"Tankid EKV-le"

[rbl]

Selle ühe jalaväe lahingmasinatega mehhaniseeritud jalaväepataljoni või tankipataljoniga nii või teisiti Eestit ei kaitse. Tegelikkuses läheb meil seda mehhaniseeritud jalaväepataljoni vaja ikka selleks, et pakkuda missioonidel meestele paremat soomuskaitset ja suuremat tulejõudu. Siin peamegi lähtuma just sellest, mis on sellest viimasest aspektist meie jaoks parim.

Riigi julgoleku seisukohalt on palju olulisem halvenev sotsiaal-majanduslik olukord, väljaränne, valimissüsteem, erakondade rahastamine jne. mitte mingi üksiku tankipataljoni olemasolu.

[TTA]

Kilp ja mõõk seltsimees rubljov, kilp ja mõõk. Kergejalavägi seob, soomusüksus lööb.

[kangelaspioneer]

Esimese hooga ei annaks ma tankistidele üldse selliseid relvi kätte, millega vastase tanke mulgustada saab. Muidu hakkavadki mõtlema, et rinnutsi minemine on töötav plaan.

[rbl]

Kilp ja mõõk seltsimees rubljov, kilp ja mõõk. Kergejalavägi seob, soomusüksus lööb.

Mida see kergejalavägi sul seal seob?

"Kaasaegne soomusvägi toimib erinevate relvaliikide koostöös. Tank on küll suur, võimas, hästi kaitstud ja tulejõuline masin, kuid suhteliselt abitu, kui nähtavus- ja tuleulatus on piiratud, näiteks metsasel maastikul või linnades. Selleks peab tankiüksustega kohustuslikult kaasa liikuma mehhaniseeritud jalavägi, mis on väiksema jõuga, kuid paindlikuma tegevusviisiga relvaliik."

[Kapten Trumm]

Ida-Saksa armee (NVA) vägede õhutõrjest:
http://www.youtube.com/watch?v=7b8U4qhxoFQ

[Tiam]

Ma mõtlen sellele, et viimase kümne aastaga on aktiivkaitsesüsteemid suure arengu läbi teinud. Näitesk UK-FRA-GER-SWE-FIN ühisarendatud AMAP-ADS / Acc / Shark süsteem. Jõutud on mikrosekundite tasemel reageeriva süsteemini. Väidetavalt pidavat see suutma masinat kaitsta ka 125mm KE moona vastu (süsteem suudab reageerida moonale, mis liigub kuni 2000 m/s) eeldusel, et selle alussoomus on iseenesest võimeline vastu pidama 20-30mm moonale – ehk soomusel tuleb siis vastu pidada purustatud kineetilise moona noole fragmentidele. Seega ehk paks soomus iseenesest ei ole enam homses päevas relevantne, vaid selliste süsteemidega on võimalik ka kerged masinad MBT tasemel soomustada. Maksab selline süsteem Leo 2A4 suurusele masinale 340 000 USD ja kaalub 700kg ringis). [Link1, Link2, Link3]

Ehk on siin ka põhjuseid, miks Saksamaa puhul on räägitud, et tulevik kuulub Puma klassi IFV-le, mille puhul nii masina esiosa kui küljed on kaitstud iseenesest 30mm moona ning sellest suurema moona fragmentide vastu. Ka USA tahab vist tulevikus ühe ja sama masinaga asendada nii Bradley kui Abramsi. No ja kas venelased sisuliselt sama „nalja“ ei tee oma T-99’ga, kus samale platvormile ehitatakse nii IFV, APC kui MBT. Ka seal on soomuse puhul teatud määral aktiivkaitsesüsteemide teed mindud, et terase arvelt kümneid tonne massi kokku hoida. T-99 puhul tuleb kasutusele uue põlvkonna reaktiivsoomus Relikt, mis aga ei aktiveeru enam kontaktist, vaid sobiv ERA plokk pannakse lõhkema elektrilaengu abil mikrosekundid enne ATGMi või KE noole tegelikku kontakti masinaga, vastavalt radarsensoritelt kogutud informatsioonile ja ennustatud tabamispunktile.

[Tiam]

Trumm, hetkel räägime me siin üksteisest mööda. Alustame algusest peale ...

