99,99% ajast on seal postiljon, eesti energia või naabrimees. Külalise ehmatad poolsurnuks kui püss käes uksele ronid.
Iseenesest polegi ju paha Eesti Energia hästi kaugele poolsurnuks ehmatada. Parem veel, kui kohe nii surnuks (ehmatada muidugi), et hoopistükki unustaks tee ukse taha.
Universaalset enesekaitserelva ei ole. Parimal juhul võiks enesekaitserelvastus koosneda mitmest eri tüüpi relvast, näiteks kas või kolmest, püstol+ pump+ poolautomaatne vintrelv.
Jah, idee iseenesest kiiduväärt. Kõige peale tuleb mõelda. Aga miks vaid 3-st relvast? Igal tasemel tuleb kurjategijale vastulöök anda. Aeg läheb ja ka kurikaelad arenevad. Miks mitte püstol+pump+poolautomaatne vintrelv+automaatne vintrelv+5,56 kergekuulipilduja+ 7,62 kuulipilduja+r12,7mm askekuulipilduja Browning(+käsigranaadid)+TT-ks Javelin+ÕT-ks Mistral, Stinger või ZU-23-2+81mm miinipilduja+155mm FH-70? Vastavalt ründe raskusastmele valitakse tõrjevahend.
Kujutage ette kõrgtehnoloogilisi gängstereid, kes himulevad vaeselt talumehelt tema ainukest lehmamullikat laudast ära viia.
Algul tuleb sealtpoolt näljast rändajat teesklev luuraja üksi ja piilub põõsa tagant. Krõbistab akna taga ja katsub ukselinki. Peremees varjub põrandaaluses punkris ja avab salamisi majamüüris varjatud ambrasuuri. Põrutab algul püstolist, siis pumbast. Kui paugukaja on vaibunud ning luuraja ajukolju sisu mööda hoovi laiali pritsib ja seega tema maine eluküünal kustutatud saab, väljuvad metsanurgast ole nurme jooksuga lähenedes veel kümmekond irevil hammastega röövlinägu, kes oma kamraadi pärast kangesti kurjad paistavad olevat. Talumees haarab MG-3 (või veel vanast ajast tallel olnud MG-42), suunab selle laskeavast välja ja niidab selle aheliku oma paarisaja meetri pealt nurme peale maha. Ja mitte üks hing enam seal ei liiguta. Naine-lapsed samal ajal laevad linte ja peavad üle sihikuplangu silmas talutagust lagedat, kus esialgu paistab rahulik olevat. Vanem poeg püüab raadio teel saada sidet naabertalu ja kohaliku KL-staabiga. Ja juba jookseb peretütar end varjates kummargil mööda jooksukraavi aida ja küüni poole, kus igaks juhuks presentide ja heinte all õlitatult raskem tõrjerelvastus varjul on. Peremees ise aga uurib samal ajal pööningule ehitatud vaatluspunkti piludest binokliga taluümbrust. Kaksikud poisid järgnevad Javelini torusid kaasa haarates oma õele küüni suunas. Mehitavad positsioone taluõue nurkades. Kõrvaltalu raadiolainel kostub vaid raginat. KL-staap vaikib. Siis märkab peremees binokliläätsedes kahtlast liikumist ca. 100m kaugusel talutagusel heinamaal, kust hein veel võtmata. Kõrreridade liikumise järgi võiks arvata, et oma paarkümmend pahalast lähenevad sealt roomates. Koheselt annab mees teada sellest tagumisel nurgapositsioonil olevale pisitütrele, kes küll alles äsja lugemise selgeks saanud, kuid oma kodu kaitsmist vägagi tõsiselt võtab. Märguande peale vajutab ta punast nuppu nr.3 ja heinamaalõik, kus