igrorants ja täna on meie ehitusvajadusest enamik ehitatud- varjendiks sobimatul kujul.

Kui vaadata, kui palju on päästeametnikud ja SM ametnikud käinud Soomes "asjaga tutvumas", tundub jutt suurtest riigipoolsetest kuludest hämamisena, sest selle asja korraldusest aimu saamiseks Soomes piisab 15 minutist internetis. Rong on suuresti läinud, on veel võimalus viimastesse vagunitesse hüpata.

[Viiskümmend]

Nagu me lugeda ja näha võime kasutab ka ISIS maa-alust vihmaussi taktikat, kuidas nad neid tunnelivõrke nii kiiresti ehitavad ja Tallinna saaks kolida ju sinna Soome minevasse tunnelisse?

[Kriku]

Lasketiir oli kõigis vastava tüüpplaneeringuga koolides aga jah, tavaõpilane sattus sinna harva. Ikka aeti meid garderoobi, kust soklikorruse aknad igasse ilmakaarde avanesid. Väga kahtlen et tuuma või keemiarünnaku korral oleks väga abi olnud. Aga õppus viidi (80-date keskel) läbi ikka kord aastas. Kool siis Mustamäel, 54 kk.

Mida Lasnamäe koolide keldritesse planeeritud oli?

Jutt siis Kuristiku Gümaansiumist, mis minu põhikooli ajal oli rohkem Sotsiaalse Kuristiku Gümnaasium (ametlikult Tallinna 60. Keskkool): https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_ ... BCmnaasium

Osaliselt olid seal tööõpetuse klassid ja KK garderoob, siis veel mingid KK inventari ruumid ja väike jõusaali moodi asi. Sõjalise klass vist ka. Aga peale selle mingid hoomamatus suuruses ruumid, mida meid vahel koristama aeti. Need olid täis kirjeldatamatut täielikku laga (katkist koolimööblit, materjalijääke ja lihtsalt ehitusprahti), osaliselt keskküttesüsteemi leketest pärit veest märjad ja pilkaselt pimedad. Toimetati taskulampidega ja seda mõtetki, et kunagi võiks seal lüliti vajutamise tagajärjel laevalgus särama lüüa, mitte kellelgi ei tekkinud. Tunne oli selline, nagu oleks tegu aastakümnete sadestustega. Huvitav, kas seal võis siis olla ka lasketiir ja varjend planeeritud...?

Too maja oli muidugi igas mõttes õnnetus kuubis. Keemiaklassi veevärk oli selleks ajaks, kui mina sinna jõudsin, kinni keeratud, aga mingid jäägid sisse jäänud. Vahel juhtus, et mõni masuurikas puhus kraanist kõvasti sisse ja klassi teises otsas lendas siis ootamatult välja kahtlase konsistentsiga juga. Keemia õpetaja lubas selle peale kraanid naftaga kokku määrida

Hoolimata pidulikust avamisest Kambodža delegatsiooni osavõtul päris valmis see maja vist Vene ajal ei saanudki, sest kogu aeg oli mingi jama. Vanemate klasside tiival valati näiteks mingitel aastatel kõik põrandad uuesti, vähemalt see pealmine sünteetilise plöga osa (ma ei tea, kas tasandussegu selle all ka), mis siis lõhnasid iseloomulikult põhikooli lõpuni. Fuajees turritasid seinte harukarpidest välja paljad elektrijuhtmed, mida siis seni kokku kärtsutati kuni administratsioonist keegi insenerikalduvustega isik leidis pärast rohkem kui aastast pingsat mõttetööd viisi neist vool välja lülitada. Loomulikult olid kõik avariiväljapääsud lukus ja evakuatsioon võimalik ainult pikkade koridoride sellest otsast, kust igapäevaselt käidi. Peldikutest ma parem üldse ei räägi. Maja anti seejuures käiku 1984, mina läksin sinna 1985 ning lihtne arvutus näitab, et ajal, kui mina 7. klassi läksin ehk siis keemiaga tutvunesin, oli see ainult 7 aastat vana (sest et üks klass jäeti 12-klassilisele koolisüsteemile ülemineku käigus vahele).