Milleks on meile vajalik üldse soomusmanöövervõimekust ? Selleks, et sundida vastasele peale oma taktikat. Selle jaoks on aga vaja piisavalt suurt malakat, ehk siis ka arvestatavat kvantiteeti.

Kaks kompaniid tanke aga paraku ei ole selleks suutelised. Nende kahe kompanii tankidega saaksime me käituda enam vähem sama moodi nagu IFVdega ehk siis pidada viivituslahinguid ja taanduda Tallinna suunas. Tõsisema kohtumise järel oleksime me sellest tankiüksust ilma nagu ka IFVdest.

Mis puudutab liikureid, siis siin paned sa kõvasti puuse. Arvestades MRSId ja suuremat tulekiirust ( 2X Zuzana 2he ja 3 X Phz 2000 võrreldes näiteks FH-70 ) võib vabalt öelda, et üks iseliikuv on sama mis üks järelveetavate patarei.

Vaatame nüüd hindasid, Zuzana 2 ( või Zuzana 2000 ) maksab tehaseuuena nii 1 ja 2 miljoni euro vahel ja kasutatud PHz 2000 saame kätte umbes 1.2 miljoni euro eest. Umbes sinna suurusjärku need hinnad jääksid.

Siis mitu tehaseuut 155 mm järelveetavat + juurde soomusveok, soomustatud laskemoonaveok ja integreeritud juhtimissüsteemide masin ( ok neid on patarei peale vaja ühte ) ? Ja kasutatuna ? Nüüd korruta see arv patarei suurusega ( 4 tk ) ja ma olen enam vähem kindel, et hind tuleb kõrgem. Sealjuures selle patarei 9 masinat võtavad rohkem kütust, vajab tervet rühmasuurust üksust teenindamiseks ( ka lisa logistiline kulu ). Lisaks on iseliikuri võime lahingus ellu jääda suurem.

Kui pzh-2000 eest küsitakse 1,2 mil, tuleb käsi tasku sirutada ja raha välja võtta enne kui keegi ette jõuab. Järgmistel põhjustel:
1. MRSI - Trumm on ise pikalt rääkinud erinevate teemade all sellest kui oluline on just esimese tulelöögi jõulisus
2. Suurem tulekiirus - Kompenseeritav suurema hulga torudega aga nõuab sellele vastavalt ka rohkem mehi mittelahingulisele tegevusele (loe: relvasüsteemi teenindamisele)
3. Suurem targetable area peamiselt suurema laskekauguse tõttu. Kuna laskekauguse suurenemisel toimub pindala lisandumine ringi välisperimeetril suureneb sihitatav ala kiiremini kui laskeulatus.
4. Sisuliselt on tegemist uue järelveetava 105mm GIAT L1 suurtüki hinnaga. Ma ei tea mis seisukorras need masinad on, kuid misiganes talutava seisukorra puhul on vaja tehing ruttu tasku saada - see on selleks lihtsalt liiga hea.

Mis puutub aga tanke, siis mingid sidumised jms. vanakooli taktikad on Eesti kontekstis eos vaja unustada. Rünnakusuuna murdmiseks tuleb Eestis rakendada sama taktikat, mida rakendatakse tänapäeva soomusmasinate soomuses APFSDS ja LR moona kinni pidamiseks - erodeerimine ja murdmine. Erodeerimiseks sobib hästi kaudtuli, jalaväe TT relvad, miinipildujad, varitsused jms. Murdmiseks saab kasutada rünnakusuunast küljelt läbi murdmist. Viimaseks piisab väikestest tankigruppidest aga IFV-ga seda ei tee.

+1 siia juurde see, et liikurite puhul tasub mõelda juba AT tarkkobarmoonale (Bonus, Smart 155). Liikurite mobiilsus ja tuleulatus annavad suurema võimaluse, et tankidega kokku puutudes on kohe võimalik selliste relvade tuld tellida. Samas kui see sama moon jagada järlveetavatele suurtükkidele, siis on see võimalus, et tankid satuvad sellise moona tulealassse tunduvalt väiksem, mille korvamiseks peaks seda moona a) suuremas koguses ostama ja b) juurde ostma järelveetavaid torusid. See oleks väga tugev kaart just vastase tankikolonnide erodeerimisele, mis ehk sunniks neid ka väiksemate gruppidena liikuma, mis aga kergendaks nendega hakkama saamist kaitsepositsioonidel jalaväel.

