www.militaar.net

Selini vale
Laura Backes

See oli puhas juhus, et ta neid kohtas. Seda ütleb ta endale alati, kui kõik lootusetuna tundub.

Tegelikult tahtis Selin Gören ainult mõne sõõmu värsket õhku hingata pärast üht ängitsevat õhtut jaanuari lõpus. Ta vanavanemad Anatooliast olid külla tulnud ja nende jäikade tõekspidamiste kuulamine viskas üle. Kaua sa ikka jõuad kuulata targutusi stiilis: "Erdogan on üks õige mees, kõik kurdid on terroristid ja su pluus on ühe korraliku neiu jaoks selgelt liialt läbipaistev".

Sellest ängitsevast seltskonnast korraks hinge tõmbama pageski 24-aastane tüdruk laste mänguväljakule oma maja nurga taga, Schwetzingerstadtis (linnaosa Mannheimis, linnas Frankfurdi lähedal). Kell oli juba ühe paiku öösel, aga kümme minutit kiikumist oli alati hästi Selini stressi maandanud. Mänguplatsi taga märkas ta kolme õlut libistavat noort meest. Need olid päris noored, seda võis nende praalivast käitumisest selgelt näha. Selin Gören keeras kõrvaklappides kõlava mussi kõvemaks ja lasi kiigel end lennutada.

Ta ei märganud, kuidas keegi talle selja tagant ligi hiilis. Järsku leidis ta end maha virutatuna. Tüdruk, ära ainult pööra ümber- mõtles ta- ära ainult provotseeri neid. Võtavad käekoti ja lasevad ruttu leebet.

Aga kolm noort meest hoiavad teda kinni. Üks, kes tema ees seisab, lühikeste juustega ning araablase välimusega, haaras ta kõrist ning pigistas. Gören tõusis põlvili. Kui ta õhu ahmimiseks suu avas, toppis teda kõrist hoidev nooruk oma riista talle suhu. Teine, vist samuti araablane, rebis juba tüdruku pükse. Kolmas seletas midagi seal kõrval kas kurdi või farsi keeles.

Alul oli Selin šokis ja ei suutnud liigutadagi. Tänavalaterna valguses nägi ta ühe piinaja nägu, vinniline lõust, vuntsiude ülahuulel, nahkjakk ümbritsemas paksu keret. Siis ärkas ta oma tardumusest- ja surus hambad kokku. Mees röögatas, virutas talle vastu nägu ja sajatades jooksis kolmik minema. Selini käekoti võtsid nad muidugi kaasa.

Seliniga juhtus see, mida enamik naisi kardab, täielik õudukas. Selle olukorra tegi eriliseks tema reaktsioon. Ta teatas juhtunust politseisse. Aga. Seal rääkis ta ainult käekoti vargusest. Saksa keelt rääkivate meeste poolt. Vägistamisest ta ei iitsatanudki.

Selin Gören on edukas noor poliitik, Saksamaa Vasakpartei noorteorganisatsiooni eestkõneleja, Mannheimis sündinud. Selle jaanuarikuise juhtumini oli ta maailmapilt selge ja organiseeritud. Põgenikud ja välismaalased: head. Saksa ühiskond: halvad, sest nad on rassistlikud. Lahendus: sotsialism.

Ja siis saab tema, kes ta immigrantide diskrimineerimise vastu võitles, ahistatud meeste poolt, kes kõige järgi otsustades olid immigrandid. Sel samal öösel sai ta aru, et juhtumil on poliitiline mõõde juures, ja tegi sellest omad järeldused. (...)

Oma ameti kaudu Vasakpartei juures oli ta vägistamisele eelnenud kuude jooksul praktiliselt kõigil oma piirkonna "Refugees Welcome" meeleavaldustel osalenud. Alles eelmisel aastal oli ta külastanud põgenikelaagrit Kurdistani autonoomses regioonis Iraagis. Need asjaolud aitavad mõista, miks Gören politseile valetas.

