www.militaar.net

arenguvestluse kohta oli komissar endale ka miskid kirjalikud postulaadid kirja pannud, igatahes oma märkmikku ta aeg-ajalt kiikas aga märkmeid ei teinud; kui just salaja vestlust ei lindistanud . ja kolm märksõna olid "tulevik-olevik-minevik". tuleviku kohta nagu pikemat juttu ei olnud, frantzusi seisukoht oli et tulevik on sama tume kui Termezi öö; ja pole meist keegi "Delphi oraakel" ja sellega oli isegi komissar nõus kuigi tahtis ikka teada kuidas frantzus näeb oma kohta Nõukogude armees kuhu ta on vabatahtikult tulnud . no selle teema lõpetasin juba eos, vastasin et frantzus käsu korras kutsuti armeesse ja arvamust pole siiani keegi küsinud. sai ka komissar aru et sattus oma vabatahtlikuse jutuga libedale jääle; aga müts maha mehe ees sest veits üritas ikka edasi! et lähed ju afgaani, aitad seda rahvast, maksad võlad ära ja kui näkkab siis saad ju koju tagasi; ja kui häda käes siis tuleb ka afgaani rahvas meile appi! no seda jaburust oli ikka väga imelik kuulata haritud inimese suust, ja lõpetasin teema lakooniliselt et see ei ole ju meie sõda mille eest hing anda, aga käsu vasta ei saa isegi frantzus ja teen mida kodumaa käsib, olen ju sõdur. igatahes sai ka komissar aru et see tuleviku teema on suht tume ala ja läks sujuvalt oleviku teemale üle. olevik on olevik, austatud Sulev Nõmmik on isegi filmi selle kohta teinud et " mehed ei nuta" ja selline frantzusi seisukoht oli komissarile igati vastuvõetav ja olevikul pikemalt ei peatunud. ja võttis komissar siis frantzusi mineviku ette. no frantzusi haridusliku minevikuga oli ta juba kursis sest seisis kõrval kui väeosa juhile oma CV-d ette lugesin, aga tema tahtsis ikka urgitseda kaugemale, noh et frantzusi hingest aru saada. frantzus tunnistas ausalt et juba lasteaias laulsin ülistuslaule suurele Leninile, aga millegipärast pani vanaema seda pahaks ja oma käega pannkooke ma võtta ei tohtinud peale Lenini luuletuse lugemist olen olnud edukas oktoobrilaps ja veel kõvem pioneer sest olin isegi mingi väike ülem oma malevas! küsis ka komsomoli kohta aga siis oli frantzusil muidugi " ai ämm sorri", et ei võetud vastu õnneks! aga see teda muidugi ei heidutanud, arvas et meie võiduka armee parteiorganisatsiooni ridadesse kannataks ikke kandideerida . no mis liig see liig, isegi frantzusi jaoks . hakkas siis politruk täpsemalt uurima et kust frantzus üldse pärit on, no mingil määral ta oli kuulnud et miski pribaltika kuskil suure riigi perifeerias on olemas; õnneks oli Lenini kabinetis kus meie vestlus toimus ka gloobus olemas seinal, lamedamaa olekus muidugi, ja näitasin sellepealt esimese kättejuhtuva nööpnõelaga kust frantzus pärit on. igatahes komissarile oli täitsa üllatus et seal suure kodumaa servas ka inimesed elavad . suurvene värk; Revalist polnud ta miskit kuulnud, ja "Riga" oli tema jaoks välismaa pesumasin; et kuulnud oli aga näinud veel polnud aga suht järjekindlalt tahtis komissar ka frantzusi vanemate ja nende päritolu ja ühiskondliku staatuse kohta teada saada; pidi muidugi pettuma et frantzus polnudki mingi sünnipärane intelligent vaid pärit ikka maaharijate klassist, ikka peaks nagu sobilik olema tööliste-talupoegade armeesse! ja siis lajatas frantzus valusalt komissarile, et kui päris sugupuu juurte juurde minna; sügavale 16. sajandisse siis ulatuvad frantzusi juured isegi Rootsi kuningakotta; ja see ei ole frantzusi järjekordne "faabula" vaid ikka Tartu Ülikooli doktorandi poolt tehtud uurimistöö . no selle vastu polnud komissaril midagi lisada ; arvas et hetkel on frantzus ikka väärt teenima suure riigi armees ja surus isegi kätt jutuajamise lõpuks; et temal on mingi pilt frantzusi olemusest ees, olevat veits vildakas aga armeele suuremat ohtu ei valmista, ehk! kabinetist väljudes oli muidugi pea märg, aga nähes uksetaga ootel olevat meie leitnanti kes suvatses ka peale lõunat töölissööklas kohale laekuda arenguvestluseks siis noh-jah; frantzus pole õel aga kahjurõõmust tunnen ikka rõõmu....

