www.militaar.net

Tsiteeri: "Ilmselt enamik siin on kunagi läbi käinud Kuivastu sadamas olnud piirivalve kontrollpunktist - noh bussitäit inimesi nad küll ei kontrollinud ja kui bussi tagaistmel istunuks 3 USA agenti, kelle eest oleks antud mingid suva jne."


Liinibussid, käidi alati läbi ning kontrolliti kõikide reisijate dokumente. Igasuguste ekskursiooni jne -busside puhul oli mäletamist mööda selline kord, kus bussist pidid reisijad väljuma ning läbima kontrolli jalgsi.
Aga oli ka erandeid.
Enda üks kogemus oli järgmine: Oli suvi aasta 1978. jaanipäeva eelne aeg. Õnnestus suveks mandrile autoteenindusse(õpilaseks, vanust oli siis 17 aastat) tööle saada, aga kindel soov oli jaaniks koju minna. Kuna bussiliiklus tol ajal oli suht hõre, siis pidin kiirustama, et otse töölt Virtsu sõitva bussi peale jõuda. Seoses kiirustamisega avastasin Virtsu jõudes, et olin passi maha unustanud. Siis hakkasid need jamad pihta. Kõigepealt keelduti mulle Virtsu kassast praamipiletit müümast, sest mul polnud passi. Seletasin küll oma päritolu ja elukoha kohta, kuid see ei mõjunud kuidagi. Õnneks olukord lahenes nii, et üks arusaaja mees, ka saarlane, andis väljas olles enda pileti mulle. Köik kena, jalutasin praamile nagu öige mees, ning väinaületus vöis mo poolest alata.
Kuivastusse jõudes ning praamilt maha minnes tuli praami kapten, nii too härra end tutvustas, mulle järgi ning arvas, et mul oleks targem Virtsu tagasi söita ja pealegi ma olevat niikuinii ilma piletita sõitnud. Esitasin talle siis oma kasutatud pileti ning avaldasin kindlat soovi ikka kuidagi legaalselt koju jõuda. Kaptenihärra oli jälle arusaaja inimene ning peale lühikest vestlust, kus ta mainis ka piirivalvet, aga ilmselt möistes, et olen ikka kohalik ning tahan jaaniks kohale jõuda, soovis edu koju jõudmiseks.
Pograde juurde polnud mul mõtet minnagi, sest ega nad mind niikuinii läbi ei lase. Nad võisid isegi norm inimesed olla, kuid pidid siiski teenima ning kaitsma oma suure kodumaa piire igasuguste vaenlaste eest. Pealegi pidi nendega vene keeles suhtlema, mis paraku polnud minu köikse tugevam külg tol ajal.
Seadsin siis sammud kail olevasse putkasse, kus peale tervitamist ning enda olukorraga tutvustamist ja soovi avaldamist telefoni kasutada, lubasid austatud stividorihärrad mul seda teha.
Helistasin koju, õnneks oli ema kodus ning vastas. Rääkisin siis talle enda olukorrast, et mul pole dokumente jne., sellepeale võttis ta nõuks Kuivastusse liinibussiga sõita. Õnneks ta polnud väga kaugel, Orissaare kant.
Kui ema Kuivastusse jõudis, läks joonelt pograde juurde ning ilmselt selgitas neile tekkinud olukorda. Ma täpselt ei mäleta enam mis ta seal rääkis, kuid lõpuks hakkas asi liikuma.
Ise olin köikseaeg sadama territooriumil ootamas. Lõpuks kutsuti mind ka sinna pograde putkasse. Küsiti nime, sünnipäeva aega ning elukoha aadressi ja kas mul äkki kodus mingit pildiga muud dokumenti pole. Tuli meelde, et komsomolipilet peaks kuskil olema, öeldi, et selle kaasa võtaksin, kui mandrile tagasi lähen ning uskuatu küll, kuid lubati koju minna. Minu mäletamist mööda, kas lapsed olid vist tol ajal vanemate passis kirja pandud?
Vat selline kena lugu siis oli, minu jaoks.

toomas tyrk kirjutas: Olid solbanid. Oli koer (võimalik et demonstratsiooniks).