[Kapten Trumm]

Niisama teoreetiline targutamine...oleks ja poleks....

Arvuta vahelduseks välja, kui suurele alale jõuab üks suurtükiväepataljon (vali kõige moodsam kui soovid) tuld anda (häiriv ei lähe siin arvesse).
Sealt jõuab ka lõpuks välja sinna, miks meist kordi rikkama Soome suurtükiväe põhirelv on tänaseni meil kõlbmatuks tunnistatud D-30 ja miks neid pole sadu PzH-2000'deid (eriti veel smartmoonaga). Ja sealt edasi on vaid viimane küsimus, et kas võitlusvõimelise SA armee suurtükitoetus on meil üldse reaalne lahendada liikurhaubitsatega (kasvõi M-109'tega) - ma väidan, et tänases rahaseisus see pole võimalik ei täna ega ka 20 aasta pärast. Eesti maaväe põhiline suurtükiväerelv saab olema ka lähikümnenditel järelveetav haubits külma sõja tüüpi lollmoonaga ja mingeid peeni asju suudetakse ehk (kordame ehk) soetada mõnele eliitsemale üksusele, mis ei moodusta ega hakka moodustama siin võitlevast seltskonnast rohkem kui 10%.

Nii kurb kui see ka pole, üks kasutatud high-tech liikurhaubits maksab terve külma sõja järelveetava pataljoni relvade hinna, kuid tema tulejõudlus on reaalselt võibolla 4 korda suurem. Lisaks ei saa üks high-tech pataljon isegi 20 aasta pärast olemasoleva tehnoloogia juures olla samal ajal Sinimägedes ja Emajõe ääres ega ulatu ühest Eesti otsast teise tulistama. Seega peab neid pataljone olema ikka päris palju.

Vot sedasi on lood.

[Xender]

Eksid Trumm.

4 pataljoni liikureid, mis tagaks meile vägagi arvestatav kaugtulevõime ehk siis kusagil 100 masinat läheks meile maksma suurusjärgus 200 - 300 miljonit eurot, kui eeldada, et 2 pataljoni phz 2000 ( kasutatud ) ja 2 pataljoni Zuzana 2 ( uusi ) ja sinna juurde mingi hädavajalik toetusvarustus.

Nii idas kui lõunas 2 x pataljoni. Arvestades, et mõlemad suudavad tule all hoida umbes 40 km raadiust, spetsmoonaga 60 km. Väike pilk kaardile näitab, et saaks kenasti hakkama. Spetsmoonaga, näiteks M982 Excalibur on suudetud saada Phz2000 puhul tabamistäpsus 48 km kaugusele 1 meeter.

4 Pataljoni liikurite puhul räägime me nii umbes 300 masinast ja umbes 1 500 inimesest. Liikurite meeskonnad oleks nii 300 sõdurit.

16 pataljoni järelveetavaid ei võlu sa kasutatud peast aga kusagilt välja ... tehaseuuena tahetakse 105 mm eest saada nii miljoni kanti. Arvatavasti ( ja arvestades suurt kogust ) saaks ka 155 mm uuena 1 miljoni euri eest tk kätte. Sinna juurde veokid ja mu vajalik. Ehk saame 300 - 400 miljoni euroga hakkama ?

Kui võtta eelduseks, et need sama 4 pataljoni teevad ära 16 tavapataljoni töö siis tuleb mängu juba mastaabiefekt - need 400 järelveetavat haubitsat vajaks juba meeskondadena üle 3000 inimese ehk siis tervet brigaadi. Seega räägime me siin enam vähem kahe brigaadi täiest rahvast kes oleks seotud nende opereerimiseks, ligi kahest tuhandest veomasinast, ainuüksi nende toitmise ja joogivee ja muu elementaarsega varustamisega oleks ametis pea pataljoni jagu rahvast, need kaks tuhat masinat võtaks palju bensiini ja palju vajame me masinaid selle tassimiseks ? jne. Me räägime siin enam vähem diviisisuurusest üksusest mis oleks otseselt või kaudselt seotud kahurväega või teistpidi, see arv oleks küllaltki lähedal meie praegusele operatiivstruktuurile.