igatahes näidati ka meie leitnandile koht kätte, nii otseselt kui kaudselt. nimelt esimesele korrusele sai ta täitsa eraldi kambri endale, põhimõtteliselt ühikatuba mis oligi mõeldud siia komandeeritud inimeste ajutiseks majutamiseks. sama askeetlik tuba kui kui sõdurite kasarm, ainult privaatsem. toas ainult voodi-tumbotska-riidekapp, isegi peeglit polnud. ja mingeid teenistuslikke ülesandeid talle ka ei pandud, tema tööks oligi meile kolmele partisanile vanema venna eest olla, noh et hoiab meil silma peal. see muidugi algajale leitnandile sobis sest ta veendus juba rongisõidu ajal et sõdalased saavad ka iseseisvalt suurepäraselt hakkama ja miskit peavalu talle ei valmista! selline enesekindlus läks talle ikka veits maksma ka sest suurima peavalu valmistas ta endale ise! jõude olev sõdalane on väga halb nähtus ja selle vastu võideldi kogu nõukogude armees ikka metoodiliselt, aga jõuad sa kõigil silma peal hoida, ertii veel leitnandi pagunitega sõdalasel kes kõrgelt koolitatud ja peaks ise endale ülesandeid juurde küsima kui igavust tunneb! ja igavaks tal läks kuigi me käisime iga päev peale tööd teda lohutamas ja niisama lobisemas tema kubrikus. mingit subordinatsiooni ei olnud, lihtsalt omad joped, vanuselt frantzusi kaasaegne. ja vot siis mingi nädala-poolteise pärast me temaga enam kontakti ei saanud õhtuti, aga miskit paanikat me ka sellest ei tekitanud sest tal ju vaba liikumine sisse-välja väeosast, et eks ta linnapeal litutab õhtuti, veri vemmeldab noorel mehel. läks veel mõni päev mööda ja kutsuti meid kolme ülekuulamisele; ülekuulamist viis läbi polkovnik isiklikult staabi ees. ja kargas kohe turja et kus teie leitnant on, et teda pole keegi mitu päeva näinud, ja tema toauks on ka lukus! oskasime ainult konstateerida fakti et me pole ise ka leitnanti näinud mitu päeva, ja tema plaanidest ei tea miskit; vähemalt frantzus mitte aga kohalike poiste kohta ma ei oska öelda sest nad semutsesid leitnandiga rohkem. igatahes oli polkovnik tige nagu tikker, mingit avalikku tsepeed ta välja ei kuulutanud aga arvas tegu on "riigi reetmisega" , eks see "NKVD" pärand oli ikka paljudel vanematel ohvitseridel ajusopis alles, aga meid ta selles vandenõus osalemises ei süüdistanud ja hambaid välja lööma ei hakatud! paanikaosakond just tööle ei hakanud sest eks prooviti asju ajada delikaatselt ilma suurema kellalöömiseta sest kadunud leitnandi eest vastutavad ikka polkovnikud . frantzus lähenes asjale alternatiivse nurga alt: et miks alati kõige hullemat arvatakse ? äkitselt leitnant suurest igavusest lihtsalt poos ennast üles oma kubrikus!? kindlasti on ju varuvõti ka olemas, teeme ukse lahti ja tõstame ta silmusest välja enne kui haisema hakkab!!! vot selline teooria meeldis polkovnikule veel vähem , aga varuvõti leiti ja me olime kolmekesi manukateks kui uks avati. "pole hullu; pole hullu" nagu ühes heas hullumaja anektoodis; polnud ka leitnanti laeall rippumas vaid oli kadunud koos oma kohvriga . tegu seega ikka riigireetmisega või omavolilise väeosast lahkumisega. eriosakonna kätte seda teemat ei antud, hoiti oma siseringkonnas; see selgus muidugi hiljem kui leitnant tagasi laekus! ja laekus ta tagasi paari nädala pärast, täitsa omal jalal! ega pikka pidu tal ei olnud; trolliga ta tuli ja tunni pärast astus uuesti trollile, aga õnneks ta jõudis ka meid sel ajal tervitada ja ette kanda et temaga on kõik korras, aga pikemalt räägime mõne päeva pärast! no kohe peale väeossa saabumist suunati ta otse pääslast polkovniku kabinetti, eks