mart2 kirjutas: ↑28 Apr, 2025 23:37
Küsida võib kõike, ka politsei, kuid niisama ei peaks ju luba andma?
Antud juhul näen probleemi kohtunikes ja tõlgendustes, mitte politseis või muuseumi töötajates. Uurimisi on ennemgi ilma süüdistust esitamata lõpetatud.
Tundub, et sul jäi see Sepiku-artikkel lugemata, mille lingi ma siia panin.
Panen siis lingi uuesti, aga toon artiklist välja lõike, mis peaksid panema küll vähemalt kulme kergitama, kui mitte ohkama, või midagi veelgi enamat ütlema/tegema.
Jah, see on artikkel Sepiku nägemusega asjast versus prokuratuuri nägemus asjast, aga Riigikohus on oma otsuses Sepiku nägemuse sellest asjast õigeks mõistnud, ja prokuratuuri seaduserikkumistes süüdi mõistnud.
https://www.delfi.ee/artikkel/120372791 ... tluse-eest
Proovisin panna ainult seda osa artiklist, milles Sepik räägib prokuratuuri (prokuröri) eksimustes, ja mitte kopeerida Sepiku järeldusi või tõlgendusi, aga ülevaade ametnik(u)(e) omavolist tuli ikkagi pikk ja mahukas.
Et toimunust aru saada, tuleb jälgida sündmusi ajalises järgnevuses. Nüüdseks on selgunud, et kriminaalmenetlust alustati 2021. aasta augusti keskel ja 30. augustil 2021 otsustas prokuratuur, et on vaja alustada jälitustegevust. Sel päeval kirjutas riigiprokurör Sigrid Nurm jälitustoiminguloa taotluses kohtule, et temal on süvenenud põhjendatud kahtlus, et soovitakse anda altkäemaksu. Millel tema kahtlus põhines või mille tulemusena see süvenes, ei ole võimalik aru saada, sest mingeid selgitusi, sh fakte ega tõendeid, selle kohta toimik ei sisalda. Selleks ajaks – nüüdseks olen toimikuga ju tutvunud – ei olnud kriminaalasjas üldse mingeid uurimistoiminguid tehtud ega tõendeid kogutud.
Oluline on ka see, et mina ega mu pojad ei ole Martin Krupiga üldse suhelnud. Mina ja Sulev teda ei tunne, Siim on temaga kohtunud korra ammu enne selle asja algust. Juhatuse liige ja väidetav vahendaja Indrek Raudsepp küll tundis teda, aga kohtutoimiku materjalist nähtub väga ilmekalt, et ka tema ei olnud enam kui pooleteise aasta jooksul enne kriminaalmenetluse algust Krupiga kokku saanud ega muud moodi suhelnud.
Samas näis Nurm jälitusloataotluse järgi täpselt teadvat, kuidas see kuritegu peaks aset leidma. Juba siis oli Nurm veendunud, et tahame anda Krupile altkäemaksu vahendaja kaudu, kelle nimigi oli tal teada – Indrek Raudsepp. Kust ta seda teadis, toimikust ei selgu.
Samast jälitustoiminguloa taotlusest nähtub, et Nurm lootis, et lähiajal lepivad asjaosalised kokku altkäemaksu andmise täpsemates asjaoludes, sh altkäemaksu suuruses ja edastamise viisis. Sellest võib järeldada, et Nurme arvates oli altkäemaksu andmise kokkulepe juba sõlmitud ning täpsustada oli vaid selle sisu. Millel tema arvamus põhines, taotlusest ei selgu. Seda ei nähtu ka kogu toimikust.
Võib-olla olid mingid linnalegendid, pahatahtlikud kuulujutud? Teame ju, et enamik politsei n-ö operatiivinformatsiooni vajab kontrollimist mitmest allikast. Kui prokurör kujundab linnalegendi või kuulujutu põhjal arvamuse, mille põhjal sekkutakse massiivselt isikute põhiõigustesse, siis on küll pahasti ja tuleb uurida tema enda tegevust.
