Enne kui sama moodi edasi lasta, huvitaksid mind vahepeal konkreetsed näited meedia kallutatusest. Jätame kõrvale igasugused arvamuslood ja mingite tegelaste isiklikud arvamused selle kohta, et nad tahaksid võtta rohkem pagulasi või tahaksid neid oma kodus või majutusasutuses majutada või midagi põlema panna või kedagi ära tappa vms. Võrdluseks objektiivsest reaalsusest ei tahaks ma näha neid lõputuid juutuubi videoid, mis on kohati ise väga selgelt kallutatud ja millega siin nii mõnigi foorumlane on täiega pange pannud. Räägime reaalselt uudistest ja uudiskünnist ületavatest asjadest. Muidu kisub see süüdistamine sinna valdkonda, mida siin vahepeal ette heideti vihakõne vastastele. Kui selgub, et meediat on mõjutatud mingit propagandat külvama, siis on see tegelikult palju tõsisem probleem kui pagulased Eestis. Võibolla tõusevad teise valgusesse siis ka savipätsu süüdistused meedia kallutatusest ja keskpartei alusetust kottimisest. Nagu ka putleri süüdistused lääne meedia vene vastasest propagandast.
Meediaküsimus on pisut keerulisem teema kui kallutatuse või mittekallutatuse matemaatiline suhe. Informatsioonikanaleid on mitmeid, sealhulgas poliitilised kanalid, mis valdavad reeglina täpsemat ja kontrollitumat infot.
Vaadeldes migratsiooniteemat seoses ülalmainit täpsema infoga, tuleb võtta esmalt seisukoht kas tegu on avaliku huviga selles küsimuses või mitte.
Kui on avalik huvi, peaks olema ka enam-vähem avatud arutelu. Ilma faktideta ei aruta me tühjagi. Faktid aga on algusest peale kotis, infovaldajad jagavad neid valikuliselt või tulekahju kustutamise põhimõttel, siis, kui niigi lekib. Faktide osaline, selekteeriv esitamine on mäng meediaga kõige otsesemas mõttes. Ma hoian sind teadmatuses, annan tõe, mis ei ole lõplik või ilma puuduva seoseta tükkis teisiti mõistetav. See on selge manipulatsioon meediaga, ilma, et peaks kedagi ähvardama või meelitama. Vana nõukaaegne põhitõde propagandistide aabitsast.
Kujundatud fakt emotsioonidel mängimiseks. Asi, mis on isegi osaliselt tõene, seostub otseselt teemaga, omades suurt emotsionaalset tausta. Kujundatud tausta, eksole. Tavaliselt räbalates, kärbestest puretud laps okastraadi taga või midagi sinnakanti. Tuleb tuttav ette? Sellised töötlused tehakse proffessionaalide poolt ja loksutatakse meediasse samuti väga osavalt, keegi ei saa teada, kes. Võtke või uppunud poisike- ametlik legend on, et selle säädisid paika ajakirjanikud ise. Nad ei oleks enam kunagi ajakirjanikud, ega ju?
Sildistamine a`la vassist, vihakõneleja ja muu negatiivne koos hoiatusega, et selliste asjadega on aeg tegelema hakata. Nii võetakse hoogu maha nii kõnelejatelt kui avaldajatelt. Tüüpiline hirmutamise nipp. Kinnistatakse hirmu näidisprotsessiga, Reitelmanni poomine kasvõi.
Süütunde tekitamine: Kui sa seda teed või ütled, siis NATO meid enam ei kaitse, euroopa võtab toetused ja venemaa ülejäänu. Oleme kohanud seda meie meedias või mitte, ah?
Muidugi roheline tee vähemustele, igavestele võlgnikele ja poliitilistele prostituutidele. Ka seda oleme näinud, kampus meenub esmajärjekorras.
Nii et ei pea midagi meediat otseselt survestama. Toimib.
Positiivset on ses vast nii palju, et rõõmustavalt ebaproffessionaalselt käib meil see asi. Paadumust pole, vaat mis!