General SVR

[alax]

Igas Venemaa õiguskaitseorganite läbiviidavas uurimises on peamine mitte end paljastada. Crocuse linnahalli terrorirünnaku uurimise puhul see ei õnnestunud. Eile teatas Venemaa Föderatsiooni uurimiskomitee esindaja, et terrorirünnaku rahastamine viidi väidetavalt läbi Ukraina ettevõtte Burisma Holdings kaudu, kus kunagi töötas USA presidendi Joe Bideni poeg Hunter. Uurimiskomitee vihjab läbipaistvalt terrorirünnaku "korraldusele" peaaegu USA kõrgeima juhtkonna poolt. Selge see, et see jama kõlab ja näeb välja nagu idiootne nali, kui mitte ühele AGA! Fakt on see, et uurimiskomitee süüdistab terrorirünnaku korraldamises Venemaa praegust juhtkonda ja FSB juhtkonda. Väärib selgitamist, et Burisma omanik, teatud Nikolai Zlotševski, värvati FSB poolt juba 2008. aastal ning tegi Venemaa juhtkonnaga aktiivselt koostööd keskkonnakaitseministrina, hiljem ökoloogia- ja loodusvarade ministrina valitsuses. Nikolai Azarovi (Venemaa juhtkonna kontrolli all) ning seejärel ja Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu asesekretärina Andrei Kljujevi (Venemaa kodanik, kes rakendab kõiki Venemaa juhtkonna soovitusi) pideva juhtimise all. Erinevalt oma ülemustest Azarovist ja Kljujevist osutus Nikolai Zlotševski Ukraina tegelikkuses palju võimekamaks ellu jääma, nii et Venemaa juhtkond (otsuse kiitis heaks Venemaa president Vladimir Putin isiklikult) valmistas eranditult tema jaoks ette erioperatsiooni. meelitada Burisma lääneriikide poliitilisse ja ärieliiti mitmeid esindajaid, kuid peamiseks sihtmärgiks oli Hunter Biden. Ameerika Ühendriikide asepresidendi poja juurde pääsemine on unistus, mille Venemaa juhtkond viis süstemaatiliselt ellu FSB poolt värvatud agendi Nikolai Zlotševski kaudu. Venemaa juhtkond ei saanud äärmise rumaluse ja manipuleerimisega vahelejäämise hirmu tõttu sellist "vara" korralikult käsutada, kuid siiski õnnestus neil "kokku ajada" süüstavaid tõendeid, mida jällegi korralikult ei kõrvaldatud. Ning eile süüdistasid Venemaa Föderatsiooni juurdluskomitee esindajad terrorirünnaku korraldamises struktuuri, mille juhtimist jälgis FSB Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševi otsesel osalusel. Suurepärane töö! Uurimiskomiteel jääb üle vaid presidendi duubel paljastada ja poe võib sulgeda!

[alax]

Hiina seltsimehed edastasid eile oma rahulolematuse ja nördimuse Venemaa juhtkonnale. Hiina juhtkonna sõnul olid selle põhjuseks luureandmed, et Venemaa valitsuse esindajad provotseerivad oma kolleege Iraanis korraldama "vastulöögilööke" Iisraeli "sõjaliste" objektide ja infrastruktuuri vastu. Samal ajal antakse Iraanile "objektide" koordinaadid, satelliidiandmed ja soovitused Iisraeli õhutõrjesüsteemide ületamiseks. Venemaa juhtkond usub, et relvakonflikt Iraani (või Iraani volitatud esindajate) ja Iisraeli vahel on Venemaale kasulik, kuna viib lääne tähelepanu ja võimed Ukraina sõjalt kõrvale. Samas ei mõjuta see Venemaa jaoks sõjalise koostöö võimalust Iraaniga. Iraanis toodetud ja juba Venemaale tarnitud mehitamata õhusõidukite komponentidest jätkub praeguse tootmisvõimsuse juures veel mitmeks kuuks. Iraanis toodetud ballistilisi rakette, kuigi need asuvad Venemaa territooriumil, on vähe ja Iraani juhtkond on endiselt kategooriliselt nende kasutamise vastu, mistõttu see tegur eriti midagi ei mõjuta. Teiste Iraanist pärit tarnekategooriate puhul põhimõttelisi muudatusi ei järgne, kuna võimaliku konflikti Iisraeliga ajal nende kaubakategooriate järele nõudlust ei teki. Venemaa Föderatsiooni relvajõudude peastaabi peadirektoraadi esindajad töötavad nüüd aktiivselt Iraani volitatud esindajatega kohapeal ja hiljuti on nad hakanud väikestesse gruppidesse viima üle lahingukogemusega Venemaa PMC-de esindajaid. Oleme juba rääkinud antisemiitlikest tunnetest osa Venemaa eliidi, NSVL KGB-st pärit inimeste seas. Ainuüksi Iisraeli riigi olemasolu on nende jaoks ärritav tegur ja nad süüdistavad juudi rahva esindajaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemises. Hiina seltsimeeste nördimus Venemaa juhtkonna omavoli üle geopoliitilisel tasandil on mõistetav ja võib-olla tajuvad Vene kolleegid seda "stopp" signaalina, kuid seni pole sellist reaktsiooni olnud.