Tegelt - mälestusi heietades tuli see koer + solbanid värk meelde. Koerad mulle lihtsalt meeldivad, ja see mälestuspilt passikontrollist, kus koer ka kaasas oli. No lihtsalt on.

Kes sel ajal veel "üle piiri" käisid, kas see koer seal piirikontrolli punktis oli tavaline? Või pigem mitte? Või on mingi minu mälu-kiiks?

Aastast 1983 alates sai korduvalt Kuivastu piiripunkti läbitud, seoses napi vanusega siiski koos vanematega ja alati liinibussi abil. Aga proovin omaaegset protseduuri meenutada.
Erinevalt moodsatest aegadest ei veetud tollal liinibusse praamiga üle väina. Tartust õhtul startinud buss lõpetas sõidu Virtsu sadamahoone juures, reisijaskond oma pampudega suundus peatselt veerandkilomeetrisele jalutuskäigule praamile. Peale laevasõitu oli Kuivastus ootamas Saaremaa päritolu buss, kus reisijad ennast sisse seadsid. Alanud sõit aga ei kestnud eriti kaua, kuna praegusest sadamahoonest veidi ida pool paikneski piirikontrolli punkt. Oli olemas pisike ühekorruseline lamekatusega roheline putka ja estakaad kõrgemate masinate (veoautode) ülevaatamiseks. Liinibussi korral piirdus kontroll pagasiruumi vaatluse ja ühe sõduriga, kes järjest bussis kõigi dokumendid üle vaatas. Tavaolukorras läks see küllaltki kiiresti, vaadati vist põhiliselt pilti ja Saaremaa sissesõiduloa olemasolu. Edasi võis sõiduk edasi liikuda ja tüüpselt kella 09:05 Kingisseppa ehk Kuressaarde jõuda. Et kahtlased elemendid ei liiguks, oli kontrolliputka joonele paigutatud soliidne aed, mis mõlemal pool merre välja jooksis. Piirivalvekoera nagu oleks mõnel korral sadamas liikumas näinud, aga tema pidevat kasutust kontrolliks ligi 30 aasta tagusest ajast ei mäleta.

Koeri esines. Üsna vene aja lõpul lõõgastusime mereäärses metsas. No lõke ja õlu ja saslik ja ettekäändeks kellegi keskkoolilõpetamine ning sellepuhune koidikuootamine.
Tuli patrull, kaks sileda väljanägemisega tüüpi, ja koer. Ehmatasime kangeks, et kas nüüd järgnebki, mida rahvasuu rääkis - kordonisse kartuleid koorima?
Aga küsiti jaheda sõbralikkusega: "Отдыхаете?"
"Да", sai kohmatud, ja "Хотите?", esimese ehmatusega õlut pakutud.
Muiati: "Мы на службе, спасибо" ja patrulliti edasi. Koer ei öelnud midagi.

Aga korra varem peeti ka Rutja kordoni juures dokumentide kontrolliks kinni. Emal - isal olid passid kaasas (elasime ka piiritsoonis), minu-pägaliku vastu tagaistmel huvi ei tuntud. Võibolla olin ka ema või isa või mõlema passi sisse kantud.

Koer minu meelest oli, aga ma ei mäleta, et teda oleks nö aktiivselt kasutatud, vähemalt mitte selles kitsas koridoris, kust tuli pass näpus läbi käia. Pigem oli koer õues vahel rahvale näitamiseks. Kas koer oli aga toimkonna ametlik ja alaline liige, seda peab teadjamate käest küsima.

Mis puutub kontrollimise rangusesse, siis olid ajad, kus see oli üsna lõdva. Vähemalt rahva jutuna oli üks selline periood pärast 1975. aasta Helsingi lepet. Ise ma olin siis liiga väike, sellel ajal, millest mu enda mälestused pärinevad, oli kontroll alati range. Nägu ja dokument pidi alati kokku käima.

Minu mäletamist mööda olid lapsed ema(või isa) passi sisse kantud.