veel hetk tagasi vaid salamisi roomajate poolt liigutatavad kõrred kellegi olemasolust märku andsid, mattub tulemöllu. Laustuli ja ülespaiskuv muld on kümmekonnaks sekundiks sellel kohal nähtav ja kui tolm ning suits hajub, valitseb nurmel vaikus. Ei mingit liikumist. Samal ajal aga kostub talu peamise juurdepääsu, metsavahetee, poolt mootorimürinat. Paari minuti pärast ongi näha, kuidas nii teel, kui ka kahel poolt seda murravad läbi võsa end mingid suuremad masinad saadetuna kaugusest kostvast kurikaelte verdtarretamapanevast õelast röökimisest. Ja juba pistabki paarisaja meetri kauguselt teekäänuku tagant end välja esiteks pikk relvaraud ja seejärel ka lintidel tankikere. Aeglaselt pöörab torn end talumaja poole. Kuid kaotatud sekundid said talle saatuslikuks - nurgapositsioonil varitsev üks kaksikutest poistest kõrvatab teraskoletisele just torni ja kere vahekohta. Käib kärgatus ja tulesähvatusega paiskub torniluuk lahti. Must suitsusammas tõuseb tuulevaiksesse taevasse. Kuid samas on jõudnud võsa varjust välja ka mõlemad läbi võsa lähenevat röövlipande käsutuses olevat sõiduriista. Peremees annab talu sisevõrgus positsioonil olevatele lastele laskeandmeid ja paistab, et siiski õigeaegselt. Küünisein langeb tolmupilve üles paisates maha ja paljastab heinakihi vahelt lähenevatele masinatele vastuküünituva 23mm neljaraudse. Hetkega kukub selle tules algul üks, siis teine taluhoovile lähenev masin suitseva vrakina kokku. Koha pealt kostub vaid 4-5 suust võigast kisa ja on näha kedagi eemale roomata püüdlemas. Pereema aga vaigistab maskeeritud külgpositsioonilt üksikute täpsuslaskudega need heliallikad.
Taas võtab maad vaikus. Ikka veel üritab vanem poeg raadiosidet luua, kuid siis kostub naabertalu poolt ca. 2 km kauguselt automaadivalangute ja granaadiplahvatuste kaja. Viimaks on valjuhääldist läbi ragina kuulda naabrimehe erutatud häält. Ta olla juba ammu kuulnud meie poolt tulevat lahingukära ja valmistus ka ise samaks. Juba 2 kurikaelte kallaletungi olla ta juba tagasi löönud ja oma paarkümmend neist mullatoidule saatnud. Viimased kõigest paarikümne meetri kaugusel lauda tagaseinast. Leegiheitjaga. Nüüd aga näevat ta vaatluspunktist umbes paarisaja meetri kaugusel kirdes oma paarikümmet neist bandiitidest, kes ilmselt valmistuvad järgmiseks pealetulekuks. Kas heal naabrimehel poleks mitte võimalik sinna üks tulelöök anda? Saaks kohe kergemalt hingata. Koordinaadid oleksid sellised - .... Ja peremees saadabki keskmised poisid miinipildujat kruttima. 5.-6. klass neil juba käsil, saavad hakkama küll. Õpet on küll sellel alal veel vähevõitu, kuid pole midagi - praktika on parim õpetaja. Ja ei lähe palju aega mööda, kui juba lendavad taluhoovi positsioonilt etteantud koordinaatidele 3 järjestikust 81mm-st miini teele. Natuke ootamist ja - pu-pu-pumm. Naabrimees röögib rõõmsalt raadiosse - täitsa täkkesse, vaid mõni kurikaeltest jõudis eemale joosta.