arvatavasti lasti seal häälepaelad ka valla sest suht kehva kuulmisega oli leitnant pärast vestlust polkovnikuga kui meid üles otsis ja ette kandis et on ikka täitsa olemas aga mingiks ajaks kaob jälle orbiidilt! muhe vend tegelikult, võttis asja ikka väga lõdvalt sest koos meiega ka temal afgaani minek, ja äkitselt sealgi kogu teenistuse aja koos! polkovnik lajatas talle muidugi distsiplinaarkaristuse omavolilise väeosast lahkumise paragrafi alusel, 5 päeva kubu! nn "ohvitseride aukohust" kokku ei kutsutud, jo ei olnud selle organi teema selline patustamine. jah, oli ka selline legaalne organ armees nagu "ohvitseride aukohus" ja see oli väeosa sisene kuhu kaasati kõik väeosas olevad ohvitserid, prapporeid mitte. hilisemas teenistuses oli ka meie väeosas paar sellist kohust, aga see kohus oli rohkem parteikoosoleku moodi sest vangi seal ei pandud, pigem epistli lugemine, ausalt öeldes ei teagi kas sel kohtul mingit muud täidesaatvat võimu oligi, ehk keegi teadja valgustab? ja tegeles see kohus Nõukogude ohvitseri moraalse käitumisega, pm sama mis töökollektiivides nn "seltsimehelik kohus" aga teise nimega. ausalt öeldes üritas ka frantzus sellest üritusest osa võtta kuigi see oli ikka puhtalt kinnine "klubiüritus", kuigi frantzus teadis täpselt kes patuoinaks on ja mis pattude eest kuigi see info oli ainult siseringkonna jaoks, aga frantzus valdas isegi rohkem infot kui enamik siseringkonnast! pakkusin pealikule et frantzus hakkab vabatahtlikult ja tasuta patuoina advokaadiks aga pealikule see kohe mitte ei sobinud, poleks isegi siis sobinud kui frantzus oleks endale ohvitseripagunid peale sebinud . ja põhjendas seda sellega et tegu ikka "akadeemilise" üritusega mida tema juhib ja ta on kindel et frantzusi kohalviibimine muudab selle palaganiks! no tunnustus seegi . igatahes meie leitnant sellisest alandusest pääses ja peale meiega põgusat kohtumist sai südamerahus jälle trolli peale minna, ikka teisele poole Volgat Saraatovisse sest Engelsis ohvitseride kubu ei olnud. mnjah, ka patustel tehti armees vahet; ei tea ühtegi sõdurit kes oleks omal jalal ühistranpordiga kubusse läinud, ikka priiküüt organiseeriti väeosa poolt uksest ukseni, nii minnes kui tulles; aga ohvitserid pidid ise seiklema, ja kui pidev kunde kubus polnud siis võis tekkida isegi probleeme koha leidmisega?
ega selle leitnandi patt nüüd eriti suur ka olnud, käis lihtsalt vanematel külas ja väisas ka oma pruuti! peale autokooli lõpetamist oli neile ette nähtud mõned nädalad puhkust enne kui teenistusse uues kohas astuvad aga kuna ta sättis ennast vabatahtlikult afgaani kontingenti siis nulliti see puhkus ära ja saadeti koheselt Termezi aklimatiseeruma ja meid kasvatama et siis juuli lõpus või augusti alguses koos edasi rännata. pärit oli ta kuskilt kesk-venemaalt, igatahes siitpoolt Uuraleid, mäleta enam täpsemalt aga rongiga sõites ainult kaks päeva ja kohal! tea kas ongi siin foorumis kuskilt teemast läbi käinud kuidas venelased oma suurel kodumaal kaugust piltlikult tajuvad? igatahes peeti "zemljakiks" ehk kaasmaalaseks seda kelle juurde oli ainult 12h rongisõitu, ja kes oli ööpäeva sõidu kaugusel oli isegi naabri seisuses. kui seda arusaama Eesti mastaapidesse kanda siis valgevenelane on täitsa kaasmaalane aga ukrainlane juba naaber? eesti tegelikkus oli muidugi selline et juba 5km kauguselt naaberküla poisile taheti lõuga sõita et julges meie rahvamajja discole tulla , naabriks peetakse ainult üleaedset kelle juurde hommikumantlis lähed või sealt tuled