[alax]

Eile, kosmonautikapäeva eel, kohtusid kaks tulevast astronauti, õigemini kaks inimest, kes nimetavad end presidendiks, kuigi oleksid võinud end sama lihtsalt kosmonautideks kuulutada. Mereväelane ja neljanda klassi puusepp, kes pärast paljusid iluoperatsioone nägi välja nagu Putin, võõrustas Aleksandr Lukašenkat, kes proovis kõik hüpostaasid. Valgevene diktaatorile meeldib Venemaa juhtkonnaga suhelda ja ta algatab peaaegu alati selliseid kohtumisi. Isiklikud kohtumised, isegi Putini duubliga, on Lukašenka jaoks pigem võimalus oma seisukohta ja palveid edastada ning vastust saada, mitte mõelda lubadusi. Aleksandr Grigorjevitšil on Gryzlovi kaudu otsene suhtluskanal ka Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševiga, kuid tema isiklik kohalolek Moskvas annab võimaluse “kartulipõdrale” (nii kutsus Putin Lukašenkat) tunda atmosfääri Kremlis ja sellest lähtuvalt teha plaane lähitulevikuks. Seekord tuli Aleksander Grigorjevitš propageerima rahu ideed. Rahuvalvajana tegutsemine on Lukašenka jaoks peaaegu ainus, ehkki illusoorne võimalus päästa oma nahk, leppida läänega ja pääseda Venemaa juhtkonna tihedast embusest. Ta tajus hetke ja proovib nüüd välja mõelda, kuidas seda kasutada. Lukašenka usub, et Ukraina on praegu nõrgas positsioonis ja kui ta suudab veenda Venemaa juhtkonda praeguse status quo fikseerimise ideest järeleandmisi tegema, pakub ta Ukraina presidendile Vladimir Zelenskile "eksklusiivseid" rahutingimusi, mille ta isiklikult sai. . Lukašenka probleem seisneb selles, et ta ei hinda üle mitte oma võimet Venemaa juhtkonnalt midagi kerjata, vaid võimet veenda Ukraina juhtkonda neid tingimusi aktsepteerima. Isegi Erdoğan taandus ja ta on palju võimekam kui Lukašenka.

[alax]