Sügavalt kahtlen, et selle üksuse varustamine ja toimima saamine meie tingimustes oleks üldse reaalne.

Kui me tahame endale saada arvestavat kaugtulevõimet, võime järelveetavad vabalt ära unustada.

[hummel]

Arengukava näeb ette 2 brigaadi (üks lõunas-kagusuunal, teine põhjas-kirdesuunal) ja kuna brigaadis on ette nähtud minimaalselt 1 pataljon suurtükiväge, siis ka 2 suurtükiväepataljoni. See peaks olema täitsa avalik teave ja igaühele mõistetav. Põhjapoolne brigaad saab olema soomustatud või soomusbrigaad (1.) ja lõunapoolne jalaväebrigaad (2.). Vastavalt on sinna mõeldud ka tehnika ja tuletoetus. Jalaväeõksusele piisab välisuurtükkidest, soomusüksusele on vaja kaasa liikureid.

Näen, et arvestades vähest SA suurtükiväeüksuste hulka, tuleb olemasolevad hoida maksimaalselt paindliku efektiivse struktuuri ja suure torude arvuga ehk 24 veetavat ja 24 liikurit. Kokku 12 tulerühma. Tegelikult eeldab see ka STV rahuaja koosseisu suurendamist, sest liikurite ja veetavate õpe on tehniliselt nii erinev, et peaks kvaliteedi huvides toimima eraldi tulepatareides. Praegu aga STV tegevkoosseisu hoopis kärbiti.

Meie jaoks, kes oleme sunnitud sõdima sageli suurel vastutusalal, on üheks taktikaliseks võtmeküsimuseks laskesektor. Veetavate üheks põhihädaks (peale kohmakuse ja vähese kaitstuse) ongi kitsas ehituslik laskesektor, mille muutmine on aeganõudev ja ei ole arvestatav. Täiesti ringselt saavad siiski tegelikult lasta üksnes roomikutel 155mm liikurid. Ratastel selliseid 155mm kusjuures ei ole toodetud. Seetõttu suuname pilgu roomikutele. Arvatavasti tulevad ka lahingumasinad siiski roomikutel.

Isikliku arvamuse kohaselt on 2 pataljoni ikka vähevõitu ja kindlasti tuleks hoida alles varustus-relvastus ka 3. pataljonile, mis oleks 122mm baasil. Esialgu jäävad 122mm mõneks aastaks veel 2. brigaadile, kuid näib, et kahjuks pole mõned ülemad nende puhul moodsamast, jõulisemast ja paindlikumast struktuurist huvitatud.
Kauges tulevikus võiks olla siis 1 kahepatareiline (16x 122mm) järelveetav pataljon ja ka 1 kahepatareiline (16 vanemat masinat) liikurite pataljon ka reservis, sest nende koosseisu saab üle kanda kiirreageerimisest välja jäävaid reservväelasi. Liikurite reserviste ei saa üle kanda veetavatele ega vastupidi, sest ajateenistuse väljaõpe on erinev ja reservisti enam kvaliteetselt ümber ei õpeta. Nende liigsete reservpataljonide baasil võiks olla planeeritud keskalluvusega suurtükiväereserv - suurtükiväerügement. Sealt tuleks ka vajadusel täiendusi põhiüksustesse.
Need 16 vanemat liikurit võiks ka proovida kohe ära hankida ja miks mitte isegi 2S1, kui need saaks kuskilt vanametalli või äraveo hinnaga. Miski 16-17 tk 0,5 miljoni EUR eest ei tohiks hullu olla.

[Tiam]

Arengukava näeb ette 2 brigaadi (üks lõunas-kagusuunal, teine põhjas-kirdesuunal) ja kuna brigaadis on ette nähtud minimaalselt 1 pataljon suurtükiväge, siis ka 2 suurtükiväepataljoni. See peaks olema täitsa avalik teave ja igaühele mõistetav. Põhjapoolne brigaad saab olema soomustatud või soomusbrigaad (1.) ja lõunapoolne jalaväebrigaad (2.). Vastavalt on sinna mõeldud ka tehnika ja tuletoetus. Jalaväeõksusele piisab välisuurtükkidest, soomusüksusele on vaja kaasa liikureid.