rohkem frantzus ei kriba...

frantzus kirjutas:rohkem frantzus ei kriba...

Miks nii?

frantzus kirjutas:rohkem frantzus ei kriba...

Kohe üldse mitte?
See oleks nüüd küll väga, väga kurvastav.

rohkem frantzus ei kriba...


loodetavasti vähem ka mitte....

frantzus kirjutas:rohkem frantzus ei kriba...

Sääraste sõnade eest tuleb tõsiselt vitsa anda. Kellele ?

susi kirjutas:

frantzus kirjutas:rohkem frantzus ei kriba...

Sääraste sõnade eest tuleb tõsiselt vitsa anda. Kellele ?

ikka frantzusile, minu paha! trükiveakurat mängus ei olnud; tuli lihtsalt kiire käsk oma saunaasjad valmis panna ja lavale meeste asju arutama minna, aga millegipärast tahtsin ka foorumis sellest märku anda ja kribasin kiiruga väikese memo millest jäi kogemata üks sõna välja, nimelt "täna" . igatahes võtan poliitilise vastutuse frantzusi poolt tekitatud segaduse eest ja tagasiastumise asemel astun hoopis edasi!

P.S. igatahes meeldiv et lausa muret tunti frantzusi pärast...

lõpetan selle leitnandi kubusaaga ka ära kuna jutt sinna suunda läks . laekus siis meie "vanem vend" kubust tagasi ja õhtul oli meil tema kubrikus ikka väike parteikoosolek. kubus oli ikka põnev elu olnud, seltskond oli seinast seina ohvitseride osakonnas. Volga jõe Mereväe mitsmanist kuni Engelsi lennubaasi kaptenist pommituslendurini! kokku oli neid seitse matsi seal osakonnas olnud, ja meie leitnant oli veel kõige kangema paragrafiga patune! teised polnud "riiki reetnud" ega samovolkas käinud; põhiline karistus ikka joorupi panemises valel ajal ja vales kohas, ja paaril matsil veel raskendavad asjaolud et joorupi panemise käigus tekkis "tõetund" ja kindlasti oli vaja endast vanemale ohvitserile ka lõuga sõita kui muud argumendid enam ei mõjunud . igatahes oli meie leitnant väga rahul selle erakorralise puhkusega sest süüa oli antud viisakalt ja miskeid ühiskondlike-kasulikke töid ei pidanud ka tegema sest ajateenijatest patused said ise nende ülesannetega hakkama. istusid nad muidugi eraldi osakondades, aga siseõues suitsupausidel olivad ikka samas keskonnas sõduritega! O.T. lõpp

arengupeetusevestlused peetud, ja koguaeg üritati frantzusi ikka ümberkasvatada, aga vot sellest need ümberkasvatajad aru ei saanud et iga sellise üritusega õppis ka frantzus seda armee elu lähemalt tundma ja frantzus oli väga kohanemisvõimeline; silmanägemine ja kõrvakuulmine ja õppimisvõime olid olemas; need politrukid tegid hoopis karuteene nõukogude armeele kui üritasid frantzusi õigele teele suunata! läheb küll antud teemast välja aga miskit meenus jälle. mäletagi enam, kas olin juba dembel või demblieelik, igatahes rannahooaeg oli juba avatud nädalavahetustel koos allveekalapüügiga ja muu snorgeldamise ja saslõki küpsetamisega pealiku sõpruskonnaga millest ei puudunud ka vein-viin; aga see ei olnud ju muidugi frantzusi teema. ja sussitan siis jälle sashlõkki härrasrahvale järve ääres koos pealiku poisiga kellele ma olin quvernandi eest, ja temalt siis huvitav küsimus et kas frantzus on "кащей бессмертный" . viskasin silmad ja sashlõkivardad pahempidid selle küsimuse peale ja tahtsin teada miks ta nii frantzusist arvab??? poiss vastas muidugi ausalt, et issi olnud emmele öelnud et tema autojuht frantsus on nagu "кащей бессмертный" ;et kohe miski teda ei võta; nihverdab alati välja! kahjuks ei tea mis kontekstis selline pealiku avaldus oli sest olukordi oli ikka piisavalt kust frantzus pidi õige mehena välja keerutama

frantzus kirjutas:frantsus on nagu "кащей бессмертный" ;et kohe miski teda ei võta; nihverdab alati välja!