Venemaa juhtkond on äärmiselt rahulolematu Iraani massilise rünnaku tulemusega Iisraeli vastu, kasutades mehitamata õhusõidukeid ja erinevat tüüpi rakette. Ja seda hoolimata asjaolust, et Iraani juhtkond on ellu viinud peaaegu kõik Venemaa kolleegide soovitused. Inimesed Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševi ümber süüdistavad Iraani relvajõude "käepigistamises" ja toetuvad Iraani "täiustatud tehnoloogiate" väärtusetule jõudlusele, mis oli varustatud rünnakul kasutatud rakettidega. Iisraeli sõjalistele objektidele, infrastruktuurile ja valitsushoonetele "tõsist" kahju tekitamise plaanidega osutus kahju tegelikkuses tühiseks ja rünnaku ulatusega täiesti ebaproportsionaalseks. Märkimist väärib Iisraeli õhutõrje peaaegu täiuslik töö ning mehitamata õhusõidukite ja rakettide hävitamisel õhus osalevate liitlaste pingutused. Venemaa juhtkond oli nii ärritunud, et tehti isegi ettepanekuid tagastada Venemaale Iraani poolt tarnitud ballistilised raketid, mis ladudes tolmu koguvad väikeses koguses, kuid pärast veidi jahtumist mõtlesid nad ümber. Iisraeli õhutõrjevõime ja liitlaste abi avaldas Venemaa juhtkonna ja Venemaa sõjaväebloki esindajatele muljet. Selles mõttes valitseb üldine arusaam, et otsese sõjalise vastasseisu korral NATO riikidega oleks Venemaa relvajõududel raske kaasaegsetele lääne raketi- ja õhutõrjesüsteemidele midagi vastu seista. See asjaolu tumestab oluliselt nende Venemaa juhtkonna esindajate tuju, kes tegelevad Balti riikides hübriidoperatsiooni plaanide ettevalmistamisega. Lääne sõjatehnoloogiate eelis on ilmne ja sellele ei saa täna midagi vastu panna ei Iraan ega Venemaa, välja arvatud muidugi kergemeelsus ja tuumaväljapressimine.

[alax]

Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev vestles eile telefonivestluses Iisraeli riikliku julgeolekunõukogu esimehe Tzachi Hanegbiga. Osapooled vahetasid arvamusi Lähis-Ida hetkeolukorra üle, arutasid Iraani massilise raketirünnaku katset Iisraeli vastu ja vahetasid väiteid. Iisraeli kolleeg süüdistas Nikolai Platonovitšit osalemises Iraani rünnaku ettevalmistamises Iisraeli vastu ja satelliidi luureandmete edastamises. Patrušev eitas kõike ja esitas vastastikuseid väiteid. Etteheited muutusid läbipaistvateks vastastikusteks meeldetuletusteks osapoolte vahel kompromiteerivate tõendite olemasolu kohta, misjärel leppisid nad oma tooni pehmendades kokku, et ei võta ette tegusid, mis võiksid riikide niigi mitte eriti sõbralikke suhteid halvendada. Patrušev, pärast Iraani ausalt öeldes ebaõnnestunud katset Iisraeli rünnata, ei lootnud enam Teherani “sõjalisele jõule”, püüdes õõnestada habrast rahu Lähis-Idas, kuid see ei tähenda, et Venemaa juhtkond sellest ideest täielikult loobus. see pole muidugi tõsi, lihtsalt kasutatakse erinevaid meetodeid.

Suhete selgitamine Iisraeli kolleegiga pole julgeolekunõukogu sekretäri ainus mure. Nikolai Patrušev kohtus eile videolingi vahendusel välisministeeriumi esindajate ja julgeolekubloki juhtkonnaga. Arutelu teemaks olid "rahutused" Gruusias kohaliku parlamendi katse taustal võtta vastu seadus "välisagentide" kohta. Gruusia juhtkond on Venemaa juhtkonna kontrolli all ja Venemaa kuraatorid soovitasid tungivalt seda seadust vastu võtta. Patrušev andis kohtumisel korralduse julgustada Gruusia juhtkonda selle seaduse vastuvõtmise takistamist nõudvaid meeleavaldajaid otsustavalt laiali ajama. Tbilisisse on saadetud grupp inimesi Gruusia juhtkonda kohapeal nõustama või õigemini kontrollima.

[alax]

Meie teave leidis taas kinnitust. Vene juhtkonna poolt Gruusiasse rahumeelsete protestikogunemiste hajutamist käsitlevatele konsultatsioonidele saadetud inimeste rühma saabumisest oli möödunud vähem kui päev, mil Gruusia juhtkond kohustus kõiki soovitusi ellu viima. Eile teatasime, et Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev andis Gruusia kontrollitavale juhtkonnale praktiliselt korralduse võtta vastu «välisagentide» seadus ja kõige otsustavamalt tegeleda protesteerivate tsiviilisikutega. Gruusia võimud ajasid eile Venemaa kolleegide survel laiali rahumeelsed inimesed, kes olid tulnud meeleavaldusele «välisagentide» seaduse vastuvõtmise vastu. Venemaa esindajad jäid rahule Gruusia võimude innuga oma korraldusi täitma kiirustada ja andsid sellest oma juhtkonnale teada ning paarkümmend minutit hiljem esitati Nikolai Patruševile üksikasjalik aruanne. Julgeolekunõukogu sekretär hindas kõrgelt Gruusia juhtkonna Venemaa juhendajate professionaalsust ja kvalifikatsiooni ning tänas neid ülesande kiire ja täpse täitmise eest, kurtes samas, et see on viimasel ajal haruldane.


