www.militaar.net

Polügaamia on Saksamaal juba praegu kriminaalkorras karistatav

Kooseluseadus oli ühe tõe peale surumine kogu ühiskonnale, selles mõttes oli Varro Vooglaiul õigus, aga inimlikuma, õiglasema, vabama tõe. Selline jõu kasutamine on osa poliitilisest protsessist: tunnista seda, ja kui sul on mingid väärtused, siis võta nad julgelt ja terviklikult omaks, tee nad endaks.

Kas see kehtib ka selle kohta, mida ja kuidas me pagulaskriisist räägime?

Jah. Rassipõhine ahistamine ei ole vale selle tõttu, et vähendab liitlaste tahet meie riiki kaitsta või IT-tööliste soovi siia töötama tulla, vaid et teiste inimeste ründamine ja alandamine sellepärast, et neil on sinust erinev nahavärv, on vääritu ja ebamoraalne. Ja see oleks täpselt sama ebamoraalne ka siis, kui see meie välismainet ja majandust kuidagi ei mõjutaks.

Ma saan aru, et see võib olla lühiajaliselt, taktikaliselt kasulik. Aga kui me räägime moraalsest läbikukkumisest ainult julgeoleku ja majanduse keeles, siis lihtsalt kinnistame maailmavaadet ja identiteeti, kus teisi tasandeid ja argumente peale sõjaliste ja rahaliste ei olegi. Juhul, kui otsustajad või valijad pole võimelised muud keelt mõistma, on see võimetus, mis vajab ületamist, mitte põlistamist.

Mis selliste ennast ja teisi ahistavate hoiakute allikas võiks olla?

See, millest ei räägita: Nõukogude Eesti.

Kujutades vanemat ­põlvkonda juuripidi nõukogude kogemuses kinni ja pärast neid iseenesest saabuvat sellest puutumata põlvkonda, on praegune mõtteviis vabastanud võimul oleva põlvkonna vastutusest vaadata otsa Nõukogude aja püsimõjudele.

Ent trauma represseerimine viib alati selle kordamiseni, nii üksikisikute kui rahvuste puhul. Ja selles lõksus on praegu kogu Ida-Euroopa eliit. Nõukogude režiimi sisendatud hirmu, umbusku ja küünilisust eitades kindlustatakse vaid selle kestmist endas, ja edasikandumist järgmistele põlvkondadele. Ehk seda, mille vastu väidetavalt enim ollakse. Kuna ise ei suudeta muutuda, takistatakse ka ülejäänud ühiskonna muutumist.

Kes see härra on või miks teda intervjueeritakse, ei oska öelda, aga tundku Kodumaa oma kangelasi.

Siim Nurklik – formaati mitte mahtuv mees

26aastane Siim Nurklik on oma põlvkonna hääl, sõnaosav, tundlik ja suurt pilti haarav, formaati mitte mahtuv mees.

http://ekspress.delfi.ee/areen/siim-nur ... d=28356207

Osas kapitalistlikes ühiskondades on see niivõrd ekstreemne, et mingit alust praktiliselt ei eksisteerigi. Keegi ei küsigi enam popstaarilt, kas ta kirjutab oma lood ise; hästi müüvalt arvamusliidrilt, millel ta jutt põhineb; või saatejuhilt, firmajuhilt, parteijuhilt, miks ta seda tegelikult teeb. Minnakse kaasa. Samas leidub ka väljapaistvaid isiksusi, kes üritavad süsteemi ületada-allutada, või on iseendast formaadi teinud: viimastel aastatel näiteks Jon Stewart, Russell Brand, Judd Apatow, Lady Gaga, Alexa Chung, isegi Megan Fox ja miks mitte ka Barack Obama. (Eestis tekitab kohalik kommertsmeedia kultuuriliselt peamiselt nalja ja piinlikkust, poliitiliselt peamiselt muserdatust ja tuimust.)

Kuna Türgi riigilt pole abi loota, asutavad süürlased Istanbulis ise kliinikuid, koole ja toiduabi punkte.

„Milliseid arstlikke protseduure te siin ametlikult teha tohite?” küsin räämas välimusega rajoonis süürlaste erakliinikus. „Mitte ühtegi,” kõlab aus vastus. Läbi seina kostab hambapuuri võigas pinin.