[Dr.Sci]

Jup. Ma olin keskkoolis Lasnamäel 62-s kk-s, avati 1988, nüüd miski aeg tagasi degradeeriti (Merekalda) põhikooliks ja sealt edasi kolisid sinna täiskasvanute gümnaasium ja Linnamäe vene lütseum. Selle seatembu organisaatorid paneks heameelega seina äärde sest selles koolis käisid valdavalt ka Pirita-Kose lapsed. Selle tüüpprojektse hoone 4-kordse osa all olid jah ruumid, kuhu osadel sarnastel oli rajatud 25m lasketiir, meie omal õhupüssidele 10 m oma ja ilmselt mõned koolid tassisid sinna kogu ülejääva rämpsu. Eks natuke sõltus ka sellest kes sõjalist õpetas ja palju tal sõnaõigust oli, meie õps tegi aastas paar rividrilli, ühe rännaku vabas looduses (umbes 4 km, koolimajast jõeni ja tagasi, osaliselt gaasimaskides), ülejäänud tunnid olid sellised et see kes tahtis võis lasketiirus lasta. Ingerisoomlane oli, rääkis puhast eesti keelt, vene keelest olid kasutusel smirna, krugom ja veel paar sõna mida isegi ei mäleta.
Neid tüüpprojekte oli Eestis kahte suht sarnast tüüpi, vanemaid võis näha Mustamäel, uuemaid Lasnamäel aga mõlemaid tehti ka mujale, miski ~60 tükki kokku.

[Kriku]

Vaevalt et kellelegi üllatusena tuleb, et ühtegi evakuatsiooniharjutust seal minu teada vene ajal ei tehtud. Ega seal kuhugi mujale kui laiali joosta poleks olnudki.

Atmosfääri mõttes, kooli kõrval oli Priisle polikliiniku pooleli jäänud ja grafitiga kaetud siseseinadega hoone sõrestik (lammutamine: https://www.youtube.com/watch?v=xcrtuQ46X9Q ), kus siis julgemad ronimas ja veel Jumal teab mida tegemas käisid (mina olin selle viimase jaoks liiga nubel). Seda kutsuti Tšernobõliks. Kooli territooriumi ümber olev võrkaed endast loomulikult mingit takistust ei kujutanud.

Staadioni jooksurada oli kaetud asfaldiga. Heiteplatsi võrk oli ammu kuhugi kadunud või polnud seda paigaldatudki - vähemalt mina selles alas mitte ühtegi heidet ei näinud.

[Kapten Trumm]

Praktiline linnatäie inimest evakuatsioon viibi läbi Pripjati linnas Tsenobõli katastroofi ajal. Tõsi, tegutsemisele eelnes eimillegi tegemine ja pea liiva peitmine. Evakuatsioon ise võttis mõningad tunnid, rahvas löödi käsukorras ja miilitsa järelevalve all ca 1200 autobussi, mis lähialadelt kokku koguti (mingi ettevalmistus vähemalt planeerimise osas pidi tehtud olema). Pripjat oli Pärnu-suurune linn elanike arvu poolest (50 tuhat), aga pindalalt väiksem, koosnes korterelamutest, mitte eramutest. Kalev Timberg loengus kunagi kommenteeris, et kui hommikul kell 8 oleks antud evakuatsioonikäsk, siis õhtul kella 18-ks oleks rahvas ohutsoonist kadunud olnud.

Taolist kaost nagu oli orkaan Katrina ajal New Orleansis, Pripjatis ei olnud, linn tehti ikka täitsa puhtaks. Tõsi, NO oli palju suurem linn ja USA-s pole kunagi olnud massevakuatsiooni plaane ühistranspordiga, vaid see pidi toimuma (ka külma sõja ajal) eraautodega mööda umbes maanteid.

Selle evakuatsiooniga on külma sõja kontekstis selline värk - seda polnud võimalik teha salaja. Vastaspool võis kasvõi saatkonna aknast seda avastada. Kui üldises pingete kontekstis üks pool asub ühtäkki oma suurlinnu evakueerima, siis vastaspool võib sellest aru saada vaid ühtemoodi ja vajutada ise nupule. Seepärast minu isiklik eelistus ei ole NSVL tüüpi, vaid Soome tüüpi (st elanike läheduses olevatel varjenditel põhinev) tsiviilkaitse. See on tõesti fokuseeritud tavainimese elushoidmisele. NSVL oma oli fokuseeritud elanikkonnast elutähtsa osa elushoidmisele (kõik rinde heaks) ja tegevus "muu" rahvastikuga oli sekundaarne.