Ei Hiina seltsimehed ega Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ei kiirusta Vladimir Putiniga sarnanevat ametisse nimetatud Venemaa presidenti võõrustama. Venemaa niinimetatud “poliitbüroo 2.0” sisemised äpardused on hästi teada kõigi sellise teabe saamisest huvitatud riikide juhtkonnale. Suutmatus praeguses etapis uut valitsust moodustada ja võimutransiidis kokku leppida muudab Putini rahvusvahelised visiidid võimatuks. Mida suurem on tõenäosus, et Venemaa poliitiline kriis kandub avalikule pinnale, seda väiksem on soov sõbralike ja neutraalsete riikide juhtidel end määrida kohtumisel inimesega, kes ei esinda täielikult nende riigi võimu. Üks asi on see, et eliidil on üksmeel iga kolli ümber, keda võib nimetada “Putiniks” ja siis on ta teretulnud külaline, aga teine ​​asi on see, kui sellist konsensust pole ja siis on ebaselge, kas järgmine “Putin” ” jääb võimule või tehakse ta mõne kuu pärast Venemaal antematiseerituks ja määratakse uus tsaar, aga kutsutakse teda erakorraliseks „Putiniks”, Patruševiks või muuks nimeks, vahet pole enam. Peaasi, et eliit tunnustaks seda inimest kui kuningat või kui soovite, siis presidenti.

[alax]

Venemaa presidendi ametisse nimetatud ja Vladimir Putiniga sarnane mees näitas eile enneolematut muret “üleujutusvööndisse” sattunud ja oma vara kaotanud riigi kodanike pärast. Kogu mure seisnes selles, et "president" kuulas kohtumisel valitsuse liikmetega ära eriolukordade ministeeriumi juhi Aleksandr Kurenkovi ettekande olukorrast üleujutuspiirkondades ja tagajärgede likvideerimisest. üleujutusest. Sisuliselt – kõike! Ettekande kuulamine on juba suur asi ja pole oluline, et suurem osa raportist on essee teemal, millel pole tegelikkusega midagi ühist. Kuninga asi pole ohvrite probleemide lahendamine ja kuningas pole ka tõeline, seega on kõik loogiline.

Aeg on vääramatult lähenemas, mil tuleb kodanikele ja maailmale esitleda Venemaa uut valitsust, mille moodustamine on alles algstaadiumis ega ole jõudnud aruteludest kaugemale. Sellegipoolest võime julgelt väita, et kunagised mõjukad inimesed president Vladimir Putini siseringist on kaotanud suurema osa oma mõjuvõimust ja neil puudub nüüd võimalus osaleda läbirääkimisprotsessis võimufassaadi moodustamiseks. Täna toimuvad põhioksjonid kahe põhigrupi vahel, millest ühte juhib Nikolai Patrušev, teist Sergei Tšemezov ning ülejäänud näitlejad püüavad ühe neist rühmadest toetust saada. Kovaltšukid, Rotenbergid ja Setšinid üritavad manööverdada ja oma rahvale vähemalt paar “tooli” välja pakkuda. Anton Vainol on suurepärane võimalus oma positsiooni säilitada, ta jääb tavaliselt varju, ei osale survegruppide vastasseisudes ega satu skandaalidesse ning vaenlaste puudumine on tänapäeval praktiliselt nähtus. Vaino oleks võinud olla ainuke kompromisspeaministrikandidaat mõlemast fraktsioonist, kuid ta ise keeldus sellistest väljavaadetest ja eelistas säilitada senise ametikoha. Kuigi kokkulepete puudumisel võib mai alguse poole kõik muutuda.