Dr. Suleiman Shihadeli on sõjapõgenik ning Süüria kliiniku silmaarst ja üks eestvedajaid. Tuhmi hoone kahele korrusele on ehitatud korralik arstikeskus, mis pakub mitmekülgset arstiabi. Ainult operatsioone tehakse koostöös Türgi kohaliku haiglaga. See on omapärane kliinik, kus nii patsiendid kui ka arstid on Süüria sõjapõgenikud. Siinsed põgenikud ei suuda endale Türgi kliinikutes ravi lubada, kuigi meditsiiniprobleeme on kuhjaga. Shihadeli sõnul tuleb tegeleda ka sõjahaavade taastus­raviga, kuid peamine mure on vaesusega seotud haigused. Nigelad eluruumid, kehv toitumine ja vähene hügieen rikuvad tervise ja hambad.

Ametlikult ei tohiks see kliinik inimestele ravi pakkuda ega kõrgelt haritud Süüria arstid Türgis praktiseerida, sest riigi seadused ei võimalda seda. Kliinikul on luba tervisekeskuse avamiseks, kuid mitte seal ravimiseks. Selline suhtumine on Türgi ja Süüria põgenike vahelistes suhetes sümptomaatiline. Riik ei soostu tugisüsteeme looma, kuid on mõistnud meeletut vajadust nende järele. Seetõttu on süürlastele antud vabadus ise teha ja valitsus on vaikiva kokkuleppe kohaselt silma kinni pigistanud.

Samalaadses olukorras on ka kaheksal korrusel laiuv Süüria laste koolimaja. Põgenike endi asutatud koolil lastakse tegutseda, ent selle sulgemine poleks võimude jaoks keeruline.
Abituriendid, kellest paljud on pere ainsad toitjad, registreerivad end lõpueksamile.

Koolimaja on suve hakul tühi. Pingid ja lauad, milletaolisi võis Eestis kohata 1990-ndate kooliruumides, loovad nukra meeleolu. Õpetajate toas liigub aga nii õpetajaid kui ka õpilasi ja direktor Usama Hanafi laua ääres on järjekord.

Abituriendid, kellest paljud on pere ainsad toitjad ja peavad kooli kõrvalt ka leiva lauale tooma, registreerivad end lõpueksamile. Kui varem polnud Süüria kooli diplomiga ülikoolides midagi peale hakata, siis nüüd avab rahvusvaheliselt tunnustatud lõputunnistus neile ka kõrgkoolide uksed. Direktor Usama Hanafi kiidab Türgit vähemalt ühe asja eest: sel aastal lõpetavad abituriendid saavad rahvusvaheliselt tunnustatud diplomi, mis annab võimaluse ülikoolis edasi õppida.

Poiste probleem on pere toitmise kohustus. Hanafi käib sageli mööda linnatänavaid ja räägib lastega. „Küsin, miks sa koolis pole. Nad ütlevad, et perel pole kooli jaoks raha. Aga neil ei ole raha vaja,” selgitab Omar. Koolimaja ei kuulu riigile, vaid seda üüritakse, mistõttu tuleb maksta üüri ja õpilastelt õppemaksu võtta. Tegelikult on kolme sorti tasumist. „Ühed maksavad oma kooliraha ise, teistele on leitud nii-öelda sponsorid, kes toetavad konkreetse õpilase haridust. Kolmas grupp ei maksa midagi. Kedagi ei saadeta ukselt minema, kui neil raha pole,” räägib Hanafi.

Kui pere ei pea kooli eest maksma, jääb ikkagi igapäevaste kulutuste katmise mure. Seetõttu on kool sunnitud tegema vanematega kompromisse, mis lubaksid ka varateismelistel kooli kõrvalt tänavatel ebaseaduslikku tööd teha. Selles koolis töötab koolitundide kõrvalt ligi 5% teismelisi. Taskurätikute müümine ja koolitunnid jaotatakse graafikute alusel ära.

Ainus pääsetee: lapsed

Lapsed on Süüria perede ainuke väljapääs vaesuslõksust. Aga kuni neil puudub ligipääs haridusele, jääb lõksu luuk suletuks. Hanafi kool üritab lõhkuda paradoksi, et töötamiseks peaks enne koolis käima, kuid kooli eest tasumiseks peaks töötama.

Süüria koole on Istanbulis nüüdseks juba üle 50, aga seda on ikkagi vähe ja lapsed on koolitundide asemel endiselt tänavatel. Eelmise aasta lõpus elas Istanbulis ligi 100 000 (mõne allika andmetel on Istanbuli pagulastest koguni pooled alaealised) last, ent koolis käis neist ainult neljandik.