"Minema siit!", mõtles ta, kui ta piinajad jalga olid lasknud. Ja ta jooksis läbi inimtühja pargi kesklinna poole. Siis tundis ta, et telefon oli püksitaskus alles. Selin peatus ja helistas 110 (telefonikaart oli tühi, kuid häirekeskusesse saab ikka helistada). Küsis, ega patrulli kuskil lähedal pole, teda on just röövitud ja ta tahaks röövijate tundemärke teatada. Täna ütleb ta, et ei tahtnud vägistamisest teatada ebamugavustundest, selliseid asju ei ole kerge rääkida võõrale mehele läbi telefoni. Ta ei tahtnud teadlikult valeütlusi anda. Häirekeskuse ametnik saatis tüdruku lähedalolevasse jaoskonda. Tüdruk jalutas aga edasi, üritades leida telefoniautomaati, et oma poisile helistada, et see ta peale võtaks.

Kokkulepitud kohast edasi kõndides ei mõelnud ta mitte vigastustele oma kehal, vaid meeleavaldusele Mannheimi peaväljakul, kus ta alles mõni tund tagasi oli rahvast üles kutsunud võitlusse rassismi ja seksismi vastu. Ta mõtles kõigi viimaste kuude jooksul süüdatud põgenikekodudele. Ja raevukale meediarünnakule, millega põgenikud üle valati pärast Kölni uusaastasündmusi. Ta ei tahtnud neid kolme meest minna lasta- aga samuti ei tahtnud ta, et rassistid temaga juhtunut oma kampaanias kasutama hakkaksid.

Telefoniautomaadi asemel leidis ta ühe hotelli ja palus sealt luba helistada. Uksehoidja nägi, et tüdrukuga on asjalood halvad ja helistas kohe politseisse. Mõne hetke pärast lendasid vilkurite sähvides hotelli ette kolm patrullautot.
"Kas sina oledki see, kellelt just kott varastati?"
Selin noogutas.
Politseiniku teine küsimus kõlas: "Kas need olid põgenikud?"
Tüdruk, vihane ja trotsi täis, mõtles: "Seda sa sooviksid, kuradi rassistlik ment, ai sa alles rõõmustaksid kui need oleksid põgenikud!" ja vastas: "Ei."
See olevat olnud üks "segapunt", sakslastest ja välismaalastest, mehed rääkisid omavahel saksa keeles. Vägistamisest ei rääkinud ta midagi, nii vihastas ta politseiniku suhtumise peale. Tund hiljem kirjutas ta jaoskonnas samale tunnistusele alla.

Nüüd, viis kuud hiljem kohvikus istudes, ütleb Selin, et toona juhtunu oli olnud lühiühendus. Kuul jooksis kokku, ja hiljem ei suutnud ta enam oma valede roobastest välja saada. Ta sõbranna (lillade juustega veeganist antifašist) lisab kõrvalt, et Selin käitus toona nagu vägivaldset meest kaitsev naine. Selge see, et selline käitumine oli vale, kuid aasta tagasi, kui üldine häälestatus Saksamaal ei olnud veel nii tugevasti põgenike vastu, "poleks Selinil ehk selliseid mõtteid ja kõhklusi üldse tulnudki."

Aga Selini kindel otsus, mitte kellelegi tõtt öelda, kukkus samal õhtul läbi. End oma poisi kõrvale voodisse kerinud, hakkas ta nutma. Läbi nuuksete jutustas ta kogu loo. Kui räpasena ta end tundis.

Mu mees sai vihaseks, ütleb ta. Kallaletungijate peale, aga ka tema enda peale. Ta nõudis "väga tungivalt" tüdrukul uuesti politseisse minna, jutustab Selin nüüd- ja ta hääles kõlab etteheide. Mees tahtis teda lohutada, kuid oli teisalt šokeeritud tüdruku valest.

Selin jutustab tihti nendest jaanuari lõpupäevadest ja selgitab avalikkusele, mis pani teda valetunnistusi andma jne. Ta tahab julgustada teisi "mitte sama pasa sisse astuma", tõtt väänama, sest see tundub paistvat poliitiliselt korrektne.