1987 aastal oli Kingissepas kooliteatrite festival. Seal oli kindlasti passikontroll, kus üksikasjalikult näojooni pildiloevaga võrreldi.
tagasi tulles olime kontrolli juba läbinud ja ootasime kail praami, kui näitleja Taavi Eelmaa üsna ülemelikus tujus hõikas, et "anname miilitsatele peksa". Mingid erariietes tüübid võtsid ta hakelt poolt käevangu ja viisid minema. Tõsi, see intsident piirdus ehmatusega.

Aga aasta hiljem oli kooliteatrite festival Hiiumaal.
Tookord juhtus nõnda, et režissör Andres Puustusmaa lakkus end saarel nii kandiliseks, et magas bussi ärasõidu maha. Ja lisaks kõigele läksid joomingu käigus vahetusse pintsakud. Temale jäi näitleja Rednar Annuse oma. Koos tolle passiga.
Omasõnutsi oli Andres piirikontrollis nii pohmas näoga, et dokumendikontrollis midagi kahtlast ei märgatudki!

Hetzer kirjutas:Kuna siin on hulk selle ajastu asjatundjaid koos, siis küsiksin, kuidas olid N Liidu päevil lood narkomaaniaga ja seda teemat puudutavate seadustega? Tänapäeval pannakse nt kanepi omamise eest aastateks vangi, aga vanemad mehed on rääkinud, et tšurkadele saadeti erinevaid kanepisaadusi kodudest postiga väeossa. Kuidas võimud selle peale vaatasid ka, mida ütles kriminaalkoodeks?

Eks võtame siis ENSV Kriminaalkoodeksi välja ja vaatame.

§ 60. Alkohoolikute ja narkomaanide sundravi

(1) Isikut, kes on kuriteo toime pannud alkoholismi või narkomaania mõjul, võib kohus sõltumatult karistusest allutada sundravile.
(2) Käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud sundravi teostatakse kas erilise ravi- ja töörežiimiga asutuses või üldises raviasutuses, isiku suhtes aga, kes kannab vabadusekaotust, kinnipidamiskohas. Sundravi kestab kuni sellise isiku tervenemiseni ja see lõpetatakse ravi teostava asutuse otsusel. Kui vabadusekaotuse ärakandmise ajaks sundravi käesoleva paragrahvi esimeses lõikes tähendatud isiku suhtes ei ole lõpetatud, jätkatakse seda kas erilise ravi- ja töörežiimiga asutuses või üldises raviasutuses.
(3) Paranduslikku tööd organi juhatusel, kelle pädevusse kuulub selle töö organiseerimine, võivad alkohoolikud ja narkomaanid kanda erilise ravi- ja töörežiimiga asutuses.

§ 210. Tugevatoimelise, mürk- või narkootilise aine ebaseaduslik omandamine, valmistamine, hoidmine või edasiandmine

(1) Tugevatoimelise, mürk- või narkootilise aine teadvalt ebaseadusliku omandamise, valmistamise, hoidmise või edasiandmise eest, kui sellega põhjustati raske tagajärg,-
karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani või parandusliku tööga kuni ühe aastani.
(2) Sama tegevuse eest äritsemisena, kuigi ei põhjustatud rasket tagajärge,-
karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani ühes väljasaatmisega kuni kolme aastani ja kogu või osa vara konfiskeerimisega või ilma nendeta.

See on ka kõik, mis KrK-s narkotsi kohta kirjas on. Lihtsamalt öeldes, narkarid kupatati hullarisse sundravile ja kogu moos. Narko tarbimine kui selline iseenesest karistatav polnudki, aga selleks, et üldse tarbida saaks, tuleb vastav aine ju enne kas omandada või valmistada. Samas, kui sellega rasket tagajärge ei põhjustatud, oli kõik justkui JOKK. Seega tundub, et hanašaa oli tollal seaduse üsnagi hallis alas.

Manurhin kirjutas: See on ka kõik, mis KrK-s narkotsi kohta kirjas on. Lihtsamalt öeldes, narkarid kupatati hullarisse sundravile ja kogu moos. Narko tarbimine kui selline iseenesest karistatav polnudki, aga selleks, et üldse tarbida saaks, tuleb vastav aine ju enne kas omandada või valmistada. Samas, kui sellega rasket tagajärge ei põhjustatud, oli kõik justkui JOKK. Seega tundub, et hanašaa oli tollal seaduse üsnagi hallis alas.