Olukord oli trööstitu ja väljavaade, et peale kasvab hariduseta jäetud kadunud põlvkond, on lõpuks viinud esimeste tegudeni. Jaanuaris avas Türgi õhtuti, pärast kohalike laste koolipäeva lõppu oma koolide ruumid Süüria koolide jaoks tasuta. ÜRO hakkas toetama Süüria koolide õpetajaid 900 liiriga kuus.

Need on kaks üliolulist sammu, mis on viinud Istanbulis koolis käivate süürlaste arvu 45 000-ni. Aga seda on ikka vähe. Nagu on vähe ka raha, mida makstakse õpetajatele. Türgi pedagoog saab kõige vähem kolm korda rohkem. Ent see on siiski üks väheseid näiteid, kus toimib vähemalt mingi konkreetne toetus. Enamasti on süürlased jäetud omapäi ja abi otsimiseks pöördutakse omade poole.

Usama vend, Ayman Hanafi veab samas rajoonis, kus elab oma perega ka Majed (vt eelmine lugu), organisatsiooni Takafalu, mis keskendub leskperede abistamisele. Leian ta trepil istumas ja traditsioonilist muslimiriietust kandva naisterahvaga vestlemas. Naine kurdab talle oma pere rasket saatust. Ayman teab seda peret ja sedagi, et nad vajavad abi. Paraku teab ta ka seda, et osa sellest loost on vale. Jah, põgenikud on harjunud oma teekonnal valetama.

Selliseid abipalujaid kohtab ta iga päev kümnete kaupa. Kui on võimalik, aidatakse, või soovitatakse pöörduda mõne teise organisatsiooni poole. Väikseid pagulasi abistavaid MTÜ-sid on tekkinud tublisti.

Probleem on aga selles, et kõik teevad oma väikest asja, ütleb Hanafi. „Süürlased vajaksid seda, et need organisatsioonid saaks koos tegutsema panna.” Põhiline probleem on aga töö leidmine. Oma sissetulekuga kaoks vajadus pideva abi järele. Hanafi ootab ÜRO-lt initsiatiivi, et luua süürlaste jaoks tööhõivega tegelev keskus, mis pakuks ka lihtsamat väljaõpet.

Kuid ka tööturul on süürlased hakanud ise võimalusi looma, Istanbulis võib juba kohata süürlaste poode ja restorane. Olukorras, kus riik ei aita, loob kogukond enda eraldiseisvalt toimivat ühiskonda. „Me juba teeme seda kõike riigi abita,” vastab Hanafi küsimusele, kas süürlased võiksid Istanbulis luua Türgist sõltumatu süsteemi.

Seejuures hoitakse tugevalt kinni traditsioonidest. Koolides õpetatakse Süüria õppekava järgi ja vähesed sooviksid oma lapsi Türgi kooli panna. Siiani usutakse, et kui sõda saab kodumaal läbi, siis pöördutakse tagasi. Ilmselt on ka see neid oma varasemas kultuuriruumis kinni hoidnud.

Aga kui sõda ei lõpe, suureneb süürlaste hulk Türgis veelgi. Poole miljoni inimese poole rühkiv Istanbuli pagulaste kogukond, kellel pole ametlikus riigis võimalusi ega kodakondust, loob jõudsalt enda eraldiseisvat süsteemi.

Kõrgelt haritud ja Süürias korduvalt vahistatud mees peab äraelamiseks mitmel töökohal rabama.

Ahmed Naseri juurde sõidab Istanbuli kesklinnast pea tund aega. Uued korterelamud kõrguvad taeva poole, kuid Naser vajutab liftis nuppu „–2”.

Ühetoaline korter asub sügaval maa all. Seal ootab meid Naseri naine ja väike poeg. Naser oli Süürias õpetaja ja opositsiooniline ajakirjanik. Tal on magistrikraad filosoofias, kuid nüüd peab ta keldrikorruse toa üürimiseks kahte töökohta piidama: päeval õpetab ta koolis, õhtul töötab kokana.