Kuid paistab, et lugu pole veel lõppenud. Vara veel hõisata. Puulatvade kohalt läheneb ida suunast kiiresti mootorimürin ja tiivikuvihin lausa lõikab kõrvadesse. Ja juba nad ongi kohal. Kõigepealt üks ja seejärel ka teine helikopter läheneb kiirelt madallennul talumajadele. Kõrvulukustav paradelvade tuli ja raginal majaseinu murdvad kuulid. Õnneks on peremehe vaatluspunkt pööningul piisavalt maskeeritud ja ka taolise relva vastu küllaldaselt soomustatud. Tuhmid löögid vsatu 15cm terasplaati on küll tuntavad, kuid need peavad vastu. Hetk hiljem aga sekkub helikopterite relvatärinasse oma 23-ne. Tütar kihutab valang valangu järel esimesena taluhoovi kohale jõudnud kopteri kõhualusesse, tikkides sellele kauni eestimaise rahvusmustri kontuurid. Tiivikud löövad laperdama ja poolviltu prantsatab lennumasin õunapuuaia taha võserikku. Tulesammas ja plahvatusemürin. Teine helikopter on oma lennul jõudnud juba üle talu ja sooritab eemal metsa kohal tagasipööret, et taas oma relvasalvi majade pihta tühjendada. Kuid ei jõua ta oma manöövrit lõpetada. Majatagusest kaevikust lähtuv pööret tegeva lennumasina poole küünituv sutsurada näitab, et meie pesamuna on oma "mänguasjade" juurde jõudnud. Ja juba langebki kuritahtlik lind külg ees talutiigi porisesse kaldasse. Mõne minuti pärast rahunenud veepinnal jäävad nähtavale vaid sabajupi küljes laisku tiire tegev sabatiivik ja helikopteri raketiplahvatusest lõhkikistud kõhualune. Ellujäänud meeskonnaliikmeid ei paista olevat.
Kuid ka maapealne pole talu ümber veel rahunenud. Lootes kopterite poolt tähelepanu kõrvalejuhtimisele on võsast joostes väljunud paar relvadega vehkivat trobikonda, kellede näoilmed ei anna alust arvata neilt mitte just eriti häid kavatsusi. Arvavad end vist talu kaitsjaid üllatada kahest eraldi küljest lähenedes. Ühe grupi tõmbab maha talutütar, kes oma neliktorud taeva suunast hetkega taas horisontaalseks keerab ja tapva kuulivihuga üle lähenejate "paitab". Samal ajal on aga teisest küljest lähenejad jõudnud sööstjookse tehes juba oma paarikümne meetri kaugusele talumajast. Ei jõudnud nad sinnmaani küll samas arvukuses, kui võsast oma teekonda alustasid, sest pereema oli nende ridasid oma täpsuspüssiga ikka oluliselt harvendanud, kuid ... Juba lendavad talu suunas käsigranaadid, mis plahvatavad läbi aknaklaaside lennates toasügavuses. Võidurõõmsad hõisked kostuvad kalalekippujate leerist. Paraku jäid need aga üürikeseks ja sumbusid suundmiinide plahvatusekärgatustesse. Väheste veel ellujäänute eluküünlad kustutati majamüüris avanenud maskeeritud ambrasuuridest pritsiva püstolkuulipildujatulega. Talu keskmised poisid püüavad seal isa head sõna välja teenida ja paistab, et see neil õnnestus.
Saabub vaikus. Paarisaja meetri kaugusel metsasügavusest kostub käivitatavate automootorite hääli. Mõne aja pärast on kuulda masinate eemaldumist. Neid paistab olevat küll tunduvalt vähem, kui oli siia tulnud, kuid ikkagi oma kümmekond paistab ära olevat. Samasugune liikumine on toimunud vist ka naabertalu juures, sest viimase raadioteate põhjal võis otsusrada, et ka seal ei saavutanud kurikaelad oma eesmärki ja olid sunnitud lahkuma. Naabrimehe kits ei pidanud taluma kurikaelte poolt nende räpaste kämmalde nisast sikutamist. Ta jäi ikka oma armsasse eestimaisesse kodusse. Sama võisid konstateerida ka teise talu elanikud. Ei saanud nende maine vara röövlite valdusesse.