Millegipärast tuleb Stirliz meelde. Oma noores põlves tegutses ta ju kodanlikus Revalis. Kas see on ainult juhuslik kokkusattumus...

mingid seosed Stirlitziga täitsa olemas jah sest tegutses ka frantzus enne sõjaväge neli aastat Revalis, aga sellega sarnasus lõppeb! hilisemas teenistuses polnud frantzusil mingeid "kevadisi hetki"; ja "minutit mõtisklusteks" polnud ka võimalik võtta vaid tuli reaalajas tegutseda! "Mjulleri" suguste haritud inimestega polnud nagu probleemi, aga jamad tekkisid isehakanud marssalitega.

aga jätkame. vestlused peetud ja politruk tutvustas siis kahe ülejäänud uksetaguse sisu ära, ja ka need uksed olid lukustatud. ühe uksetaga oli sõdalaste tööriiete kapid kus olid vahetusriided neile sõdalastele kes käisid tehases abiks tootmisprotsessil, teistel sinna põhjuseta asja ei olnud, ja see ruum oli siseukse kaudu ühenduses ka viimase kambriga mille välisuks oli samuti lukus . viimane kamber oli nn "saun" mis oli tegelikult pesuruum viie duschisegistiga seinal ja pingid-nagid teisel seinal. ja sinna kambrisse pääses tavasõdalane ainult laupäeval, kas siis esimeses vahetuses enne lõunat või teine vahetus vahetult enne õhtusööki. suht keeruline värk, võttis ikka veits aega et sellest kodukorrast läbi närida. esimeses vahetuses käisid need kes õhtul narjaadi astusid ja teised muud vabakutselised sõdalased frantzuga eesotsas, ja õhtul need kes narjaadist tulid. aga need sõdalased kes tehases tööl olid said iga õhtu duschiruumi külastada ja masuudi maha pesta, teised pidid kraanikausiga leppima. peale kambritega tutvumist tuli asja juurde asuda, nimelt väljastati meile voodivarustus-käterätt ja näidati ka ase ette; vaja asjad tumbotskasse laduda ja voodi vastavalt kohalikele reeglitele õigesse formatsiooni taguda. reeglid enam-vähem samad kui Termezis, aga ikka mingite pisikeste nurgakraadidega erinevus oli aseme kandiliseks tagumisel, ja selleks olid isegi abivahendid kahe kalibreeritud hööveldatud plangu näol millel isegi käepidemed külge disainitud; Termezis tagusime kahe tabureti põhjaga omi voodeid õigesse vormi; seega tuli uusi töövõtteid ka veits harjutada. kuidagi saime hakkama sest politruk jäi lõpuks meie voodikujundamisega rahule ja lubas vabalt võtta kuni õhtusöögini! mingid liikumispiirangud olid ikka ka; tehase territooriumil võisime piiranguteta hulkuda kuni kella kuueni, ja tsehhidesse sisenemine polnud keelatud; NZ tehnika hoiualale meil asja polnud kuna see pideva valve all; väeosast lahkumine oli muidugi keelatud, aga juba oma esimesel vaba-jalutuskäigu ajal leidsime kohad kust poleks probleem märkamatult ka kogu territooriumilt lahkuda ja trolli peale astuda! kolistasime niisama tehases ringi ja imetlesime seda tõsist tehnikat mille olemuse peame järgneva kuue nädala jooksul omale viimase kruvini selgeks tegema!

Frantzus tuli kindlasti koju ja sõjaväepiletis oli auaste starshinaa - meil näiteks jagas pisar strojevoi tsastis igasugu auastmeid nii teenete kui ka ruublikute eest

kalleb kirjutas:Frantzus tuli kindlasti koju ja sõjaväepiletis oli auaste starshinaa - meil näiteks jagas pisar strojevoi tsastis igasugu auastmeid nii teenete kui ka ruublikute eest

no miks nii madalal arvamusel Frantzusist . no enam ausamalt saagi koju tulla kui Frantzus tuli; tulin mundris aga isegi paguneid polnud peal, paeltest rääkimata

P.S. raputan tuhka pähe ja süüdistan frantzusi valetamises! nimelt kaks paela ikka oli; poolsaabaste pikad paelad....