Naser hoiab siiani rahakoti vahel paberit, mille sai pärast vanglast vabanemist. Al-Assadi režiim on ta kolmel korral vahistanud, neist ühel juhul kannatas ta ka julma peksmist. See paber ütleb lihtsustatult, et Naser on oma karistuse ära kandnud, on vaba ja võib tööle minna. Miks ta seda praegu kaasas kannab? Naser muigab. Ta räägib läbi nalja – ka kõige hirmsamatest asjadest, juskui oleks see väljapääs läbielatuga toimetulemiseks. „Kui ma hommikul ärkan, pean ma iga kord uuesti aru saama, kus ma olen,” ütleb Naser naljaga. Nagu ka seda, kuidas ta kopteri häält kuuldes instinktiivselt seina äärde tõmbub.

Õnnelik pääsemine

Naser oli Süürias tagaotsitav juba enne kohalikku revolutsiooni, peamiselt oma tekstide tõttu. Pärast pikka varjamist saabus hetk, kui ajakirjaniku töö eest tasu vastu võtma minnes selgus, et väljamakset ei saa teha. Teenindaja palus Naseril poole tunni pärast tagasi tulla, kuid helistas siis ning ütles, et Naseri nime sisestamisega on probleem, ja soovitas tal raha järele mitte tulla. See vihje võis Naseri elu päästa.

Kiiresti korjas Naser oma asjad kokku ja asus Türgi poole teele. Kui piirivalvurid ta peatasid, ütles ta inglise keeles, et läheb üle ja kõik. Ilmselt ei saanud türklased temast aru ja nii ta üle piiri jalutas. Ta kohtas peagi oma tulevast naist ja nende poeg sündis juba Türgis.

Istanbuli peetakse maailma suurimaks süürlaste pagulaslaagriks, kuid laagrile omaseid tunnuseid seal pole. Ainult 10% sõjapõgenikke elab laagrites, ülejäänud on end peitnud linnadesse, kus on aga sattunud olukorda, millest hullem on ainult kodus käiv sõda. Eesti Päevaleht käis Istanbulis ja otsis linnapagulased üles.

Istanbuli Taksimi väljak paistab silma kaht liiki tegelaste poolest, kes on väljakule omaseks saanud: kartmatult keset kõnniteed põõnavad kassid ja väiksed Süüria poisid, kes müüvad möödujatele taskurätikuid.

Hulkuvate kasside eest hoolitsevad kohalikud kogu hingest ja kuumal kivil põõnutaval kõutsil pole põhjust midagi peljata, aga süürlastega on teised lood.

Poisid on pidevalt valvel. Kui kusagilt ilmub politsei, kaovad nad hetkega kitsaste tänavate vahele. Müümise või kerjamisega vahele jäämine on nende suurim hirm.

ÜRO andmetel võõrustab Türgi umbes 2,8 miljonit Süüria pagulast, see on maailma suurim hulk.

Istanbulis elab umbes 360 000 registreeritud sõjapõgenikku, kellele pole antud isegi rahvusvaheliselt tunnustatud pagulase staatust. Nende seal viibimise muudab võimalikuks väike valge lamineeritud paberitükk, mida teatakse kui „kimlik”. Kui poisike äritsemisega vahele jääb, võetakse see valge tükike kindlust ära nii temalt kui ka ta perekonnalt. See aga tähendab saatmist piiriäärsesse pagulaslaagrisse. Sellest saatusest räägitakse lastele hirmujutte.

ÜRO andmetel võõrustab Türgi umbes 2,8 miljonit Süüria pagulast, see on maailma suurim hulk. Lõunapiiri lähistel on ka pagulaslaagrid, kuid hinnanguliselt elab seal ainult 10% Türgis asuvaid pagulasi. Enamik põgenikke on end linnadesse sisse seadnud ja Istanbul on esimene valik. 14 miljoni elanikuga linnas peitub umbes Tallinna jagu pagulasi, enamik neist süürlased.

Teiste taskurätimüüjate seas on Majed, üliaktiivne kuueaastane poiss, kes on abiks 13-aastasele vennale. Raha hakkasid nad tänavatel teenima aasta tagasi, kui Majed oli viiene. Tavaliselt müüvad nad vett ja küpsiseid, kuid praegu on ramadaan. „Keegi ei joo vett,” selgitab Majed.

Ramadaan on sügavalt islami usku Istanbulis paastukuu, kus päevasel ajal hoidutakse söömisest ja joomisest ning päikese loojudes lastakse toidul hea maitsta. Päeval loiud muslimid veavad end alles pärast lõunat välja ja see paneb põntsu ka süürlaste ärile.