Näen, et arvestades vähest SA suurtükiväeüksuste hulka, tuleb olemasolevad hoida maksimaalselt paindliku efektiivse struktuuri ja suure torude arvuga ehk 24 veetavat ja 24 liikurit. Kokku 12 tulerühma. Tegelikult eeldab see ka STV rahuaja koosseisu suurendamist, sest liikurite ja veetavate õpe on tehniliselt nii erinev, et peaks kvaliteedi huvides toimima eraldi tulepatareides. Praegu aga STV tegevkoosseisu hoopis kärbiti.

Meie jaoks, kes oleme sunnitud sõdima sageli suurel vastutusalal, on üheks taktikaliseks võtmeküsimuseks laskesektor. Veetavate üheks põhihädaks (peale kohmakuse ja vähese kaitstuse) ongi kitsas ehituslik laskesektor, mille muutmine on aeganõudev ja ei ole arvestatav. Täiesti ringselt saavad siiski tegelikult lasta üksnes roomikutel 155mm liikurid. Ratastel selliseid 155mm kusjuures ei ole toodetud. Seetõttu suuname pilgu roomikutele. Arvatavasti tulevad ka lahingumasinad siiski roomikutel.

Isikliku arvamuse kohaselt on 2 pataljoni ikka vähevõitu ja kindlasti tuleks hoida alles varustus-relvastus ka 3. pataljonile, mis oleks 122mm baasil. Esialgu jäävad 122mm mõneks aastaks veel 2. brigaadile, kuid näib, et kahjuks pole mõned ülemad nende puhul moodsamast, jõulisemast ja paindlikumast struktuurist huvitatud.
Kauges tulevikus võiks olla siis 1 kahepatareiline (16x 122mm) järelveetav pataljon ja ka 1 kahepatareiline (16 vanemat masinat) liikurite pataljon ka reservis, sest nende koosseisu saab üle kanda kiirreageerimisest välja jäävaid reservväelasi. Liikurite reserviste ei saa üle kanda veetavatele ega vastupidi, sest ajateenistuse väljaõpe on erinev ja reservisti enam kvaliteetselt ümber ei õpeta. Nende liigsete reservpataljonide baasil võiks olla planeeritud keskalluvusega suurtükiväereserv - suurtükiväerügement. Sealt tuleks ka vajadusel täiendusi põhiüksustesse.
Need 16 vanemat liikurit võiks ka proovida kohe ära hankida ja miks mitte isegi 2S1, kui need saaks kuskilt vanametalli või äraveo hinnaga. Miski 16-17 tk 0,5 miljoni EUR eest ei tohiks hullu olla.

Kui õigesti aru saan, siis Sinu hinnangul võiks meil min 40 liikurit kokku olla: 24 väljaõppes ja 16 reservis??? Holland müüb 39 Pzh2000 ja Austria 40 M109A2. Oletame, et Kilo Tango hind Pzh2000 kohta - 1,2M € - on tõene, siis ka kõik need masinad ära osta ei tohiks ulme olla. Hind jääb alla 50M €, mis on samas suurusjärgus mereväe miinitraalrite otsmisele kulunud summaga. Seda enam, et kaitse-eelarve peaks projektisioonide kohaselt vaikselt edasi järgneva 10a jooksul kaks korda nii suure summa võrra aasta kohta kasvama aastaks 2018 [Link1]. Kui PzH2000 jääb liiga kalliks, siis saab poole väiksema summaga vaadata M109A2 suunas.