[alax]

Eilset videosuhtlust Venemaa presidendi Vladimir Putiniga sarnase isiku ja nn "Krimmi vabariigi juhi" Sergei Aksjonovi vahel nimetati Kremlis "kohtumiseks". Seega peetakse peagi duubli telerist uudiste vaatamist kohtumiseks maailma liidritega. Varumees võttis vastu Aksjonovi aruande olukorra kohta talle usaldatud territooriumil ja esitas mitmeid küsimusi. Aksjonov on huvitav ja Venemaa praegusele juhtkonnale vajalik mitmel põhjusel. Esiteks Sergei Aksjonov, hüüdnimega “Goblin”, endine organiseeritud kuritegeliku rühmituse “Salem” liige, mis tegutses Krimmis eelmise sajandi 80. aastate lõpust 2000. aastateni. Aksjonov ise osales isiklikult röövimistes, väljapressimistes ja mõrvades, kuid "hüppas" õigel ajal, säilitades sidemed kohalike kurjategijate vahel. Mitmed Aksjonoviga samast grupeeringust bandiitidest ärimeesteks ümberõppinud inimesed kolisid pärast 2014. aastat Ukrainasse ja Venemaa juhtkonna hinnangul saab neid suhtluskanaleid kasutada. Teiseks, ka Venemaa võimude kontrolli all oleva kuritegevuse kaudu osaleb Aksjonov aktiivselt narkokaubanduses. Oleme juba korduvalt öelnud, et Venemaa juhtkond jälgib suurimat narkokaubandust. Tarnijatega suhtlemise valitud spetsiifika ja osa müügiturgude kaotamise tõttu läheb narkootiliste ainete ost nn lattu. Nii näiteks ostetakse Talibanilt tohututes kogustes heroiini, mida Venemaa juhtkond praegu maha müüa ei suuda. Seetõttu osa ravimist lihtsalt hävitatakse ja osa jõuab ladudesse. Nüüd on Krimm tänu Sergei Aksenovi ebaseaduslikule tegevusele muutunud suurimaks igasuguste narkootiliste ainete ladustamiskeskuseks. Lisaks veeti Kesk-Aafrika Vabariigist Krimmi osa vahemälu sisust, mis sisaldas Venemaa presidendi Vladimir Putini saatjaskonna poolt Vene rahvalt varastatud kulda, teemante, kunstiesemeid ja sularaha kujul sularaha. Nende ja mitmete muude põhjuste valguses tunneb Sergei Aksenov end täna üsna kindlalt, kuid muutused on tulemas ja pole välistatud võimalus, et Goblin satub Ukraina territooriumile, olles Venemaa uue valitsuse poolt välja antud või muudel põhjustel.

[alax]

Eelmisel reedel pidas Venemaa presidendi määratud ja Vladimir Putiniga sarnane isik videokonverentsi vahendusel operatiivnõupidamise Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu alaliste liikmetega. Julgeolekunõukogu operatiivkoosolekud meenutavad viimasel ajal üha enam humoorikate miniatuuride teatrit. Seekord lähenesime nii aruteluteemadele kui ka esinejate valikule huumoriga. Nii arutati teemade hulgas ka “riigireserve” ning narkoohu teemat tehti ettepanek arutada Dmitri Medvedeviga. Kahju muidugi, et laiemale avalikkusele ei antud võimalust näha seda endise presidendi ülesastumise, vaid just ettepanekut rääkida julgeolekunõukogu alalistele liikmetele kroonilist haigust põdeva inimese uimastiohust. alkoholism tekitab naeratuse. Kurja klouni rollis olev Dmitri Medvedev on hea vähese hulga lääne poliitikute “hirmutiste jaoks”, kes pole harjunud ametlike valitsuse esindajate selliste etteastetega ja jälgivad üllatusega Medvedevi ja Zahharova, vaid alaliste liikmete purjuspäi. Julgeolekunõukogu ei suuda seda jama tajuda millegi muuga kui huumoriga. Pealegi ei suutnud mitmed operatiivkoosolekul osalejad Dmitri Anatoljevitši reedese kõne ajal naeru tagasi hoida.