Kui ta tudengist poiss-sõber hommikul kooli läks, sai Selinile selgeks, et ta on tõsise vea teinud. Ta peab minema tagasi politseisse, see on selge. Kuid kust võtta jõudu selle häbi ja etteheidetega silmitsi seismiseks? Kellelt nõu küsida, ilma et teda hukka ei mõistetaks? Ta otsis abi ühest nn. Safe Spacest, need on eriti vasakpoolsete noorte hulgas populaarsed kas reaalsed või virtuaalsed jututoad, kus naised, lesbid, trans- ja interseksuaalid võivad end diskrimineerimist kartmata väljendada. Mehi neisse ei soovita. Selin on ühe sellise Safe Space liige Facebookis. Ta kirjeldas endaga juhtunut kuuekümnele grupi liikmele. Paljud rääkisid, et ka neid on seksuaalselt rünnatud. Mõned kurtsid, et politsei ei uskunud nende kirjeldusi rünnakutest, teised ütlesid, et isegi kui ründajad süüdi mõisteti, said nad ainult tingimisi ja varsti kõndisid vabade meestena taas tänaval. Osad jälle tunnistasid, et nad isegi ei julgenud politseisse pöörduda.

Selin luges kommnetaare kui ta poiss tuli seminarist tagasi. Mees ütles: "Mis siis, kui vägistajad järgmist naist ründavad? Kas mitte alles kahe nädala eest polnud üks naine lähedalasuva veetorni juures vägistatud? Ka too naine rääkis ju, et kallaletungijad nägid araablastena välja ja ka neid ei saadud kätte. Äkki on samad kaabakad?" Rohkem kui 12 tundi pärast esimest väljakutset läks Selin lõpuks tagasi politseisse. Seekord lasi ta protokolli kanda, et kallaletungijad ei rääkinud saksa keeles ja et teda vägistati. "Õudne", räägib ta praegu kohvikulaua taga, "mul pole kunagi nii häbi olnud". Ülekuulamised kestsid tunde, järgmisel hommikul käis ta politseinikutega sündmuspaigas, ja ta vigastused fikseeriti arsti poolt.

Kahe päeva pärast tuli ta tagasi koju ja lugu võinuks siin lõppeda, kui Selin poleks õhtul hilja veel kohalikku ajalehte lugenud netist. Sealt luges ta, et paarinädalatagune vägistamine veetorni juures oli "tõenäoliselt ohvri poolt välja mõeldud". Väidetav ohver andis vastukäivaid tunnistusi. Ja Selin oli just põhiliselt sellepärast oma ütlusi muutmas käinud, et arvas tõepoolest sarivägistajate pundi ringi jooksvat omas kodulinnas! Ja nüüd tuleb välja, et ohver oli oma loo vaid välja mõelnud!

Selinis kees raev, tema jaoks oli asi selge. See eelmine "ohver" tahtis immigrantide vastu vaenu külvata ja oli seepärast kogu loo välja mõelnud. Kell 3:51 kirjutas Selin oma Facebooki vihase avaliku kirja "rassistidest vägistamisohvritest kes kogu loo välja mõtlevad", samas kirjas teeb ta endaga juhtunu avalikuks. See teine naine kannab kaasüüd, et ühel "sotsialistil ja internatsionalistil" oli nii raske tunnistada, et ta oli "Lähis-Idast pärit meeste" poolt vägistatud, ütleb Selin täna. Selinit ei huvita vabandused, et see eelmine ohver oli tõenäoliselt vaimuhaige, mitte rassist.

Selin googeldab kõike, mida internetis tema juhtumi kohta kirjutatakse- ja loeb ka kõiki kommentaare. Enamik neist on rassistlikud ja näitavad juhtumi peale näpuga, et järjekordne hea näide Saksamaa ajuvabast põgenikepoliitikast. Teised kommentaarid tulevad vasakpoolsetelt aktivistidelt, kes süüdistavad, et Selin kasutab endaga juhtunut vaid ära.