Kui raha ja struktuuri kohe ei ole saab tellida merekonteinerid ja nendes hermeetiliselt suletuna korrosiooni vastu kaitstuna ostetud liikureid säilitada kuni tekib materiaalne ja organisatsiooniline võimekus need kõik kasutusele võtta. Väljaõpet saab ju alustada kasvõi 6-12 masinaga jne - esialgu ongi ju katsetamine ja kitsaskohtade leidmine. Võib-olla ei oleks ka 72 liikurit + 24 veetavat 155mm suurtükki meie jaos 2020 perspektiivis utoopia: aga see oleks tehtav finantsiliselt vaid siis, kui nüüd ja kohe viimased odavad saada olevad relvasüsteemid - kasvõi "lattu" konserveerimiseks - ära osta, sest uusi süsteeme sellises koguses me veel niipea osta ei jõua. Ja kui kõiki "laovarusid" kasutusele ei võeta on üleliigsed masinad kasvõi varuosadena kasutatavad.

[hummel]

Hollandlastelt 1,2 miljoniga neid kindlasti kätte ei saa, sest nende kaup on pm tehaseuus. Sestap nad üritavad sellest ka pigem tehasehinnaga vabaneda. Kui saaks saksast, siis juba kasutatuid ja need oleks tõesti suht odavad.

Kuidas on seis hollandi CV90-netega, ei tea. Näen, et tanke tuleb ka kuskilt põhimõtteliselt punnitada. Kas-või rühma jagugi, aga parem kompanii. See ei ole mitte mingi probleem, kui vaid tahetakse.

16 reservis oleva relva all mõtlesin nii veetavate, kui liikurite osas mingeid vanemaid mudeleid. Hüpoteetiliselt jääksid nendeks tulevikus ka PzH2000, kui nende iga peaks kunagi lõppema. Siiski usun, et PzH-d võiksid teenida meid küll terve põlvkonna (25 a) rahulikult. 16 sellepärast, et 1/3 kõige enam vatti saanud süsteeme/abimasinaid võiks jääda viimasteks varuosadeks. Aga algatuseks meil kindlasti moekate liikurite lihtsalt reservi ostmiseks raha ei jagu ja kui jaguks, siis ka vaevalt lubataks. Küll aga saaksime ehk kuskilt megaodavalt käputäie 2S1-tesid või parimal juhul isegi M109-id. Siiski pigem A3 versioon ja pigem saksast, kui võimalik, sest ei ole mõtet punnitada uut arvutus- ja juhtimissüsteemi ning relvaremondikoolitust 98% laos seisvale asjale. Liikurite ost tähendab ka juhtimissoomukite ostu. M109 (ja PzH2000) puhul oleks need M113 ja M577, 2S1 puhul MT-LB ja MT-LBu (sama veermik, mis 2S1).
Tundub, et põhjanaabrid samuti on vähendanud oma 2S1 (PsH 74) hulka poole võrra. Varem oli 72, nüüd on 36. See tehing ei oleks küll väga populaarne, kuid kui hind tuleks minimaalne (näit 25 000 EUR/tk), saaks mõistlikult planeerida ja ära seletada, siis vast mõistetaks.

[rbl]

Tundub, et põhjanaabrid samuti on vähendanud oma 2S1 (PsH 74) hulka poole võrra. Varem oli 72, nüüd on 36. See tehing ei oleks küll väga populaarne, kuid kui hind tuleks minimaalne (näit 25 000 EUR/tk), saaks mõistlikult planeerida ja ära seletada, siis vast mõistetaks.

Sa oled siin ise varasemalt juba korduvalt öelnud, et brigaadis midagigi taktikaliselt ära teha peab suurtükiväe laskekaugus kindlasti ületama 15 km. ja nüüd siis tõsimeeli jälle igatsed seda 15 km. laskekaugusega kasutut nõukogudeaegset vanarauda 2S1 näol taga?

1. mehhaniseeritud jalaväebrigaad- pataljoni jagu liikursuurtükke, s.o. 18 kasutatud PzH-2000, Horvaatia näitevaral 26 miljonit eurot. Kui M109 või miski muu sarnane siis veelgi odavam.

2. motoriseeritud jalaväebrigaad- juba olemasolevad pataljoni jagu s.o. 24 FH-70 155 mm. haubitsat.

Igasugused lootusetult vananenud 105, 122 mm. tuleks jalust ära koristada ning kas või kollektsionääridele deaktiveerituna oksjonil maha müüa.