Putiniga sarnane mees on möödunud nädala ööl vastu kolmapäeva tehtud eesnäärme raviprotseduure peaaegu täielikult taastunud. Duubli liigutused kõndimisel ei ole enam piiratud ning ta on valmis väliüritusteks ja kohtumisteks. Ettevalmistavas etapis ja mitu päeva pärast protseduure oli alaõpilane sunnitud teesklema, et ta töötab Kremlis ja eluruumides.

[alax]

Eile kohtus Venemaa presidendi määratud ja Vladimir Putiniga sarnane mees Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga. Alijevi visiit Moskvasse on kahe riigi juhtkonnale tõeline võimalus, nagu öeldakse, "kellade sünkroniseerimiseks". Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev ja tema kaaskond on Armeenia ja Aserbaidžaani vaibunud konfliktiga äärmiselt rahulolematud. Viimasel ajal on Venemaa juhtkond saanud Alijevile peaaegu otseseid ettepanekuid Armeenia sõjalise survestamise jätkamiseks, kuid Aserbaidžaani president sellisele veenmisele ei allunud. Armeenia kangekaelse peaministri Nikol Pašinjani ja sellest tulenevalt ka Armeenia rahva karistamine “russofoobse” juhtkonna valimise eest on surnud Putini ja Venemaa valitsuse kullide unistus. Kõik sellesuunalised jõupingutused on seni olnud asjatud, kuid pole kahtlust, et katsed jätkuvad. Ilham Alijevi jaoks on läbirääkimised Moskvas võimalus mõista Venemaa lähituleviku plaane ja püüda oma päevakorda peale suruda, et Venemaa juhtkond takerduks väljapakutud ideede elluviimise ettevalmistamisse ning tal ei tekiks võimalust vastu tegutseda. Aserbaidžaani huvid selles piirkonnas. Väärib märkimist, et Nikolai Patruševil pole praegu praktiliselt mingit potentsiaali Alijevit tõhusalt mõjutada, nii et Aserbaidžaani president tunneb end Moskvas olles üsna mugavalt. Paljud inimesed peavad Alijevit ekslikult Erdogani meheks, kuid see pole kindlasti nii. Aserbaidžaani president on iseseisev tegelane ja lähitulevikus on tema riigil kõik võimalused saada piirkondlikuks juhiks. Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline rahuleping tugevdab Alijevi ja Pašinjani positsioone eeldusel, et Venemaa sellesse protsessi ei sekku. Täna tegutseb nii Armeenia kui Aserbaidžaani juhtkond Venemaa juhtkonna suhtes nii ettevaatlikult, et on selle ohu praktiliselt neutraliseerinud või vähemalt oluliselt nõrgestanud.

[alax]

Nagu lubasime, on siseheitlus nn “poliitbüroos 2.0” jõudnud faasi, mil see avalikku formaati voolab ja see juhtub täpselt aprilli lõpus, nagu varem teatasime. Selle tõendiks on Vene Föderatsiooni asekaitseministri Timur Ivanovi kinnipidamine. Kuigi tegemist ei ole löögiga ühelt kahest Kremli peamisest tornist teisele, võib seda sündmust kirjeldada pigem kui jõudemonstratsiooni ja sihikindlust. Hiljuti hakkas Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev nn poliitbüroos 2.0 toetajaid kaotama. Sõjalise bloki juhtkonnas olev Šoigu oli küll lähemal julgeolekunõukogu sekretäri ametikohale, kuid viimasel ajal on temast saanud pigem neutraalne tegelane ning otsustamatuid pole Patrušev ega Tšemezov vaja. Teatasime eelseisvatest ümberkorraldustest sõjaväeblokis eelmise aasta lõpus (kui ettevalmistused algasid) ja selle aasta veebruari/märtsi vahetusel (kui plaanid küll reaalselt heaks kiideti, kuid neid ei tehtud enne presidendi "valimised"). Nüüd, kui tornide vastasseis läheneb kriitilisele punktile, peavad kõik esimese ringi eliidi liikmed otsustama, kes on kelle jaoks, neutraalsed elimineeritakse. Ivanovi kinnipidamine on Šoigu otsene üleskutse valida, millise torniga liituda, muidu tuleb vereklomp lahti või järgneb Ivanovile. Just eliidi vastasseis tõi kaasa muutused sõjalises blokis, järgmisena siseministeeriumis, kus Kolokoltsev on Šoiguga võrreldes palju ebakindlamas olukorras. Üldiselt säilitab julgeolekubloki juhtkond oma positsiooni, vaatamata sümpaatiatele erinevate tornide vastu.