Need viimased ajavad Selinil endast välja. Ja nii kirjutas ta- jälle Facebooki- vabanduse fiktiivsele meessoost põgenikule.
"Mul on meie mõlema pärast uskumatult kahju. Sinu pärast, sest sul pole turvaline, sest me elame rassistlikus ühiskonnas. Enda pärast, sest mul pole turvaline, sest me elame seksistlikus ühiskonnas." Selle kirja kirjutamist seletab ta sooviga vahet teha. Tema sõnum oli: "Igas kultuuris on seksiste, aga me ei tohi üksikute indiviidide korraldatud sigaduste pärast kõiki immigrante vastutavaks teha." See kiri sai vasakpoolsetelt sooja vastuvõtu: Tubli, et nii avalikult julges asjadest rääkida! Ja tubli, et ta oma antirassistlike vaateid ei muutnud!

Parempoolsete netifoorumites oli teine populaarsem suhtumine à la "Vägistatud sots tänab põgenikke!"
Selin sai sadu kirju, kus talle võhivõõrad inimesed talle ka edaspidiseks rikastavaid vägistamiskogemusi soovisid.

Kas Selini maailmapilt on siis vägivalla tõttu muutunud?
"Äh, ma olen ka ise immigrant", ütleb Selin, "Kas ma peaks nüüd iseennast vihkama?"
Siis lisab ta: "Probleemiks on seksistlik ja patriarhaalne ühiskond."

Aga mõned asjad on siiski muutunud. Eelmisel aastal osales ta ühel konverentsil, kus ettekandja väitis, et reaalne vabadusekaotus on karistusena põhimõtteliselt absurdne. Toona kuulas Selin ettekannet suure huviga, pea viltu, aga nüüd on ta veendunud: "Minu vägistajad kuuluvad trellide taha!"

Kahjuks pole politsei neid kolme meest senini tuvastada suutnud ja juurdlus lõpetati mais.

Selin ei taha olla ohver, ta kirjeldab end ise kannatanuna. Aga on midagi, mis on tema jaoks raske. Tema, antirassist, tunneb nüüd hirmu araablaste ees.

Mõne nädala eest, viimatisel üleriigilisel Vasaknoorte kongressil Nürnbergis kohtas ta üht vana tuttavat, Süüria juurtega sakslast. Selinile tundus järsku, et mehe ümar nägu, lühikesed juuksed ja tume nahk meenutasid tema jaoks meest, kes teda vägistas. Tüdruk tormas paanikahoos minema, ta peatus alles tagasihoidlikult sisustatud toas, kus olid kaks diivanit. Sinna olid Vasaknoored paigutanud "turvaruumi" või Safe Space'i konverentsi ajaks.

Saalis valisid delegaadid Selini taas organisatsiooni kõneisikuks, tema üritas üksinda turvatoas vaid rahuneda ja oma hirmu kontrolli alla saada. Oma vanale tuttavale saatis ta hiljem sõnumi, et asi pole temas. Aga samas palus ka, et hoia palun järgmistel päevadel minust pisut eemale.

Rootsi võimud on olukorraga püstihädas, kuna levimas on üldine arvamus, otsekui varjaks nad infot selle kohta, et ahistajateks on afgaani päritolu mehed, kes varemgi Rootsi neidude kallal kuritegusid on toime pannud.

ISIS on toonud Saksamaale pagulaste sildi all seitseteist töödekorraldajat, näitavad siseluure andmed.

Enamik grupist on vangis või surnud, ütles laupäeval ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung luureteenistuse juht Hans-Georg Maassen.

Maasseni sõnutsi on nad saanud jälile enam kui 320 kontakteerumise katsele islamistide ja põgenike vahel riigis, vahendab The Wall Street Journal.

«Suurim oht Saksamaale on islamiterror,» ütles luurejuht.