Kuid enamgi veel: kuskilt oli prokurör Nurm saanud andmed ja kirjutas kohtule, et tema käes oleva teabe põhjal on alust väita, et kogu meie tegevust iseloomustavat varjatus ja konspiratiivsus, mille eesmärk on raskendada meie võimaliku ebaseadusliku tegevuse kindlakstegemist.
Konspiratiivsus on kriminaalasjades viimasel ajal moesõna. Kõik, millest menetlejad aru ei saa või aru saada ei taha, on konspiratiivne.
Jälitustegevus on teatavasti põhiseaduslike õiguste väga räige ja sügav riive. Meie suhtes aga otsustati rakendada kõiki võimalikke jälitustegevuse liike, sh füüsilist jälitustegevust (nn tipa-tapa), pealtkuulamist nii kontoris, autodes kui ka korterites, kontorisse sisenemist, sidevahendite kontrolli jm. Samas ei tohiks jälitustegevus tõendite kogumise hierarhias olla esimene valik, ent meie asjas mindi kohe massiivselt jälitama.
Jälituslubadest ja nende taotlustest nähtub, et Nurmel oli pidevalt probleem, et tal ei olnud selge minu ega minu poegade „teopanus“ ja tahtlus altkäemaksu anda ning selle selgitamise vajadusega põhjendas ta seda, et meid on kogu aeg vaja edasi jälitada. Kõiki meid jälitati umbes viie kuu vältel.
Üks jälitustegevusluba, mille Nurm iseendale välja kirjutas, pärineb 2. jaanuari 2022 õhtust, selles ta kirjutas: „Tänaseks ei ole selgunud Ain Seppiku lõplik teopanus ega ka subjektiivne tahtlus kuritegu toime panna või sellele kaasa aidata. [...] Ainuüksi täna kogutud tõenditest, mille pinnalt saab teha järeldusi, et isikud pidid olema teadlikud raha maksmisest altkäemaksuna, ei piisa subjektiivse tahtluse tõendamiseks ja seetõttu on vajalik jätkata jälitustoimingute teostamisega.“
Seega oli menetlust juhtinud prokurörile 2022. aasta 2. jaanuari ehk pühapäeva õhtuks selge, et meist kellegi kohta ei ole piisavaid tõendeid, millest nähtuks altkäemaksu andmise tahtlus. Järgmisel päeval, 3. jaanuaril meie kui menetlusalused omavahel ei suhelnud ja selle asjaga seoses üldse midagi ei toimunud. Ent teisipäeva, 4. jaanuari hommikul laskis riigiprokurör Nurm minu ja teiste menetlusaluste käed raudu panna, teades omaenda kirjaliku kinnituse kohaselt selgelt, et ei ole tõendeid selle kohta, et me oleksime kuriteo toime pannud.
Edasi kulus prokuröril veel kaks ja pool aastat, enne kui ta menetluse minu suhtes 9. juulil 2024 kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetas. Tähelepanuta ei saa ka jätta, et juba 9. juunil 2023 oli riigikohus leidnud, et minu kinnipidamine oli õigusvastane ehk ebaseaduslik.
Muidugi oleks ka kohtunikul pidanud jälituslubade väljaandmise ajal tekkima küsimusi, kuid toimikust ei nähtu, et ta oleks neid esitanud. Teada on, et kohtunikel on väga palju tööd ja väga vähe aega. Tavaliselt teeb prokuratuur nii, et kuhjab kokku paberite massiivi, ilmub kohale ja ütleb kohtunikule, et „peate mind usaldama“.