[alax]

Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu “aktsiad” niinimetatud “poliitbüroos 2.0” on langenud rämpsu tasemele. Šoigust erinevad tornid varem kõrgelt ei pidanud, kuid Vladimir Putini ajal peeti teda oma meheks ja peaaegu iseseisvaks mängijaks. Sõja alguses, pärast esimeste päevade ebaõnnestumist, rippus Šoigu saatus sõna otseses mõttes kaalul. Putin oli äärmiselt pettunud "võidu marssalis", kelleks Sergei Kozhugetovitš end ette kujutas. Hiljem olukord stabiliseerus ja kaitseminister hakkas presidendi juhitud kohtumistel osalema, küll ekstra rollis, aga siiski. Talvine pealetung 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta alguses tugevdas Šoigu positsioone nii palju, et vaatamata sõbralike ja usalduslike suhete kaotamisele presidendiga sai ta praktiliselt oma vaimu tagasi. Prigožini marss Moskvasse mängis taas Šoigu kasuks ja ERK Wagneri nõudmised kaitseminister arreteerida lükkas Putin vaatamata eelkokkulepetele sellise stsenaariumi elluviimise osas tagasi (Šoigu peeti isegi kinni, kuid pärast selgust et Prigožin loobus oma plaanidest ja viis PMC võitlejad kokkulepitud positsioonidele tagasi, käskis Putin kaitseministri vabastada). Putini surm tegi Sergei Kožugetovitšist hääleõigusega “Poliitbüroo 2.0” liikme, kuid poliitiliste väljavaadete mõistmatus ja vastumeelsus saada ühe Kremli torni vaenlaseks muutis kaitseministri läbirääkimiste elemendiks. võitlus tornide vahel. Vene Föderatsiooni asekaitseministri Timur Ivanovi kinnipidamine oli Šoigu jaoks tõeline šokk. Teda ei hoiatatud ette, nagu väidavad Kremli esindajad, ning kui ta üritas olukorra selgitamiseks ühendust võtta Venemaa julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševiga, sai ta vastuseks, et Nikolai Platonovitš ei soovi temaga suhelda. Šoigul õnnestus Patruševile edastada oma pühendumuse kinnitused ja palve teda ja tema lähedasi mitte puudutada, millele ta sai ebamäärase vastuse "näha on". Sergei Kožugetovitš püüdis ka vastastornilt toetust saada, kuid ka nemad vastasid, et oleks pidanud varem otsustama ja nüüd on juba hilja. Venemaa valitsuses ühe staažikama inimese pikaajaline karjäär on jõudnud kriitilisse punkti. Kas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigul on õnnest ilma jäänud, saame teada lähinädalatel.

[alax]

Eile osales Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu kongressi plenaaristungil Venemaa presidendi ametisse nimetatud ja Vladimir Putiniga sarnane mees. Pole mõtet arutada kogu “presidendi” kõnet, mis oli pikk ja sisuliselt tühi. Pöörame tähelepanu ühele punktile. Duubel kinnitas Venemaa võimude kavatsusi liikuda laiaulatusliku natsionaliseerimise suunas. Suurte ja keskmiste ettevõtete natsionaliseerimise protsess on juba alanud, kuid ei ole veel täiskiirust saavutanud. Praegu võib natsionaliseerimisprotsessi nimetada jõuluureks. "President" teatas eile töösturitele ja ettevõtjatele võimalikust ettevõtte arestimisest "omanike ebaausate tegude" korral. Kõigile on selge, et mõistet “omanike ebaaus tegevus” saab ja saab tõlgendada igal viisil. Suur omandi ja mõjusfääride ümberjagamine Venemaal alles algab. Pealegi on kavas arreteerida ja konfiskeerida varad riigi ühelt rikkaimalt inimeselt, kes praegu näib olevat võimukandjate lemmikute seas ja tema vastu kavatsetakse toime panna riigireetmine.