Juunis arreteeris Saksa politsei kolm terroristliku rakukese liiget, kellest kaks elasid pagulaskeskuses. Rühm plaanis rünnakut Düsseldorfile.

Maassen lisas, et tema poolt mainitud 17 juhist hukkusid kaks terroristidena rünnakutes Pariisi vastu.

Tartu ülikooli teadur Andra Siibak ütleb, et Facebookis on hakanud tekkima paralleelavalikkus.

Miks liituvad eestlased pagulasvastaste kommuunidega? Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute vanemteadur Andra Siibak asus sellele fenomenile selgitust otsima. Selleks teeb ta intervjuusid Facebooki kommuuni „Ei pagulasmassidele” liikmetega, keda on praeguseks üle 19 000. Siibaku laiema uurimuse tarbeks on tema juhendamisel valminud ka bakalaureusetöö.

Intervjueeritud grupiliikmed tajusid Siibaku sõnul, et sotsiaalmeedia on n-ö tavainimese jaoks jäänud ainsaks kanaliks, kus on võimalik oma arvamust avaldada ja enamasti tsenseerimata sõna võtta. „Grupi liikmed tunnevad, et Eesti valitsus ja poliitikud, aga ka Euroopa Liit tervikuna ei arvesta n-ö tavainimese seisukohaga pagulasküsimuses nagu ka paljudes teistes küsimustes,” seletas ta.

Samuti domineeris liitumise põhjuste seas usaldamatus – jällegi nii poliitikute ja valitsuse kui ka traditsioonilise meedia vastu. „Paljud ütlesid, et nad ei usalda traditsioonilisi meediakanaleid, ei jälgi neid, sest arvavad, et neis jagatav informatsioon on kallutatud ning korrumpeerunud poliitikute ja nn eliidi konstrueeritud. Pigem jälgitakse alternatiivseimaid kanaleid à la Nõmme Raadio, aga ka Tallinna TV-d ja välismaiseid infokanaleid,” seletas Siibak.

Selgus ka, et paljude intervjueeritute jaoks on sotsiaalmeedia ja seal jagatav informatsioon üks olulisemaid infovälja osi. „See kõik viitab sellele, et suuresti tänu sotsiaalmeediale ja sealsetele gruppidele, aga osaliselt ka tänu suhtlusportaalide ülesehitusele saame rääkida nn paralleelavalikkuste tekkimisest,” nentis Siibak.

Gerda Renteli bakalaureusetööst selgus, et paljud grupiliikmed tunnistasid, et pagulasvastased grupid võivad paanikat tekitada, kuid pigem on see kasulik. Mitu vastajat tõi esile, et parem on karta kui kahetseda ja seepärast on mõistlik enne pagulaste saabumist veidi hirmu külvata. Selle eesmärk on muuta eestlased aktiivseteks, oma kodumaa eest võitlevateks kodanikeks. Selleks kasutatakse tihti aga postitusi, mille päritolus ka avaldajad ise kindlad ei ole.

dm7 kirjutas:On see reaalne tsitaat?

"Rootsi kaitsepolitsei Säpo sai õiguse pidada registrit isikutest, kes on avaldanud poolehoidu äärmusrühmitusele Islamiriik (IS).

Säpo palus riigi andmekaitsevolinikul uurida, kas sellise registri pidamisega rikutaks terroristide toetajate privaatsust. Voliniku hinnangul seda ei tehta.

Registrisse võib kanda ainult isikuid, keda teatakse toetavat Euroopa Liidu või ÜRO poolt terroriorganisatsioonideks kuulutatud rühmitusi. Teine tingimus on see, et need organisatsioonid meelitavad aktiivselt oma poolehoidjaid kuritegusid sooritama.

Registrisse ei tohi kanda isikuid poliitiliste või usuliste tõekspidamiste alusel."

..venelastel selle kohta teinegi hea ütelus: "jesli mjortvõi, to eto na dolgo.. a jesli durak, to eto na vsegada.."
(by Borja - no ei pidanud vastu )

§ 42. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.