250 eurot kahe pisikese toa eest

Majed elab ema ja õdede-vendadega Istanbuli vanalinna servas Fatihi linnaosas, kus on Istanbuli tuntumad turismiatraktsioonid, kuid Ayakapi ja Cibali asumid eristuvad Fatihi üldisest turistikesksusest.

Pesunööridesse mattunud linnaosa laguneb mäenõlvalt alla vaatava Sultan Selimi mošee all rahulikus rütmis. See kesklinnale üllatavalt lähedal asuv piirkond on saanud üheks Süüria pagulaste põhiliseks elupaigaks.

Istanbulis ei ole suuri aguleid, kuhu sõjapõgenikud oleksid koondunud. Need 360 000 registreeritud ja arvatavasti paarsada tuhat teadmata asukohaga hinge on end linna peale laiali laotanud. Elamist otsitakse sealt, kus see on kõige odavam, ja see piirkond pakub selleks võimaluse. Sageli asub odavatest odavam korter keldris ja sageli küsitakse süürlaselt kõrgemat hinda. Järsk pagulaste juurdevool on ka kinnivaraturule mõju avaldanud, mistõttu peavad sõjapõgenikud ka uberike eest kõrget hinda maksma.

Majedi ema juhatab meid maja uksest sisse. Hoone on keskmise Istanbuli kortermaja näoga, kuid siin on sageli fassaad sisust kaunim. Laskume korrus allapoole. Madal ukseava viib meid keldrikorterisse, kus napilt maapinnani ulatuvatest akendest paistab sisse õrna valgust.

Korteris on köök, kus vaevu mahub ümber pöörama, ja kaks tuba, mille seinu ääristavad põrandale pandud madratsid. Kineskoopteleviisorist kiirgavad hääled lisavad nukrates toonides paigale multifilmilikku eluvaimu. See on kaks aastat olnud seitsmeliikmelise pere kodu. Enne korteri leidmist elati ligi kolm kuud parkides ja hoovides.

Kahe pisikese toa eest tuleb emal iga kuu tasuda ligi 800 Türgi liiri. See on umbes 250 eurot. Ema on lesk, mis islami perekonnas tähendab, et lapsi peetakse orbudeks. Emal pole õnnestunud tööd leida ja riik toetust ei anna. Seetõttu tulebki pere sissetulek üksnes Taksimi platsilt. Kuuest lapsest pooled käivad nii-öelda tööl. Selle raha eest suudetakse üür koos muude korterikuludega ära maksta.

„Mis elu see on? Lapsed peavad tööl käima, et üüri maksta,” arutleb ema. Ent valikuid pole. Nende pere elamu pommitati Süürias maatasa, viies hauda ka osa perest. Kodutu ja hirmununa võeti smugeldajate abiga ette teekond Türki. Pärast piiri ületamist ei mindud aga pagulaslaagrisse, vaid võeti suund Istanbuli peale.

Süürlased arvavad, et linnas on neil rohkem võimalusi kui telklaagris. Majedi ema räägib, et tema tädi olevat nädalaid järjekorras oodanud, et laagrisse sisse saada. Seetõttu otsustati linnas õnne proovida. Saabudes on pagulastel lootus, et linnas saab oma elu uuesti üles ehitada, kuid pettumus saabub kiiresti.

Majedi perest jalutuskäigu kaugusel, Feneri piirkonna pudenevate puumajade vahel on madal roosakas hoone, mille pooleldi maa alla ehitatud alumist korrust jagavad kolm perekonda. Igale perele on tosina ruutmeetri jagu ruumi. Kolm sülelast magavad häirimatult seinaäärsetel madratsitel nagu Taksimi platsi kassid. Seda tuba jagab kaheksaliikmeline perekond.

Olukord on väljakannatamatu, ohkab pereisa. Istanbuli tulekut veidi isegi kahetsetakse, kuid teist teed ei ole. Süürias ootaks surm, tõdeb ta. Väiksest aknast tungib sisse minarettidele kinnitatud ruuporite kutse pärastlõunasele palvusele. Isa läheb teise tuppa ja laotab vaiba põlvede alla.

Tööl ei käi peres keegi. Ema on saanud üksikuid tööotsi alandava palga eest. Süüria tööjõudu kasutatakse Türgis julmalt ära. Paljude esimene ja ainus võimalus tööd saada peitub tekstiilitööstuses. Kahenädalase pikkade tööpäevadega töö eest saadakse ligi 200 liiri, mis on mitu korda alla miinimumpalga. Süürlasi võetakse enamasti tööle mustalt ja kohtadele, mida keegi eriti ei taha.