Ma ei kujuta ette, kuidas kohtunik oma töökoormuse juures suudaks seda massiivi, sadu lehekülgi lühikese aja jooksul – nõuab ju seadus, et seda tehtaks viivitamatult, nähes mitmetel juhtudel taotluse lahendamiseks ette ühepäevase tähtaja – mõtestatult läbi lugeda. Nii koostabki kohtunik tavaliselt kohtumääruse copy-paste-meetodil, korrates igasuguse kriitikata prokuratuuri seisukohti. Prokuratuuril on olnud aga piisavalt aega asjaga tegelda, sest tema ju kontrollib kogu uurimist ja on kursis kogu materjaliga.
Samas, 2021. aasta 2. septembri kohtumääruses, millega anti jälitustegevusload, põhjendas kohtunik jälitamisvajadust sellega, et kohtule esitatud materjalist nähtuvalt ei olnud tuvastatud ühtegi isikut, kes võiks teada altkäemaksuga seotud asjaolusid. Samuti polnud teada, kas avalike uurimistoimingutega oleks üldse võimalik mingeid tõendeid koguda. Seega kinnitas kohtunik, et ei olnud tuvastatud mitte ühtegi isikut, kes võiks teada altkäemaksu andmisest. Aga mis info see siis on ja kust see pärines, kui selle kohta polnud esitatud mingeid andmeid, tõenditest rääkimata?
20. septembril 2021 koostas Nurm aga järgmise jälitusloataotluse, kus jätkas sama joont. Ta märkis, et tema kahtlus, et Raudsepa vahendusel antakse pankrotihaldurile Krupile altkäemaksu, oli veelgi süvenenud. Ent mingeid andmeid ega tõendeid selle kohta, mille põhjal võiks sellise kahtluse süvenemist põhjendada, toimik ei sisalda.
Kohus andis jälitustegevusloa kaheks kuuks ning 1. novembril 2021 läks prokurör Nurm uuesti kohtusse, et lube pikendada. Selleks hetkeks oli meid kaks kuud tulemusteta jälitatud, kuid keegi polnud altkäemaksust midagi rääkinud, omavahel ei olnud kohtutud – ka väidetav vahendaja Raudsepp polnud Krupiga kokku saanud –, kuid Nurm leidis, et tegemist võib siiski olla lähitulevikus aset leidva altkäemaksu andmisega. Loogiliselt võttes pidanuks prokurör selleks hetkeks leidma, et teave – milline iganes see ka ei olnud – ei ole tõene, ja selle asja lõpetama. Kuid seda ei juhtunud.
Asja materjal esitati meile tutvumiseks 2023. aasta juulis ja siis selgus ehmatav asjaolu, et toimikusse oli lisamata jäänud suur kogus jälitusmaterjali, 187 dokumenti, mis kõik kokku võimaldavad luua toimunust tervikliku pildi ja on asja lahendamiseks hädavajalikud, sest neist nähtub, et mingit kavatsust altkäemaksu anda meil ei olnud. Need lisati alles siis, kui me nende lisamist taotlesime. Taotluse rahuldas prokurör, kes sellel ajal Nurme asendas.
Mind üllatas selle asja puhul, et prokuratuur ilmselt ei suuda või ei tahagi tagada kriminaalmenetluse seaduslikkust. Olen üritanud oma õigusi aktiivselt kaitsta, kaevates kõikides küsimustes, milles seadus lubab kaevata.
Ühele minu kaebusele vastates leidis kaebust lahendanud riigiprokurör, et menetlust juhtiv prokurör ei pea vastutama iga menetluses osaleva isiku tegevuse või tegevusetuse ega iga menetlustoimingu seaduslikkuse eest ning et tema kogemuse kohaselt ei suudagi prokurör seda teha. Seega leidis riigiprokurör, et talle seaduses sätestatud kohustust tagada menetluse seaduslikkus ei peagi prokurör täitma, kui ta seda – olenemata põhjusest – ei suuda, ning selle kohustuse täitmata jätnud prokurör ei pea vastutama.
Riigiprokuratuur ei tunnista ka kohtulahendeid, kui need talle ei meeldi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2023 määrusega tunnistati minu kahtlustatavana kinnipidamine õigusvastaseks, leides, et selleks ei olnud mingit alust. Veel enne seda oli Tallinna ringkonnakohus tunnistanud õigusvastaseks ka minu suhtes erivahendite ehk käeraudade kasutamise.
