Mõtlesin, et ei sekku siia "spetside" temaatikasse enne, kui hoog maas on, aga noh, hetkel jäi vaba aega kulutada.
Mõnede teoreetikute tarkusel pole piire. Vahepeal tekib sihuke tunne, et miks üldse sõjaväelaseks saadakse ränga õppimise ja mahvi tulemusena ning miks üldse on vaja aastaid õppimist ja teenistuskogemust, et saada heaks juhiks/arendajaks, kui tuleb üks teoreetik ja paneb kõik sõjanduse asjad joonelt paika?! Ja kui inimene on olnud ikka reaalpildist üsna kaugel, on raske ka lihtsat asja seletada. Kusjuures - imelapsi on vist täis ka üks kontor Sakala keskusest granaadiviske kaugusel. Oi viletsust.
Militaarsüsteem on keerukas organisatsioon omas maailmas, millest tegelikkuses on objektiivne pilt vast ülivähestel, kes asjaga reaalselt vähemalt aasta-paar seotud pole olnud. Puhtalt raamatute lugemine ja internetis värviliste piltide imetlemine süsteemi mõistmiseni igatahes ei vii.
Teadmiseks taskutarkuritele, et lahinguväljal soomustehnika hävitamiseks pole vaja pool miljonit või enam EEK maksvat ja liikuva sihtmärgi puhul üsna kahtlase tabavustõenäosusega poolsalajast supermürsku. Selleks kasutatakse kobarmürske, ehk kassettmürske, mis ka kallid, kuid siiski vähemalt 10...50x odavamad ja sellegi poolest võrdlemisi tõhusad. Ühe sellise 155 mm mürsu sisemuses on u 60 granaadikest, millest igaühe kumulatiivlaeng lööb kas (aktiivsoomuseta) tanki laest läbi või tekitab muid märgatavaid kahjustusi mehhanismidele/relvastusele; Ümberkaudseid jalaväelasi kostitab valusa killurahega u 10 m raadiuses.
Suurtükiväge ei kasutata reeglina punktsihtmärkide (5x5 või 10x10) vastu. Vähim normaalne kaudtulesihtmärgi pindala on 100x100, suurim vast 500x500. Vastavalt tuleülesande eesmärgile laseb siis sihtmärki vastav arv suurtükirühmasid. Kui näiteks tulejuhil tekib huvi 100x100 alal kevadkünd või lageraie teha (ja kui see on ka tuletoetusohvitseri arvates väärt mõte), võib 100x100 alasse ka mitme rühmaga korraga pool minutit (2-3 matsu/sek) summida.
Punktsihtmärk 10x10 võib olla mingi vaenlase ülemjuhataja, Bin Laden, Al Zarqawi vms kallis ja oluline element ja sinna võib siis mingi hüpermürsu läkitada. Need mürsud on aga tavaliselt väga salajased ja kaitstud. Tuleb kohale näiteks eriväljaõppega meeskond, kes toob kaasa vastavad laskeandmete arvutifailid, moona ja selle programmeerimisseadme, teeb paar pauku ära ning jätab hüvasti.
Et hulga nullidega tükihinnaga mürske lihtsalt lahinguväljale läkitada ja nendega mingeid tanke taga ajada, selleks pole isegi jänkid piisavalt rikkad (ega rumalad). Huvitavaid projekte ja uuringuid võivad nad mürskudega teha, kuid üldiselt on oluliste punktsihtmärkide kaudtulega tabamiseks olemas täppismoon, mille viivad sihtmärgile raketimootor ja elektroonika. See võib ka odavamaks lahenduseks osutuda. Lahinguväljal siblivate punktsihtmärkide tabamiseks on olemas lahinguväeliigid ja nende otselaskerelvad: automaadid, täpsuspüssid, kuulipilujad, garnaadiheitjad, raketikompleksid ja kahurid.
Rünnak ei tähenda, et läheme Riiat või Pihkvat vallutama. Rünnak võib olla ka vastuoperatsioon, ehk vasturünnak. Soomustehnika on muide tõhus ka taandumislahingus.
Kerge jalavägi on praktikas üsna "raske", sest palju kila-kola tuleb turjal tassida ja veoautoga lahinguväljal ei sõida. Kui lahingust välja rabeledes suudetakse küll ilmselt kiiresti veokitega eemalduda, siis efektiivne vasturünnak ilma vahetu soomustoeta kujuneb ohvriterohkeks, aeglaseks ja lühikeseks.
Tanke saab kaitsel ja taandudes edukalt ära kasutada liikuvate kaitstud tulepunktidena, mis katavad jalaväe tegevust ja hävitavad kiire ja täpse tulega erinevalt kauguselt vaenlase soomustransportööre, lahingumasinaid, tanke ja elavjõudu. Seejuures sobivad meie kinnisel maastikul tulevõitluseks isegi veidi vanema põlvkonna odavamad masinad. Kui tulevahetus algab 500 m pealt, ei mängi rolli, kas tanki kahur sihib/laseb 1500 või 2500 m kaugusele. Hästi maskeeritud ja osaliselt ka maasse kaevatud positsioonilt tehakse paar-kolm kiiret ja täpset lasku, misjärel eemaldutakse (suitsuseina varjus) kiirelt vaenlase tule ja vaatluse alast asudes vahetus- või varupositsioonile. Kui vaenlane on sooritnud põhipositsioonist läbimurde ja rühib soomusallüksusega tagalasse, võib tankirühma kiire kohalesaabumise ja hargnemisega sooritada näiteks varitsuse või käigult vasturünnaku tiivalt. Kergejalavägi seda üksi naljalt teha ei suuda, sest vajab esmalt aega veokitelt lahingusse jõudmiseks ja hargnemiseks. Samuti ei suuda jalavägi vasturünnakul vaenlase vastutule alla jäädes kohe edasi manööverdada, et soodsamat asetust saavutada ja edu arendada. Tõsise soomuskaitse, liikuvuse ning läbivusega tankidega on seda võimalik aga teha, hävitades või surudes käigult maha (jalaväe) liikumist takistavaid vaenlase tulepunkte ja tehnikat. Varjunud jalavägi ise on aga samas tankide täiendavateks "silmadeks-kõrvadeks". Väeliigid tegutsevad koostöös.
Liikursuurtükkide ja välisuurtükkide taktika teineteisest palju ei erine. Liikuritel kulub positsioonide vahetamisel ärasõiduks ja saabumiseks natuke rohkem aega. Vahepealse vahemaa läbivad aga veetavad normaalse tee olemasolul kiiremini. Kui liikuril on mootoririke, tuleb see koos relvaga remonti toimetada, veetavale saab aga häda pärast uue veduki kompunnida. Liikursuurtükid (hübriilahendustena) ja eriti PzH 2000 on muide väga kapriissed, kuigi enamik tõsistest lapsehaigustest on vist nüüdseks välja ravitud.
Olen täheldanud, et soomustatud liikursuurtükke muretsevad riigid, mis omavad ühtlasi juba tanke ja lahingumasinaid. Efektiivne armee koosneb üldiselt kompaktsetest ja süsteemsetest lahendustest, mitte eksperimentidest.
see lendab nööriga (millel on muidugi omad eelised aga ka puudused) ja raske. 16 meheline rühm tassib endaga kaasas 1 CLUd ja 2-3 Javlini mis nüüdseks on ehk prantslaste analogi vastu vahetatud aga võibolla ka mitte. Sama valemiga ka Stinger. Ja miks just 16 meest tead isegi.