Tundub, et u nii oligi, Seaküla Simson räägib oma kogemustest:
https://www.youtube.com/watch?v=QbBgzKdeXgo

Loe V Wiedemanni "Püha kaljukitse radadel", seal on kirjas kui palju tollal lõunapool tarvitati, ikka üsna metsikult. Tekkis terve tarvitamise kultuur, sõnvara (paravoz, stakan, korobka,hanka, tsernõi, gljuk, kaljan), kombed. Narkost on Vene bändidel lõputult laule ja isegi näiteks õpetus lauluna kuidas hankat ehk siis isetehtud heroiini keeta. Põhimõtteliselt võidi sulle mooni kasvatamise eest anda 15 aastat, aga aiamaad olid neid isekülvidest täis ja päris nõukaajal meil neid ka keegi ei puutunud. Alles kui piir sulgus hakati sealt mahla koguma hanka jaoks. Samas mul oli vaid 1 kord võimalus näha narkojoobes inimest avalikus kohas, ja seda Moskvas. Eestlastele väljaspool hipikogukonda narko põhimõtteliselt huvi ei pakkunud, mõni arst ehk tegi.

Sõjaväkke jah saadeti seda pudi, kuid osa neist oli naš, mis tegelikult pole narko vaid tubakal põhinev kaifivahend, veidi lähedane huuletubakale.

Suur tänu info eest, mehed. Olen ise välismaal ja kehva internetiühendusega, ei saanud vahepeal isegi google otsingut kasutada ning ka Kriku poolt antud Digar.ee linki avada. Aga milnet õnneks töötab igasuguse netiga

Muide, Peeter Võsa kirjutab oma värskes raamatus "Kadunud Eesti. "Politseikroonika" lugu" peatüki "Narkoturu avanemine" all, et "sügaval nõukaajal" olnud Tallinnas Harjumäel narkomaanide ja diilerite kohtumispaik, kus müüdud kanepiplärusid ja morfiiniampulle.

Igal juhul hoiti haiglate valvetubade uksi juba 80ndate päris algusest õhtul ja öösel lukus, seda nimelt selle kalapilguga seltskonna tõttu. Paaril korral õnnestus neil küll sellele vaatamata sisse saada ning nende väljasaamisega oli tohtritel-õdedel ning autojuhtidel tükk tegemist. Nii et päris tundmatu see probleem siin polnud.

Suurem probleem kui narkomaania oli meil siin toksikomaania. Kummiliimi müümine alaealistele keelati millalgi 1980-ndatel lausa ametlikult ära ja ega "Vennaskond" bensiinijoomise laulu tühjale kohale teinud.

Raul Kaasiku juttu: http://www.ut.ee/tervis/opetajatele/toksikomaania.html Encoding peaks olema "Windows (Baltic)", et normaalselt saaks lugeda.

Lemet kirjutas:Igal juhul hoiti haiglate valvetubade uksi juba 80ndate päris algusest õhtul ja öösel lukus, seda nimelt selle kalapilguga seltskonna tõttu. Paaril korral õnnestus neil küll sellele vaatamata sisse saada ning nende väljasaamisega oli tohtritel-õdedel ning autojuhtidel tükk tegemist. Nii et päris tundmatu see probleem siin polnud.

Sellega seoses tulli ühtäkki meelde, et isegi Holger Puki 1978a ilmunud tuntud noorsoojutustuses "Rein ja Riina" tahtsid mingid koletud pätid (Kaabud vms) iga hinna eest haiglast morfi hankida.

Kriku kirjutas:ja ega "Vennaskond" bensiinijoomise laulu tühjale kohale teinud.

Laulu tean, aga bensiini on ka vist rohkem sisse hingatud..krt, kas selle joomine fataalselt ei lõpe?

Sektor gazovoi ataki kirjutas:Loe V Wiedemanni "Püha kaljukitse radadel"

Sama autori "Maagide kool" on tuttav, aga seal kirjeldati rohkem kodukeemia tarbimist Tänud!

Jah, A 76 joomine on kõnekujund.

LISATUD: Viga parandatud, aitäh!