Süüria põgenikele anti alles selle aasta kevadel õigus ametlikult töötada, ent see pole vähemalt siiani oodatud tulemusi andnud. Kõvasti alla 1% süürlasi on siiani avaldanud soovi saada ametlik tööluba. Tööandjad aga ei soovi neid tööle võtta just seetõttu, et nad pole valmis miinimumpalka maksma.

Ainsad tööotsad on suutnud saada pereema: kas mandleid koorima või käsitööd tegema, kuid tasu on sümboolne.

Pere vanim poeg Hassen on küll tööeas, kuid paraku pole ta töövõimeline. 20-ndate eluaastate alguses Hassen peksti Assadi sõjaväes peaaegu surnuks, tema selg on justkui Süüria konflikti kaart, kus elektrijuhtmega löödud armid tähistavad rindejooni.

Perekonnad elavad omamoodi lõksus, millest on raske väljapääsu leida. „Võib-olla kui lapsed lõpetavad kooli ja saavad parema töö...” arutleb Majedi ema tuleviku üle. Aga lapsed ju ei käi koolis, vaid teenivad üüriraha. Kui taskurätikuid ei müü, pole millestki elada. Kui müüd, ei saa koolis käia. Türgi toetuseta on linnapagulaste jaoks ühiskonnaredelil järgmise sammu astumine äärmiselt keeruline.

Sügisest tahab ema siiski veel mõne lapse kooli saata. Meie külaskäigu ajal sai ka teine perekond teada, et laste Süüria kooli panemiseks ei olegi raha maksta vaja.

90 miljonit eurot abiraha

Suurimad probleemid on Türgis just linnades elavate pagulastega. Peale majandusliku surve on neil piiratud ligipääs informatsioonile ja avalikele teenustele. Kuna nende tegelikku asukohtagi on raske kindlaks teha, on raske ka aidata. Peale kohalike valitsusväliste organisatsioonide suureneb pidevalt ka rahvusvaheline surve linnapagulaste aitamiseks. Märtsis ja aprillis aktiveeriti esimene osa (40 miljonit) kokku 90 miljoni euro suurusest humanitaarabi paketist. Sellest saab toiduabi ligi pool miljonit Süüria pagulast, kes elavad väljaspool laagreid, ja kolm korda sama palju laagrilisi.

Tegemist on maailma toiduorganisatsiooni (WFP) ja Euroopa Komisjoni ühe ajaloo suurima lepinguga, mille raames aidatakse üht konkreetset riiki.

Rootsi kavatseb teha vastuolulise vanusetesti 18 000 põgenikule, kes väidavad, et nad on alaealised. Võimud usuvad, et 70% neist võivad oma vanuse kohta valetada.

„See ei ole pelgalt varjupaigaprotseduur, see on vajalik majutamisturvalisuse tagamiseks,“ ütles Rootsi justiits- ja migratsiooniminister Morgan Johansson. „Täiskasvanud peaksid elama koos täiskasvanutega ja lapsed koos lastega, mistõttu me üritamegi viia protseduuri läbi nii kiiresti kui võimalik.“

Test on vastuoluline, sest ekspertide sõnul ei suudeta praegu veel ühegi meetodiga 100% kindlusega inimese vanust määrata.

Kurikuulsa Kölni uusaastaöö ahistamise juhtumis süüdistatud 58 mehest olid Kölni prokuratuuri andmetel pagulased kolm, aga rahvas väljendas oma nördimust loosungiga: pagulased – te pole teretulnud!

So it was with relief that supporters of mass migration leapt upon an interview with Mr Bremer in respected German newspaper Die Welt, which they claimed showed that just three of the 58 suspects arrested in connection with the Cologne attacks were refugees.

They led to calls for a rethink of Angela Merkel's open door asylum policy
But the furious prosecutor shot back, insisting his remarks were taken badly out of context and twisted to fit a pro-refugee narrative.

He blasted: "The overwhelming majority of persons fall into the general category of refugees.
"They have various legal statuses, including illegal entry, asylum-seekers and asylum applicants. That covers the overwhelming majority of suspects."

The confusion appears to have arisen because certain news outlets and campaigners were working on the basis that only people from Iraq and Syria count as refugees.