Taotlesin seepeale prokuratuurilt, et kontrollitaks menetlust juhtinud riigiprokuröri Sigrid Nurme tegevuse seaduslikkust, sest kohtulahenditega oli minu põhiseaduslike õiguste jäme rikkumine tuvastatud. Vastuse sain tollaselt peaprokurörilt Andres Parmaselt ning ei uskunud oma silmi, kui lugesin, et riigiprokuratuuri hinnangul oli minu kinnipidamine õiguspärane.
Muude veidrate väidete hulgas selgitas peaprokurör, et mulle puhkamisvõimaluse andmiseks tuli mind ööseks paigutada arestimajja
Peaprokurör ei ole lasknud end segada ka sellest, et riigikohus tuvastas oma määruses selgelt, et ei olnud ühtki asjaolu, mis oleks andnud aluse mind kahtlustada, minult vabadus võtta ja mind arestimajja paigutada. Kui juba riigi peaprokurör ei pea endale siduvaks jõustunud kohtulahendit, siis mida oodata talle alluvatelt prokuröridelt?
Minu kinnipidamisel rikuti mitut muudki menetlusseadustikku sätet, mille eesmärk on tagada menetlusaluse kaitseõigused ja mille rikkumise ka riigikohus tuvastas.
See, et prokuratuuri tööd keegi ei kontrolli, teeb murelikuks. Prokuröridel paistab olevat kujunenud veendumus, et nende sõltumatus on piiramatu, nii et nad võivad lähtuda üksnes oma tunnetest ja veendumustest, ilma et isegi seadusest sõltuksid. Oma sellisele kogemusele sain kinnitust juhtivprokuröri Sirle Melgi hiljutisest intervjuust Eesti Ekspressis, kus ta muude üllatavate seisukohtade kõrval väidabki, et „prokuröritöös saad toimetada nii, nagu õigeks pead“. Samal ajal sõltub tema sõnul kohtunik sellest, mis tõendeid pooled toovad, nii et otsustama peab veenvate tõendite, mitte oma siseveendumuse alusel. Järelikult ei loe prokuröri jaoks tõendid midagi, vaid loeb siseveendumus ehk tunne. Tundepõhine õigusemõistmine aga ei vasta õigusriigi põhimõtetele. Sõltumatus ja meelevaldsus ei ole samastatavad.
Ma ei tea, kuidas prokuratuuri probleemi lahendada, sest seni, kuni prokuratuur lähtub tundepõhisest kriminaalmenetlusest ja õigusemõistmisest, jätkub isikute põhiõiguste rikkumine ja nii osalistele kui riigile suurte kulutuste tekitamine.
Paar ettepanekut mul siiski on. Menetlust juhtiv prokurör ei peaks saama ise endale jälitustoimingulube välja kirjutada, seda peaks tegema keegi teine, kes ühtlasi värske pilguga suudaks hinnata, kas selleks on olemas alus. Samuti ei tohiks kohtus süüdistust toetada prokurör, kes menetlust on juhtinud, sest sellel prokuröril võib aastatepikkuse menetluse kestel kujuneda asjast tunnelnägemine, mis takistab teda asjaolusid objektiivselt hindamast, eriti arvestades levinud arusaama tundepõhisest menetlusest ja tahtmatust oma vigu tunnistada.
Minu kohta korraldatud menetluses esines kõike: tõenditeta kahtlustamist ja massiivset jälitustegevust, kohtu eest jälitustegevuse andmete varjamist, menetlusdokumentide võltsimist, õigusvastast kinnipidamist ja erivahendite kasutamist ning muude menetlusnormide rikkumist. Siin ei jõua kõiki seadusrikkumisi isegi mitte üles lugeda. Need kõik on tõendatud ja suures osas jõustunud kohtulahenditega tuvastatud.
