www.militaar.net

sg01 kirjutas: ↑31 Mär, 2023 9:59 See Rapira on nähtavasti täiesti piisav selleks, et ükstas kõik millise kaasaegse tanki veermik ja sihtimisseadmed segamini lasta.

Россия:

• Сухопутные войска — 30, по состоянию на 2016 год. (4400 на хранении)
• Береговые войска ВМФ — 18, по состоянию на 2017 год.
• Воздушно-десантные войска — 150 Д-30, по состоянию на январь 2017 год
• Войска национальной гвардии — 20 Д-30, по состоянию на 2016 год
• Росгидромет — не менее 68 Д-30

gaal kirjutas: ↑31 Mär, 2023 12:40 See veepritsimine on sääl üldlevinud komme. Enne pikka reisi pritsitakse ikka üle.
Mida meie ka mõistame kõrgemates sfäärides viibivate isikute tegemistest

Kilo Tango kirjutas: ↑31 Mär, 2023 12:43 Nähtavasti. Samas on ikkagi olemas põhjused, miks see toru relvastusest maha võeti ja konserveeriti. Ma saan aru, kui UKR seda kasutab - lihtsalt pole midagi muud. Venemaal peaks torusid ladudes lademetes olema. Tuleb välja, et ei olegi. Juhin tähelepanu, et D-30-d oli Veneaal Wiki andmetel 4570tk. Kui otsustatakse kasutada Rapirat, siis sellest järeldub, et mingil põhjusel sellest paremat relva kasutada ei saa.

AGM-114 "Hellfire" jäänused esimest korda dokumenteeritud Ukrainlaste poolt kasutatuna, selles variandis on rakett, mis tarniti Norrast, käivitatud maapealse kaasaskantava kanderaketi abil. Juhtum leidis aset Kinburgi neeme lähedal ja seda kasutas arvatavasti vaenlane Ukraina erioperatsioonide jõudude 73. mereväekeskusest Ochakovi asula lähedalt Mykolajivi piirkonnas.

NGolf kirjutas: ↑31 Mär, 2023 10:58 Ilmast Svatove piirkonnas, oli juba kevad ja sula, isegi +18 kraadi, nüüd jälle lumesadu ja talv, Kotsi video
https://t.me/sashakots/39109

hjl85 kirjutas: ↑31 Mär, 2023 19:41 10 min lahingu video. Lõpp on omaette
https://twitter.com/bigsac10/status/164 ... FuRPhYrC3Q

Lemet kirjutas: ↑31 Mär, 2023 14:36 Oli alles täna pilt netis liikumas, kus sedasama T-12 (tegelikult küll ilmselt selle modifikatsioone MT-12) vaguniga Ukrainasse saadeti. Ja võimaldab see suurtükk lisaks ravalisele mürsule tulistada ka alakaliibrilise ja reaktiivmoonaga. Nii et küllaltki tõsiseltvõetav oht soomustehnikale.

Nüüd märtsis algas Avdijivka juures järjekordne Vene vägede rünnak ja Ukraina väejuhatusel tuleb otsustada, kui suurt reservi selle tõrjumiseks kasutada. Avdijivkat lihtsalt maha jätta ei saa. Bahmuti taga asub hästi kindlustatud teine kaitseliin, kuid Avdijivka on rindel kogu Donbassi keskosa kaitsmise võti. Vene väejuhatus võib loota, et Donbassis võitlev Ukraina reserv on juba ammendatud ja kaitsjad on sunnitud minema hädareservi kallale ehk kasutama üksusi, mis on mõeldud tulevase vastupealetungi jaoks.

Igal juhul on Ukraina relvajõud Avdijivkat kaitstes väga ebasoodsas olukorras. Osaline piiramisrõngas tähendab, et tagalast varustuse ja lisajõudude (suurtükivägi, õhutõrje, luure ja elektrooniline osa) juurde tuua on väga keeruline. Kaitsjate jaoks turvalist tagalat enam lihtsalt ei ole.

Peale selle kasutavad Vene relvajõud linna rünnates teistsugust taktikat. Avdijivkat ja selle ümbrust on juba mitu nädalat õhust süstemaatiliselt iga päev pommitatud. See on olnud ka esimene kord kogu aasta jooksul, kui Vene õhuväel õnnestus süstemaatilise ründetegevusega silma paista. See näitab, kui ohtlik on Vene õhujõudude ülevõim. Linn ja sealsed Ukraina vägede pelgupaigad hävivad kiiresti ja lisajõude tuua läheb üha raskemaks.

Oktoobris määrati „erioperatsiooni“ juhiks Vene õhuvägede komandör kindral Sergei Surovikin ja Vene armee alustas pikka kampaaniat, et õhusõjas initsiatiiv tagasi saada. Algas Ukraina taristu strateegilise pommitamise kampaania. Lääne lennusõjaekspertide hinnangul oli selle põhieesmärk nõrgestada Ukraina õhutõrjet. Varem ei üritanud Ukraina relvajõud konkreetseid objekte kaitsta, vaid kasutasid varitsustaktikat. Õhutõrje ootas luureandmetest lähtudes Vene lennukite lähenemist, radarid olid välja lülitatud ja hakkasid tööle alles siis, kui vaenlane rindejoonele lähenes. Selline taktika võimaldas suurendada Vene lennuväe kaotusi ja vältida Ukraina õhutõrje omasid.

Pärast seda, kui algas pommidroonide ja tiibrakketidega tehtav „strateegiline pommitamine“, olid Ukraina relvajõud sunnitud olulise osa õhutõrjest rindelt taristu kaitsele tooma. Sealhulgas tuli radareid rohkem sisse lülitada. Niigi vähest laskemoona on Ukraina õhutõrje sunnitud jaotama ka rindest kaugemale. See suurendab ohtu, et Ukraina armee ei suuda korraga katta strateegilisi objekte ja rinnet. Seetõttu arvasid lääne eksperdid juba talvel, et Vene õhuvägi võib hakata lahinguväljale naasma.

Peale tiibrakettide ja droonide kasutavad Vene õhujõud ka kaugmaa õhk-õhk rakettide ja radarivastaste rakettidega varustatud lennukeid, mida nüüd kaasatakse kõigisse suurematesse Ukraina taristule tehtavatesse rünnakutesse. Vene kaitseministeerium teatab, et 27. märtsil Hersoni oblastis toimunud „enesetapudroonide“ rünnaku käigus õnnestus hävitada Ukraina õhutõrjesüsteemi S-300 radar. Väidet pole kinnitatud, ent väidetavat hävitatud radarit kujutav pilt paistab olevat uus. Seda, et hiljuti tulistati alla Ukraina relvajõudude hävitaja Su-27 ja piloot hukkus, kinnitavad ka Ukraina allikad. Rindejoonele lähemal ründavad Ukraina õhutõrjesüsteeme Vene droonid (tavaliselt paarikaupa lendavad luuredroonid ZALA ja plahvatavad droonid Lantset). Õhurünnakute peamine sihtmärk on aga suurtükivägi.

Pärast Vene strateegilise pommituskampaania algust hakkasid lääneriigid Ukraina õhutõrjet üles ehitama. Kui USA välja arvata, ei ole NATO riikidel selleks aga suuri varusid ning Ukraina kasutatavate Nõukogude süsteemide raketid on peaaegu otsas. Seega paistab Vene väejuhatus arvestavat, et Ukraina õhutõrje ammendub kiiremini, kui lääs suudab seda taastada.