Chief Prosecutor Ulrich Bremer stated that "the overwhelming majority" of suspects were asylum seekers and illegal immigrants who had recently arrived in Germany.[32][33] He refuted recent media reports that claimed otherwise.[32][33] By 9 April, police in Cologne had identified 153 suspects, 24 of whom were in investigative custody.[4][5][7][14][34] 149 of the 153 suspects of the Cologne crimes were non-Germans, many of them asylum seekers or illegal immigrants. 103 of the 153 suspects were from Morocco or Algeria. 68 persons were asylum seekers; 18 were residing in Germany illegally, and the legal status of 47 persons was unclear. Four persons were underage, unaccompanied refugees.[7][35][36][37][38][39]

Aktueller Stand der Silvesternacht von Köln:

1182 Anzeigen
1276 Opfer
497 sexuelle Übergriffe mit 648 Opfern
284 wurden zugleich Opfer eines sexuellen Übergriffs und eines Eigentumsdelikts
5 vollendete Vergewaltigungen
16 versuchte Vergewaltigungen

73 Täter waren Flüchtlinge
36 Täter hielten sich illegal in Deutschland auf
Bei den Anderen Tätern ist der Aufentahltsstatus ungeklärt (Passverlierer).
55 Täter waren Marokkaner
53 Täter waren Algerier
22 Täter waren Iraker
14 Täter waren Syrer
14 Täter waren Deutsche mit Migrationshintergrund

ambur123 kirjutas:..pärast artikli NARKOPOLITSEI JUHT: Rootsi metsistunud äärelinnades loobitakse politseid süütepudelitega ilmumist jäin mõtlema, et huvitav, mis avameelse intervjuu andnud politseinikust pärast kodumaal edasi sai ... Kas lastakse rahus edasi töötada või tegid talle "sallijad" juba üks-null ära?

ruger kirjutas:Sakslaste statistika Kölni uusaastapidustustel toimunust

Aktueller Stand der Silvesternacht von Köln:
73 Täter waren Flüchtlinge
36 Täter hielten sich illegal in Deutschland auf
Bei den Anderen Tätern ist der Aufentahltsstatus ungeklärt (Passverlierer).
55 Täter waren Marokkaner
53 Täter waren Algerier
22 Täter waren Iraker
14 Täter waren Syrer
14 Täter waren Deutsche mit Migrationshintergrund

http://www.focus.de/panorama/welt/laut- ... 58111.html

Huge of weapons belonging to the Islamists found near one of the mosques in North Rhine-Westphalia. The result of the search was the discovery of a large box filled with typical military weapon illegally smuggled into Germany.

From the information you gave the press representative of the CDU Ismail Titipa that last week the SEC (Special Forces Commando) conducted the search that led to the capture huge cache of weapons hidden in a cold store.

We are threatened with danger from the fundamentalist Salafi who are willing to use violence, arming in Germany. This discovery only confirmed my fears - said in a statement that he made to the press Tipi. He goes further in his thoughts suspecting that secret arsenals of weapons were deployed in other parts of Germany. Hamburg's special forces also warned against the growing number of armed supporters of jihad. To date, the service was able to identify about 300 supporters of jihad staying in Hamburg. But allowed the possibility that there are many more.

- Fear is big. Sleeper cells in Germany receive assistance from the intelligence services of countries hostile to us oriented. With such a hidden weapon arsenałom sleeper cells and jihadists are properly armed and will be ready to attack. That's what I'm afraid of. Policy should talk about it openly - says policies.

Then he adds: - If these concerns prove to be unfounded, we can assume that the secret caches of weapons are prepared to carry out a series of terrorist attacks not only in Germany but across Europe. It would be great negligence on our part if we have not identified the danger and do not execute the found weapons.

The problem is that many battle-hardened young Salafists returns from war zones to Germany in the guise of the so-called. refugees - reports the press Tipi. We need to see this threat as soon as possible to deal with it. Our professionals should closely watch this phenomenon. Politicians should be clearly informed about the threat - continues - to report a possible danger, educate citizens to make you able to notice a disturbing event. The problem Salafists and terrorism under the sign of IS always increases when the it does not respond. Here we all bear responsibility for this.

In connection with his involvement in political issues Salafist politician he was harassed and his direction showered threats.

Last year, French police during a search of three mosques discovered a similar discovery - 334 weapons. Then they were arrested 223 people.

Earlier this year, the Swedish lawyer warned of the coming general attack IS Europe in September. His information is confirmed by the German intelligence services. Swedish police recently warns that their country is treated as a gateway for terrorists.