Kui te nüüd küsite, kas keegi selle eest vastutas, siis loomulikult on vastus ei.
Meie asi puudutab üht väidetavat eluliselt lihtsat episoodi, mida praeguseks on menetletud juba pea neli aastat ning osaliselt menetlus jätkub.
Miks ma oma loo nüüd üldse ära rääkisin? Sest seni, kuni see olukord kestab, ei ole mitte keegi kaitstud riigi sellise omavoli, isikute meelevaldse ründamise, aastaid kestva alusetu kriminaalmenetluse ja tundepõhise õigusemõistmise eest. Tähelepanuta ei saa jätta, et inimene ei ole riigimasinaga vastamisi olles võimeline oma õigusi efektiivselt kaitsma.
Seni, kuni ma ise niisugusesse olukorda sattusin, ei uskunud ma, et midagi taolist on Eestis võimalik.
Sirle Melgi intervjuust võib välja lugeda, et see ongi uus menetlusliik, et inimesed, kes ei ole midagi teinud, aga keda prokurör oma sisetunde alusel kahtlustab, menetletaksegi vaeseks. Hea veel, et mitte surnuks.
Prokuratuuri vastusest lõike:
Igal inimesel on õigus rääkida enda kogetust ja avaldada arvamust temaga seotud kriminaalmenetluse kohta. Samas on kahetsusväärne, et seda on tehtud eksitavalt ja ajal, mil sama sündmuse tõttu on kahele inimesele esitatud süüdistus altkäemaksu andmise katses ning kohtulik uurimine on alles ees.
Eelseisevas kohtumenetluses avavad menetlusosalised tõenditele tuginedes oma versiooni juhtunust. Kui mõlema poole tõendid on kohtule esitatud, saab kohus lubatavaks tunnistatud tõenditele, nendest peegelduvatele elulistele asjaoludele ja oma siseveendumusele tuginedes välja selgitada menetlusliku tõe. Siit ka tihti avalikkuses kõlav põhimõte – Eestis mõistab õigust ainult kohus.
Seetõttu on prokuratuuri seisukoht, et menetlusliku tõe väljaselgitamine peab toimuma kohtus. Nii ei hakka prokurör ajakirjanduse vahendusel ümber lükkama sündmuse asjaolusid puudutavaid väiteid, mis ei ole tõesed. Küll aga peame oluliseks ümber lükata menetluse läbiviimist puudutavad väited, mis õõnestavad õigusriigi põhimõtteid.
Kriminaalasja alustamine ja kohtueelse uurimise läbiviimine on toimunud erapooletult ning kriminaalmenetluse läbiviimise kõiki põhimõtteid ja reegleid austades. Oluline on meeles pidada, et Eestis ei tohi kriminaalmenetlust alustada kuriteotunnuste otsimiseks. Menetluse saab alustada vaid siis, kui õiguskaitseasutustele jõuab teavet, mis viitab võimaliku kuriteo toimepanemisele.
Mis on minu või kellegi teise arvamised Sepiku-jõugu suhtes, on juba hoopis teine teema.
Aga Sepik on prokuratuurile liialt kõvaks pähkliks kujunenud, et katki hammustada või lihtsalt puruks muljuda.
Kogu sellest jamast kumab läbi, et:
*kas isikliku ebasümpaatia vmt subjektiivse (või ka objektiivse) asjaolu tõttu lendab prokurör peale niimoodi, et saab ka Riigikohtus kotti, aga ikka ei jäta ja ei näe vajadust ka seda selgitada (ja ka ei vastuta selle eest).
*või on mingit moodi (privaatsuse riive?) saadud mingi info, mida aga avalikustada ei saa. Ei saa avalikustada ei info allikaid, või saamismeetodeid, ega ka seda kui tõsiseltvõetav see info üldse on. Ja siis tulebki ringiga kuskilt moodi teema "väljakalastada". Ja kellegi privaatsus ei koti küll mitte kedagi.
