Re: Soomusvesti valimine
Postitatud: 23 Okt, 2023 15:01
Mina, u poolteistsada meest meie „kompaniist“ kasutas seda vesti 7-10 päeva Ussisõnadel. Ei näinud ega kuulnud ühestki juhtumist, kus see vest oleks katki läinud, või kellelgi oleks selle vestiga mingi märkimisväärne probleem olnud. Jah, oli ka kokku u poolepäevane TCCC koolitus, mille käigus sikutati kõiki võitlejaid mitu korda koos selle vestiga edasi-tagasi, nii selja peal olevast sangast kui ka õlakinnitustest kinni hoides. Ei purunenud kuskil kellelgi midagi, nii palju kui mina nägin ja kuulsin.
Tõsi, kõik saavad vastu aru, et 10 päeva pole sama, mis 10 kuud või 3 aastat, aga nii pikalt pole neid konkreetseid veste vist niikuinii Eestis keegi veel väga kasutanud-sikutanud. Ja samuti pole ussisõdalased ilmselt kõige adekvaatsemad hindama selle vesti headust või viletsust võrreldes mingite muude vestide või kandelahendustega, sest enamus inimesi olid mingi vesti või kandesüsteemi endale viimati selga saanud 10-15-20 aastat tagasi. Aga olemuslikult olid kõik rahul, keegi väga ei virisenud.
Minul endal on kogu selle vest-kandesüsteem-ühes süsteemiga pigem laiem küsimus – ja vabandan, kui see teema on siin kuskil varem juba pikemalt lahti seletatud või lahatud. Nimelt – kui sellele vestile lisada ka kuuliplaat, täieskomplekt laskemoona salvetaskutesse ja vajadusel veel lisapaunaga selja peale, käsigranaat, lisavesi, muu ettenähtud lahinguvarustus, siis hakkab kogu see kraam „toetuma“ paratamatult vaid õlgadele ja ajab keskmise võitleja „raksuskeskme“ väga kõrgele. Sellest kõigest võib aru saada soomukitel liikuvate ja Eesti tingimustes pea alati nooremate aastakäikudega mehitatud ja värskelt teenistuse läbinud üksuste puhul, aga suur osa sellest 10+10 000 maakaitsest ei koosne vist enam esimese värkskusklassi reservväelastest. Kitsaste oludega soomuk saab seal kah pigem olema erand, mitte reegel. Enamus liikumist saab endiselt toimuma jala, ja tahes-tahtmatult ledsin end mõttelt, vanad head jalaväerakmed, kus suur osa raskusest „toetas“ ikkagi puusadele ja oli märksa madalamal, on nagu kuidagi mõistlikum ja jätkusuutlikum lahendus. Lisaks – ühest küljest on jõle mugav ja äge, kui kogu kraami saad endale selga ja seljast ära paari käeliigutusega, aga kui nt on vaja kaevata lahingupiirkonna läheduses kaevikut, rajada mingit tõket vms, siis tuleks seda edaspidi teha kas a) ilma igasuguse kaitsevestita; b) vestiga, kuid samaaegselt ka salvestaskute ja kogu muu mandiga, sest mitte keegi ei hakka välitingimustes neid paunasid sealt mollede küljest lahti kangutama ja tagasi nikerdama. Jah, nende vanakooli rakmete ja paunadega on omad probleemid, aga siiski ei saa ma kuidagi lahti mõttest, et võibolla oleks paindlikum variant ikkagi kaitsevest (ükskõik, milliste plaatidega parajasti) + rakmed.
(Veepudelid – mitte et see nüüd üldse kuidagi megaprobleem oleks – jah, oli omajagu lekkiva korgiga Rootsi pudeleid, mille võitlejad suht ruttu said kas tervete vastu vahetatud või siis sellesama tavalise mineraalveepudeliga asendatud. Tuleks aru saada ka kaitseväest, kellel on loomulik (ja keskkonna suhtes iseenesest igati üllas) soov need Rootsi pudelid n-ö lõpuni välja ära kasutada. Terve Rootsi pudel on väga hea asi, (sh see nahast rihm, millega saab pudeli mingis muus olukorras mugavalt endale vöö külge riputada).)
Tõsi, kõik saavad vastu aru, et 10 päeva pole sama, mis 10 kuud või 3 aastat, aga nii pikalt pole neid konkreetseid veste vist niikuinii Eestis keegi veel väga kasutanud-sikutanud. Ja samuti pole ussisõdalased ilmselt kõige adekvaatsemad hindama selle vesti headust või viletsust võrreldes mingite muude vestide või kandelahendustega, sest enamus inimesi olid mingi vesti või kandesüsteemi endale viimati selga saanud 10-15-20 aastat tagasi. Aga olemuslikult olid kõik rahul, keegi väga ei virisenud.
Minul endal on kogu selle vest-kandesüsteem-ühes süsteemiga pigem laiem küsimus – ja vabandan, kui see teema on siin kuskil varem juba pikemalt lahti seletatud või lahatud. Nimelt – kui sellele vestile lisada ka kuuliplaat, täieskomplekt laskemoona salvetaskutesse ja vajadusel veel lisapaunaga selja peale, käsigranaat, lisavesi, muu ettenähtud lahinguvarustus, siis hakkab kogu see kraam „toetuma“ paratamatult vaid õlgadele ja ajab keskmise võitleja „raksuskeskme“ väga kõrgele. Sellest kõigest võib aru saada soomukitel liikuvate ja Eesti tingimustes pea alati nooremate aastakäikudega mehitatud ja värskelt teenistuse läbinud üksuste puhul, aga suur osa sellest 10+10 000 maakaitsest ei koosne vist enam esimese värkskusklassi reservväelastest. Kitsaste oludega soomuk saab seal kah pigem olema erand, mitte reegel. Enamus liikumist saab endiselt toimuma jala, ja tahes-tahtmatult ledsin end mõttelt, vanad head jalaväerakmed, kus suur osa raskusest „toetas“ ikkagi puusadele ja oli märksa madalamal, on nagu kuidagi mõistlikum ja jätkusuutlikum lahendus. Lisaks – ühest küljest on jõle mugav ja äge, kui kogu kraami saad endale selga ja seljast ära paari käeliigutusega, aga kui nt on vaja kaevata lahingupiirkonna läheduses kaevikut, rajada mingit tõket vms, siis tuleks seda edaspidi teha kas a) ilma igasuguse kaitsevestita; b) vestiga, kuid samaaegselt ka salvestaskute ja kogu muu mandiga, sest mitte keegi ei hakka välitingimustes neid paunasid sealt mollede küljest lahti kangutama ja tagasi nikerdama. Jah, nende vanakooli rakmete ja paunadega on omad probleemid, aga siiski ei saa ma kuidagi lahti mõttest, et võibolla oleks paindlikum variant ikkagi kaitsevest (ükskõik, milliste plaatidega parajasti) + rakmed.
(Veepudelid – mitte et see nüüd üldse kuidagi megaprobleem oleks – jah, oli omajagu lekkiva korgiga Rootsi pudeleid, mille võitlejad suht ruttu said kas tervete vastu vahetatud või siis sellesama tavalise mineraalveepudeliga asendatud. Tuleks aru saada ka kaitseväest, kellel on loomulik (ja keskkonna suhtes iseenesest igati üllas) soov need Rootsi pudelid n-ö lõpuni välja ära kasutada. Terve Rootsi pudel on väga hea asi, (sh see nahast rihm, millega saab pudeli mingis muus olukorras mugavalt endale vöö külge riputada).)