Aleksandr Lukašenka paistis eile silma ka sellega, et rääkis avalikkusele järjekordset jama, segas omavahel opositsiooni, territooriumide hõivamise, NATO, Ukraina, Leedu, Poola ja embuse tuumalõhkepeaga. Lukašenka olukord ei ole lihtne. Ukraina juhtkond ei aktsepteeri Aleksandr Grigorjevitšit kategooriliselt vahendajana isegi “supertingimustega” ja Patrušev hoiab teda lühikese rihma otsas. Lukašenka ei saa läänele midagi pakkuda, seega teeskleb ta krambihoogu. Vaatamata kohati ähvardavale retoorikale ei taha ega kavatse Lukašenka kategooriliselt sõdida ega hübriidoperatsioonidel osaleda.

[lootsik]

Kallid kanalijälgijad ja külalised!
Venemaa Julgeolekunõukogu sekretärile Nikolai Patruševile esitati "materjalid" miljardäri Vladimir Potanini kohta. Nendest materjalidest nähtub, et Potanin tegutseb väidetavalt Hiina juhtkonna huvides ja on Hiina eriteenistuste esindajate mõju all. Lisaks usuvad esitatud teabe autorid, et Potanin on sooritanud tohutul hulgal kuritegusid, mille kohta on täielikud tõendid.

https://t.me/generalsvr/2342

[alax]

Venemaa presidendi ametisse nimetatud ja Vladimir Putiniga sarnane mees oli mõnevõrra rutakas Hiina-visiidi väljakuulutamisega, mis peaks tema sõnul toimuma selle aasta mais. Fakt on see, et Hiina seltsimeestele lubati Venemaa Föderatsiooni uue valitsuse moodustamisel KÕIKI nende soove arvesse võtta, kuid on ebatõenäoline, et Venemaa juhtkond suudab nende lubaduse täita. Vastasseis Poliitbüroo 2.0-s on saavutanud kogu oma eksisteerimise kõrgeima pingepunkti ja kumbki pool ei toeta uue valitsuse "Hiina versiooni". Kremli kahel peatornil on oma nägemus võimufassaadi moodustamisest ja nad pole veel valmis kompromissideks. "Putini" Hiina-visiit lepiti kokku Hiina juhtkonna soovituste järgimise garantiiga ja peaks toimuma pärast uue valitsuse moodustamist, mis peaks Pekingi nõudmisel suures osas jääma oma koosseisult vanaks. Venemaa juhtkonna arvestus on, et Hiina seltsimehed ei jäta kokkulepete mittetäitmist nähes visiiti ära ning annavad võimaluse kohtumisel isiklikult selgitada. Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševi kaaskond usub, et Hiina huvides on näidata sõbralikke suhteid Venemaaga, tehes etteheiteid USA tegevusele. Kuivõrd Venemaa juhtkonna arvutused õiged on või kas ikka tuleb ka kääne Hiina poole, saame teada üsna pea.

Olukord "Putini" väljakuulutatud visiidiga Türki on keerulisem. Meenutagem, et Venemaa presidendi visiit lükati mitu korda edasi ja väidetavalt lepiti kokku maikuuks. Probleem on siin selles, et Türgi president Recep Erdoğan ei ihka kohtuda duubliga Putini näol, kuna ta ei näe väljavaateid kokkulepeteks. Eeldatavasti nõuab Venemaa juhtkond halli impordi taastamist läbi Türgi, palub abi Türgi pankadelt sanktsioonidest möödahiilimisel ja palju muud, mida Türgi juhtkond teha ei kavatse. Erdoganil on palju mugavam tänada Putinit kõige hea eest kaugelt ja tegutseda samal ajal Türgi huvides, paljastamata end lääne viha ja teiseste sanktsioonide ees. Türgi president mängib keerulist mängu, milles on vaja arvestada paljude teguritega ja leida vajalikud tasakaalud, kuid Venemaa juhtkonna soovid rikuvad seda kõike. Isegi kui mõlemad külastused toimuvad, on tulemus peaaegu garanteeritud null, nagu vanas naljas: "Pole muud naudingut kui esteetiline."