peale kella kuute õhtul oli väljas liikumine rangelt piiratud; alla siseõue ukse juures oleva kurilkani ja sealt kuni tehase peapääslani kus oli väeosa korrapidaja; aga kui samm kõrvale siis võisid kuuli pähe saada; vähemalt reeglid olid sellised, aga jooni polnud maha märgitud sellele väike-perimeetrile. ega ei hakanud piire ka kompama esimesel õhtul, tutvusime lihtsalt uute ajutiste kolleegidega; ja pigem olid nemad aktiivsemad meiega tutvumisel, uudishimu on ikka suur jõud! politruk oli juba koju läinud, ja kogu võim meie nn "olmekorrusel" oli seersandi kätes. seal pundis oli kokku kolm seersanti, aga hoopis teisest puust kui kohalikud teenijad; neil olid käed-jalad-silmad ikka ettenähtud kohtade peal ja koordinatsiooniprobleeme ka nagu ei olnud frantzusi kaasteeliste arvates; frantzusil oli muidugi oma nägemus aga sellest kõvasti rääkida ei kannatanud sest seisus ei võimaldanud . seersante neil omal ei koolitatud, parimal juhul said paremad pugejad jefreitori paelad peale ja neid ikke oli ca veerand kogu koosseisust, seega 5-6 matsi. seersandid osteti sisse, aga mitte seerukoolist vaid ikka riviväeosast ja aasta teeninud juba, ja ikka seersandid mitte nooremseerud. ja tulid nad käsukorras mitte vabatahtlikult oma teenistust jätkama siia, aga üllatuseks neilegi oli see üleviimine igati meelepärane kui kohaliku elu-oluga tutvunud olid, igatahes rahul nad olid kui võrrelda nende eelneva teenistuskohaga. kaks seerut olid eelnevalt "moto-pehhootas" teeninud ja üks sisevägedes vangivalvurina; aga mis põhjusel just neid siia saadeti ei tea; aga arvatavasti ikka pattude pärast sest parimatest sõdalastest ei taha ükski väeosa loobuda, vist? kordamööda need seersandid vägesid juhatasid sest keegi oli ju pidevalt karauuli pealikuks. seerud olid kahest erinevast aastakäigust et ei tekiks ohtu et kõik kolm seerut korraga koju lähevad ja tulevad kolm uut seerut kes kohalikke olusid ei tunne. kohalikke sõdalasi oli ainult kaks aastakäiku, roteerumine toimus kord aastas kui pooled koju lasti ja nendele asendus saabus; miks nii ei oska öelda, arvatavasti selekteeriti-ajastati selle kategooria sõdalasi pikemalt ette kuskil sõjaväekomissariaatides mis kutsealustega tegelesid . vedelesime siis niisama õhtusöögini; tuttavad näod kadusid enamuses ära et narjaadi minna, aga uued tulid peale ja kvalitatiivset muutust ei olnud, ikka päris täpselt see kontingent välja selekteeritud samal tasemel. ca kolmandik matse oli korraga narjaadis, ja see oli täpselt paika pandud "exeli" tabelis kuu aega ette ja see graafik rippus magamistoa seinal. mälu järgi olid 4x karauulis, siis korra pääslas väravavalves väeosakorrapidaja assistendina ja siis korra kasarmus korrapidajana+köögis abiliseks laua katmisel-koristamisel; ja sellele järgnes kolm narjaadivaba päeva mida sisustas politruk; kas vehkisid tehases kuvaldaga või muud ülesanded vastavalt vajadusele ja politruki nägemusele! meile need reeglid ei kehtinud, meie ülesandeks oli õppida-õppida-õppida; kohaliku väeosa tegevusse me ei sekkunud, tehas oli meile primaarne ja väeosa ainult elamiskohaks. peale õhtusööki oli muidugi valmistumine järgmiseks päevaks; kraeõmblemine, saabaste viksimine jne. , enne "otboid" mingit "vetcernaja progulkat" ka ei olnud sest mida sa sellest parketist ikka kolmekesi lõhud, kohalikel oli ju riviteenistus vastunäidustatud , ja peale nägude kontrolli lubati kotile kobida.
mingeid häireid öösel ei korraldatud kohalike turvalisuse huvides; aga hommikul käsu peale tõustes ootas "partisane" ees esimene üllatus.....