[Hjalmar Nelk]

Ka mind paneb üllatama see vana raua ihalus. Tekitada pataljonide (a 500(?) inimest igaühes) kaupa suurtükiväeüksusi laskekaugusega nii 12-15 km? Ja selle eesmärk oleks? Kogu aeg võrreldakse näppu sellesamusega. Tänapäevase suurtükiväesüsteemi tulejõud tuleb tule avamise kiirusest, tabamistäpsusest ja laskemoona tõhususest. Või ma eksin? Osaliselt on võimalik vanamoodsaid süsteeme "järele aidata", kuid vaid osaliselt. Ükskõik mis nippi kasutaks, siis 122mm ei hakka laskma üle 20km. Tegelikult ei hakka see ka 20km kaugusele laskma. Räägime siin reaalsuse piirides - meie ei hakka ju iseseisvalt oma moona arendama, või mis? Loomulikult on võimalik parandada oma asukoha määramist, tulekäsu edastamine kiirust ja laskeandmete arvutamise täpsust, kuid see kõik maksab raha ja kas seda on sinna vaja raisata? Ja kas see lõppkokkuvõttes tuleb odavam, kui osta kohe kõige moodsamad süsteemid?

Loomulikult on iga moodsa süsteemi suurimaks puuduseks nende väike kogus, mida tavaliselt osta jõutakse. See tundub olevat paratamatus. Näiteks Holland tahtis kunagi JSF tellida natuke üle 100 lennuki, siis teatasid, et absoluutne miinimum on 70 ja nüüd ostavad 37. Seega iga üksiku relva väljalangemine on suur hoop ja kaotus. Mis parata, selline ongi tänapäevane maailm ning pigem tuleb õppida sellega elama (kujundama oma taktikat sellele vastavaks), mitte aga elama illusioonides. Loomulikult on kümme pataljoni PzH2000 alati parem, kui vaid üks pataljon, kuid sellest ei järeldu automaatselt, et kümme pataljoni 122mm on parem, kui üks pataljon PzH. Lihtsalt rumalus.

Ning äärmiselt kahtlevalt tuleb suhtuda sellesse 1,2 miljonit hinnalipikusse. Vaadates Katari tehingut võib arvata, et uue süsteemi hind on suure tõenäosusega üle kümne korra sellest suurem. Miks peaks keegi sisuliselt tasuta relvasüsteemi ära andma? Isegi kui soetushind on nii madal, kaasnevad sellega tõenäoliselt märgatavad kulud taastamiseks.

[Kapten Trumm]

Teen ettepaneku võtta suvaline Eesti kaart, mis kättesaadav on ja märkida sinna samas mõõtkavas peale selle kahe brigaadi normaalse paiknemisala suurus kaitses ja olemasolevate+ostetavate suurtükiväerelvade laskekaugus. Siis saab võibolla ka selgemaks, miks sommid neid D-30'd NVA ladudest endale kohale vedasid ja miks selle asemel mõnda tipptasemel liikurite pataljoni ei ostetud.

Osaliselt on võimalik vanamoodsaid süsteeme "järele aidata", kuid vaid osaliselt. Ükskõik mis nippi kasutaks, siis 122mm ei hakka laskma üle 20km

Parafraseerides Nelki: ükskõik, millisel tasemel liikureid osta, 155 mm relv praktikas üle 30 km taha ei lase, see on D-30st poole rohkem. Eesti geograafilised mõõted on ca 200 x 200 km ja mõtlev vastane üritab minna sealt, kus su brigaadi pole vastas. Vahe laskekauguses FH-70 või D-20-ga on juba talutav. Küll aga on investeeringu vahe kümneid kordi, selle eest saab oksendamiseni teha meeste kordusõpet ja vagunite kaupa kellegi second hand laskemoona osta.

Edasiseks tuleb siin kokku vist leppida, kas me vaatame asja strateegiliselt või taktikaliselt (brigaadi tasandilt). Kui strateegiliselt, siis pole ka PzH-2000 eriline tegija. Kui taktikaliselt, siis on vastupidi.
Eesti riigikaitse peamine probleem ongi see brigaadi tasemelt kõrgemale mitteküündiv mõtlemisvõime. Saaks aga brigaadi relvile ja vot siis on probleemid lahendatud. Eriti kummaline on Nelk, sinu sulest selliseid arvamusi lugeda.