Kuid, et ennetada järgmisi samalaadseid kallaletunge rahumeelsetele eest talummeestele, peab röövlibande lõpplikult purustatud olema. Vaid surnud röövel on hea röövel, või kuivõrd hea üks röövel üldse olla saab? Lahkunud kurjamite masinamüra on küll juba vaibunud, kuid kiire eemaldumine neid seekord ei päästa. Raadiojaama ooterežiimile pnnud perepoeg toimetab juba hoovil ja mõne minuti pärast siirdub lahkunud bandiitide suunas laugel lennud droon. Muist perest on põnevusega arvutikuvarit piidlemas, samal ajal, kui aparaadiga toimetaja üritab lahkuvat kolonni objektiivifookusesse püüda. Ja seal nad ongi. Paistab, et selle talu juurest lahkunud on ühinenud naabrimehe juurest minemalöödutega ja moodustanud oma 50-meetrise kolonni, mis praeguseks on jõudnud juba peaaegu 5 km kaugusele. Mis muud, kui tegevusse! Poisid keeravad juba 120-st paika. Vanim tütar veeretab kärul miine kohale. Laseme koodinaatide peale, kui kolonni keskkoht X ristmikule jõuab. Naabrimehega on kah koordineeritud ja tema 2 toru löövad samuti kaasa. Noh, tema võib endale kahte toru lubada, temal ju suurem pere ja viljakandvat maad kah rohkem. Ja ei lähegi paju aega mööda, kui surmatoov kandam juba etteantud koordinaatide poole vuhiseb. Tükk aega vaikust ja siis - pu-bu-bahh, kusagilt kaugelt ida poolt. Drooni pilt näitab tohutut tolmupilve ja murdunud metsa. Hetke pärast jõuab kuvariekraanile 3 või 4 veoautot, mis täiskiirusel suitsulaamast väljuvad. Ühel neist paistab kastikate leekides olevat. Aga ei tohi ka neil minna lasta. Mitte ükski kurikael, kes oma räpast kärssa meie tööka talumehe vara sisse on üritanud suruda, ei tohi siit eluga lahkuda! Meeskond kohtadele! Ja juba keeratakse kõrvale liugrööbastel olev küünikatus ning vilgaste käte poolt käitatuna hakkab taeva poole end kerima juba midagi hoopis ähvardavamat, kui mingi hale 120-ne, mis just nüüd omapoolse panuse ühisesse üritusse andnud oli. See on pere au ja uhkus - FH-70, missuguse juures vaid pere pailapsed pidupäevadel pilti teha võivad ja kelle rattaid-rattakesi vaid need keerata saavad, kes end hea lapsena ülal pidanud on. Aga täna on siin häid lapsi küllaga ja relvaraud keerab end kiiresti õiges suunas. Vahemaa lahkunud paharettide vahel on kasvanud juba oma 15 km-ni ja ega mingi muu riist, kui haubits, neid enam kätte saakski. Petlik julgeolekutunne on vististi röövleid vallanud sest drooniinfo on järgmine: kolonn on peatunud Y-teeristil. Veel mõned parandused laskeandmetes ja kõlabki tulekäsk. Ilmakärakas kõlab. Üks, kaks, kolm korda. Pereliikmed, kes mehhanismi liigutamises ei osale, katavad kõrvad ja vaatavad ootusärevalt kuvarit. Esialgu ei paista miskit juhtuvat, kuid siis ... Ekraanilt on näha kohta, kus veel nüüdsama olid peatunud veokid ja nende ümber liikuvad inimkujud. Kui tolm hajus oli sellel kohal märgatavalt muutunud looduspilti. Vaid aimamisi võis oletada, et need vormitud känkrad, mis maapinnal näha on, on veoautod olnud. Inimfiguuridest pole jälgegi.
Nüüd aga on aeg tegelda taluümbruse puhastamisega. Kaksikud poisid, kes kogu selle aja ümbrusel silma peal hoidnud on, kannavad ette, et siin ja seal taluümbruse heinamaal on kuulda oigamist ja näha nõrka liikumist. Mis muud, kui tuleb selle asjaga tegelda. Tuleb pruukida ka majapidamise kõige väiksemaid "mänguasju", püstoleid, ja need asjad korda ajada. Iga pereliige saabki endale oma ja nii siirdutaksegi heinamaad ja võsa üle vaatama ning peagi kostub siit ja sealt üksikuid püstolipauke. Just-just eelnenud lahingukäraga võrreldes on see kui linnusirin. Peremees samal ajal korraldab juba koppa ja buldooserit, et üks tõsine auk põllumaale kaevata. Puhtpraktilistel kaalutlustel muidugi, sest ka surnud röövlinägu võib põllurammuna veel majapidamisele tõhusat kasu tuua.
Vaat selline asi siis. Et miks kõik tasemed relvastust ühes talumajapidamises vajalikud on. Ja mida rohkem, seda parem. Ja uhkem kah muidugi. Igaühele oma ja vastavalt vajadusele ning olukorrale.